Otsustasin lõpuks ette võtta ühe lastega seotud suurima tabu: milleks üldse lapsi saada? Mõjub ehmatavalt, lausa mingi pühaduseteotusena, et sellist asja üldse küsida tohib, eks? Ei kujutaks ette, et võiksin näiteks naabriemmedega liivakasti ääres lobisedes niimoodi küsida… Aga küsimus on õigustatud, sest laste kasvatamine on raske töö. Ning nagu iga raske töö juures, on kasulik aeg-ajalt vaadata suuremat pilti ning endale meenutada, mispärast see raske asi üldse on ette võetud.

Üha enam on ühiskonnas kuulda ka nende häält, kes on otsustanud mitte lapsi saada. Olen kindel, et teatud tingimustel võinuks ma isegi nende hulka kuuluda. Tänapäeval pole pere loomine ometi mingi paratamatu saatus, vaid valik, olgu siis teadlik või teadvustamata. Minu puhul vast natuke mõlemat. Seetõttu otsustasingi astuda kirjavahetusse iseenda paralleelversiooniga – sellisega, kellel lapsi ei ole. Aeg on ta ära kuulata, et seda keerulist teemat kuidagi lahti harutada ja luua mingit selgust omaenda tehtud valikute labürindis.

Milline võiks elu olla, kui ma oleksin valinud teise tee? Mis võinuks mind panna laste saamisest loobuma? Ja mis peamine: kuidas ma põhjendan käesolevas, realiseerunud universumis oma otsust lapsed siiski saada?

***

Kallis lastega A.

Aitäh, et üle pika aja kirjutasid! Tõsi, et me pole ammu suhelnud, sellevõrra toredam oli Sinust jälle kuulda.

Kirjutasid oma viimastest aastatest ja kuidas lastega kodus olemine on Sulle mõjunud. Huvitav oli lugeda, et see on Sinu elu üks tormilisemaid aegu. Mulle on ikka tundunud, et lastega kodus istumine võib olla üsna igav (-:  Ja igavuse vastu on mul endal päris kõva allergia.

Mul siin ekvaatori all läheb ka tormiliselt. Konventsionaalses mõttes, sest igale rindele jätkub silmnähtavat möllu ja mäsu. Olla „päevade kaupa teisi täiskasvanuid nägemata“ pole mul küll kuidagi võimalik, sest siinne kultuur sellist asja ei talu. Mind peetakse niigi erakuks, kuna veedan iga päev mõned tunnid täitsa üksinda, nokitsedes oma andmete kallal. Ülejäänud aja pean siis seltsielus topelt pingutama, et alal hoida kohalike seas aastatega välja võideldud sõprust, või vähemalt usaldust. Tööalaselt on pingeline nagu ikka, heitleme ajaga, suurfirmadega ja teravate moraalsete dilemmadega, et säilitada nii elurikkust kui kohalikku elu. Ja muidugi saadab siinset elu üks force majeure teise järel, tulvavetest kuni atentaatideni. Nii et tõesti, igavust kurta ei saa!

Aga asume siis asja kallale. Sinu küsimused laste saamise kohta on intrigeerivad ja mul on siiralt hea meel, et küsisid. Muidugi olen nende üle mõtisklenud, nagu ilmselt iga meie vanuses naine. (Ja no ma ei hakka rääkimagi, kui tihti pean oma olukorrast aru andma kohalikele, kellest enamusele jääb täiesti hoomamatuks, et üks inimene võib vabatahtlikult pere loomisest loobuda.)

Esiteks see kõige ilmsem – keskkonnaargument. Ja nüüd küllap üllatan Sind, aga see minu jaoks ei päde. Võiks ju arvata, et minusugune tulihingeline keskkonnaaktivist kirjutab esimesena alla väitele, et laste saamine on ebamoraalne, arvestades inimkonna niigi ülemõõdulist jalajälge. Kuid tõesti, minu silmis esindab see väide küünilisust, milleni ma ka parima tahtmise juures ei ulatu. Sest kui lapsed on ebamoraalsed, siis mis õigus on täiskasvanutelgi elada? Mis õigusega me üldse hommikuti ärkame ja üldse midagigi teeme, hävitades planeeti iga oma hambapesuga? Sellise mõtteviisiga ei tõmbaks ma vett peale mitte ainult oma teoreetiliste laste, vaid ka iseenda eluõigusele. Ja moraalne lahendus on siis mis, elu täis eksistentsiaalset süütunnet ja/või kollektiivne suitsiid?

