See postitus on pühendatud inimestele, kes ei ole päris kindlad, mida tähendab sõna “tabu”. Kuulusin ise veel nädal tagasi nende hulka, kuid nüüdseks arvan, et läbi isikliku tunnetuse mõistan seda juba paremini. Kui sina nende hulka ei kuulu, võid selle postituse rahuga vahele jätta.

“Tabu” on midagi, mida ei seata kahtluse alla – see lihtsalt on nii ja jutul lõpp. Kui mõni teema on tabu, siis see ei kuulu arutlusele ega analüüsimisele. Tabusid ümbritsevad käsud ja keelud, mis on absoluutsed. Need on justkui kuskilt kõrgemalt poolt antud või juba ette ära otsustatud. Oma algupärases tähenduses võib “tabu” tõlkida ka kui “püha”.

Paradoksaalselt võib tabuks olla ka midagi, mis on tegelikult kõigile tuttav ja omane. Kuid rääkida sellest ometi ei tohi. Tüüpiline tabuteema on näiteks seks – kõik teavad, et see on olemas, paljud seda harrastavad, kuid sellest ei räägita. Tekib ebamugavustunne, on kuidagi imelik – samas päris hästi ka ei oska öelda, miks on imelik, kui kõik seda ometi teevad. Lihtsalt tundub sobimatu ja kõik.

Tabudega on see häda, et võime pimesi jääda mingite keeldude ja käskude lõksu, mis tegelikult on alusetud. Sellega piirame iseennast ning mis veelgi hullem, võime täiesti põhjendamatult kedagi hukka mõista, kui tema tabude süsteem ei lange meie omaga kokku. Samuti, kui kehtib absoluutne keeld teatud teemadest rääkida, siis inimesed, kellel selle valdkonnaga on probleeme, jäävad päris üksi.

Isiklikud tabud on siis sellised mõtted, mis sinu peas on mingil põhjusel kivistunud ja mida sa endale ehk ei teadvustagi, aga mis muudavad teatud teemad sinu jaoks ebamugavaks. Näiteks minu kolme isikliku tabu hulka kuulub “väldi klišeesid! see jätab mannetu mulje!”. Ehk siis ma lihtsalt PEAN igas olukorras olema võimalikult originaalne, sest muidu ma jätan endast halva mulje. See arusaam on minu teadvuses kivistunud kurat-teab-miks ja see piirab teinekord minu tegutsemist ja isegi mõtlemist. Kusjuures see on ju kainelt võttes üpris alusetu, sest ega tegelikult ilmselt ei mõtle keegi minust halvasti ainult seetõttu, et ma mõnikord järgin klišeesid, tehes midagi, mida teised ka teevad. Näiteks vaatan mingit lollakat seriaali. Ometi tundub mulle kuidagi piinlik seda tunnistada.

Isiklike tabudega on see häda, et mida rohkem mul neid on, seda raskem on mul iseendaga toime tulla. See on mingi põhjendamatu enesepiirang. Sundmõte.

Siis on veel olemas ühiskondlikud tabud ja muidugi ka lastekasvatusega seotud tabud. Need on teemad, mida sageli saadab (üsnagi alusetu) hukkamõist, ning millest seetõttu alati ei julgeta avameelselt rääkida. Olgu selleks imetamine, nutiseadmed või maiustused.

Siiski-siiski – kui mingi tegevus kahjustab otseselt kellegi huvisid või lausa (inim)õiguseid, siis ei ole tegemist tabuga, vaid üheselt vale asjaga. Näiteks lapse või koera üksinda palavasse autosse jätmine on vale, mitte tabu, isegi kui kõik seda teeksid. Tabu puhul aga võib mõni tegevus või käitumine sattuda põlu alla mitte seetõttu, et see kedagi otseselt kahjustaks, vaid lihtsalt seetõttu, et “nii pole kombeks”.

Sageli tekivad tabud nende kahe piirimail – need on tegevused, mis võivad olla mõnes mõttes kahjulikud, ja sestap on kiusatus suhtuda neisse mustvalgelt. Näiteks teame, et liigne maiustamine on ebatervislik. Sealt on aga lühike samm seisukohani, et lastele igasuguste maiustuste pakkumine on saatanast ning vanemad, kes seda ranget keeldu ei järgi, väärivad hukkamõistu. Nii võime jõuda olukorda, kus magusat küll pakutakse, kuid seda ei tunnistata, kuna kardetakse kriitikarahe alla sattumist. Ja sellest ei võida kokkuvõttes küll keegi.

Niisiis – märgakem, teadvustagem ja murdkem tabusid, mis meid ei teeni.

Selle postituse ämmaemandad:

• kellegi kirjutis “Kuidas rääkida imetamisest ja mitteimetamisest nii, et keegi haiget ei saaks?“
• sõbranna, kes alles hiljuti tõi sõna “tabu” minu tähelepanusfääri