Miks öeldakse, et beebi peab lisatoitu saama alates 6. kuust? Miks mitte varem või hiljem? Ja mille alusel selliseid soovitusi koostatakse? Seekordses postituses uurime beebide lisatoidu bioloogilisi tagamaid. Selgub, et ka selles küsimuses kõnelevad mustvalged loosungid ja teaduslikud seisukohad tihtipeale eri keelt.

Vahel jääb lisatoidu kohta liikuva info põhjal mulje, et lapse 6. elukuu täitudes juhtub midagi maagilist. Ühes äärmuses on range soovitus, et enne 6. elukuud ei tohi mingil juhul lisatoitu pakkuda. Teisalt räägitakse, et 6. elukuul peab laps juba kindlasti arvestatavas koguses lisatoitu sööma. Tundub, nagu toimuks lapse organismis justkui üleöö midagi drastilist, mistõttu lisatoiduga varem või hiljem alustamine on keelatud. Mis ikkagi toimub seal 6. elukuu kandis ja mida kõnelevad teadusuuringud?

Üks lahendus sobib kõigile?

Beebide toitmise kõige valjuhäälsem nõustaja on WHO ehk Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation). WHO juurutab jõuliselt oma “globaalseid tervisenõuandeid” riiklikesse tervishoiusüsteemidesse, kust need liiguvad edasi perekondadesse. Nõuanded nagu “rinnapiim on lapsele parim” ja “laps peab saama 6. elukuuni ainult rinnapiima” pärinevad just WHO sulest. Sellised loosungid on üpris vastuolulised, maalides meile mustvalge pildi küsimustes, mille võtmeks peaks olema individuaalne lähenemine.

Ega WHO elu ei ole lihtne. Ta on võtnud oma pühaks ülesandeks jagada universaalseid tervisenõuandeid, mis kehtiksid ühtemoodi nii India slummides kui ka jõuka Euroopa keskklassi jaoks. Paraku on tegemist juba eos võimatu ülesandega ning väärarusaamad on kerged tekkima. Seda ka beebide toitmise osas.

Natuke järele mõeldes tundub tõesti ilmne, et beebide lisatoidu osas ei saa eksisteerida globaalseid tõdesid. Beebi lisatoit Aafrikas vs Euroopas tähendab väga erinevaid asju. Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et toit peab lisaks süsivesikutele sisaldama vitamiine ja loomseid valke. Kui ise ei viitsi keeta, on kaupluselettidel saadaval lai valik tervislikke ja toitvaid beebipüreesid. Näiteks Tansaanias on aga tüüpiliseks beebitoiduks üksluine maisi- või jamsipuder, mis sobiva konsistentsi nimel segatakse veel veega pooleks. Värskeid köögivilju (rääkimata lihast) sinna lisamiseks pole lihtsalt saadaval. Ja selline mitte-täisväärtuslik varajane lisatoit on oluliseks põhjuseks, miks Tansaanias on alatoidetud laste osakaal jätkuvalt suur.

Tegelikult pole mingit põhjust, miks meie Sinuga ei võiks anda oma lastele lisatoitu juba 4. või 5. elukuul (sellest lähemalt allpool). Samas on hädavajalik, et Tansaania beebid saaksid võimalikult kaua ainult rinnapiima, sest neile kättesaadav lisatoit ei ole täisväärtuslik. Sestap ei lähtu WHO ülemaailmne soovitus mitte küsimusest “mis on kõige varasem aeg, millal beebile võib lisatoitu pakkuda”, vaid “mis on kõige hilisem aeg, millal seda peab pakkuma”. Nõnda püstitatud küsimusele võib tõesti vastata, et 6 kuud. Kuid nagu öeldud, ei tähenda see tingimata ainuõiget vastust Sinule ja minule.

Ühesõnaga, WHO meeleheitlik püüd jagada globaalseid nõuandeid viib pahatihti soovitusteni, mis lokaalses kontekstis ei päde. Kaasa ei aita ka tõsiasi, et nende soovituste koostamisel kipub WHO minetama igasuguse kriitika enda ja oma allikate suhtes. Näiteks on nad koostanud “põhjaliku teadusülevaate” lisatoiduga alustamise kohta, mis põhineb ainult 14 korrelatiivsel ja kahel (!) eksperimentaalsel uuringul. Ometi on see ülevaade üheks alustalaks, millel põhineb kogu nende retoorika lisatoidu kohta… See aga viib jutu juba järgmise murekohani.

Mitte iga seos ei ole põhjuslik

Tagatipuks varjutab tõde taaskord tõsiasi, et (arusaadavatel põhjustel) on imikute toitmise osas läbi viidud vähe kontrollitud eksperimente. Vaatlusandmetele ja korrelatsioonidele toetudes aga on põhjuslike seoste tuvastamine põhimõtteliselt võimatu. Oletagem näiteks, et meie uurimisküsimus on järgnev: “Kas lapse kaaluiibe seisukohast on parem alustada lisatoiduga 4. või 6. elukuul?”

