Neliteist aastat tagasi lõpetasin ma keskkooli, lendasin pesast välja ja maandusin välismaal. Oma uuel kodumaal sattusin elama ühe lahke vanapaari juurde. Jõuludeks kinkisid nad mulle kaks imekaunist, põhjamaiselt elegantset klaasist päkapikku.
Täna, neliteist aastat hiljem, pillas mu kolmeaastane laps ühe neist maha, ning see purunes kildudeks.
Optimist minus võiks olla rahul sellega, kui hästi ma oma emotsioonide tormi taltsutasin. Ma ei lasknud oma kurbusel muutuda vihaks ega isegi tänitamiseks. Ma ei öelnud sõnagi, läksin lihtsalt teise tuppa, sulgesin ukse ja olin omaette kurb.
Oma kurbust lähemalt uurides selgus midagi huvitavat. Asi ei olnudki niivõrd selles klaasist päkapikus. Loomulikult oli tal mõõtmatu sentimentaalne väärtus. Kuid arvestades minu kohmakaid käsi ja arvukaid kolimisi olid need päkapikud õigupoolest juba ammu ületanud oma oodatava eluea. Ega ma ju ei eeldanudki, et nad peaksid minust kauem elama. Asjade külge klammerdumine pole mulle kuigi loomuomane. Ning lõppude lõpuks oli teine päkapikk alles.
Minu masenduse tagamaad olid pigem mujal. Nüüd jooksid mu silme eest läbi kõik ülejäänud asjad, mida olin sel päeval pidanud hoolikalt ümber paigutama, et need ei sattuks valedesse kätesse. Arvuti ja arvutihiir, telefon ja kõrvaklapid, veeklaas, raamat, pliiats ja pastakas… Isiklikud asjad, mida ma iga päev kasutan – ning mida ma pean pidevalt kaitsma. Minu maine vara vajab pidevat kaitsmist äralõhkumise, allaneelamise, ümberajamise või ärakaotamise eest. Päkapiku purunemine tuletas teravalt meelde, kui oluline on olla pidevalt valvel, et säilitada oma isiklikke asju – oma materiaalset privaatsust – kui kodus on väikesed lapsed.
Tegelikult on mul juba lahendus ka välja mõeldud. Ma vajan korralikku, kõrget seinariiulit vahelduseks kogu meie põrandamööblile, millest 90% on laste haardeulatuses. Ma vajan lihtsalt riiulit, kus hoida oma isiklikke asju käepäraselt, kuid turvaliselt. Valvsuse kaotamise oht muidugi jääb, kuid vähemalt ei pea ma iga kord uuesti nuputama, et kuhu see pagana veeklaas siis panna.
Märksa keerulisem on olukord minu vaimse privaatsusega, mis on küllap probleemi tegelik tuum. Alalised sissetungid materiaalsesse privaatsusesse ärritavad mind peamiselt seetõttu, et samasuguse rünnaku all on ka minu isiklik mõtteruum. Oma mõtete lõpunimõtlemisest on saanud tõeline luksus. Unistan elukorraldusest, kus saaks keskenduda üheleainsale tegevusele korraga. Olgu selleks kasvõi kokkamine ilma et peaks samal ajal beebit kussutama, või rahulikult söömine ilma kellegi teenindamiseta. Kõrgem pilotaaž oleks juba intellektuaalne süvenemine – lugemine, kirjutamine – mida ma sageli isegi ei ürita, kuna pidevad katkestused ajavad mind lihtsalt närvi.
Ka sellele on mul lahendus – füüsiline eemaldumine. Väikeste lastega on see paraku võimalik ainult siis, kui saadaval on mõni teine hooldaja. Seega harva; harvem, kui mulle meeldiks. Kuid segamatuse tunne on taevalik ning mõnikord piisab tunnikesest suletud ukse taga ja kõrvatroppidega, et end jälle inimesena tunda.
Jätkusuutlikum lahendus oleks aga see, kui suudaks selle ukse sulgeda oma peas ja igal hetkel. Kui suudaks tekitada oma peas selle privaatse ruumi ja segamatuse tunde ka siis, kui mind reaalselt segatakse. Kui oskaks kaitsta oma isiklikke mõtteid, kui saaks need paigutada kõrgele riiulile ning oma suva järgi sealt jälle kätte võtta ja edasi mõelda. Et need ei puruneks iga katkestusega kildudeks nagu klaasist päkapikk.
Emadus õpetab 