Ma poleks osanud arvatagi, kui suure osa minu elust hakkavad moodustama mähkmed.

Muidugi ma teadsin lapsi oodates, et mähkmed käivad asja juurde. Ja riidest mähkmed tundusid loomuliku valikuna, arvestades mu tundlikkust plastikprügi tekitamise osas. Niisiis, asusin kodutööd tegema. Põhjalikkusele kalduva inimesena tegin endale juba raseduse ajal selgeks, mis vahe on mikrofiibril ja bambussöel, taskumähkmel ja kõik-ühes mähkmel, eelvolditud, vormiõmmeldud ja kontuurmähkmel. Kui aga esimestel kasutusnädalatel selgus, et tõeline väljakutse seisneb nende hooldamises, läks asi hoopis huvitavaks.

Riidekate hooldamise osas levib ju kõiksugu nõuandeid. Hoia võimalikult õhukindlalt! Hoia tingimata õhu käes! Doseeri poole vähem pesuvahendit kui tavapesus! Doseeri kaks korda rohkem pesuvahendit kui tavapesus! Mähkmeid peab regulaarselt klooritama! Mähkmeid ei tohi mingil juhul klooritada! Pesta tuleb iga päev, isegi kui on üksainus mähku! Pesta võib ainult siis, kui masin on täis! Ühesõnaga, minu mähkmed haisesid roppu moodi ja ma ei teadnud, keda uskuda.

Otsustasin pöörduda faktide poole. Kuna põhimõtteliselt oli tegemist keemilise probleemiga, süübisin põhjalikult asjakohasesse keemiasse. Tegin endale selgeks, kuidas töötavad pindaktiivsed ained, mis seos on uriinil, ammoniaagil ja naatriumhüpokloritil, ning miks ikkagi mähkmed haisevad (tuli muide välja, et see on juba sama palju bioloogia kui keemia, kuna haisu tekitavad bakterid). Leidsin ennast keset ööd lugemas artikleid selle kohta, kas pesumasinad ikka tõesti pesevad 90 kraadiga (ei pese) ja miks tuleb mähkmete pesemisel eelistada pesupulbrit, mitte geeli (aga tavariiete puhul vastupidi).

Tervemõistuslikku inimest võib hämmastada, et sellised teemad võiksid kedagi sütitada. Ühes järjekordses mähkude hooldamise arutelus kommenteeris keegi “ei tea, kas siin osadel ikka lapsed ka on või on ainult mähkmed”. (Tunnistan, et tundsin end puudutatuna.) Ausalt öeldes oli mulle endalegi arusaamatu, millise kirega ma sukeldusin mähkukeemiasse. Alles hiljem sain aru, et seda uurimisretke juhtis mu teadmistenäljane aju, mis esimest korda elus pidi kuude kaupa hakkama saama ilma intellektuaalse pingutuseta.

Igatahes tegemist oli mitmes mõttes õpetliku teekonnaga. Rääkimata pragmaatilistest võitudest (kulude kokkuhoid) ja raholust, mida pakuvad värskelt pestud värvilised marlid pesunööril reas.

Viimaste kuudega on mu noorem laps ootamatult saanud peaaegu mähkmevabaks. Eile desinfitseerisin viimast korda oma riidest mähkud ja pakkisin need ära. Neli ja pool aastat igapäevast mähkmete pesu on ametlikult möödas. Ja sellega koos vist beebi- ja titaaeg üleüldse.

Elagu mudilaste aeg!