Oletame edasi, et leitakse järgnev seos: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kaaluvad mõne aja möödudes vähem kui need, kes said 6. elukuuni ainult rinnapiima. WHO tahaks ehk järeldada, et liiga varakult lisatoiduga alustamine vähendab lapse kaaluiivet. Kuid seos võib olla hoopis vastupidine: lisatoitu hakati varakult andma nendele lastele, kelle kaal oli madalavõitu.

Sama probleem tekiks juhul, kui uuringu tulemus oleks vastupidine: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kasvavad kiiremini kui 6. elukuuni ainult rinnapiimaga toidetud lapsed. Kas lisatoit pani nad kiiremini kasvama? Või hakati neile varakult lisatoitu andma seetõttu, et nad kasvasid juba enne nii kiiresti? Nende andmete põhjal oleks liiga julgete järelduste tegemine teaduslikult ebakorrektne.

Olgu, jätkem nüüd poliitilised ja metodoloogilised probleemid seljataha ja asugem asja kallale. Järgnevalt vaatleme, millistele bioloogilistele alustele tugineb “6. kuu reegel” ja miks võiks lisatoiduga tegelikult alustada juba natuke varem.

Miks piimast ei piisa?

Energia. Kui emal piima jätkub, on põhimõtteliselt võimalik, et rinnapiim katab lapse energiavajaduse esimesel 6 elukuul täielikult. Kalorsuse seisukohast võib rinnapiima pidada isegi optimaalseks toiduks, kuna imetamisega väheneb beebi ületoitmise risk. Teisisõnu, asendades rinnapiim liiga vara lisatoidu või rpa-ga võib viia selleni, et laps saab toidust liiga palju energiat ning võib kujuneda ülekaal. Kuid mõned uuringud on leidnud, et imetamise “kaitsev” mõju hilisema ülekaalulisuse vastu võib avalduda juba ka 3 kuu pikkuse imetamise tagajärjel. Nii et lisatoiduga viivitamist 6. elukuuni sel moel siiski põhjendada ei saa.

Enamgi veel, Suurbritannias tehtud uuringu kohaselt ei saa enamus lapsi tegelikult 6. elukuuks enam piimast piisavalt energiat. Uuringusse oli kaasatud üle 1000 ema-lapse paari, kelle põhjal arvutati välja imikute poolt söödud rinnapiima kogused, piima kalorsus ja beebide energiavajadus. Teadlased jõudsid järeldusele, et ligi 90% ainult rinnapiima saavatest 6-kuustest imikutest ei saa enam piimast piisavalt kaloreid, et katta oma igapäevane energiavajadus.

Seega kalorite seisukohast tundub, et 6. elukuul ainult rinnapiimast toitumine võib vähendada ülekaalulisuse riski. Teisalt aga võib sellega kaasneda hoopis vastupidine probleem ehk alatoidetud laps.

Raud. Lisaks energiale vajab organism ka erinevaid mikrotoitaineid ning nende kogus rinnapiimas ei ole lapse kasvades enam ühel hetkel kindlasti piisav. See kehtib eelkõige raua ja tsingi kohta (aga ka mõnede A ja B grupi vitamiinide), mille kaasasündinud varud ammenduvad umbes 6. elukuu täitudes. Seega on oht, et kui 6-kuune laps saab toiduks ainult piima, võib tal kujuneda näiteks rauapuudus.

Raud ja lisatoit on õnneks piisavalt konkreetne küsimus, et sooritada korralikke eksperimentaalseid uuringuid. Seetõttu teamegi, et 6-kuuselt on lisatoiduga alustanud laste rauavarud (st hemoglobiin ja ferritiin veres) paremas seisus kui nendel, kes on saanud ainult piima. Raua seisukohast oleks seega optimaalne alustada lisatoiduga juba isegi 3.-4. elukuul ehk enne, kui varud otsa saavad.

Siiski ei maksa raua pärast liialt muretseda ka 6. kuul alustanud beebidel. Nimelt ei ole päris üheselt selge, kas kirjeldatud erinevusel on mingit reaalset mõju lapse tervisele. Näiteks tõestati nimetatud seost (s.o. varem lisatoitu saanud lastel on rohkem rauda) ühes Islandi uuringus. Kuid samas tõdeti, et ohtlikult madalat (aneemilist) rauapuudust esines siiski mõlemas grupis sama tõenäoliselt. Teise, Saksamaal tehtud uuringu kohaselt oli juba 10. elukuuks beebide rauatase ühtlustunud, sõltumata lisatoiduga alustamise ajast. Sarnast tulemust näitas varasem USAs tehtud katse rpa lastega.

