Külalispostituse autor: M.
Lapsekasvatusest ei räägita
Vähemalt mitte ausalt ega eriti palju. Mõnedest aspektidest. Ei räägita lapsekasvatusest kui üksildusest. Lapsekasvatusest kui ressursipuudusest. Sellest, et lapse saamisele võib järgneda nii tugev šokk ja elumuutus, et… seda oleks vaja leinata. Ainult et leinamiseks pole selle möllu sees enam võimalust. Ressursse ju ei ole. Aega ja rahu näiteks. Need on nii vastikud ja segadusse ajavad teemad, et mina ei jaganud alguses üldse matsu, mis minuga lahti on. Ma ei ole hea ema, kui ma nii tunnen! Ma ei tohiks nii tunda! Mul on ju kõik olemas! Siis hakkasin kuidagi kontseptualiseerima. Aga et sellest rääkida… Ma siiamaani ei oska, varsti juba 4 aastat. Mul on nii häid, empaatilisi ja nüansitundlikke sõpru – nii lastega kui lasteta – et olen siiski aina julgemalt rääkinud. Ükski minu inimestest ei ole selle jutu peale küsinud “kas sa siis ei armasta oma last?”. Kui küsiks, oleksin vist adressaadiga eksinud.
Mu poeg oli väga oodatud, planeeritud laps. Oskasin rõhku panna sotsiaalmajanduslikule “turvamisele” – peab olema enam-vähem mõistlik palk (st ka vanemahüvitis), kodu peab olema. Lapsel peab isa olema. Laps peab olema tahetud, oodatud, armastatud. Check, check, check, check. Mulle tundus ühtlasi, et mul on olnud elus piisavalt luksusi ja aega “oma asja” ajada – põhjalikult ülikoolis käia, natukene Eestist eemal elada, oma tööalane elu enam-vähem sisse seada, katsetada ja otsida, decent job leida. Et nüüd võiks ju endaga natukeseks ajaks rahu majas olla ja saab fookuse iseendalt teisele inimesele sättida. Seda ma ei arvanud, et ma eriline kodukana olen, aga no aasta aega kodus on ju lühike katkestus. Meil oli lapse isaga juba varem kokkulepe, et mina olen kodus aasta, tema pool aastat.
Ma ei osanud arvestada täieliku isoleerituse tundega. Ma ei osanud arvestada sellega, et tugistruktuure lapsehoidjate/sugulaste näol on minu jaoks kaugelt liiga vähe ja see tugi, mis on, ei tööta. Ma ei osanud arvestada sellega, et mul pole oma elu üle enam mingit kontrolli – nii see mulle tundus. Ma ei osanud iseenda, oma psüühika nõrkuste ja isiklike taakadega arvestada. Lapse kasvatamine tõi ja toob minus välja kõik nõrkused tugistruktuurides, iseenda sees, ajukeemias.
Avastasin, kui eneseteostuse keskne ma olen – ma vajan ajule tegevust ja stimulatsiooni, regulaarselt ja eluliselt. Ma väga vajan inimesi enda ümber, oma sõpru. Vajan vabadust tulla, minna, otsustada oma ajakava ja tegemiste üle. Väikelapsega elu paneb päris tugevad piirid kõigile nendele punktidele.
Hoia oma tass täis. Ja turguta paarisuhet. ?!? Millal? Kuidas? Kes? Üksteise alla puhkehetki me ikka võimaldasime – noh, näiteks, et mine puhka seal toidupoes 😀 Aga et koos. Kuidas? Millal? ja lõpuks ja kõige valulikumalt… Kellega? Meiega juhtus nii, et päris kiiresti oli kaks kurnatud ja üsna pea ka depressioonis lapsevanemat, kes püüdsid kuidagi vaimselt ellu jääda ja hakkama saada. Mis paarisuhe?! Algul ei jõua ega jaksa teineteisega rääkida. Siis enam ei oska. Ja päris lõpuks enam ei taha. See on vist puhas klassika. Sellest, et suhted lagunevad lapsekasvatuse pingetes päris tihti, sellest isegi natukene räägitakse. Erinevalt kogu sellest muust möllust.
