Sünnituseks valmistudes ja imetamist õppides sattuvad naise teele varem või hiljem loosungid nagu “loomulik sünnitus” või “loomulik imetamine”. Sinna juurde käivad selgitused: sünnitus / imetamine on maailma kõige loomulikum asi! Naise keha on loodud sünnitama / imetama! Kõik naised suudavad sünnitada / imetada! Paraku peab naine ise tulema selle peale, et kui miski on “loomulik”, siis ei tähenda see veel “lihtne” või “iseenesestmõistetav”, veel vähem “ohutu”.

Bioloogil aga ei tohiks olla erilisi illusioone selles osas, mida tähendab “loomulik” või “looduslik”. See võib tähendada küll “kaunis”, “harmooniline” või “tähendusrikas”, kuid täpselt samavõrra ka “julm”, “halastamatu” või “kompleksne”.

Positiivsetel seostel ja isiklikul kogemusel on kahtlemata oma roll “loodusliku” mõistmisel. Kuid hädavajalikud on ka mõned faktiteadmised ja tunnetus, et loodus võib olla julm. Teisisõnu, see on kohutav traagika, kui inimesed ei käi enam metsas seenel, kuid veel traagilisem on see, kui nad teevad kärbseseenesousti ja surevad ära. Sest nad on veendunud, et kõik looduslik on nunnu ja ohutu.

Tulles tagasi imetamise juurde, siis väike vahekokkuvõte minu siseheitlusest. Kampaanialoosungid ja paraku ka instinktid ütlesid mulle, et imetamine on “loomulik” tähenduses “iseenesestmõistetav” ja “lihtne”. Aga kogemuste kaudu olin õppinud, et on hoopis “loomulik” tähenduses “halastamatu” ja “kompleksne” (vt postitus “3 asja, mida õppisin…“). Kuidas siis üks segaduses bioloog peaks oma igapäevaeluga edasi minema?

Kui oma sisetunne veab alt, aga küsimus vajab vastuseid, siis pöördun teaduse poole (vt postitus Kuidas mõtelda). Mida näitavad andmed? Järgnevalt paar fakti imetamise ja sünnitamise kohta:

• Esimesed kuus elukuud loetakse imikueaks ehk lapse põhitoit võiks olla piim. Aga 3-kuuselt on täielikul rinnapiimatoidul ainult 65% ja 6 kuu vanuselt 24% beebidest (2018. a Eesti).
• Sajanditaguses Suurbritannias suri iga 200. naine sünnituse tagajärjel. (Illustreerimiseks olgu öeldud, et kui see proportsioon kehtiks ka praegu, sureks Eestis igal aastal ligi 70 sünnitavat naist.)

Kuskil on mingi konks! Sest nende teadmiste valguses on üsna raske edasi uskuda, et imetamine on loomulik tähenduses “lihtne” ja “iseenesestmõistetav”. Kui see tõesti nii lihtne on, siis miks nii vähesed seda teevad? Samamoodi on raske pidada sünnitamist “kauniks” või “harmooniliseks”, kui ilma kaasaegse meditsiinita on 1 võimalus 200-st, et ma selle käigus ära suren.

Ja nüüd rakendusteaduste etteaste. Kuna imetamine võib vahel olla väga keeruline, siis on olemas rinnapiimaasendajad, mis on lapse jaoks igati täisväärtuslikud (vt postitus RP vs RPA). Ja kuna sünnitamine võib olla väga valus, siis on olemas valu vaigistavad meetodid. Rääkimata keisrilõikest ja muudest elupäästvatest lahendustest. Loomulikult ei maksa alahinnata ka vaimujõudu valuga (nagu üldse eluraskustega) toimetulekul, kuid kui sellest ei piisa, tuleb usaldada meditsiini.

2012. aastaks muide oli Suurbritannias sünnituse tagajärjel suremise tõenäosus langenud ühele 10 000-st. Eestis on sünnitusel suremine tänapäeval äärmiselt haruldane (0 kuni 1 juhtumit aastas). Sünnitus on sajandi jooksul muutunud märksa turvalisemaks. Minu meelest tuleks sellele arengule kõvasti aplodeerida ja kiituslaulu laulda, mitte kurvastada, et sünnitamine on kaasajal kuidagi vähem “loomulik”.

Ometi tundus ka mulle, et imetamine kui “loomulik” tegevus peaks ju olema “lihtne” ning tõrkusin kasutamast kaasaegseid lahendusi (rpa) oma probleemidele. Järeldan, et raseda / sünnitava / imetava naisena on minu vastuvõtlikkus kampaaniate ja loosungite suhtes olnud tavapärasest suurem. Ma uskusin pimesi ja viimse veretilgani positiivset narratiivi “loodusliku” kohta. Kuniks see läks karjuvasse vastuolusse minu isikliku kogemuse ja seejärel ka faktiteadmistega.

Kummalisel kombel olin sealjuures rasedana ja isegi sünnitavana ikkagi suhteliselt adekvaatne, võrreldes päevadega, mis järgnesid vahetult sünnitusele. Huvitav, kuhu kadus minu kriitiline mõtlemine ja analüüsivõime? Hormoonid? Vastutuskoorem? Magamatus? Teadmatus?

Soovin lõpetada selle postituse oma fiktiivse kampaaniaga kartulikasvatamisest. Kas kõlab veenvalt ja loogiliselt?

“Kõik maale kartulit kasvatama! Ise maas kasvav kartul on loomulik, palju loomulikum kui poekartul! Kõik inimesed suudavad ise oma kartuleid kasvatada! Kartulikasvatamine on nii lihtne! Kunagi olid ajad, kui kõik inimesed kasvatasid ise oma kartuleid – järelikult peaks seda ka nüüd tegema! Kui sul tekib kartulikasvatamisel probleeme, siis pöördu kartulinõustajate* poole!”

(Haahaa, minu ema selle kampaaniaga küll kaasa ei läheks ja samuti mitte tema lapsed, kes veetsid vanasti pool suve kartulipõldu rohides.)

* Disclaimer: igaks juhuks seletan lahti, et mul on sügav austus ja tänutunne imetamisnõustajate ja ämmaemandate suhtes. Ilma nendeta oleksin võib-olla depressioonis või surnud. Tahan lihtsalt rõhutada, et paljude naiste jaoks on sünnitamine või imetamine raske või lausa võimatu. Ja siis võib märksõna “loomulik” olla äärmiselt eksitav.

Selle postituse ämmaemandad:

• Eesti statistika imetamise ja sünnitusel suremise kohta
• UK statistika
• raamat “Ja sünnib inimene” (Gudrun Abascal, tema muide inimeste ämmaemand ka, mitte ainult blogipostituste)
• hea kolleeg, kes osales hüpnosünnituse kursusel
• arvukad reklaamplakatid sünnitusmaja tabloodel