Lausa imelik, et mulle pole varem pähe tulnud kirjutada siin blogis mõnest raamatust. Vaatasin lugemispäevikust, et olen oma kolmeaastase emaduskarjääri jooksul lugenud kokku 19 beebi/lapseteemalist raamatut. Kaugeltki kõik neist pole muidugi arutelu väärilised, kuid osad on pakkunud üksjagu mõtteainet. Nii ka P. Gray “Vabadus õppida”, millest tulebki selle blogi esimene raamatu ülevaade.

Peter Gray “Vabadus õppida: miks teeb loomuliku mängimistungi toetamine meie lapsed õnnelikumateks, sõltumatumateks ja paremateks eluaegseteks õppuriteks” Tõlkijad Helin Haga ja Katrin Saage; ilmunud 2013, eesti keeles 2018. Kirjastaja: Demokraatliku hariduse kogukond PUNT.

Mis raamat see on?

Peter Gray “Vabadus õppida” on vabahariduse manifest. Umbes pool raamatust räägib mängimisest – kui kasulik on laste jaoks mängimine ning kui tõhusalt nad omandavad elulisi oskusi läbi mängimise. Ülejäänud raamat arutleb selle üle, kuidas klassikaline koolisüsteem igasugust mängimist ja õpimotivatsiooni lämmatab. Samuti tutvustab autor alternatiivset koolimudelit, kus õppimine toimub täielikult läbi vaba mängu ja enesejuhitud õppe. Tundub, et sellest raamatust on saanud vabahariduse piibel, mille kummardajaid leidub juba ka Eestis.

Mina kindlasti kummardajate hulka ei kuulu ning kohe räägin lähemalt, miks. Kuid nagu öeldud, pakkus raamat siiski ohtralt mõtteainet ning nii mõnedki ideed jäid mind tõsimeeli kummitama. Niisiis, alustan kriitikast ning lõpetan kiitusega.

“Pahad” vs “head”

Nimetasin seda raamatut manifestiks, kuna see kannab väga tugevat ideoloogilist sõnumit. Ja nagu manifestid ikka, kubiseb ka see raamat liialdustest, mustvalgest lähenemisest ja provokatsioonidest. Koguni sel määral, et esimeste peatükkide lugemine oli minu jaoks vaevaline ning kohati diagonaalne.

Kogu asi algab veendumusega, et kiviajal oli elu kui lill. Nähtavasti olid kütid-korilased üdini õnnelikud inimesed, kelle punapõsksed lapsed nautisid lõputut vabadust ning keksisid hommikust õhtuni käsikäes aasal ringi. Kuna see oligi kogu nende kool, siis sirgusid neist kõigist “enesekindlad, tahtejõulised, loomingulised ja riskialdis” inimesed. Ja kuna nõnda elasid meie esivanemad, siis pole kahtlustki, et nõnda peaksime elama ka meie. Sellised õudused nagu põlluharimine, feodalism ja kirik ajasid meid aga Eedeni aiast välja ning algas inimkonna ühemõtteline allakäik ja kannatuste rada.

Ilmselt paistab juba välja, et mind selline lähtepunkt ei köida. Mingi kindla ajalooperioodi ühekülgne ülistamine ja selle möödumise pidamine “ebaloomulikuks” lihtsalt ei klapi minu maailmavaate ja arusaamisega loomulikkusest. Peaksin sellest ehk eraldi postituse kirjutama. Aga raamatu põhiteema on siiski mujal.

Põhiteema on selles, kui lastevaenulik on klassikaline koolisüsteem. Ka see argumentatsioon sisaldab häirivalt palju liialdusi ja mustvalget üldistamist. Näiteks: “Kõik, kes on kunagi koolis käinud, teavad, et kool on vangla.” Hmm… Olles ise õppinud ja õpetanud äärmiselt inimkeskses koolis, kus valitseb kultuurne ja lugupidav õhkkond, ei tuleks mulle pähegi võrrelda seda kohta vanglaga. Tõsi, olles õppinud ja õpetanud ka teistes koolides, möönan, et sellised koolid on haruldased. Kuid on vale väita, et olemasoleva süsteemi raames pole lastel kuidagi võimalik end koolis hästi tunda. Aga olgu, vaatan edaspidi raamatu provokatiivsest toonist mööda ning asun sisulisema poole kallale.

