Vastsündinu eest hoolitsemine on kirjeldamatult kurnav ülesanne. Juba ainuüksi beebi toitmise peale võib esimestel nädalatel kuluda 8+ tundi ööpäevas, ning seda ühtlaste vahedega päeval ja öösel. Sellele lisandub kõik, mis toimub söögiaegade vahel – mähkimine, riietamine, pesemine, kärutamine, magamapanek, niisama kussutamine… Kuskile 24 tunni sisse peaks mahtuma ka iseenda toitmine ja vahest isegi hammaste pesemine (parematel päevadel lausa dušš), ning siis veel teiste pereliikmete eest hoolitsemine. Ja seda kõike kroonilise unepuuduse tähe all.

Õnneks on Emake Loodus kõigele mõelnud. Hiljuti sünnitanud, imetaval naisel on varuks salarelv, mis annab talle üliinimlikud võimed – selleks on oksütotsiin! Kaine ja tervemõistusliku inimese ajaks selline elukorraldus paari päevaga hulluks, kuid mulle tundub maailm üleni helge ja ilus. Kõik inimesed on armsad ja arusaadavad, kõik raskused on ületatavad. Kõik lihtsalt klapib ja sobitub paika! Selline on minu hetkeseisund siin lahinguväljal, ning mulle meeldib mõelda, et selles on süüdi oksütotsiin.

Hea küll, võib-olla ei ole oksütotsiin tegelikult ainus süüdlane. Vaid mõne päeva / nädala vanust lapsukest vaadates valdab küllap iga normaalset inimest mingisugune emotsioon. Olgu selleks siis kabuhirm ja võõristus või hardus ja heldimus. (Minu puhul õnneks need viimased.) Ja kui vaatad teda iga päev tundide kaupa, siis võimendub vastavalt ka emotsioon. Samuti on võimalik, et magamatus annab oma panuse minu kergelt ebaadekvaatse meeleseisundi tekkimisse. Alahinnata ei saa ka sünnituse seljatamisega kaasnevat kergendust ja rahulolu (loe ka Sünnituse õppetunnid).

Olgu kuidas on, selles õnnesupis hulpimine on äraütlemata mõnus. Oleksin nagu üleöö saavutanud selle mindseti, milleni muidu oleksin jõudnud aastatepikkuse teadliku enesearendamise teel. Minu automaatsed mõttemustrid on ebatavaliselt optimistlikud ja empaatilised, loomingulisus õitseb. Kriitikameel nii enda kui ka teiste suhtes on seevastu puhkusele sõitnud.

Siin on mõned stiilinäited minu viimase aja mõttemustritest:

Mäletan eredalt ka eelmist korda, kui selline meeleolu mind võimsalt valdas. See oli kaks aastat tagasi, kui mu esimene laps oli 1.5-kuune. Pärast raskeid siseheitlusi mõistsin siis esimest korda, et temast ei saa kunagi Rinnapiimalast – ning et see on täiesti okei! (loe ka 3 asja, mida õppisin … ja Liiga vähe piima). Lasin lahti kinnisideest, mis oli mu elu teinud asjatult raskeks, ja sellega kaasnev kergendustunne oli kirjeldamatu. See meeleseisund kestis mõned kuud, ning see oli üks mu elu ilusamaid aegu.

Ja nüüd miljoni dollari küsimus – kuidas seda kõike säilitada, ka ilma oksütotsiinita?