Külalispostituste autor: M.

Ressursipuudus: vabadus, karjäär, tööõnn

Järgnev kirjatükk lahterdub rubriiki “nutt, hala ja raskused”. Koos hulga tähelepanekute ja avastustega. Või siis lausa lahendustega.

Niisiis: laps ja töö, karjäär, eneseteostus.

Mul ei olnud enne lapse sündi illusiooni, et ma oleksin eriti kodune ja pereelule pühendunud naine. Aga mul polnud aimugi, et ma olen NIIVÕRD eneseteostuse keskne. See selgus beebiajal, kui minu eneseteostus koosnes… teadagi.

Käisin alates lapse 5. elukuust pisikese koormusega ülikoolis ja need mõned tunnid nädalas oli nagu sõõm värsket õhku. MINU elu, minu aju, minu areng. 

Kui laps oli täpipealt aastane, siis läksin tagasi tööle ja suur rõõm oli seegi. Minu tollane tööandja oli üldiselt väga toetav, töö koos imetamispausidega, haiguspäevadest ei teinud keegi mingit numbrit. Ka töö iseloom oli selline, et selle sai lihtsalt kõrvale panna. Esimesteks lasteaia-aastateks – imeline. See ju peakski kõik nii olema – see toetus (imetamispausid on seaduses kirjas, haiguspäevadest rääkimata!), aga päris elus ilmselt üldse mitte pole.

Ometi oli kõik juba sel töökohal raskendatud. Tihti jõudsin hommikul tööle ja olin juba täiesti läbi, sest oli olnud raske öö, raske hommik, lasteaeda minemise sõda, ma-ei-taha-seda-särki-sõda. Töötamise hind oli ühtäkki vähemalt kahekordistunud. Lihtsalt see, et saaks üldse töötada, nõudis hulka eeltingimusi ja pingutust: terve laps, lasteaeda saamine, lasteaiast koju saamine. Mõnikord muidugi ka sujuvalt, aga tihtipeale üldse mitte. Minu laps pole eales olnud see, kes vaataks, et ohoo, emme tuli, võtan käest kinni ja lähme koju /ma ei tea, võib-olla need näiliselt sellised lapsed on muul hetkel ja mujal hoopis teistsugused/.

Lapse haigeolek on eriline katsumuste jada. Esiteks – kõik jääb pooleli ja plaanid tuleb ümber kalkuleerida. Kes, kas, kus ja millal töötab. Kui väga vaja, siis ka öösel. Koroona-ajast on hulk rööprähklemise fotosid, kus vabas õhkkonnas on korraga lahti mitu seadet, mängib multikas, teises arvutis koosolek või mõni muu töine ettevõtmine.

Kuivõrd töö tegemise ja üldse elu elamise hind oli tõusnud taevasse, sain ma aru, et teha tuleb ainult väga häid ja südame, hinge ja suure kire ning kutsumuse järgi valikuid. Enam-vähem tööd, enam-vähem elu enam elada ei saa! Niisiis tegin ma ära vaikselt ette valmistatud karjääripöörde. Mitte kiiresti ja ühekorraga, vaid etapiviisiliselt, valestiarvestuste ja tagasilangustega. Aga ära ma tema tegin. Nii, et tööalaselt tunnen viimaks, et ma teen just seda, mis on minu kirg ja unistus. Töö annab palju. Igapäevaelu võtab väga palju. Töö võtab ka väga palju. Matemaatika ei toimi ikka veel, sest nõudmised on suured, aga ressurssi vähevõitu.

Järgmine valulik teema on raha. Lapsevanematele pole töötamine eriti näidustatud. Küll aga on kulud kahekordsed. Minu praegune töö (seesama unistuste töö!) on rahaliselt ja sotsiaalsete garantiide poolest selline, et sissetuleku saan ma reaalse töötamise eest, puhkus ja haiguspäevad ei kuulu paketti. Töötan käsunduslepingutega, müün oma aega ja oskusi. Võtsin selle riski teadlikult ja kalkuleeritult ning ei kurda. Aga stressitase on mõistagi kõrgel. Aga stressitase oleks kõrge niikuinii, nii et tuleb valida võimalikult viljakas ja südant rõõmustav stress.

