Külalispostituse autor: Escapist

Enne emakssaamist ei saanud ma emadusest üldse aru. Ma olin terve elu mõelnud, et kas minul kui naisel on mingid ühendused kuskil lahti või puudu, et miks ma ei mõista ja ei taju. Ma pole kunagi olnud see, kes teiste lapsi nähes vaimustuks, naerataks või tunneks oma kehas mingitki sooja emotsiooni. Ma olen alati olnud see, kes pelgab ja mõtleb beebide kohta, et mis need on ja mida nendega peale hakatakse.

Ma otsustasin sellest kirjutada sellepärast, et äkki on veel kellelgi sellised tunded ja võib-olla hirm emakssaamise ees. Ise olin küll lugenud oma elu jooksul vist ühe ema kirjeldust, mis vastas täpselt minu arusaamale, kuid enne ise emaks saamist ma ei uskunud tolle inimese lauset “oma lapsega on kõik teistmoodi, kõik on hästi, ära põe”.

Nüüd, olles emaks saanud (tahaks lausa öelda “sündinud”), mõistan ja tajun ma kogu emainstinkti ilma ühegi puudujäägita. Vähemasti ma ise tunnen küll nii. Mina olen üks nendest, kellel see tekkis sekundipealt kui see suurte helesiniste silmadega laps mu kõhule pandi. Hetkega oli kõik selge. Paljudel ei toimu see hetkega, vaid ajapikku ja see on täiesti okei. See ei tähenda mitte kuidagi, et su instinktid või armastus oleks väiksem või nõrgem.

Aga missuguseid hirme võib naisel veel olla kui ta emadust enne emakssaamist “ei taju”?

Minu jaoks polnud varem ükski beebi ilus ega nunnu. Praegu meeldivad mulle (päriselt ja siiralt) juba ka teiste lapsed aga sülle ma neid võtta ei taha ja ei julge. Üks mu tuttav ütles nii kenasti, et iga laps on justkui oma ema jaoks disainitud ja nii vist ongi. Mu laps on mu jaoks kõige ilusam ja kõige täiuslikum. Ja ma kahtlustan, et sellel on ka mõni evolutsiooniline põhjus ja eelis.

Kuigi ma olin lastega mitmeid aastaid töötanud, siis need päris pisikesed tekitasid minus ikkagi ebakindlust. Ma poleks osanud nendega mitte midagi peale hakata. Ja ma tundsin end alati väga kohmetult kui seltkonnas oli beebi ning tema õnnest ja rõõmust helendav ema kellele ma ei osanud midagi toredat öelda peale õnnesoovide.

Kui ma tutvusin oma elukaaslasega, oli tema kõige noorem õde alles kolmeaastane. Tegemist oli elavaloomulise ja lõbusa, täiesti tavalise kolmeaastase lapsega. Oma elava loomu tõttu oli ta vahepeal (täiesti eakohaselt) pisut pöörane ning mu elukaaslase ema küsis meie käest, kas me tahame ka sellist. Et noh, saate praegu harjutada. Mul vist hakkas reaalselt paha sel hetkel. Nüüd ma vaatan enda last, kes on pigem selline rahulik ja mõnus tegelane ning on raske ette kujutada teda sama pöörasena.

Vaadates praegu teiste emade lapsi, näiteks minu lapsest mitu kuud või aastat vanemaid, siis on mul alati raske ette kujutada, milline minu laps olema peaks kui ta ükskord sinnamaale jõuab. Kas tõesti samasuguste oskustega? Või samasuguse käitumisega? See tekitab mõnikord kahtlust. Kuna aga oma lapsega elad päevast päeva koos, ei näe sa kunagi tema juures selliseid kontraste. Kõik üleminekud on loomulikud ja pehmemad. Võrdlemine ei ole produktiivne, kuigi ühiskond meid soodustab seda pidevalt tegema. Kui teiste lapsed kümnekuuselt ringi jooksevad ja minu oma kaheksakuuselt isegi ei rooma, saad aru et edasi pole isegi mõtet selle pilguga vaadata.

Seega, oma lapsega on tõepoolest hoopis teine lugu. Kellegi teise laps ei peagi sulle meeldima, ka isegi mitte natukene. Kui sa ei taha neid sülle võtta ja nunnutada, siis ei tähenda see et sul oleks karvavõrdki vähem emapotentsiaali kui nendel, kes tahavad.