Our purpose in life isn’t to arrive at a destination where we find inspiration,
just as the purpose of dancing isn’t to end up at a particular spot on the floor.
The purpose of dancing and of life is to enjoy every moment and every step,
regardless of where we are when the music ends.

Wayne Dyer

Olen suure osa oma elust veetnud kusagil mujal. Viibin justkui siin ja kirjutan näiteks blogi, aga mõtetes valmistun pidevalt järgmiseks asjaks. Ja nii mööduvad terved päevad, nädalad, aastad… Lausa hämmastav, et ma pole seda isegi märganud.

Ärkan hommikul – ja hakkan koheselt algavat päeva planeerima. Päev kulgeb, kuid mina sisustan juba õhtut. Õhtu on käes – muretsen, mis kell magama peaks minema? Lähen voodisse – ja enne uinumist tegelen juba homse päevaga. Justkui homme oleks kuidagi tähtsam kui tänane… ja nii iga päev!

Mitte ainult päev, vaid suisa aastad. Õppisin põhikoolis selleks, et saada sisse tugevasse keskkooli. Keskkool aga on ju ettevalmistus ülikooliks. Ülikoolis tuleb hoolega mõelda, kuhu pärast lõpetamist tööle minna. Alles siis algavat “päris elu”… Ikka see järgmine asi, see järgmine samm on oluline.

Muidugi langen samasse mõttelõksu nüüd, lapsega kodus olles. Istun oma üksikul saarel, kus minu tegemistel on väga vähe kokkupuudet välismaailmaga, ja päevad muutuvad äravahetamiseni sarnasteks (vt ka Kus on küla?). Elaksin nagu sama päeva üha uuesti ja uuesti, vaatan 20 korda päeva jooksul kella, ja ootan järgmist asja. Oh, saaks juba tagasi tööle minna… või saaks hoopis veel ühe lapse… oh, hakkaks laps juba kõndima… hakkaks juba rääkima… saaks talle juba raamatuid ette lugeda… hakkaks ta juba ise lugema!

Naljaga pooleks (kuid ainult pooleks) olgu lisatud, et ega ümbritsev tarbimisühiskond asja just lihtsamaks ei tee. Alati on midagi, mis on puudu täiuslikust elust – olgu see uus auto, täiuslik kodu või vähemalt uus ja veelgi tervislikum seemnesai (sinu unistuste figuur!). Vot siis oled kohal, saabunud, vot siis algab päris elu.

Alles nüüd olen hakanud märkama, kui harjumuspärane on mulle selline järgmises asjas elamine. Ja ma otsustasin sellest vabaneda. Oleviku märkamine ei peaks olema vaid eriliste hetkede preemia, vaid igapäevane harjumus.

Ei, ma ei kavatse kalendermärkmikku nurka visata ja loobuda igasugusest ajaplaneerimisest. Homse päeva ja järgmise aasta peale mõtlemine on väga tervislik ja tore. Kuid see ei tohi hõivata nii suurt osa minu mõtetest, et tänase jaoks ei jäägi ruumi. Tänase päeva põhiline eesmärk ei saa olla ettevalmistus homseks, järgmiseks asjaks.

Elu on siin ja praegu. Elu koosnebki nendest väikestest tänastest, kus pestakse nõusid, käiakse mänguväljakul, istutakse mõtlikult söögilaua ääres, kirjutatakse mõni kiri. Pealtnäha ehk ei toimunudki midagi erilist, kuid üksluine on see ometi ainult keskmises plaanis. Lähemalt vaadates hakkavad eristuma iga päeva kordumatud detailid, ning eemaldudes näeme juba suurt pilti, kus joonistub välja üks ainulaadne elu.

Hinga sügavalt sisse, hinga välja, ja vaata ringi. Sa oled kohale jõudnud.

*

*

Selle postituse ämmaemandad:

• The Parenting Junkie Podcast “How to be Present“
• raamat “Ootamatu rõõm tavalisest elust” (Catherine Gray)
• vt ka postitus “Õnne valem“