bioloogia / emapiim / teadusviide

Rinnapiim vs rinnapiimaasendaja

ClangulaLisa kommentaar

Vaata ka hilisemaid postitusi “3 asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest” ja “Liiga vähe piima“

Rinnapiim on imeline! See vastab täiuslikult lapse vajadustele, võimaldades pisikesel organismil kasvada ja areneda. Samas ei tähenda see veel, et kõik muud toiduallikad oleksid ilmselgelt kehvemad. Teaduslikust seisukohast ei saa tegelikult väita, et rinnapiima asemel rpa-ga toitmine mõjutaks lapse tervist mingil moel negatiivselt.

Rinnapiima (rp) sobivus lapse jaoks on küll imeline, ent sugugi mitte müstiline. On ju arusaadav, et evolutsiooni käigus on igal imetajal kujunenud toitevedelik, mis sobib just tema järglastele. Läbi põlvkondade on ellu jäänud ja siginud need järglased, kelle emade piim oli kõige toitvam. Nii vastabki rinnapiima biokeemiline koostis üks-üheselt lapse vajadustele. Näiteks on naise rinnapiima koostis erinev poegade ja tütarde jaoks, muutudes koos lapse vanuse ja isegi tervisliku seisundiga. See pole seletamatu maagia, vaid igati (bio)loogiline asjade käik.

Kui rinnapiim on lapsele nii täiuslik, siis miks ometi kõik naised ei imeta? Eesti kolmekuustest imikutest on rinnapiimalapsed ainult 65%. Seda on siiski rohkem kui näiteks USA-s, kus vastav näitaja on 47%. Ja olukord on lausa suurepärane, võrreldes Mexico City äärelinnaga, kus neljakuustest imikutest vaid 2% on ainult rinnapiimatoidul.

Imetamine võib olla väga keeruline mitmetel põhjustel (vt ka Imetamise hind). Arengumaades (aga mitte ainult) võib põhjusteks pidada lakkamatut stressi, vaesust ja terviseprobleeme. Naistel puudub ligipääs elementaarsele arstiabile ja adekvaatsele informatsioonile. Imetamist ei pruugi toetada kogukond või seal levivad väärarusaamad. Isegi USAs takerdub imetamine tihtipeale teadmatuse ja ühiskondlike hoiakute taha. Lisaks peavad noored emad juba kolmekuuse beebi kõrvalt täiskohaga tööle naasma, sest puudub tasustatud emapuhkus. Igas ühiskonnas on alati ka teatud hulk naisi, kes ei saa imetada meditsiinilistel põhjustel (vt ka Liiga vähe piima).

Kõigest sellest järeldub, et rinnapiima pakkumine ei ole naisele alati jõukohane või üleüldse võimalik. Paljud naised seisavad silmitsi olukorraga, kus nad peavad valima näljase lapse ja mingisuguse lisatoidu vahel. Õige valik on ilmselge.

Muidugi ei ole tegemist 21. sajandi probleemiga – need naised on alati olemas olnud. Imikutele on kõiksugu piimaasendajaid leiutatud nii vana-Kreekas kui ka ENSV-s. Selleks on kõlvanud küll lehmapiim, küll riisitumm, vana-Kreeka puhul isegi vein. Küllap kasvasid nendestki lastest täitsa normaalsed täiskasvanud. Tänapäeva naised võiksid siiski rõõmustada, et teadus on jõudnud rinnapiimaasendajani (rpa), mis on tõepoolest etem kui vein ja riis.

Aga kas tänapäevane rpa ikka on täisväärtuslik, võrreldes rinnapiimaga? Siinkohal jõuame lõpuks loodusteaduste pärusmaale. Peatselt tutvustan, mida näitavad teaduslikud andmed rpa kohta. Enne aga olgu öeldud, et “rpa vs rpa” uuringute puhul tuleb alati meeles pidada üht olulist metodoloogilist takistust.

Probleem on selles, et inimese tervist uurides on praktiliselt võimatu rakendada randomiseeritud kontrollitud uuringuid. Me ei saa moodustada kahte rühma emadest ja beebidest, kus rühmade ainsaks erinevuseks oleks nende toitmisviis. See tähendaks, et peaksime sünnitusmajas juhuslikkuse alusel määrama osad lapsed rinnapiimatoidule ning teised rpa-le. Kuid kuna tegemist on ema jaoks väga isikliku otsusega, siis pole sellist katset põhimõtteliselt võimalik teha.