Oma peamise tööandjaga olen haigusperioodid läbi rääkinud ja palunud mõne haigusperioodi siiski tööplaani sisse planeerida – iseenda südamerahu nimel. Mina ise olen olnud – vist lihtsalt adrenaliini pealt? või on mul olnud õnne? – oma lapse 5 eluaasta vältel seninägematult terve, olen “julgenud” haige olla vist 2 korda ja kumbki kord tervelt ühe päeva. Varem ikka põdesin tatitõbesid, nüüd enam mitte 😀 Nii et minu enda haigestumine küll ühtegi plaani kalkuleeritud pole – see pole ette nähtud.

Aga raha – kuidas? kuidas? kuidas ometi?! olen ma mõelnud. Töötan nüüd sellisel alal, kus on inimesi puudu, saaksin end soovi korral ogaraks töötada (võib-olla on minu õnn, et mul on “segaja”, kes teab?). Aga ma sõltun lasteaiast – pean kalkuleerima, millal jõuan lapse aeda viidud, millal pean aiast tooma. Sinna vahele tuleb siis töö planeerida. Tavaline, usun ma. Kõigil on nii. 

Keerulisem on neil, kes ei tööta 9-17. Mina ei tööta. Lihtsam oleks töötada just õhtuti, pärast tavatööaegu – aga nojah, minu kindlaim tööaeg on kell 10-16 (ja mitte näiteks 16-20, mis on minu alal “magusaim”).

Mul ei ole lapsele võtta peale lapse isa tasuta lapsehoidjaid (vanaemad-vanaisad-tädid, seda ressurssi praktiliselt pole). Minu suur-suur ressurss – loodetavasti lapse isal samuti! – on teine lapsevanem ja hea, tõesti väga hästi sujuv koostöö. Me elame lahus, jagame lapsekasvatust 50-50%. Ja püüame võimalikult palju üksteise graafikute ja erivajadustega arvestada. Ka nii sujuv, võrdne ja sõbralik koostöö olevat suur õnn ja erand. Tean küll tutvusringkonnast päris palju ja üha rohkem neid, kes lapsekasvatust pärast lahutust võrdselt jagavad. Aga nendegi seas on vanemaid, kelle 50-50% on väga jäik ja nööri pealt. Veel üks stressor juures, brrr. Elu on niigi keeruline! 

Veel üks suur ressurss on väga hea ja äge lapsehoidja. Raha eest, aga imeline kaaslane mu lapsele. See eeldab muidugi, et raha teenida tuleb veel rohkem, eksole. Nokk kinni, saba lahti.

Niisiis praegu, kui olen planeerimas suveperioodiks mõneks nädalaks töötamist ka prime time’il, siis pean sooritama tehte:

• minu lapsega nädalad on X, Y…
• lasteaiast on sel ajal puhkus, rääkimata sellest, et jutt käib niikuinii õhtutest
• hoidja? kuivõrd ta saab katta?
• sõbrad?
• uus hoidja?
• rääkida läbi lapse isaga? – see pole küll eelistatud variant, sest mõned minu nädalad võiksid siiski olla minu nädalad!
• ikkagi lähisugulased, et laps saaks ka tädi- ja vanaema-aega – kus ma siis sel ajal töötan (õnneks piisab läpakast, internetist ja enam-vähem lärmivabast keskkonnast)?
• …

Töötamine vist ei ole inimõigus? Või?

Aga söök, üüri maksmine? Majanduslik turvatunne? Eluga toimetulek, kui suudad, oskad, väga tahad töötada…?

Kõik eelnev on üksjagu esimese maailma probleemid: mul on tegelikult kõik hästi ja korras, isegi mingi pisike rahaline puhver. Ja ma olen pingutanud palju ja valmis jätkuvalt pingutama selle nimel, et mu probleemid oleksid esimese maailma probleemid. Lapsega, tunnen ma, on nende “maailmade” vahel liikumine muutunud veel hõlpsamaks kui varem. Ja “kukkumise” tagajärjed – reaalsed majanduslikud probleemid, mured eluasemega, üüri või arvete maksmisega… – oleksid väga-väga valusad.

