Külalispostituse autor: M.
Minu jaoks on lapse kasvatamine olnud algusest peale tohutult raske, keeruline, tohutut panustamist nõudev ettevõtmine. Päris kindlasti kõige raskem ülesanne, mida ma elus täitnud olen.
Alguses oli täielik šokk. Et kuidas üldse saab nii mitmetahuliselt suur väljakutse olla! Ja kuidas on nii, et ma pingutan nii, kuidas ma elus pingutanud pole, aga sellest ei piisa. Ikka on vähe, halvasti, ei toimi. Noh, näiteks, et laps ei maga, tee mis tahad. Alguse raskused olid enam-vähem näpuga näidatavad.
Mida aeg edasi, seda rohkem on need subjektiivsed ja väga valusalt minu enda psüühika toimimise ja nõrkade kohtadega seotud. Jonnihooga saad lõpuks hakkama, ükskõik kui suur see poleks – minu lapsel on need mu meelest pigem suured ja pigem sagedased. Ta on kapriisne ja dramaatiline. Aga iseenese kasvatamine on veel palju valulikum. Mulle vaatab vastu mu enda jonnimata jonn, mu enda nutmata nutud, minu kurbus, üksildus, laps minu sees. Ma väga-väga püüan pakkuda oma lapsele seda, mida ma ehk ise igatsenud olen. Päriselt märkamist. Soojust. Empaatiat. Mõistmist. Aga see võtab minult tohutult.
Ta ei küsi soojust ja hellust mitte sülle pugedes, vaid sageli hoopis sigatsedes. See on ajuti justkui omalaadne proovilepanek, et kas sa armastad mind siis ka, kui… Ma väga tahan, et ta päriselt tunneks, et ma märkan teda, hoolin, armastan. Heade ja kehvade külgedega, sellisena, nagu ta on. Aga seda ei saa kuidagi feikida, teeselda, mängida. Neid kapriise peab siis päriselt ja ausalt taluma, taltsutama ja suutma nende taha näha. See on kuradi raske. Ma ebaõnnestun pidevalt. Väike laps minu enda sees jonnib ka. See nälg – olla ise päriselt märgatud ja aktsepteeritud – on tohutult suur. Konstrueerin seda endale nii: kuna “normaalses” täiskasvanuelus on väljakutsed vähem intensiivsed, siis pole tuge väljastpoolt nii hädasti vaja, saab hakkama ka siis, kui sellest-teisest-kolmandast on puudu… Lapse sündides “kulud” kasvasid ja “tulud” hoopis vähenesid. Kriis – kutsutakse seda vist.
Huvitava kaasnähtusena hakkasin tahes-tahtmata kaardistama, millest ma elus väga puudust tunnen. Inimesena. Isiklikult. Tööalaselt. Mida ma tegelikult tahan. Mida ma vajan.
Toetus ja kuulumine – ma tundsin ja tunnen siiani suurt puudust tugigrupist, “külast”. Aga “külast” sellises soustis, nagu mul sellest tolku on. Väga raske on olnud leppida sellega, et sugulaste poolt erilist tuge pole võtta. Mind toetab väga see, kui saan koos lapsega olla heas seltskonnas, kui saan teda lülitada oma normaalsesse sotsiaalsesse ellu. Ja eriti rõõmu teeb, kui ka laps saab selle käigus sotsialiseeruda ja mängida. Ma ei taha valida lapse ja “elu” vahel – aga väga sageli ikkagi valin. See valik on minu jaoks olemuslikult vale ja ebameeldiv. Eks seegi on osa aktsepteerimisest – et ma saan kusagile minna koos oma lapsega, ka tema on oodatud ja teretulnud. Ma ei ole emakohustuste tõttu kõrvale jäetud.
Intellektuaalselt stimuleeriv keskkond ja eneseteostus – ma jumaldan vaimse ja füüsilise keskkonnana ülikooli, ülikooli raamatukogu… Ma väga naudin ajudega tööd. Ja inimeste seltskonda, kellega saab päriselt rääkida – mitte triviaalsustest, vaid “päris” asjadest. Ma ei lähe põlema Oriflame`i kataloogist ega järjekordsest allahindlusest – üldse olen ma kohutavalt kehv šoppaja. Aga hea keelekasutus, poliitikaanalüüs, kultuurianalüüs, üldse hea analüüs – need vaimustavad mind küll. Eks ma olen kergelt snoob. Ja tööalaselt ootan ja vajan muuhulgas ajudega tööd, mõtestatust, väljakutset. Inspiratsiooni ja ägedat inimkeskkonda igatsen ka! Olen kõike seda vähemasti servapidi kohanud, muidu ei teaks ju tahta. Aga isu üha kasvab. Ja kui isu kaardistatud, siis olen võtnud ette oma isu suunas liikuda.
