Külalispostituse autor: Escapist

Üks nukramaid asju, mida ma emakssaamise juures kogenud olen, on see aeg-ajalt hingemattev üksildusetunne. Ma ei räägi siinkohal isegi mitte üksi olemisest või elamisest, vaid tundest, et mitte keegi teine ei taju mis reaalsuses sa parasjagu eksisteerid. 

Ema ja lapse vaheline side on kindlasti müstilisemaid ja imelisemaid, mida selles maailmas leida võib. Mind mõnikord huvitab, missuguse pilgu läbi näeb last isa? Või vanaema, vanaisa? Kui väga see võib erineda ema kogemusest. Kui palju oleneb see perekonna ülesehitusest või sellest, kas laps on ainult ema küljes 24/7 või kasvatab teda heas mõttes kogu küla? 

Ema ja laps õpivad üksteist lugema ja kuigi see ülesanne võib tunduda alguses nagu raketiteadus, siis ajapikku õpivad mõlemad. Minu laps on algusest peale olnud pigem see, kes on minu küljes (mõnikord mõtlen, et äkki olen hoopis mina tema küljes veel rohkem). Ma pole tahtnud teda jätta eriti kellegagi ega eriti pikaks ajaks. Ja sellest hoolimata on mul alati pigem see tunne, et ta kasvab nii kiiresti ja et ma ei jõuagi igat minutit nautida. 

Minu strateegia, mida ma just kirjeldasin, ei pruugi olla ema jaoks kõige jätkusuutlikum. Me kõik väsime ning taolist väsimust pole enne emakssaamist isegi vist võimalik ette kujutada. Ja siis on äärmiselt tänuväärne kui sul on ümberringi toetav tugisüsteem. Inimesed, kellelt sa saad küsida aega ja sa päriselt ka küsid. Mitte siis kui sul on viimane piir käes, vaid ilma põhjenduseta siis kui sa tahad.

Ka mind ümbritsev perekond on armastav ja toetav. Aga ega nad ise suurt oma abi ei paku. Ilmselt on asi minus, sest ma olen alati püüdnud olla nii iseseisev kui üldse võimalik ja palunud abi siis kui surm silme ees (loe: hädaoht, äärmiselt suur ebamugavus, tõsisem tervisemure). Ükskord ma ei palunud isegi siis. Nad on harjunud, et ma ei vaja midagi ja ma ei taha abi ja mulle ei meeldi sekkumine. Üldiselt see niimoodi ongi, kuid emaks saades ma naiivselt mõtlesin, et nüüd võiks teiste abi ju nautida küll. 

Seega, siit tuleb soovitus noort ema ümbritsevale tugipersonalile. Kui noor ema palun oma last hoida selleks, et käia näiteks duši all või korraks värsket õhku hingamas või tegemas mida iganes tal sel hetkel tuleb pähe teha enda hüvanguks siis võimalusel ära palu tal oodata. Jah, mõnikord on vannituppa järjekord ja lemmiktelesaade algab varsti. Mõnikord on tomatid vaja ära kasta. Mõnikord oleks nii produktiivne teha asju järjekorras, mille sa oled oma peas välja mõelnud. Aga…

Ära palu sellel noorel emal oodata ei pool tundi, ei veerand, ega isegi mitte kümme minutit (kui see vähegi võimalik on). Miks? Sest tema, kes ta “loeb” oma pisikest beebit kõige paremini, teab et kümne minuti pärast võib olla hilja. Et veerand tunni pärast hakkab x minutit ärkvel olnud laps nihelema, emmet tahtma, süüa soovima (x on tavaliselt emmele hästi teada, kuigi mitte alati). Et poole tunni pärast võib juba tulla pisike nutt ja sealt edasi võib emmet vaja olla tund, poolteist või kaks. Ja ta palub duši alla KOHE ja NÜÜD sellepärast et ta tõesti tahab sinna kohe ja nüüd ja ta ei soovi, et sellest tuleks 60 sekundi turbodušš vaid 10-minutiline luksuslik spaaelamus. Su tomatid võivad oodata. 

Selline seisund ei kesta muidugi igavesti. Pisikeste laste käitumine muutub tavaliselt ajaga paremini etteaimatavaks (muidugi, kohe kui jõuad harjuda, saabub järgmine arenguhüpe, uue oskuse õppimine, hambad või mõni muu arengutähis, mis kohe kõik sassi lööb). Esimesed kuud on kõigi jaoks rasked aga kõige raskemad on nad ikkagi ema jaoks. Seega, kui ta midagi teilt küsib, siis tehke talle see teene. Enamasti ei soovi nad võimatut 🙂