Olen üles kasvanud 90ndatel, vaeselt nagu toona suurem enamus. Minu ema oli ka üksjagu boheemlaslik, kolisime kord aasta-paari tagant, kuulsin (ja muretsesin!), et oleME(sic!) võlgu. Ajad olid teised, olud, standardid ja võimalused. Aga päris kindlasti on see ebakindlus mind valusalt mõjutanud ja saatnud ning ma ei soovi seda mingil juhul. Ei endale. Ega oma lapsele.

Olen ka ise ehk pisut boheemlaslik, aga rahaasjus vast mitte, just tänu valusatele kogemustele. Niisiis igatsen ma väga, et saaks olla ja elada muretumalt. Aga selle muretuse jaoks… peab päris palju töötama ja muretsema.

Niisiis püüan ma valida strateegiliselt – vali parem stress!

Mu laps on mulle näidanud teed minu enda juurde:

• valusalt, heleda ja ereda põlemisega,
• ma olen õppinud, et mugav pole ma üldse, maksimalistlik see-eest küll,
• ma olen kõõlunud iseenda suutlikkuse piiridel,
• ma olen teadlikult ja senisest hoogsamalt liitlasi ja teekaaslasi otsima hakanud; olen leidnud ja neilt inimestelt palju õppinud,
• ma tunnen igapäevaselt elu maitset ja hinda,
• ma loodan, et kunagi tuleb ka rahulikum periood ja elamise “hind” langeb mõnevõrra – end tundes, liiga rahulikuks ei hakka ma kunagi, aga pisut mõõdukamat tempot… see kuluks ära,
• olen kaardistanud iseenda ja oma elu edetabeleid ja prioriteete, sest… lihtsalt tulebki väga hästi valida,
• õppinud vist seda, mille kohta võiks öelda “päris valikud” ja “päris vastutus” – kuula kõiki häid inimesi, aga tee ainult iseenda, oma visiooni ja sisetunde järgi, ja see võib teiste omast täielikult erineda (ilmselgelt võid ikka ka mööda panna ja eksida, aga hea valiku puhul on võita tohutult),
• olen mõtisklenud, et kas ma lihtsamates oludes üldse oleksingi nii võimekas, nii motiveeritud – kas ma ikka paneks nii hullu, kui saaks ka laisemalt,
• olen saanud aru, et mulle tegelikult vist meeldib, kui on väljakutsuv, ju ma siis olen selline – iseasi, kuivõrd väljakutsuv just olema peab,
• olen vist ka enam-vähem jõudnud arusaamisele, et mul tõepoolest ON valikud, ma ei ole päriselt lõksus, ma saan mitte ohvrimängu mängida.

********************

Ressursipuudus: armastus

Kui minu rasedus oli roosamanna hormoonidega hoitud periood, siis pärast sünnitust kukkus mu ajukeemia kokku vist küll hetkest number 1. Oksütotsiinihägu ei olnud, küll aga olin kohe ennenägematult ärev. Kõik oli väga õudne, hirmutav, ohtlik. Mul läks pikalt, enne, kui tundsin ära depressiooni. See polnud “õige” sünnitusjärgse depressiooni nägu.

Soojad tunded kadusid ellujäämise sisse ära. Ratsionaalselt võttes oli see ellujäämine muidugi jutumärkides, aga minu aju ja enesetunde jaoks – täiesti reaalne ja pidevat valvelolekut vajav. Algul see klassikaline “kas beebi hingab”, hiljem juba kõik muud – ma pean ta magama saama, miks ta nii kaua magab, söögiaeg, kärutamisaeg, kärutamisaeg, kärutamisaeg. Väga üksildane. Lapse isa pidas paralleelselt oma ellujäämisvõitlust. Koos me seda teha ei osanud, ega osanud ka emotsionaalses mõttes teineteist toetada. Praktiliselt ju ikka, aga hing oli näljas. Muuhulgas ei suutnud ega osanud sellepärastki, et ellujäämiseks ja enese toetamiseks vajasime täiesti vastandlikke asju.

