See blogi sündis 11. jaanuaril 2020 ehk ligi kaks kuud pärast minu esimest last. Emadus on oma parematel päevadel (!) olnud väga inspireeriv aeg ning ühtepuhku olen kannatanud mõttepaisu all, mis teinekord ei lase isegi uinuda. Nii sündisidki selle blogi esimesed postitused varastel hommikutundidel beebit kussutades. Blogi kasvab koos minu emaduskogemusega ning kajastab teemasid, mis on mulle parasjagu olulised.

Olen avastanud, et nii mõndagi emaduse juures muutub mulle arusaadavamaks läbi bioloogia prisma. Tõtt-öelda olen sellest niivõrd läbi imbunud, et ammutan sealt ühtepuhku inspiratsiooni. Ja kus on bioloogia, on loomulikult ka teaduslik maailmapilt laiemas mõttes. Ka see on olnud suureks abiks nii mõnegi emadusepähkli läbipuremisel. Seega leiavad populaarteaduslikud arutelud kindlasti oma koha siin blogis.

Samas olen veendunud, et ratsionaalsest lähenemisest ei piisa sugugi, et emadust päriselt mõista. Emaks olemine on intuitiivne teekond, mis pakub aina uusi avastusi omaenda mõttemaailma ja hingeelu kohta. Ka sellised mõttevälgatused ja pihtimused on siin blogis teretulnud.

Ühtlasi püüan blogis maha raputada mõningast enesetsensuuri, mis mulle muidu elus on ehk liigagi omane. Siinsed teemad on kohati väga isiklikud, kuid vajavad siiski väljaelamist ja jagamist. Sestap olen kergendusega loobunud filtritest nagu „liiga intiimne“, „liiga klišee“ või „liiga julge“. Teisisõnu, loobunud oma isiklikest tabudest, kui soovite.

Ja pole parata, blogi intiimsusest lähtudes otsustasin kõnepukki seada oma alter ego. Mõistan, et vähemalt teadusalaseid jutte oleks ehk kergem seedida, kui autori tausta kohta oleks teada veidi rohkem kui et “noor ema” ja “bioloog”. Kuid soovides end kaitsta suure ja kurja interneti eest, püüan säilitada vähemalt mingit barjääri oma isiku ja siinsete juttude vahel. Tähendab, ma vist pigem ei naudiks, kui dr Google õpiks minu nime seostama selle äärmiselt isikliku blogiga.

Kolmandaks kehtigu siin blogis üks põhimõte, mida eeldan ka lugejatelt: „Võrdle ennast ainult iseendaga“. Olgu siin ruumi ainult sellisteks juttudeks, mis pakuvad tuge või avardavad silmaringi. Kui kritiseerime, siis ainult ideid, mitte aga isikuid ja nende valikuid – selle jaoks leidub loendamatult teisi kanaleid. Ma ei väida kindlasti, et suudan ise seda põhimõtet päris elus alati rakendada, aga olgu selle jaoks siis vähemalt blogi. Ennast ja maailma võiks kirjeldada nii nagu bioloog kirjeldab liike: erapooletult, hinnanguteta – samas lugupidamise ja vaimustusega.

Seega – tere tulemast! Kõik kommentaarid, arutelud ja mõttevälgatused on väga teretulnud kommentaariumis, minu meiliboksis (clangulah@gmail.com) ja külalispostitustes (loe allpool).

Head lugemist, kaasamõtlemist ja kirjutamist!

Clangula h.

Kas sulg hakkas sügelema?

Kas ka Sina kannatad aeg-ajalt mõttepaisu al? Sooviksid oma kogemust jagada, kuid ei leia selleks sobivat kanalit? Ootan huviga võimalust lapsendada siin blogis ka Sinu vaimusünnitis! Blogi põhirõhk on märksõnadel emadus, bioloogia ja tabud (erinevates kombinatsioonides), kuid kindlasti ei maksa neid piiranguid liiga tõsiselt võtta. Kirjuta mulle ja räägime pikemalt.