Seega jääb meil üle ainult üks võimalus – vaatlusandmed. Võtame lapsed “päris elust” ja lihtsalt uurime neid. Ja nii on selgunud, et rinnapiimalapsed ja pudelilapsed (s.t. lapsed, kes saavad rp asemel rpa-d) erinevad tõepoolest mitmes mõttes – näiteks on nad keskmiselt erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga. Kui siis leitaksegi mingi erinevus nende tervisenäitajates, näiteks et pudelilaste seas on mõni haigus rohkem levinud, ei saa sellest veel järeldada, miks see nii on! Tegemist võib olla korrelatiivse, kuid mitte tingimata põhjusliku seosega. Jõuan selle probleemi juurde hiljem tagasi (müüt nr 3).

Nüüd jõuamegi konkreetsete müütideni, mis rp vs rpa debatis ikka ja jälle esile kerkivad. Piirdun siinkohal vaid nendega, mis puudutavad otseselt lapse tervist.

Müüt nr 1: “Rinnapiimas on üle 200 erineva komponendi, aga rpa-s ainult mõnikümmend. Seega rp on kindlasti tervislikum.”

Minu vastus: Need arvud on iseenesest õiged, kuid järeldus vildakas. Vaadata tuleks ikka komponentide mõju lapse tervisele, mitte pelgalt arvu. Mõned rinnapiima koostisosad sattuvad sinna ka lihtsalt paratamatult, ilma et lapsel oleks neist mingit kasu, näiteks laktotsüüdid (s.t. rakud, millest piimanäärmed koosnevad). Sõnastagem seega täpsemalt:

Müüt nr 2: “Rinnapiim on väga keerulise biokeemilise koostisega. Rinnapiimaasendajad ei suuda seda täpselt matkida. Seega on rinnapiima toiteväärtus kõrgem.”

Minu vastus: Jällegi on eeldused õiged, kuid järeldus vaieldav. On tõsi, et rinnapiima täpset koostis pole võimalik sünteetiliselt jäljendada (kasvõi seetõttu, et rinnapiima koostis on ajas muutlik). Kuid toitumise biokeemia alused ei ole tänapäeval mingi müsteerium – juba põhikooli bioloogiast on ju teada, mida normaalne toit peab laias laastus sisaldama. Inimese toit koosneb mikro- ja makrotoitainetest: valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid ja mineraalained. Neid tuleb tarbida õiges koguses ja vahekorras. Kaasaegse teaduse jaoks ei ole eriti keeruline välja selgitada nende ainete keskmine sisaldus rinnapiimas, ning luua seejärel vedelik, mis sisaldaks neid samal määral. Täpselt seda rpa endast kujutabki.

Pole mingit alust arvata, et eelsoodumusteta laps võiks kannatada kroonilise toitainete puuduse all vaid seetõttu, et tema toiduks on rpa. Kui rpa beebidel jääks puudu mingist olulisest toitainest, siis peaks see väljenduma väga selgelt näiteks kasvukiiruse pidurdumises. Seda oleks lihtne tõestada elementaarsete uuringuga – kas pudelilaste kaaluiive on keskmiselt aeglasem kui rinnapiimalastel? Selliseid uuringuid on hulganisti tehtud ning selgub, et olukord on täpselt vastupidine – rpa-d peetakse üheks riskiteguriks hoopis beebide ülekaalu tekkimisel. Juba see näitab, et rpa ei saa olla hüppeliselt kehvema toiteväärtusega kui rinnapiim.

Natuke keerulisem on lugu rinnapiima nende komponentidega, mis ei ole toitained, vaid näiteks antikehad või bakterid. Rinnapiima bioaktiivetest osadest ja immuunsüsteemist räägib müüt nr 4.

Müüt nr 3: “Rpa-d saavad lapsed on sagedamini haiged kui rinnapiimalapsed.”