Ei, mina näen asja teisiti. Sest aasta aastalt saab mulle selgemaks, et meie ise pole maailmale mitte ainult probleemiks, vaid ka päästerõngaks. Ja iseäranis lapsed, sest neil on rohkem (elu)aega ja mõttevabadust, et muuta meie praegust enesehävituslikku kurssi. Jah, inimkonna jalajälg on liiga suur ja tehtud kahju korvamatu. Kuid see ei anna meile õigust kapituleeruda, laiutada käsi, mis on kaetud Emakese Maa verega, ja ahastada, et „oi nüüd läks küll pekki, aga enam ei saa midagi parata, parem kui meid üldse polekski!“ See on mugavusmõtlemine või lausa ohvrimentaliteet (veel üks asi, mille vastu mul on allergia), mis justkui vabastab meid probleemidega tegelemisest, sest päästa ei anna enam midagi. Ja selle vastumürgiks on vastutuse võtmine. Kuigi astutud samme ei saa tagasi võtta, siis saab – ja tuleb – keskenduda lahenduste otsimisele ja kahjude vähendamisele. Ja ilmselgelt on see meie kõigi ühine võimalus ja vastutus, sõltumata sünniaastast.

Kuniks lapsi kasvatatakse armastuse ja tarkuse kandjateks, on nende lisandumine siia maailma ainult teretulnud. Pole midagi võimsamat kui jõustatud põlvkond, kes võtab eesmärgiks oma maailma hoidmise.

Teiseks küsisid, et kas asi on isiklikus vabaduses. Et kas minu otsust motiveerib vähemalt osaliselt see, et lapsed dikteeriksid liialt minu elu ja piiraksid mu võimalusi. Et kas mind häiriks see, et mul oleks oma elu üle vähem võimu. Ja ka siinkohal on vastus ei.

Sest vaadates minu praegust elu, siis mis vabadusest me siin räägime? Minu tööpäevas on keskmiselt 10 tundi (kuigi loobusin ammu nende lugemisest), number minu pangakontol on ilmselt Sinu, eurooplase omast poole pisem, buss tsivilisatsiooni käib kord päevas ja kodanikuõigustest ma parem ei räägigi. Sinul on omad piirangud, minul omad. Loomulikult on mul sellevõrra rohkem aega ja raha, et mul pole lapsi. Kuid see aeg ja raha pole „vaba“, vaid mujale investeeritud.

Lõpuks on see kõik – raha, aeg, võim – lihtsalt valuuta, mida tuleb oskuslikult edasi anda. Mitte aga igaks juhuks kokku ahnitseda ja oma tagataskusse kopitama jätta. Ei, mul ei ole raske loobuda mõningasest vabadusest, kui eesmärgiks on midagi, millesse ma usun.

Teisisõnu, meil on ju alati valida – kas vabadus või pühendumus. Otsus pühenduda/armastada tähendab paratamatult, et me loobume mõningasest vabadusest, anname ära osakese iseendast ja heidame end pimesi millegi suurema meelevalda. Loomulikult on see ohtlik ja raske, kuid nagu Sa hästi tead – õigesti valides see tasub ära, sest elu parimad hetked on need, mil saad maitsta oma pühendumuse magusaid vilju. Tunda, et Sa seisad millegi eest, mis on tõeliselt oluline. Olulisem kui Sina ise.

Nojah, tasub muidugi jälgida, et ei muutuks fanaatikuks. Et ei jääks pimesi ja jäägitult kummardama midagi, mis on vastuolus oma isiklike põhiväärtustega. Selle vastu aitab päris hästi teadlase meelelaad, mis ei luba midagi võtta iseenesestmõistetavalt, vaid otsib alati tõendeid, põhjendusi, küsib ebamugavaid küsimusi (nagu Sinagi) ja hoiab alal elutervet skepsist. Eks seegi on omamoodi kurnav. Vaadates oma (kahjuks arvukaid) fanaatikutest kolleege, ma vahel suisa kadestan neid, sest selline elu oleks mõnusam… Ei peaks nii palju kahtlema, et kas ikka teed õiget asja…

Igatahes siin on vastus Sinu küsimusele. Minu valitud teekond, minu pühendumuse objekt lihtsalt ei ühildu laste kasvatamisega. Ma andsin oma kolm tilka verd sellele projektile, sellele maale, sellele planeedile, ja minu hing on müüdud. Siinsetes oludes ja selle töö juures pole mõeldav end pühendada pereelule, ilma et peaksin loobuma sellest, mille nimel mu süda lööb. Täpselt nii, nagu Sinu jaoks on alatiseks suletud võimalus veeta oma elu troopikas elurikkuse eest võideldes, on minu jaoks suletud uks saada lapsevanemaks. Ja see võib kõlada nukralt, kuid me ju sulgesime need uksed omaenese kätega, sest me teame, et kõiki teid korraga pole võimalik käia.