Mõneti on mul tegelikult hea meel, et ma olin nii naiivne ega osanud lapsesaamist eriti karta. See igapäevane arengukoolitus on kaela- ja kontimurdev, aga ma jätkuvalt loodan ellu jääda. Ilma selle väikese tulesädemeta, kes on ühtlasi minu isiklike probleemide suurepärane katalüsaator… ma küllap visistaksin neidsamu probleeme märksa aeglasemalt menetleda. Nüüd on vahel põrgukatel ja siis jälle suured selginemishetked, kus ma justnagu millestki aru saan. Hull ja intensiivne.
****************
Leinamata lein
Leinast oleks lapsekasvatuse kontekstis justkui sobimatu rääkida. Lapse saamine on ju rõõmus ja roosa sündmus, saad ellu ühe inimese juurde. Ja loodetavasti annavad andeks need, kes päriselt ja lõplikult kedagi kaotanud… ja saavad aru, et lapsesaamise “lein” justkui on hoopis teistsugune kaotus, aga võib ometi olla suur, tugev ja raputav.
Mina olen selgelt tundnud ja ka välja öelnud, et pärast lapse sündi minu enda elu mingis mõttes lõppes ära. Või siis: läks pikale pausile. Seda unetusesegast režiimi, lõputut kärutamist, pesupesu, mähkmete ja kakavärvi virrvarri ma ei osanud oma eluks pidada ja hakkasin kannatamatult ootama, et millal läheb üle ja kergemaks. Tagantjärele tean, et üle ei lähe ja kergemaks läheb… ajuti, mõni asi ja mõni teine jama tekib jälle juurde. Minu ja minu lapse suhtlus ja iseloomud on sellised, et ilmselt ei lähe niipea üle 😀
Leina kontseptsioon tundub mulle viljakas hoopis selles võtmes, et ma VÕIN oma vabaduste kaotuse üle kurvastada. VÕIN välja öelda, et suure osa ajast on lapsega koos olemine minu jaoks nii raske, et ma ei jaksa seda nautida. Või mõnel pöörasemal perioodil lausa kardan seda tunnet (kardan oma last!), et hakkab jälle pihta, jälle ma ei saa hakkama. Jälle feil, feil, feil. Ta lihtsalt jaurab / märatseb / jonnib / skandaalitseb / manipuleerib. Kokkuvõttes on lihtsalt enda segaste ja suurte tunnetega hädas.
“Sina oled täiskasvanu!” vasardab peas. Sina peaksid olema see rahusadam. Kehtestama piirid. Rahustama, lohutama. Aga ma hoopis tunnen, et jään laviini alla. Olukord kokku ei ole ju tegelikult (elu)ohtlik – vahel, kui suurelt vehib, siis ma kardan küll, et ta lihtsalt lööb ennast korralikult ära. Tavaliselt elab ta end välja ja rahuneb maha. See on tema psühholoogiline suurpuhastus. Aga minuga teeb see nii, et ma:
a) väsin kohutavalt ära,
b) lähen mõistagi väga närvi – olgu siis nähtavalt endast välja või ainult sisimas,
c) tunnen end saamatu, küündimatu ja halva vanemana,
d) olen kohutavalt segaduses – mida mul oleks parim teha või tegemata jätta (juhendit pole kaasa antud),
e) olen mures – kas temaga on kõik korras; kas mina saan hakkama ja “jään ellu”; kas see läheb veel hullemaks; kui ma õigesti ei käitu, kas siis on varsti mingi käitumishäire diagnoos platsis; äkki mina põhjustan seda kõike jne jne.
Minu jaoks on kogu see raskustunne päris paras tabu (olnud). Aga ma ei saa oma tunnet jõuga muuta. Muidugi see ei tähenda, et ma ei püüaks anda oma parimast parimat. Olla nii hea ema kui ma vähegi oskan. Võimalik, et ma mõnes asjas püüan liigagi palju – mõnes teises siis jälle liiga vähe. Aga ma tõesti püüan. Ja see tabu (ka pooleldi jõuga) murdmine võtab minult ühe pinge vähemaks. Vähemalt ma võin tunnistada, et nii on.
