Emadus laiendab märkimisväärselt naise tajude spektrit. Enne olid kategooriad „seks“ ja „mitte-seks“, nüüd on nendele lisaks veel „sünnitamine“ ja „imetamine“. „Sünnitamine“ on äärmuslikult intensiivse tunnetuse (einoh, olgem ausad, äärmusliku valu) kategooria, mis hõlmab samu elundeid kui „seks“, kuid (päris kindlasti mitte!) samu emotsioone. (Kui, siis ehk sünnimomendil, kuid sedagi vist mitte iga naise puhul ja iga kord.) „Imetamine“ ei seostu 100% samade elunditega, kuid on emotsionaalses plaanis sarnane „seksile“, sest tekib sarnane lähedus- ja ühtekuuluvustunne.

Kusjuures kõiki kategooriad ühendavad ka samad hormoonid (nt oksütotsiin), sest need kõik on osa inimese reproduktiivsest tsüklist, milles mehed saavad vahetult-füüsiliselt osaleda ainult läbi tegevuse „seks“. Ilmselt tulenevad ka naise emotsionaalse spektri üldised eripärad sellest bioloogilisest funktsioonist – naisel tekib läbi emaduse (eriti ehk imetamise, kuitahes üürikese) füüsiline kogemus lähedussuhtest, mis on meestele sama intensiivsel kujul kättesaadav ainult partnerlussuhte kaudu (vist?).

Veel üks sarnane omadus nende kolme kategooria vahel on see, et need on nö lainelised protsessid ja õnnestumise võtmeks on laineharjade tabamine ja kasutamine.