Vastsündinu abitus on erakordne. Su kätel lebab olend, kes ei suuda ilma sinu abita ennast kaitsta, toituda ega isegi paigalt liikuda. See mõistmine annab täiskasvanutele erilist laadi jõudu ja tekitab instinktiivse soovi seda pisikest loomakest iga hinna eest aidata.

Iga päevaga astub laps uusi samme inimeseks olemise teekonnal. Teekonda tähistavad verstapostid – roomamine, esimene hammas, esimesed sammud, esimesed sõnad -, mis toovad vanematele uhkust ja rõõmu, kuid ka magusat nukrust. Sest kõik need uued võimalused suurendavad lapse vabadusastmeid ning võimaldavad tal üha vähem sõltuda oma vanematest.

Mõned vanemad ei suudagi sellega leppida. Nende jaoks jääb laps igavesti selleks väikeseks abituks olendiks, keda on vaja toita, katta ja maailma eest kaitsta. 10-aastase lapse koolitööd tuleb tema eest ära teha, 20-aastasele lapsele tuleb sokke osta ja 30-aastaseltki tuleb hoolitseda lapse iga suutäie eest. Nii jääb vanemale alatiseks see jõuduandev ja meelitav teadmine, et laps ei saa ilma temata hakkama.

Ka mind valdab lapse verstaposte jälgides rõõm ja uhkus. Kuid uhkus ei tulene mitte sellest, et laps on minust sõltuv, vaid sellest, et suudan üles ehitada isetoimiva süsteemi. Minu toel kujuneb sellest abitust vastsündinust enesekindel olend, kes tuleb endaga ise toime, vajamata selleks minu ega kellegi teise abi. Ta saab hakkama oma kodutöödega, ostab endale sokke ja toidab ennast. Suudan üles kasvatada inimese, mitte lapse.