Minus kõneleb kaks häält.

Esimene Hääl räägib tänulikkusest. Emaks olemine on ometi suur kingitus! Terves maailmas pole tõesti midagi rõõmustavamat, kui üks kallis, kauaoodatud laps, kelle kasvatamine loob elule uue tähenduse ja valguse. Esimene Hääl märkab minu praeguses eluetapis 3-4 Suurt Unistust, mis on täitunud ja milles igapäevaselt elan. Lapsed, kodu, suurepärased peresuhted – see kõik on ju hea elu aluseks. On, mille eest tänulik olla, sest mitte kõigile pole nii palju antud. Esimene Hääleke teeb mulle pai, soovitab hetkes püsida ja seda kõike endasse võtta (vt Kohalolu).

Mõnikord laulavad ka kõrvalseisjad Esimest Häält. Nad vaatavad mu peale heldimusega ja tõdevad: “Küll oli tore aeg, kui lapsed olid pisikesed!” ja “Naudi, sest nad kasvavad nii kiiresti!”.

Seda kuuldes aga hakkab miski minus kriipima. Sest mõnes mõttes röövivad sellised märkused minult õiguse kuulata ka oma teist sisehäält.

Teine Hääl kõneleb väsimusest ja üksildusest. Sest argielu pisikese lapsega (peagi juba kahega) on ühtlasi suurim katsumus, mida olen elus läbinud. Lapsevanema amet eeldab ammendamatut empaatiavõimet, üliinimlikku kannatlikkust ja ebamaist pühendumist. See töö ei saa kunagi valmis, tagasisidet ja tunnustust saab peamiselt vaid iseendalt. Pean olema 24/7 kättesaadav, et kuulata või lohutada või rõõmustada või süüa teha või klotsidega mängida või mida iganes laps parasjagu vajab. Või kui ma soovitut ei tee, pean end põhjendama ja kaitsma võimaliku pahameele eest. See roll on kurnav isegi juhul, kui minu akud on täis ning laps loomu poolest rõõmus ja leplik.

Olukord on sealjuures täiesti ebaproportsionaalne, sest minu vajaduste ja soovide järgi ju ei küsita. Igapäevaselt on rahuldamata minu karjainstinkt (vt Kus on küla?) ja vajadus intellektuaalse ajutöö järgi; halvematel päevadel ka bioloogilised põhivajadused (uni, normaalne toit). Oleks ebarealistlik oodata, et selle kõige juures tunneksin end päevast päeva õnneliku ja tänulikuna – see tähendaks enda eitamist. Kindlasti on neid, kellele on “vähem antud”, kuid võrreldes minu enda varasema eluga, on igapäevane elukvaliteet lapsevanema rolli tõttu kahtlemata langenud.

Ja selle argielu kohal hõljub veelgi suurem, olemuslik paradoks. Kuigi teen maailma kõige tähtsamat ja tähendusrikkamat tööd, valdab mind enneolematult sihitu tunne. Kes ma üldse olen väljaspool emarolli? Mille suunas ma omadega liigun? Mida ma viimasel ajal saavutanud olen või saavutada soovin? Mis on minu praegused Suured Unistused? Esimest korda elus ajavad sellised küsimused mind segadusse. Ja olles juba kaks aastat koduseinte vahel nende kallal teadlikult töötanud, ei ole mul ikka veel selgeid vastuseid.

Oleks lihtne öelda, et Teine Hääl on vaid väsimuse hääl, madalad noodid, mis tuleks maha raputada. Mõtle positiivselt! Ole tänulik! Naudi väikeseid asju! Jah, miks mitte, mõnikord sellest piisabki. Kuid oleksin enda suhtes ebaõiglane, kui väidaksin, et Teine Hääl pole minu pärisosa – on küll, ja vägagi. Teine Hääl on sama siiras ja kasulik kui too esimene, tänulikkuse hääl. Tänu Teisele Häälele olen õppinud tundma iseennast, oma piire ja ehedaid vajadusi. Teine Hääl annab elule sügavust ning mõistmist, milleni Esimesel Häälel trillerdades ja piiritus õnnemullis elades pole võimalik küündida.

Minus kõneleb kaks häält, ning ma pean õppima neid üheaegselt kuulama. Ainult nii on võimalik jääda iseendaks. Ainult nii on võimalik leida oma tasakaal ning jõuda selgusele, mis on minu elus sellist, millega ma soovin rahu teha ja leppida, ning mida on vaja muuta.