Minu vastus: See müüt on ilmselt alguse saanud WHO / UNICEFi ühiskampaaniast “Rinnapiim on lapsele parim!”. Kampaania loetleb kümneid terviseprobleeme, mis justkui “sõltuvad” beebi toitmisviisist: hingamisteede haigustest ja astmast kuni diabeedi ja hällisurmani. On leitud, et neid esineb rinnapiimalastel vähem – järelikult rinnapiim kaitseb nende eest! Right?

Wrong. Selline loogika ei kannata kriitikat. Lähemal vaatlusel selgub, et praktiliselt ühegi haiguse puhul ei ole tõestatud põhjuslikku seost. Rinnapiimalapsed on tervemad mitte seetõttu, et nad saavad rinnapiima, vaid seetõttu, et nad kasvavad keskmiselt paremates oludes. Imetamist harrastavad eelkõige jõukamad, haritumad, tervemad ja tugevama kogukondliku toega naised; seda nii Euroopas, USAs kui ka globaalselt. On täiesti loogiline, et sellistes oludes sirguvad tugevama tervisega lapsed, ning sel pole midagi pistmist rinnapiimaga. See aspekt on muide ka UNICEFi raportis selgelt välja toodud, kuid kipub rahvasuus väga kergelt kaotsi minema.

Rinnapiima osas torkab siiski silma üks erandlik beebide rühm: enneaegsed lapsed. Tegemist on eriti haavatavate organismidega, sest nende elundid ei ole sünnihetkel veel täielikult välja arenenud. Leidub kaalukaid tõendeid, et rinnapiim aitab neil vältida teatud haiguseid ja paneb nad kiiremini kosuma. Siinkohal võib uskuda põhjuslikku seost, sest lisaks elulistele vaatlustele on ära kirjeldatud ka toimemehhanism – on teada, kuidas ja millised rinnapiima komponendid rakubioloogia tasandil reaalselt toimivad. Seega võime uskuda, et rinnapiim kaitseb tõepoolest näiteks sellise jubeda soolehaiguse vastu nagu nekrotiseeriv enterokoliit.

Müüt nr 4: “Rinnapiim tugevdab lapse immuunsüsteemi, sest see sisaldab ema antikehasid.”

Minu vastus: Selle väitega võiks isegi osaliselt nõus olla. Kahtlemata sisaldab rinnapiim lisaks toitainetele (müüt nr 2) ka hulgaliselt mitte-toitaineid, mida seostatakse lapse immuunsüsteemiga. Ka parimad rpa-d ei suuda matkida kõiki neid baktereid, tüvirakke, antikehasid ja muid bioaktiivseid komponente. Rakubioloogilised uuringud on näidanud, et mõned nendest tegelastest võivad eraldivõetuna mõjutada lapse immuunsüsteemi positiivses suunas. Näiteks soolestikku elama asuvad bifidobakterid võivad pakkuda kaitset allergiate eest ja teatud ensüümid (lüsosüümid) hävitada haigustekitajaid. Seda vähemalt laboritingimustes.

Paraku sellega head uudised piirduvad. Sest õnneks või kahjuks ei kasva lapsed laboritingimustes. Kas nende bioaktiivsete komponentide potensiaalne mõju päris elus mingit rolli mängib, on pehmelt öeldes kaheldav. Antikehade jmt sissesöötmine ei anna mingit garantiid lapse immuunsüsteemi kohta, sest mängu tulevad loendamatud keskkonnategurid. Näiteks allergiateemalistes uuringutes kahaneb toitmisviisi (rp vs rpa) mõju sageli olematuks, kui arvesse võetakse pärilikkust ja (taaskord) perekonna sotsiaalmajanduslikku tausta.

Omaette küsimus on see, kuidas üldse hinnata immuunsüsteemi kvaliteeti. Tegemist on äärmiselt kompleksse mehhanismiga, mida pole võimalik mõõta skaalal “hea-halb”. Sestap on ka jabur väita, et mingite üksikute tegevustega on võimalik immuunsüsteemi üleüldiselt “tugevdada”. (Soovitan siinkohal tuttava proviisori blogipostitust sel teemal.) Me saame küll mõõta (või tõsta) näiteks antikehade või muude immuunsüsteemi komponentide taset. Kuid ükski neist ei anna meile täit pilti immuunsüsteemi “tugevuse” kohta. Ammugi pole immuunsüsteem nagu auster, mis soodsates oludes kasvab lõpmatult suuremaks ja tugevamaks.

