Kombineeritud toitumise all pean silmas olukorda, kus imik saab osa oma toidust rinnapiimana (rp) ja teise osa rinnapiimaasendajana (rpa) (vt ka postitus Sondiga imetamisest). Mulle on hetkel jäänud mulje, et pika-ajaliselt sellise toitmisviisi harrastajaid on emade seas vähe. Kahetsusväärsel kombel saadab imiku toitmist dogma, et laps peab olemas kas “rinnapiimalaps” või siis “pudelilaps”, aga mitte mõlemat korraga. Võib-olla on siin küll taaskord tegemist minu sisemonoloogiga, sest mul endal oli veel paari nädala eest selline arusaam.

Olin nimelt veendunud, et minu lapsest peab saama Rinnapiimalaps. Sest nii on õige! Teisiti ei ole õige! Kahjuks aga valitses olukord, kus mul juba lapse sünnist saadik ei olnud piisavalt piima (vt postitus 3 asja, mida õppisin… ja Liiga vähe piima). Sellise kombinatsiooni tõttu langesin lõpuks musta masendusse. Õnneks suutsin sealt siiski välja tulla, enne kui asi päris kriitiliseks läks.

Siinkohal siis järgneb minu kiidulaul kombineeritud toitumise auks! Olgu kohe lisatud, et ma ei taha kindlasti öelda, et strateegiad “rinnapiimalaps” või “pudelilaps” oleksid kuidagi kehvemad. Lihtsalt minu praeguses olukorras need kumbki hästi ei toimi. Küll aga võin rõõmustada, et saan ise osa mõlema strateegia plussidest. Tõsi, raskematel päevadel ka mõlemate miinustest.

Niisiis, kombineeritud toitumise plussid minu jaoks:

• Üks olulisimaid: mu laps saab kõhu täis – rp puhul ei saaks ma selles kindel olla. Esimestel nädalatel, kui kogu see teema oli uus ja nii keeruline, siis esines olukordi, kus mul oli rinna otsas näljast röökiv laps. See oli meie mõlema jaoks kohutav kogemus.
• Saan jätkata imetamistegevust, mis meeldib mulle ja lapsele ja mis meil üldiselt hästi välja tuleb – ainult rpa puhul ma seda ei saaks.
• Saan natuke oma lapse päevakava oma vajaduste järgi nihutada, sest ma tean täpselt, kui palju ta rpa-d saab. Näiteks püüan teda õhtuti meelitada rohkem sööma, et ta siis pikemalt magaks.
• Pikale ööunel aitab võib-olla kaasa ka tore fakt, et rpa seedub natuke kauem kui rp.
• Mul on suhteliselt suur liikumisvabadus, sest võin lapse koos pudeliga issile või vanaemale sokutada. (Pump tuleb küll kaasa võtta, et rinnad vahepeal liialt ei täituks.) Olgu, see on küll rohkem kiidulaul lutipudelile, sõltumata toitumisstrateegiast.

(See postitus võib tulevikus täieneda, kui mul veel argumente pähe tuleb.)

Sondiga imetamine on selline toitmisviis, kus rinnanibu ja piimapudeli vahel jookseb peenike toru. Kui laps imeb rinda, siis saab ta samaaegselt nii rinnapiima kui ka pudelipiima (loe ka Kombineeritud toitumine). Kasutatakse näiteks siis, kui rinnapiima on liiga vähe (loe ka Liiga vähe piima), kuid samuti enneaegsete/nõrkade beebide puhul. Või lihtsalt lutipudeli vältimiseks.

Lahendab terve hulga probleeme:

• rind saab stimuleeritud – rinnapiima kogus säilib, ideaalis isegi suureneb;
• soodustab õiget haaret, sest lapsel on lisamotivatsioon jõuliseks imemiseks;
• laps ei hakka rinnast võõrduma pudeli kasuks – jääb ära selleteemaline tissistreik;
• laps saab alati rinnal kõhu täis – jääb ära imetamisjärgne näljakisa;
• laps jääb vahel söömise käigus rinnal magama, mis on minu meelest väga nunnu.

Täiendus 2022: Eestis on kahetsusväärsel kombel saadaval ainult üks sondiga imetamise toode, Medela lisatoitmise süsteem. Märksa lihtsam ja odavam võimalus oleks lihtsalt tavalise toitmissondiga ja suvalise lutipudeliga iseehitatud variant. Kuid toitmissonde on eraisikutel alates sellest aastast pea võimatu osta. Ootan põnevusega aega, mil teadlikkus sondiga imetamisest kasvab niivõrd, et siia jõuaks ka teised SNS süsteemide tootjad.