Kuna meie sünnitus toimus 10 päeva oodatust hiljem, siis jäi mul sinna vahele üksjagu vaba aega. Panin näiteks kokku oma 1000-tükise pusle. Jõudsin muuhulgas mõtiskleda ka selle üle, kuidas oma tulevast last suhestada meie kalli koeraga.

Jõudsin järeldusele, et mina ei soovi oma last koera külge magnetiseerida. Teate küll olukorda, kus laps näeb misiganes olukorras misiganes koera ja kohe on tal vastupandamatu soov seda koera katsuma ja nunnutama minna? Aga mis siis, kui koeral ei ole parasjagu huvi olla nunnutatud? Laps ei oska ju sellest aru saada, isegi täiskasvanud alati ei oska.

Ühesõnaga, minu peas on arusaam, et ma ei taha lapse ja koera vahelist kontakti üldse julgustada, enne kui lapsest on saanud mõistuslik olend. Koer on nagu kamin või käärid – need on asjad, mida laps ei tohi omal algatusel näppima minna. Kui mingit kontakti lubada, siis ainult koera poolt algatatut, sest – päris ausalt – temal on ju rohkem mõistust kui beebil.

Ilmselt aitas selle strateegia omaksvõtule üksjagu kaasa tõsisasi, et mu koeral on toiduagressiooni probleem ja olen isiklikult tema hammustuste tõttu kaks korda elu jooksul EMOs käinud (õnneks keegi teine ei ole). Ma armastan oma koera sellegipoolest piiritult, kuid ma annan endale aru, et tegemist ei ole karvase mänguasja, vaid reaalse kiskjaga.

Ühtlasi olen isegi tänulik, et mul just selline koer on. Sest kui ma ei teaks, et koer on kiskja, ja magnetiseeriksin heast tahtest oma lapse juba varakult koerte külge, siis kurat teab, millal ta selle päris kiskja otsa võiks kord sattuda.

Selle postituse ämmaemand:

• blogi “Dogs & Babies“