Klassikalise koolihariduse kaitseks

Gray rõhutab, et nagu kõik sotsiaalsed liigid, õpib ka inimlaps elulisi oskusi läbi mängimise, ning õppimine on kaasasündinud instinkt. Olen täiesti nõus – kuid minu meelest ei järeldu sellest sugugi, et igasugune ülalt alla õpetamine on saatanast. Gray nägemuses on olukord, kus passiivne laps saab teadjamalt täiskasvanult õpetust, põhimõtteliselt vale. Tema arvates on ülalt alla õpetamise juured feodalismis ja kristluses ning sellise õpetamise eesmärgiks on teenida kitsa ringi poliitilisi huve. Mina nii ei arva. Esiteks on päris kindel, et ka nö loodusrahvastel toimub mingis vormis teadmiste üleandmine täiskasvanutelt lastele. Teiseks ei näe ma selle taga mingit ideoloogilist vandenõud, vaid selget eesmärki, et lapsed omandaksid juba olemasolevad teadmised kiiresti ja tõhusalt.

Kaasaegne ühiskond toetub rohkem kui kunagi varem inimkonna akumuleerunud teadmistele, eriti teaduse ja tehnoloogia vallas. Seetõttu ongi kaasaegne haridussüsteem optimeeritud olemasolevate teadmiste kiireks omandamiseks, et nende peale kasvatada uusi ideid (seda siis juba kõrghariduse tasandil). Et luua uusi kasulikke teadmisi, tuleb end esmalt kurssi viia sellega, mis on juba teada. Ja kui inimene hakkab näiteks füüsikaseadusi õppima alles ülikooli astudes, läheb tal sellevõrra kauem aega, et jõuda omapoolse uudse panuseni. Kui talle aga varakult ja süstemaatiliselt tutvustada, mida selle teema kohta juba teada on, siis jõuab ta uute avastusteni sellevõrra varem. Teisisõnu, kui igaüks hakkaks omal käel ratast leiutama, siis oleksime ikka veel kiviajas (nagu Gray küllap soovikski, aga mina mitte).

Rääkides “kasulikest teadmistest”, siis tekib muidugi küsimus, et kelle jaoks kasulikud. Kelle huve haridussüsteem teenima peaks? Ka siin lähevad minu ja Gray arvamused lahku, kuna minu meelest on selge, et haridusüsteemi ainus eesmärk ei saa olla indiviidi isiklik areng. Haridus peab teenima ka laiemat ühiskondlikku huvi ning pakkuma õppijale konkreetseid tööriistu ühiskonda panustamiseks. Akadeemilised oskused ning teadmised on just sedasorti tööriistad.

Minu teine etteheide vabaharidusele on seotud ühiskondlike kokkulepetega. Kui puudub igasugune ülalt alla õpetamine, siis mis saab kultuurikaanonitest? Ma ei ole mingi rahvuslane, kuid väärtustan siiski ühist kultuurset jalgealust. Ühised tüvitekstid, muusika ja ajalookäsitlus, kombed ja narratiivid on see mõtestatud ühisosa, mis aitab üksteist ja iseennast mõista. Isegi kui seada eeskujuks korilased, siis lõkke ääres vanade lugude kuulamine ja mingit sorti etikett on nende kultuuris päris kindlasti au sees. Kuidas sobitub kultuuriline õppimine haridusmudelisse, mis põlgab hierarhiat?