Seetõttu tuleks pigem rääkida lihtsalt normaalsest, toimivast immuunsüsteemist. Kui immuunsüsteem on võimeline last haiguste eest kaitsma, siis ongi hästi. Ja selle saavutamine on täiesti võimalik ka ilma rinnapiimata. Meil on õnn elada sellises maailma piirkonnas, kus selleks ei pea isegi midagi erilist tegema. Meie beebid puutuvad kokku erinevate bakteritega, nad ei kannata alatoitumuse käes ning neile on kättesaadav kaasaegne arstiabi. Eriti õnnelikud neist juhtuvad kasvama majanduslikult kindlustatud ja haritud peredes (mõlemaid tegureid seostatakse lapse tervisenäitajatega) ega saa sündides kaasa mõnd geneetilist haigust. Rinnapiimast saadav “lisakasu” immuunsüsteemile on sellise lapse puhul kaduvväike – väga suure tõenäosusega kasvab temast terve inimene, sõltumata sellest, mida ta beebina sööb. Teisisõnu, rinnapiim võib kaasa aidata normaalse immuunsüsteemi kujunemisele, kuid ei ole selle jaoks hädavajalik.

Seda väidet toetavad ka uuringud, kus võrreldakse sama pere lapsi, keda on toidetud eri viisidel (rp vs rpa). Kui rinnapiim mõjutaks üheselt lapse immuunsüsteemi, siis peaksid ju rinnapiimal kasvanud lapsed olema märksa tervemad kui nende õed-vennad, kes on saanud rpa-d. Kuid andmed seda ei toeta. Ühes põhjalikumas USA uuringus võrreldi selliste laste tervisenäitajaid 11 erineva mõõdiku abil, sealhulgas astma kujunemise tõenäosus. Leiti, et sama pere lastel on sarnased tulemused, sõltumata sellest, kas nad said beebina rp-d või rpa-d. See tõestab veelkord, et perekondlik taust ja keskkonnategurid on olulisemad kui beebi toitmisviis.

Globaalses kontekstis seisnebki rinnapiima “kaitsev mõju” haiguste vastu selles, et imetades saab puhverdada keskkonnast tulenevaid ohte. Nendeks võib olla ebahügieeniline ümbrus, epideemiapuhang või elementaarse arstiabi puudumine. Kui rinnapiima alternatiiviks on näiteks joogikõlbmatu vesi või sellest valmistatud rpa, siis tõepoolest tuleks eelistada rinnapiima. Samuti avaldub rinnapiima positiivne mõju immuunsüsteemile juhul, kui organism on tugevalt nõrgestatud. Ja veelkord – ma ei räägi siin nohust, vaid näiteks geneetilisest eelsoodumusest või enneaegsest sünnist. Heaoluühiskonnas kasvava, üldiselt terve lapse puhul pole immuunsüsteemi seisukohast vahet, kas tema toiduks on rp või rpa.

Kokkuvõtteks…

… tuleb tõdeda, et rinnapiimaasendajatel pole häda midagi. Meil puuduvad teaduslikud tõendid, et rpa peal kasvavate laste elukvaliteet oleks märkimisväärselt kehvem ainult seetõttu, et nad ei saa rinnapiima. Lapse tervist mõjutavaid tegureid on lihtsalt nii palju, et puhtalt toiduallika mõju kahaneb üldjuhul olematuks.

Ma kordan: rinnapiim on imeline. Kui imetamine sujub justkui iseenesest ja probleemideta – suurepärane! Ka esimeste murede tekkides ei maksa liiga kergesti alla anda, sest kahtlemata on lapsele rinnapiima pakkumine tore eesmärk, mille nimel tasub pingutada. On äärmiselt kahetsusväärne, kui imetamine jääb ema teadmatuse või ebakindluse taha.

Kui aga rinnapiima pakkumine on juba eos võimatu või eeldab emalt üliinimlikke pingutusi, siis rpa võib olla ainuõige lahendus. Ükski ema ei peaks ennast sealjuures tundma halvasti väärarusaama tõttu, nagu oleks rpa pakkumine lapse tervisele kahjulik.

Selle postituse ämmaemandad:
Teadusartiklid:

Lisa kommentaar