Minu jaoks on mu vabadused kallid ja olulised. Tulla, minna, mõelda, otsustada – omi asju. Üks nõudlik ja häälekas väike inimene eriti ei lase. Temaga koos ma tulen ja lähen tema rütmis. Ja oi, ta ei salli ajasurvet – ja ma tegelikult saan sellest aru; no miks peab kiiresti riidesse panema, kui tahaks jorutada. Meie, suurte inimeste kellaajalised kohustused on ju tegelikult kunstlikud. Mis mõttes sa pead tööle minema?!? Nii on iga lasteaiahommik potentsiaalne sõjatanner. See sõda väsitab päris korralikult.
Mõtlemine on ka päris korralikult häiritud, sest “emmeee!…” Päris kindlasti olen ma tänu lapsele osavam rööprähkleja, aga ka väga ärev ja keskendumisraskustega. Pikk mõte enam ei kanna, kognitiivsed võimed on kehvemad. Näiteks mälu streigib ja selge jutu rääkimise suutlikkus on kohati vähenenud. Aga ambitsioonid – need ju ei vähene, suurenevad hoopis! Endaga üha ausamalt ja valusamalt tutvudes olen aru saanud, mida kõike ma soovin, suudan ja võiksin veel suuta. Lihtsalt oma eesmärkide poole püüdlemine – kui need eesmärgid on seotud karjääri, õpingute, eneseteostuse, majanduslike võimaluste parandamisega – on keerulisem kui lapsesaamise eelses maailmas.
Niisiis leinata – see tähendab minu mõtestuses lubada endale kurbust ja enesehaletsust lapsekasvatuse raskuste teemal. Kurvastada selle üle, et see kogemus on sageli üksildane, kurvastada toe vähesuse ja tunnustuse puudumise üle; kurvastada selle üle, et tahaks olla palju parem, aga ei oska. Kurvastada, sest kogu hellus ja armastus on raskustunde ja kurbuse all peidus. Mu laps väga igatseb seda hellust ja armastust. Aga mina ei suuda seda talle pakkuda. Ma ei jaksa. Ma tahan tema jaoks olemas olla, püüan kõigest väest. Aga mul on enda jaoks tähelepanu ja olemasolu liiga vähe olnud. Olla tige ja vihane – sest mis mõttes mu lähedased ei saa minust üldse aru.
Ja kõige esimese sammuna (paistab, et see samm on tehtud) endale tunnistada, et on raske, elu on piiratum ja ma võin kõiki neid tundeid tunda. Ja see ei tähenda, et ma oleks oma lapsele halvem ema. Heal juhul ehk vastupidi. Saab ehk helluse muude tunnete alt paremini kätte.
Postituse ämmaemand:
sõbranna, kes mulle otsesõnu ütles, et sul on ehk lapsesaamise lein leinamata
****************
Erivajadused ja erioskused
Mulle tundub, et tegelikult on väga paljud inimesed vähemal või rohkemal määral “erivajadustega” – see tähendab, ei sobi ühiskonna keskmistatud võimaluste ja normidega. See ei tähenda ju enamasti diagnoosi, ei tähenda, et oleks vaja abi liikumisel, kõnelemisel, kuulmisel vmt. Aga mingi ebakõla on ometi.
Mulle tundub päris sageli, et ma olen lapsevanemana rohkete erivajadustega, eriti emana. Ma oleksin kindlasti parem isa kui ema! Aga mis parata.
Niisiis, minu vajadused ja eripärad, mis emarolliga ei klapi:
1. Üks kahest suurest tugipostist mu elus on eneseteostus – see tähendab rahuldustpakkuvat töist tegevust või õpinguid, keskendunud ajutegevust. Suurema lapsega see vastuolu kaob, aga beebiajal eeldatakse vist küll, et naisel pole intellektuaalseid vajadusi või et need saab pausile panna.
2. Ma olen suurepärane kohanduja… kuni ma murdun. Vaat see on üks vastik trikiga asi, see kohanemisvõime. Mina suutsin alles väga hiljuti sõnastada, et ma olen liigagi paindlik. Kui olud nõuavad, siis kohandun oludega, annan endast, pingutan, lükkan enda soove ja vajadusi muudkui edasi ja kõrvale. Ja lapsekasvatuses olud muudkui nõuavad ja nõuavad. Ja pole eriti aega ega energiat, et isegi aru saada, et kogu see kupatus on üle piiride. Või energiat, et mõelda, kuidas omaenda taluvuspiire hoida ja kaitsta.
