Lapsevanemaks saamine muudab päevselgeks bioloogilise tõsiasja, et inimene on sotsiaalne loom. Iga naine teab, et sünnitus on nii emotsionaalselt kui füüsiliselt väga raske protsess. Bioloog lisaks, et inimesel ongi loomariigi kõige komplitseeritum sünnitus. Selle evolutsioonilised tagamaad väärivad ilmselt omaette postitust, aga bioloogide seas levinud tavateadmine on see, et põhjuseks on bipedaalsuse ja suure ajumahu kombinatsioon.

Inimese sünnituse õnnestumise võtmeks on seega teiste inimeste abi. Võib ehk isegi öelda, et inimene ei ole võimeline üksinda sünnitama (kindlasti on erandjuhtumeid, näiteks Vargamäe Krõõt). Mõnevõrra vähem ilmne on aga see, et reproduktiivtsükli järgmised peatükid – imetamine ja lapse kasvatamine – on samuti mõeldud sotsiaalseks, mitte individuaalseks ettevõtmiseks.

Enne lapsevanemaks saamist seostus mõiste “kogukond” ikka mingil määral mõistega “öko”, isegi minu jaoks, kes ma olen suurepäraselt kursis sõna “ökoloogia” teadusliku tähendusega. Ja kui see kogukonnast rääkija on veel sealjuures lapsevanem, siis järelikult “ökoemme”.

Nüüd aga tundub, et ümbritsevate inimestega kontakti otsimine on midagi palju sügavamat kui ühe kitsa ühiskonnagrupi nunnu meelelahutus. Sünnituse, imetamise ja laste kasvatamise käigus abi ja toe otsimine on inimese ürgne instinkt. Kui seda instinkti ei saa järgida, sest näiteks perekonnas on suhted halvad või ühiskonnas valitsevad mingid eelarvamused (nt üksikvanemate osas?), siis võib see märkimisväärselt pärssida nende tegevuste edukust.

Ja samasugune instinkt on ehk ka mittesünnitajatel, mitteimetajatel ja lastetutel inimestel neile see abikäsi ulatada (arvestades muidugi, et see ei kahjustaks nende enda šansse oma geneetilist materjali edasi kanda, lisaks halastamatu vanakooli evolutsioonibioloog). Sest inimene on sotsiaalne loom ja oma evolutsioonilise tausta tõttu teistele inimestele orienteeritud.

Siinkohal on vist jälle väike eelis naistel, kellel on füüsiliselt rohkem võimalusi reproduktiivtsüklis osalemiseks (vt postitus Tajude spekter). Võimalik, et seetõttu tajuvad nad ka suhtlemise vajadust mõnevõrra teravamalt kui mehed…?

Selle postituse ämmaemandad:

• teadusartikkel “The Evolution of Modern Human Childbirth“
• film “Võta või jäta”