Niisiis lisaks muudele ressurssidele oli räiges defitsiidis ka armastus. Just siis, kui enim vaja.

Hüpates tänasesse päeva – armastus, mis see on? Minu isiklik definitsioon praegusel ajahetkel on, et see on sügav huvi, valmidus teist inimest näha, kuulda, tundma õppida (lõpetamatu, igikestev tegevus) – aga näha ja tundma õppida päriselt seda inimest, sellisena, nagu ta on. Mitte mingi enda kujutelma tundmaõppimine. Suur huvi ja täielik heakskiit, koos saba ja sarvedega. Sellele inimesele, sellisena, nagu ta on. See on üks pagana nõudlik definitsioon, sest… kas ma ise üldse olen kedagi armastanud, sellisel viisil? Ma ehk olen vähemasti püüelnud selle poole. Oma püüdlustes olen ma kahtlemata kõige kaugemal oma lapsega (see ei ole eksklusiivselt romantilise armastuse definitsioon minu jaoks, eksole! kohaldub mõningate eripäradega ka vanema-lapse suhtele). Ma tõesti väga imetlen oma last, ma arvan, et ma olen lõpmata uudishimulik tema suhtes (üldiselt, see ei väljendu igal ajahetkel). Ma väga püüan teda näha, kuulda, märgata – päris teda. Ja oi, see on tüütu, pingutust nõudev, ebameeldiv kohati (ja siis jälle äraütlemata äge). Inimene ei ole ju üheplaaniline. Minu väike inimene on lõp-ma-ta kapriisne, vahel täiesti põrgulikult talumatu. Igasugu hulle mõtteid tuleb vahel pähe, “mis sellest inimesest niimoodi saab”. Kui on parajasti kehv periood. Aga perioodid õnneks vahelduvad, algavad ja lõpevad. Ja selle suure tolereerimise kõrval, eks ma ikka püüan kasvatada ka. Kuidagi peab see inimene ju käitumise selgeks saama. Ma püüan päriselt olemas olla, kui lapsel on mõni järjekordne “maailmalõpp” – vahel päevas 5 maailmalõppu jutti – püüan siiralt jalga vedada tema susse. See eeldab väga palju jaksu, päris tihti mul lihtsalt ei ole ja kõik. Siis on mu enda sussid, mu enda väsimus ja “ma pean nüüd natukene teise tuppa minema ja rahunema”. Võimaldab ta mulle seda rahunemishetke jee!

Mis oli ja on siiani selle pühendumise ja märkamise juures mulle ränkraske – aga kes MIND märkab, kes MIND hoiab, mulle olemas on. Minu lapsepõlvekogemuses selline nähtud ja kuuldud tunde kogemus puudub. Püüan anda seda, mida ma ise kogenud ei ole. Nii et päris tihti kasvatan kahte last – ja see ülekasvanud, keskeaeelikust laps – see on eriti raskesti kasvatatav. Nii et ootamatult on pinnale tulnud ka minu enda emaarmastuse puudus ja igatsus selle järele. Ja seda armastust – seda ma ju üheltki teiselt inimeselt enam ei saa. Selfparenting. Ja leppimine. Võib-olla on vaja leinata neid saamata asju, ja siis leppida. Päriselt leppida.

Romantiline armastus aitab ka. Vähemalt mind. Hoitud tunne on väga selgelt ressurss, mis aitab hoida. Kui ma olen ise parajasti hoitud ja laetud – ma olen väga palju parem, kannatlikum, tasakaalukam, tähelepanelikum lapsevanem. See energia ülekanne toimib oivaliselt.

********************

Selle postituse ristiemad:

• Emaduse õppetunnid: kolm paradoksaalset probleemi
• Emaduse õppetunnid: neli uut mõttemustrit

********************

Varasemad postitused autorilt M. :

• Külalispostitused 1: Ausalt emadusest
• Külalispostitused 2: Ausalt emadusest