3. Ma vajan väga oma aega ja ruumi.
4. Ma väga vajan oma inimesi, sügavaid vestlusi, refleksiooni, kogemuste mõtestamist ja lõpuks lihtsalt seltskondlikku elu.
5. Ma kipun olema perfektsionist ja maksimalist, kontrollifriik pealekauba – lapsekasvatuses on palju kontrolli alt väljas faktoreid, “väga head” sooritust ei autasusta miski, eksid ja ebaõnnestud see-eest pidevalt.
6. Ma igatsen tunnustust ja (positiivset) tagasisidet – lapsevanema rollis üldiselt kiita ei saa. Üldse igasugust peegeldust saab väga vähe, nii et vahel olen isegi ekstra palunud mõnd klõpsu või videolõiku, kus me lapsega mõlemad peal oleme.
7. Ma igatsen väga lähedust ja tähelepanu – minu või meie puhul juhtus nii, et ressursipuuduses läks paarisuhe pausile. Ja enam ei taastunudki.
8. Mulle meeldivad vabadused, ka kasvatuses anda võimalikult palju vabadusi. Ühelt poolt põhimõtteliselt. Teisalt on piiride kehtestamine ja hoidmine minu jaoks raske – nõuab suurt pingutust, ei ole mul loomuses. Ma ise loodan, et olen piire ja reegleid ikkagi kehtestanud, vajalikul minimaalsel määral vähemalt. Ilma nendeta on lapsel halb ja ebaturvaline.
Mu lapsel on minuga palju ühist. Mu meelest on temagi nii- ja naasugune ja mitte üldse eriti keskmine. Ta on nõudlik ja häälekas. Vajab ja nõuab palju lähedust ja tähelepanu. On tujukas ja vastuoluline, tohutu tahtega ja väga dramaatiline, kui ei saa, mida tahab. Tema sisepinged on minu hinnangul suured ning neist saab vahel osa terve tänav või trepikoda.
Aga erioskused? Midagi peab ju plusspoolel ka olema! Kui ma ütlen, et ma olen “hea isa”, siis ma mõtlen, et minuga on tihti action ja fun – ma naudin, kui lapsega kusagile läheme ja midagi teeme. Ma olen temaga päris beebist peale palju rääkinud, sest ma tõesti ei osanud ärkvel oleva lapsega vaikides kärutada. Kuidas ma ei räägi inimesega, mis sest, et ta ei oska veel vastata! Nii et ta kuulis vatramist juba varakult ja kasvades üha rohkem. Praeguseks, usun ma, on sellest kõne ja sõnavara arengul abi. Me vaatame igal õhtul raamatuid, see on loomulik päevarutiin, mõlemad naudivad. Mu laps on peaaegu jalgratta seljas sündinud.
Ma olen emotsionaalne, ta on emotsionaalne. Aga ma teadlikult püüan talle – loodetavasti eakohasel moel – emotsioone sõnastada, öelda, et nüüd olen kurb ja et sina oled vihane/pettunud/igatsed/rõõmus… Ka sellel on vilju juba märgata – ta vahel sõnastab endaga toimuvat küll: “nüüd ma rahunesin maha”, “nüüd me leppisime ära”.
Mulle tundub, et mul on nišioskusi, mis ilmnevad teatud tingimustes. Ehk on sama ka lapsevanemana – et teatud tingimustel… ma säraksin ja oleks flow. Mu lapses on need omadused olemas, mis mind sütitavad, ta on mu lemmiklaps. Aga minu enda sisemised ja välised tugistruktuurid veavad alt, nii et ei mingeid ideaaltingimusi ega flowd. 15 aasta pärast äkki, kui ka puberteet on üle elatud? Või siiski varem? Või siiski üldse mitte ja lapsekasvatus tulebki pigem parimal võimalikul moel üle elada ja lapsest inimene kasvatada. Ja oma flow ja jõud saada hoopis mujalt, et jaksaks.
**************** *
Emadus õpetab 