Emotsionaalne soojus, tunnustav tagasiside – ma tunnen väga puudust tunnustusest. Emarollis. Inimesena. Töötajana. Ma ise püüan jõudumööda öelda, kui midagi on hästi. Aga Eestis ju pole kombeks. Ühes tööalases rollis kogesin ühtäkki väga palju tunnustust ja tagasisidet – ja see andis tiivad. See kandis nii tohutult hästi. Ma ütleks, et see tööprojekt oli minu jaoks teetähis. Sellist keskkonda ma tahan, vajan, igatsen, püüan ka ise luua. See on mind inimesena kahtlemata mõjutanud, andnud jõudu ja enesekindlust. Minu teada mõjutas heas mõttes veel mitut inimest.
Mõistmine ja märkamine – minu laps on näidanud mulle, kui palju märkamist ja tähelepanu tema igatseb. “Emme, tule vaata!”, “Emme, tule mängi!” Ja ma nii palju sageli lihtsalt ei jaksa. Ta on kompromissimeister – “no võta siis oma kohv ja tule vaata, kuidas ma mängin!” Ja ma väga püüan võtta need hetked, minna oma kohviga ja vaadata. Ma arvan end hästi tajuvat seda igatsust, seda õhinat, seda vaata-vaata-mind sügavat soovi. Et ma näeks, et ma aru saaks ja et ma talle sõnastaksin, kuidas mina teda näen. Et tema saaks iseennast ehitada. Selle tagasiside pealt. Selle peegelduse abil.
Ma olin lapsena sarnane, väidetavasti nurusin ja palusin ka seda ja toda. Aga mina küll ei mäleta, et keegi oleks minuga mänginud, istunud ja teinud seda, mida mina tahtsin. Ma ei olnud sedamoodi nõudlik nagu minu laps, arvan ma ise. Ma õppisin ära, et tähelepanu ja ressurssi ei ole ja katsusin sellega hakkama saada. Minus on kusagile sügavale juurdunud vastik uskumus, et kehvadel hetkedel saad loota vaid iseendale. Siis kui on halvasti, kurb, raske… siis sa tuge ei saa, siis sa oled päriselt ja lohutult üksi. Keegi pole mind pahatahtlikult tähelepanust ilma jätnud, aga korralik ressursipuudus valitses minu vanema elus küll. Ja et ma ei nõudnud ja sain justnagu kenasti hakkama, siis ma kasvasingi ise.
Raha ja rahu – olen olude sunnil õppinud ka üha enam, et tahan oma panuse eest rohkem. Rohkem raha. Punkt. See on olnud tohutult pikk teekond, et ma nii selgelt üldse selle välja saan öeldud. Päriselt ja numbrites oma eesmärkideni jõudmisega läheb veel pisut aega. Aga ma olen teel. Ja rahu. Minu süütenöör on vist loomuldasa üsna lühike. Sinna veel juurde stress ja ülekoormus. Pean uuesti puhkama õppima, seda on vaja mulle ja mu lapsele. Kasvab ka see süütenöör. Ja ehk saame rahu.
Ja kõik need mõtted ja avastused – tegelikult olen ma need teinud tänu oma lapsele, ühel või teisel moel. Olen temas midagi näinud ja endaski avastanud või taasavastanud. Millestki teravalt puudust tundnud. Püüdnud ja igatsenud. Ta on mulle näidanud mu nõrkusi ja tugevusi. Sedagi, et ma olen neurootiline ja perfektsionistlik. Nõrkusi näen ikka paremini. Olen muutunud avatumaks ja ausamaks, emotsionaalsemaks, kompromissitumaks, endamaks, võib-olla haavatumaks ja hapramaks, kindlasti palju ärevamaks. Jalgealune ei tundu kindel ja õlul on raskust ja vastutust palju enam. Aga mu laps on mulle näidanud ka visadust ja kangekaelsust, ta on läbi-halli-kivi tahtega. Küllap vist minagi, kui ma midagi kindlalt pähe olen võtnud.
Emadus õpetab 