Tsink. Tsingi kohta on avaldatud märksa vähem eksperimente, kuid laias laastus paistab pilt sarnane. Tsingi sisaldus ja kättesaadavus rinnapiimas hakkab kiiresti vähenema juba mõni nädal pärast sünnitust ning hinnanguliselt 7. elukuuks ei piisa enam rinnapiimast, et katta lapse tsingivajadus. Sestap tuleks lapsele aegsasti pakkuda kas tsingiga rikastatud beebitoite või liha, mida peetakse üheks parimaks tsingi- (ja muidugi ka raua)allikaks. Samas jääb ka siin võimalus, et aja jooksul laste tsingivarud ühtlustuvad sõltumata lisatsingiga alustamise ajast, ning viivitamine ei pruugi põhjustada mingit püsivat tervisekahjustust.

Niisiis tundub, et lisatoiduga ootamine 6. elukuuni ei pruugi lapsele kahjulik olla. Kuid kindlam oleks siiski alustada natuke varem, et olla kindel, et lapsel ei kujune puudust energiast või toitainetest nagu raud või tsink.

Kuidas on lood lisatoidu ja allergiatega?

Veel paarkümmend aastat tagasi kehtinud “talupojatarkuse” kohaselt võis liiga varajane lisatoiduga alustamine suurendada allergiate kujunemise riski. Kaasaegsed teadusuuringud aga näitavad, et lugu võib olla hoopis vastupidine: varane kokkupuude erinevate toitudega pigem vähendab allergia kujunemise tõenäosust, ja seda isegi eelsoodumusega laste puhul. Kusjuures “varase kokkupuute” all peetakse silmas juba 3.-5. elukuud.

Ka siin võime rõõmustada, et teadlased on võtnud vaevaks korraldada neid parimat sorti, randomiseeritud kontrollitud eksperimente. See tähendab, et lapsed on juhuslikkuse alusel jaotatud kahte rühma, kellest ühed saavad potensiaalselt allergeenset lisatoitu varakult (3.-4. elukuul) ja teised saavad seda hiljem või üldse mitte. Mõne aja möödudes võrreldakse, kas neil tekib selle aine suhtes immuunvastus.

Nii on tõestatud, et hilisem allergia tekkimise tõenäosus on väiksem, kui lapsed on nende toitudega õige varakult ja regulaarselt kokku puutunud. Selliseid tulemusi võib leida näiteks maapähklite, nisu ja (eriti) muna kohta. Tõsi, uuringute metodoloogiad on väga erinevad (mida täpselt lugeda “allergiaks”?) ning vähemalt üks uuring viitab sellele, et ka selles küsimuses võivad leitud erinevused aastate jooksul kaduda. Samas on kõnekas, et otsingutel ei jäänud mulle silma mitte ükski eksperiment, mille tulemused näitaksid vastupidist – et liiga varajane kokkupuude võiks allergia teket soodustada.

Seega tundub, et ka allergiate vältimise seisukohast on lapsel kasulik tutvuda erinevate toitudega juba 4. elukuu paiku.

Alustada võib julgelt enne 6. kuud

Tegelikult ongi paljud teadlased ja arstid seda meelt, et õige aeg lisatoiduga alustamiseks on 4.-5. elukuu vahel. Nagu eelpool selgitasin, siis WHO on oma globaalses soovituses tõmmanud punase joone just 6. kuu juurde, lähtudes arengumaade oludest. Kui lapsele pole võimalik pakkuda täisväärtuslikku lisatoitu või toit võib saastuda haigustekitajatega, on kindlasti parem toita imikut võimalikult kaua ainult rinnapiimaga.

Kui need riskid on maandatud, võib aga 4.-5. elukuu olla lisatoiduga alustamiseks optimaalne aeg. Nii saab kindlasti kaetud lapse toitainevajadus ja võib väheneda allergiate kujunemise risk.

Selle postituse ämmaemandad:

• Cecilia Chrapkowska ja Agnes Woldi raamat “Lapseootus. Fakte ja müüte raseduse ja imikuea kohta“
• WHO seisukoht imikute toitmise kohta

Teadusartiklid:

• WHO “põhjalik” uurimus ja teaduslik kriitika WHO uuringu pihta
• Lisatoit Tansaanias: Persistent child malnutrition in Tanzania: Risks associated with traditional complementary foods
• Rinnapiim, kalorsus ja ülekaal: Suurbritannia uuring rinnapiima kalorsusest, Saksa uuring rinnapiimast ja kaaluiibest, USA uuring kaaluiibest, Kanada uuring
• Ülevaateartikkel lisatoiduga alustamisest
• Raud, tsink ja lisatoiduga alustamine: Islandi rauauuring, USA Zn ja Fe uuring, Saksa rauauuring, veel üks tsingiuuring, ülevaateartikkel Zn ja Fe kohta
• Allergiatest ja lisatoiduga alustamisest: maapähkliuuring, munauuring 1, munauuring 2, veel üks allergiauuring ja veel üks