Armas A., luba nüüd endalt vastu küsida: miks Sa otsustasid lapsed saada? Räägi, kas Sinu jaoks kangastus elu mõte, kui hoidsid käes oma esimest last? Või kas Sulle ei tundu hoopis, et tegid pereloomisega mugava valiku, alludes ühiskondlikele normidele? Või mis veel võib ajendada inimesi lapsi saama, mul ehk ei tule pähegi…?

Soojade ja niiskete tervitustega

Alati Sinuga

lastevaba A.

***

Kallis lastevaba A.

Aitäh südamliku ja siira vastuse eest!

Haarates kinni Sinu viimastest sõnadest, siis ka mulle ei tule kõik pähegi. Enam kui kindel, et häid argumente laste saamise küsimuses on veel ja veel, ning kõiki me lahti võtta ei jõua. Aga teeme, mis suudame, eks!

Küsisid, kas laste saamine annab mu elule mõtte. Mõtisklesin selle üle juba esimese raseduse ajal ning jõudsin üsna kiiresti vastuseni: ei. Ega muutnud mu meelt ka vastsündinu süleshoidmine, olgugi et see oli küll võimas kogemus. Aga elu mõte… Kui minu elu mõte oleks minu lapsed, ja minu ema elu mõte oleksin siis mina, ja minu laste elu mõte on nende lapsed – siis see on ju mingi jabur ja lõputu ahel, kus kõrgemat eesmärki polegi. Kui iga inimese elu mõte peitub üksnes mõnes teises inimeses, siis on maailm küll üsna mannetu. Peab ometi olema midagi veel, midagi suuremat!

Seega ei, lapsed ei anna mu elule mõtet. Üleüldse oleks üsna inetu kellegi teise õlule sellist rasket koormat laduda. Ning koheselt tekib ka mingi põlvkondade vaheline olemuslik võlg, millesse ma üldse ei usu. Oma elu mõtte eest vastutab igaüks ikka ise.

Mis puutub ühiskondlikesse normidesse, siis ka sellega on kahtlased lood. Mainisid, et Sinu kodukandis on laste mittesaamine mõeldamatu valik. Kindlasti leidub seda traditsioonilist mõtteviisi jätkuvalt ka läänemaailmas. Kuid mitte kuidagi ei saa eirata ka vastupidist, igati elujõulist liikumist, mis väärtustab lastest loobumist. Juba praegu on kohati raske väita, kumb neist on õieti sotsiaalne „norm“ ning kumb on vastuvoolu ujumine. Sõltub subkultuurist ja olukorrast. Viibin minagi ühtepuhku seltskondades, kus terve toatäie meie-ealiste seas olen mina ainus lapsevanem. Kuigi jah, kahtlemata on neidki, kes saavad lapsi ilma pikemalt mõtlemata, lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks.

Olgu nende normidega nagu on, „mugavast valikust“ on asi igatahes kaugel. Õieti oli ju suur osa minu eelmisest kirjast pühendatud sellele, kuivõrd ebamugav on lapsevanema elu. Pole see jäänud märkamatuks ka neile, kes lapsi ei soovi – isikliku mugavuse säilitamine on ju üks nende peamisi argumente. Lapsed ON ebamugavad, nad toodavad lärmi ja segadust, nõuavad aega jm ressurssi ning võimaldavad lapsevanematele väga vähe, kui üldse, mugavustsoonis viibimist. Nii et laste saamine kui „mugavusvalik“ näib mulle küll sügavalt ebaloogiline.

Nagu Sinagi, olen tegelikult isegi veidi uhke oma isikliku vabaduse äraandmise eest. Ka mulle pole see kõrgeim väärtus, vaid lihtsalt järjekordne ressurss. Mugavuse/vabaduse vähesus võib hakata valusalt kõrvetama eneseväärikust (üks minu suurimaid probleeme lapsevanemana!), kuid teisalt on mugavusest võimalik ka küllastuda. Mis toobki mind ühe võimaliku vastuseni Sinu küsimusele.