Kolmandaks toon välja oma mure selle üle, kui õppimises puudub igasugune stress. Gray rõhutab, et hea soorituse surve tapab õpimotivatsiooni ning et stressiolukord pärsib uute teadmiste omandamist. Nõus, kuid minu meelest ei ole lahendus selles, et eemaldada õpilaste elust igasugune pinge ning lasta neil mõnuleda oma mugavustsoonis omaenda kehtestatud (mängu)reeglite järgi. Kui eesmärgiks on õppida elulisi oskusi, siis ebamugavate olukordadega toimetulek peab vaieldamatult kuuluma nende hulka. Näiteks avalik esinemine. Ja mitte ainult sellistel tingimustel, nagu õpilane seda ise parasjagu soovib. Mõningane stress on normaalne osa elust, mida tuleb valitseda, mitte vältida.

Ideed, mis kõnetasid

Asun nüüd helgema osa juurde ja räägin sellest, mis mulle meeldis. Laias laastus võib öelda, et haridust puudutavad peatükid tekitasid minus pigem vaidlussoovi, kuid mängimise teooria tundus veenev ja sümpaatne. Laste jaoks on mängimine sama, mis täiskasvanute jaoks loometöö, meditatsioon või mistahes muu tegevus, mis pakub vaimset naudingut ja vaba mõttelendu. Need on kogemused, mis muudavad elu elamisväärseks. Enamgi veel, mänguline mõtteviis aitab mõista elu tõelist olemust – elu ei ole võistlus ega kontrolltöö, vaid mäng.

“Päriselu ongi mitteformaalne mäng. Selle reegleid saab lõputult muuta ja nende loomises peab igaüks osalema. Päriselus ei ole võitjaid ja kaotajaid, sest lõpetame kõik samas kohas. Üksteisega läbisaamine on palju olulisem kui võitmine. Elus on oluline see, kuidas mängida, kui palju rõõmu sellest tunda ja kui palju teistega seda rõõmu jagada.” (P. Gray)

Kõige enam meeldis mulle peatükk eri vanuses laste koosmängimisest. Ma polnud sellele enne mõelnud, kuid tõsi ta on, et kaasaegses maailmas puutuvad lapsed valdavalt kokku ainult omaealiste lastega (ja täiskasvanutega). Nii klassid kui ka huviringid koosnevad ju enamjaolt samaealistest lastest ning kokkupuude märksa nooremate või vanemate lastega on väga piiratud. Samas on sellised kokkupuuted mõlemale väga kasulikud. Tundub igati usutav, et “nooremate laste kohalolu kutsub vanemates lastes esile hoolitsemisinstinkti ja soodustab selle arengut”. Samas kui nooremate jaoks on suurematega koostegutsemine arendav ja õpetlik, sest lapsed õpivad väga tõhusalt teiste, oskuslikumate laste pealt. Eri vanuses lastest koosnevad karjad on omaette väärtus, mida võiks rohkem soosida.

Teine, veelgi tõsisem häda on selles, kui vähe on tänapäeva lastel vaba mängu võimalusi. Valdava enamuse oma päevast tegelevad nad täiskasvanute poolt kontrollitud või juhendatud tegevustega. Erinevalt Grayst usun ma, et mõnele lapsele siiralt sobib tihe päevakava ja arvukad huviringid, mis pakuvad tõelist eneseteostust. Organiseeritud vs jõudeaja õige vahekord on sügavalt individuaalne. Kuid laste ülekoormamine peegeldab minu meelest kaasaegset moehoiakut, et pidevalt hõivatud olemine on mingi kvaliteedi märk. Ei ole. “Niisama olemine” on tähtis oskus, mida võiksid väärtustada nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ning lastel peaks olema maast-madalast võimalus veeta aega omaette, eemal täiskasvanute valvsa pilgu alt, ideaalis õuetingimustes.

Hoolimata oma eelnevast kaitsekõnest, olen tegelikult päri ka Gray mõnede kooliteemaliste seisukohtadega. Näiteks sellega, et koolikeskkonnas võiks mängimine olla rohkem au sees. Mänguline vahepala aitab lastel paremini sooritada ka loogikaülesandeid, loomingulistest rääkimata. Isegi kui tunnid jäävad tõsise töö ajaks, siis vähemalt vahetunnid peaksid võimaldama korralikku mängulist lõõgastust, kuid paljudes koolides on vahetunnid väga lühikesed või praktiliselt olematud.

