A Dog possesses all the Virtues of Man without his Vices.

Lord Byron

Minu jaoks algas pere loomine ammu enne, kui hakkasin mõtlema laste saamisele. See algas isegi enne, kui kohtasin oma tulevast abikaasat ja laste isa. Minu jaoks algas pere loomine siis, kui otsustasin võtta Koera. Just Koera kasvatamine on mulle pakkunud mõned elu suurimad õppetunnid vastutuse kohta, mida ilma Koerata oleksin ilmselt tunda saanud alles laste saabumisega.

Kutsika võtmisega sai mulle esmalt selgeks, mida tähendab võtta vastutus kellegi teise elu eest. On keegi, kelle jaoks sina oled terve maailm. Kõikide tema vajaduste ja soovide katmine sõltub täielikult sinust. Kui tal on kõht tühi, on sinu asi teda toita. Kui ta tahab pissile, vajab ta selleks sinu abi. Ka tema sotsiaalne ja tundeelu sõltub täielikult sinu tegemistest ja tegematajätmistest. Ja kui ta on haige, siis jätad sa päevapealt kõik muu sinnapaika ning pühendad ennast tema põetamisele, sest sinu õlul on maailma kõige tähtsam ülesanne. Sina vastutad teise hingelise eest. See on sinu kohustus ja privileeg.

Teine õppetund oli isegi keerulisem: selleks oli vastutuse jagamine. Sest mida suurem on vastutus, seda paremini pead oskama seda jagada. Õnneks aimasin seda juba enne Koera saabumist ning mõtlesin hoolega läbi oma tugivõrgustiku. Arutasin Koera võtmise plaani põhjalikult oma sõprade ja perekonnaga. Kaardistasin, kes võiksid olla potensiaalsed koerahoidjad või kelle juurde külla minnes tohiksin koera vähemalt kaasa võtta. (Olgu siinjuures öeldud, et Koera tulekuks valmistumine oli aastatepikkune protsess – kokkuvõttes planeerisin Koera kauem kui hiljem oma lapsi!) Küllap oleksin toime tulnud ka ilma tugivõrgustikuta. Kuid väga tõenäoliselt oleks minu koerakasvatamise kogemus märksa vähem nauditav, kui mul poleks võimalust võtta endale puhkehetki.

Olen siiani tänulik oma toonastele korterikaaslastele ja perekonnale, kes olid alati valmis kutsikat hoidma. Jätnud Koera nende hoole alla, sain täiel rinnal nautida kõike, mis varasemalt oli olnud iseenesestmõistetav. Võisin piiramatult ja süütundeta käia kinos, teatris ja pidudel. Ma ei pidanud iga päev pärast loenguid (ega ka loengute vahel) viivitamatult koju oma hoolealuse juurde kiirustama. Võisin vahel isegi ööseks kodust ära jääda, ega pidanud pühapäeviti ja / või haigena varakult ärkama, et Koera pissitada. Milline vabadus!

Lõpuks saabus ka kolmas, kõige raskem õppetund: vastutusest lahtiütlemine. Sest juhtumisi sattus mulle Koer, kellel on agressiooniprobleem. Loomulikult tundus mulle, et see on ühtlasi ka minu probleem, ning tegin kõik endast oleneva, et probleemi lahendada. Mina ju vastutan oma Koera ja tema käitumise eest! Kõige raskematel aegadel kaalusin tõsiselt ka Koerast loobumise võimalust, sest ma polnud kindel, kas üldse suudan temast kasvatada ühiskonnakõlbuliku looma.

Küllap oli kõigist neist raamatutest, loengutest, eratreeneritest ja aastatepikkusest koolitamisest ka üht-teist kasu. Kuid asja tuum oli selles, et ma pidin loobuma vastutusest oma südames. Alles siis sain vabaneda ka närivast tundest, et minu koera lubamatu käitumine oli minu süü. Me vastutame alati iseenda, ja mitte kunagi kellegi teise käitumise eest. Me saame vaid anda endast parima, et oma hoolealuste käitumist suunata.

Muidugi – juriidiliselt vastutab iga loomaomanik oma looma ja lapsevanem oma lapse tegude eest. Kuid see vastutus on ainult “tehnilist” laadi: sa vastutad tagajärgede eest, mida nende käitumine võib kaasa tuua. Sügavamas, sisulises mõttes ei saa keegi võtta vastutust teise hingelise käitumise eest, sest sellega rööviksime osa tema iseolemise õigusest. Püüa kujutleda, et keegi teine peaks end vastutavaks sinu tegude eest. Mis jääks alles sinu autonoomiast, vabadusest, eneseväärikusest?

Sellise Koera kasvatamisega kaasnes ka oluline õppetund andestamise kohta. Mäletan neid kordi, kui jõudsin taaskord oma kinnilapitud (enamasti parema) käega traumapunktist koju. Mäletan, kui raske oli mul pärast seda Koerale otsa vaadata ning temaga järgmisel hommikul jalutama minna. Ma ei tea, kas suudaksin andestada inimesele, kes on mind füüsiliselt rünnanud (seda nimetataks koduvägivallaks). Kuid aastate jooksul õppisin andestama oma Koerale. Sest tema on oma olemuselt Koer. Tema lähtub oma koeralikest instinktidest ja mõttemaailmast, mida minul kui inimesel pole võimalik lõpuni mõista. Kuid ma võin sellegipoolest – või ehk just tänu sellele? – õppida andestama ning temaga edasi minna.