Külalispostituse autor: M.

Minu emakarjäär (2 aastat) on olnud paljuski varjutatud rahulolematusest, kimbatusest, ülesannetele allajäämise tundest. Pärast pikka lahenduste otsimist hakkasid lahendused hargnema depressiooni diagnoosist ja ajukeemia turgutamisest. Sealt edasi on tasapisi tekkinud jaksu ja suutlikkust hakata end ise edasi aitama.

Tähelepanekuid kivide ja kändude teemal, mis minul lapsepidamisega kaasnenud ja seda kogemust kujundanud:

Mind on väga häirinud emarollide variantide vähesus, mida ühiskond meile jutustab. Levinud on lastele pühendunud kangelasema mudel: “läbi raskuste tähtede poole”; “raske on küll, aga see kõik on seda väärt!”. Nähtaval on ka supernaise-karjääriema variant. Mõtle näiteks Mailis Repsi või Kaja Kallase peale vmt silmapaistvale eduloole, kui naine on suutnud lapse/laste kasvatamise eduka tööeluga ühitada ja näiliselt pole millestki loobunud. Laias laastus ongi rollimudelitega kõik. Mina ei tundnud end ära mitte kummaski. Karjäärinaise mudel on oluliselt inspireerivam, aga see ei ole mina. Kanaema pole ma ammugi. Sealt ma siis ilmsesti kuskil kuklataga järeldasin, et ei kõlba ei emaks ega karjäärinaiseks = ei kõlba üldsegi mitte. Alles nüüd, kui laps on 2-aastane, tunnen esimest korda, et sel aastal on emadepäev natukene juba minu päev ka. Ma olen hakanud lapsega koosolemist oluliselt rohkem nautima ja selle naudingutundega võitnud iseenda silmis õiguse ematiitlile.

“Ma ei saa oma rolliga hakkama!” ja “Ma olen halb ema!” on olnud mu põhietteheited iseendale. Kui minult on edasi uuritud, et millega ma täpsemalt hakkama ei saa, siis ma olengi püüdnud seletada, et ma TUNNEN ennast valesti. Sedasama naudingu puudust olen ma endale ette heitnud. Ja pole seda endale andeks andnud. Ja ega ma ei suuda siiamaani sellest nõudest lahti lasta. Minu isikliku standardi järgi kuulub hea ema paketti vääramatult lapse seltskonnast rõõmu tundmine. Jaks sellest rõõmu tunda. Ilma ei tohi.

Ma olin ka enne lapse sündi teadlik, et “tass tuleb täis hoida” ja “paarisuhet tuleb hoida”, aga mulle tundub siiani, et need on poolvõimatud ülesanded. Lapse kasvatamine toob välja inimsuhete ja tugistruktuuride nõrgad kohad. Väga valusalt. Tasuta või tasulise lapsehoidja abi tasub kasutada, rohkem kui “vaja on”. Kui elukaaslane arvab, et väga vaja pole, siis ei tohi kuulata 🙂 Puhka/maga/leia-iseenese-jaoks-aega on kõik väga mõistlikud ja adekvaatsed soovitused, ainult et mind ajasid (ja ajavad) need ajuti närvi, sest päris tihti lapse kõrvalt piisavalt puhata lihtsalt ei saa. Ja kui ümbritsev olukord ükskord võimaldakski magada, siis lihtsalt ei suuda enam. Puhkuse vaegus paisub nii suureks, et välja puhkamiseks oleks vaja nädalaid. Aga neid pole jälle kusagilt võtta. Mitte-enam-päris-beebi kõrvalt muutus väsimus tuimaks ja krooniliseks, väikesed puhkusesutsakad tegid ärrituvustaseme hoopis hullemaks (seda me täheldasime elukaaslasega mõlemad), sest siis oli jälle jaksu vihastada. Heaolu ei paistnud kusagilt. Ma loodan väga, et kõige hullemast kroonilisest väsimusest saangi rääkida mineviku vormis.

Antidepressandid töötavad, laps on aina suurem, kodukontor on minu hämmastuseks andnud soodsate asjaolude kokkulangemisel võimaluse end esimest korda välja puhata. Kriisikevade turgutavad omadused üllatasid mind väga, sest just sotsiaalse suhtluse vaegus on minu jaoks olnud valus ja depressiooni süvendav faktor. Aga ühtäkki virtuaalsuhtlus hoopiski tihenes ja oli vajadust, põhjust ja aega oma inimesed üles otsida. Ja palju magada. Ettevaatlikult julgen rõõmustada, sest enesetunne on juba mitu kuud stabiilselt parem.