Samuti nõustun sellega, et koolisüsteemis on liiale mindud pideva hindamise ja hea soorituse survestamisega. Hindeid kasutatakse karistuste ja preemiatena, mis on ju üpris aegunud ja vähetõhusad meetodid käitumise suunamiseks. Töö tagasisidestamine on muidugi vajalik ning olles ise õpetanud üheaegselt 300 õpilast, mõistan täiesti, et kontrolltööd ja 5-palline hindeskaala näib olevat kõike loogilisem viis seda teha. Eriti kui eesmärgiks on demonstreerida mingi konkreetse teadmise omandamist. Kuid kui hinnetest saab eesmärk omaette, siis võib see tõesti soosida petturluse ja konkurentsi õhkkonda, nagu Gray märgib.

Ning viimaks jäi mind kummitama mõttekäik, et ülalt alla õpetamine teeb lapsed passiivseteks ja kasvatab neis ohvrimentaliteeti:

“Koolikohustuse peidetud ja teinekord ka ilmne sõnum on järgmine: «Kui teed nii, nagu koolis kästakse, läheb sul elus hästi.» Lapsed, kes seda lubadust uskuma jäävad, lõpetavad oma hariduse eest vastutuse võtmise. Nad eeldavad, kahjuks ekslikult, et keegi teine on juba leidnud, mida on vaja teada selleks, et kasvada edukateks täiskasvanuteks. Kui neil elus hästi ei lähe, näevad nad end ohvrina: «Mu kool (või vanemad või ühiskond) vedas mind alt ja seepärast ongi mu elu tuksis.» See ohvrirolli astumine, mis saab alguse juba lapsepõlves, võib kujuneda mõne inimese jaoks elukestvaks käitumismustriks. Mida olulisemaks mõjuriks noorte elus on saanud kool, seda suuremaks on kasvanud ka inimeste abitustunne.” (P. Gray)

Kokkuvõte: kuldne kesktee

See raamat täitis tublisti oma eesmärgi, pannes mind järele mõtlema mängimise ja õppimise omavahelise suhte üle. Ma ei näe siiski vajadust olemasolevat haridussüsteemi demoniseerida või sellele räigelt vastanduda. Kooliharidus ei ole mingi poliitilise vandenõu väärastunud tulem, vaid teadlikult kujundatud süsteem, millel on omad eesmärgid ja tugevused. Kuid kas olemasolevate teadmiste meeldejätmine peaks siiski moodustama 100% hariduse sisust? Kui ühiskond eeldab oma liikmetelt üha enam vastutustunnet, algatusvõimet, empaatiat ja koostööd, siis on ehk tõesti aeg integreerida need oskused ka kooliharidusse. Ning selle jaoks võiks enesejuhitud õpe ja mänguline meeleseisund olla tõepoolest head vahendid.

Minu nägemuses ei pea hierarhiline (ülalt alla) ja enesejuhitud õppimine üksteist välistama. Minu meelest on siin küsimus pigem õige tasakaalu leidmises, mitte kahe äärmuse vahel valimises. Minu kolmeaastase lapse lasteaiapäevikut vaadates jääb mulje, et vähemalt kõige pisemate harimises on see tasakaal veel olemas. Ilmselgelt tuleb neil selgeks saada värvide ja numbrite õiged nimetused (s.t. omandada olemasolevaid teadmisi ja kokkuleppeid), kuid samuti tundub iseenesestmõistetav, et see toimub rõõmsalt mängides. Lisaks lastakse nad iga päev õue vabalt mängima. Kas on ikka mõistlik, et see kõik lõppeb päevapealt, kui laps alustab kooliteed? Mida saaks teha, et võimaldada mängulist õppimist kauem kui ainult 7. eluaastani?