Iga inimene elab omas “mullis”. Tähendab, inimese ümber on mõtteline mull, mida ta tajub oma isikliku ruumina. Võõra inimese sisenemine sellesse ruumi tekitab ebamugavust ja ärevust ning vastupidi – mulli jagamine lähedase inimesega kutsub esile rõõmutunnet.

Mulli suurus ja läbitavus on muidugi individuaalne. Isegi kauaaegse sõbra kallistamine võib mõne inimese jaoks jääda lõpuni ebamugavaks, rääkimata oma privaatruumi jagamisest võhivõõrastega. Teised embavad sundimatult juba esmakordsel kohtumisel ega pane tähelegi, kui nende kõrvale pargipingile istub keegi tundmatu.

Lapse tulek muudab pöördumatult inimese mullitaju. Naise jaoks algab see muutus juba rasedusega ning jätkub sünnituse ja imetamisega. Laps kaaperdab ema isikliku ruumi igas võimalikus mõttes. Ema peab õppima oma mulli jagama nii heas kui halvas – “luba küsimata” kallistamine, juuste kiskumine, näpistamine ja musitamine muutuvad argielu lahutamatuks osaks. Rääkimata imetamisest, kus ema ja laps moodustavad tõelise ühismulli.

Ema võib sealjuures avastada, et oma mulli väljaüürimine võib tegelikult olla päris meeldiv. Siiski jäävad suuremullilisele emale ka mõned võimalused oma piiride kehtestamiseks. Näiteks beebiga voodi jagamine on mõne ema jaoks algusest peale välistatud, kuna tema mullitaju lihtsalt ei võimalda sel moel uinuda. Teised vanemad jagavad meeleldi oma sängi ka koolieelikuga. Osad emad soovivad imetamise lõpetada, kui laps “hakkab särki kiskuma”, kuna nad tajuvad seda oma privaatsuse rikkumisena. Teised imetavad rõõmuga ka last, kes on juba piisavalt vana, et rinda otsesõnu küsida.

Mida vanemaks saab laps, seda rohkem võimalusi tekib emal oma mulli tagasi võitmiseks. Ideaalis võiks see toimuda sünkroonselt lapse vajadusega omeaenda mulli laiendada. Laps õpib aina rohkem oma keha valdama ning füüsiline lähedus emaga muutub psühholoogiliseks. Aina vähemaks jääb näpistamist, juustest sikutamist ja emme peale oksendamist. Paraku-paraku, koomale tõmbub ka nunnutamine.