Olen nimelt avastanud, et selles ebamugavuses ja pingutuses peitubki lunastus. Sest mis oleks elu lõputus mugavuses, ambitsioonideta oleskelus, mille kõrgeimaks saavutuseks on oma lühinägelike tujude rahuldamine? Kas on võimalik nautida alalist puhkamist, ilma et end vahepeal ära väsitataks? Kas on võimalik saavutada sügavaimat inimlikku rahulolu ilma vaimse pingutuseta? Ma ei tea, võib-olla on kah, igatahes mulle näib see kättesaamatu. Pigem usun, et suurim potentsiaal elu päriselt nautida peitubki selles, kui me julgeme teha ebamugavaid valikuid.

Teisisõnu, laste kasvatamine on ülekaalukalt raskeim ja ebamugavaim ettevõtmine minu elus – ja seega vaieldamatult ka kõige õpetlikum ja karastavam. See on üks põhjus, miks ma olen tänulik oma otsuse eest lapsed saada.

Põhjuseid on veel, ja need ulatuvad omakasust kaugemale. Mulle oli suureks kergenduseks lugeda Sinu mõtteid laste ja keskkonna kohta. Mul on siiras rõõm, et ka Sina suhtud tulevikku kainelt, kuid mitte katastroofiliselt. Ja tegelikult Sa vastasidki ka omaenese küsimusele, sest nimelt maailmale panustamine on minu silmis hea põhjus laste saamiseks.

Võin Sulle kinnitada, et laste kasvatamine „armastuse ja tarkuse kandjateks“ on üüratu väljakutse. Kui lapsevanem ise on läbipõlemise äärel (ja seda on aeg-ajalt iga lapsevanem), näib igasugune tarkus ja armastus valgusaastate kaugusel, mõttetu sõnakõlks. Kuid helgematel hetkedel ja/või suures plaanis on laste kasvatamisel tohutu potentsiaal maailma päriselt paremaks muuta. Seega minu teiseks põhjuseks ongi see, et ma tahan maailmas näha rohkem häid inimesi: hoolivaid, arukaid ja julgeid. Ja kui mul õnnestub oma lapsed selles vaimus üles kasvatada, siis olen andnud oma panuse.

Ja viimaks, kui minu esimene põhjus oli seotud iseendaga (isiklik areng) ja teine maailmaga (panus tulevikku), siis kolmandaks tahan keskenduda lastele endile. Nimelt – ma tahan neile võimaldada rõõmu elamisest. Sest lõppude lõpuks olen ma ikkagi hingelt optimist. Mitte paadunud ja parandamatu, küll aga isehakanud ja püüdlik optimist. Ma tahan uskuda, et maailm on loodud elamiseks, et maailm võimaldab elu, nii nagu hapnik võimaldab hingamist. Kui me just ei sattu elama elukõlbmatusse piirkonda või oludesse (mis on kahjuks ka võimalik, ja seda enam võiks olla tänulik vastupidise üle), siis maailm on varasalv, tulvil inspiratsiooni ja vaimustavaid võimalusi. Mind rõõmustab mõte, et saan neid kellelegi näidata. Minu motivatsioon lapsi saada peegeldab suuresti minu motivatsiooni ise elada.

Elu mõte ei ole laste saamine. Elu mõte on tunda ja luua elurõõmu. Perele pühendumine pole kindlasti ainus ega ülimuslik viis selle ideaali teenimiseks. Kuid kahtlemata on see tõhus viis.

Tunnistan nüüd ausalt, et suurem osa sellest arutelust on täiesti ad hoc. Pigem vastan siin küsimusele „mis motiveerib mind lapsi kasvatama“ kui et mis motiveeris neid saama. Hakkasin seda kõike mõtestama alles tänu Sinule, mul ei olnud neid argumente varem valmis mõeldud. Ega polekski saanud olla, sest kahtlustan, et suur osa minu elujaatavast suhtumisest ongi tulnud alles koos lastega. Mine tea, äkki see ongi mingi alateadlik eneseõigustusinstinkt, et lapsevanemaks saades muutud maailma suhtes armastavamaks… sest vastasel juhul, nähes maailma vaid tumedates toonides, tekiks tõesti kahtlus, kas ikka on üldse vaja lapsi ilmale tuua. Nii või naa, olen otsustanud selle optimismi vastu võtta ja sellega edasi minna, sest nii saab ju ainult paremaks minna (elagu optimistlik tautoloogia!).

Aitäh selle kirjavahetuse eest! Sinu sõprus tähendab mulle palju.

Järgmiste kordadeni!

Alati Sinuga

A. lastega