Nädal pärast sõja algust oli mul juuksuri aeg.

Terve tee ilusalongi poole toimus minu peas raevukas vaidlus. Mis mõttes juuksur – heitis üks osapool ette – mis mõttes juuksur, kui Ukrainas toimub sõda?! Inimesed kannatavad, põgenevad, hukkuvad ja sina lähed juuksurisse! Nii kerglane, nii isekas!

Teine pool alistus. Jah, no on sõda, aga mida sa ikka teha saad. Pigista parem korraks silmad kinni, püüa hetkeks unustada kõik see maailma koledus. Ega sõda ju siin ei ole, elu läheb edasi.

Pendeldasin terve sõiduaja tuhinal süütundest eitamisse ja tagasi. Konstruktiivne polnud kumbki, aga mis konstruktiivsusest me sõjaolukorras üldse räägime, ah?

Sisenesin uksest, võtsin oma koha sisse. Need olid päevad, kui pealispinnal läks elu tõepoolest edasi, kuid sõda oli sisse kirjutatud igaühe näkku ja igasse vestlusesse. Ilusalongi etikett nägi ette pigem eitamist kui süütunnet, sestap välditi sõjajuttu vähemalt selle tunni jooksul. Naiste hääletoonist ja näoilmest kumas siiski läbi pingutus, mida nõudis roosast elevandist vaikimine.

Vaatasin peeglisse, vaatasin aknast välja. Minust kümne meetri kaugusel rühkis Riiamäest üles punane buss; teisel pool teed veeresid allamäge muretud lapsevankrid, tööhoos Bolti kullerid ja lehvivate seelikutega tudengid. Minust tuhande kilomeetri kaugusel käis sõda. Raske on püsida mõistuse juures, kui seni terviklikuna mõjunud reaalsusesse on kärisenud selline õõvastav lõhe.

Sulgesin silmad ja tegin oma peas restardi. Ning ühtäkki taipasin, millise niidiga seda lõhet kokku traageldada. Vaja polnud ei süütunnet ega eitamist, vaid tänulikkust.

Jah, sõda on lähedal ning inimesed kannatavad. Kuid seda olulisem on säilitada meelekindlus ja argielu väljaspool vahetut sõda. Et kannatajatel oleks normaalsus, kuhu põgeneda. Et säiliks maailm, kus on võimalik rahuliku südamega juuksuris käia. Ja et meil endil püsiks kindel jalgealune, millelt oma abikäsi ulatada.

Teiste inimeste kannatused mitte ei kohusta mind oma rõõmudest loobuma, vaid vastupidi – oma elu nautima. Sest kui ka need, kes on tegelikult väljaspool ohtu, tembeldavad end kannatajateks ja tunnevad end solidaarsusest õnnetuna, siis mis lootust pakub see tõelistele hädasolijatele? Kui me kõik heidame end kollektiivselt meeleheite lainetesse, siis kes meid sellest lõputust hädasupist välja toob?

Seega jah, ma tohin käia juuksuris ja kohvikus ja tunda sellest rõõmu. Ja sisestada ka oma lastele mitte esimese maailma süütunnet (“oh kuidas ma küll võin siin niimoodi hästi elada!”) ega ka privileegipimedust (“oh küll mul on hea elu, ja ülejäänu pole minu mure”). Ma tohin – ja lausa pean – looma neile helget lapsepõlve ja kasvatama elutervet optimismi, kus on alati ruumi nii rõõmule kui ka märkamisele. Seda mitte sõjast hoolimata, vaid nimelt sõja tõttu. Just nõnda ehitan ma ankrut nii iseenda kui ka nende valgetele laevadele, mis peavad püsima kindlalt vee peal ka siis, kui meri kisub tormiseks.