Mida teha, et koer / laps oleks õnnelik? Oma põhiolemuselt on asi ju väga lihtne:

1. Kaardista olendi hetkevajadused.
2. Rahulda need.
3. Tulemus: olend on rahul ja rõõmus!

Peamised väljakutsed seisnevad selles, et mõnikord ei saa olendi hetkevajadustest päris täpselt aru. Ning isegi kui saad, siis teinekord tahaks lihtsalt parasjagu millegi muuga tegeleda.

Täiskasvanu (sh iseenda) rahuldamine on paraku veel märksa keerulisem. Raskused ilmnevad juba kahe esimese punkti täitmisel – täiskasvanu vajaduste kaardistamine võib olla juba väga keeruline, ning hullemal juhul võib nende rahuldamine osutuda lausa võimatuks. Lisaks on aga täiskasvanutel üks kummaline omadus, mis koerale / lapsele on üdini võõras. Täiskasvanule ei ole loomuomane püsida hetkes.

Teisisõnu, täiskasvanu oleviku rahulolu varjutab mineviku ja tuleviku rahulolematus. Olgugi et hetkel on kõik hästi – aga eile ju ei olnud! Ja äkki homme enam ka ei ole! Mõnikord piisab ka oluliselt lühemast ajasammust, näiteks et tund aega tagasi oli mingi probleem. Mis siis, et see sai lahendatud – möödunud hetke pagas lohiseb meil järel nagu sangpomm.

Näide: käisin poes ja pidin koera autosse ootama jätma. Poeskäik kujunes üksjagu pikaks, ent kui lõpuks autosse naasin, siis mida tegi koer? Kas ta oli solvunud, pahane, mossitas? Ei – ta oli siiralt rõõmus, et ma tagasi tulin! Mina tema asemel oleksin kindlasti oma istmel kössitanud, käed risti rinnal ja kulm kortsus, ja üha uuesti läbi elanud möödunud hetkede rahulolematust. Tema jaoks olid need hetked aga juba halliks minevikuks saanud ning kõik, mis luges, oli praegune õnnelik hetk, kus ei pidanud enam üksi autos ootama.