Külalispostituse autor: Escapist
Täna kirjutan ma sellest kuidas jõudsin ühe väga olulise tõdemuseni. Ehk aitab see kedagi või tunneb keegi ka iseend ära. Teadke, et te pole üksi.
Tänane jalutuskäik lapsega ei läinud nii nagu ma oleksin tahtnud. Õigemini on ju tegelikult naljakas “tahta” et miski läheks nagu me eeldame sest lapsed on teatavasti ettearvamatud. Ja isegi kui minu laps 9l juhul 10st jääb kärus kenasti magama on aeg-ajalt ikkagi mõni kord kui ei jää. Tuleb jonn, ei meeldi vihm, ei taha kindaid või LIHTSALT sest ta on laps kelle jaoks on suureks kasvamine antud päeval liiga raske.
Enamasti kui lapse ema on enda eest hästi hoolitsenud jätkub tal jaksu jonni lohutada. No täna oli siis minul see 1 päev 10st kus ma ei jaksanud. Sellises olukorras on väga kerge jõuda meeleolusse kus kõik on absoluutselt nii halb kui olla saab. Nagu veepargis liutorust alla laskmine. Kui sa lased lahti, siis ennem ei peatu kui all basseinis.
Laps jäi siiski lõpuks magama. Nagu alati. Mina pidin pisut end rahustama. Selle rahunemise jooksul jõudsin ma mõelda kõike alates sellest kui üksi ja kui väsinud ja kui hale ma olen kuni selleni et mina küll teist last ei taha sest ma ei saa praegugi hakkama.
Kui sul on üks laps, siis tihtipeale tunnevad sind ümbritsevad inimesed vajadust küsida – millal tuleb teine? Isegi kui nad teevad seda naljaga pooleks, siis võib taoline salakaval surve aja jooksul kuhjuda. Ühiskond tahab, et sa saaksid palju lapsi (ilma et nad oleks valmis tegelikult noori emasid toetama neile vajalikul määral). Riik tahab. Su sugulased tahavad. Enamikul ju on! Pealegi kes see ikka üksik laps tahab olla (vihjeks, mina olin ja tahtsin)? Kahega on lihtsam! Üksikutest kasvavad niikuinii lumehelbekesed!
Alates sellest hetkest kui ma otsustasin, et ma soovin lapsi (see pole minu jaoks kunagi olnud lihtne ja loomulik otsust) teadsin ma, et ma tegelikult soovin ainult ühte. Ma ei tea mis tähendab kui sul on õed ja vennad. Ma ei kujutanud ette ega arvanud end oskavat mitme lapsega hakkama saada. Suurim osa minu hirmudest olid seotud raseduse ja beebieaga ning mu enda kogemus näitas, et nendel hirmudel ei olnud alust. Et kõik läks justkui liigagi lihtsalt.
Sellisest lähtepunktist oli lihtne hakata mõtlema et mis oleks kui teine veel. Kõik ju küsivad ja kiidavad oma peremudelit, mis enamasti on mitmelapseline. Osad isegi ei küsi, vaid ütlevad et küll tuleb veel. Need viimased on mu jaoks eriti kummalised.
Ma sain selle jalutuskäigu ajal aru, et ma olin lasknud end survestada selle teise lapse teemal. Ma olin enda eneseväärtuse sidunud sellega kui palju lapsi mul on või palju ma neid planeerin saada. Ja ma ei olnud sellest ise arugi saanud! Ma olin arvanud, et minust arvatakse paremini kui mul on rohkem kui üks laps. Et ma peaks ikka teise veel saama. Sealjuures ei ole ma ise mitte kunagi, mitte ealeski arvanud halvasti naistest kellel on üks laps või pole neid üldse.
Mul ei tuleks pähegi teiste puhul sellest asjast midagi arvata.
Ma arvan et minu näide illustreerib hästi seda, kuidas me mõnikord seame tingimused iseenda armastamisele ja väärtustamisele. Ilma et me sellest arugi saaks. Mina arvasin et mul on kõik selles osas päevavalgele toodud. Peaks ütlema, et sellise avastuse nimel võib kärutades natuke nutta küll. On vaeva väärt.
Mitte kellegi teise asi ei ole seada tingimusi sellele kui palju sa end väärtustad või kui palju sul on lubatud ennast armastada. Või kui palju sa lapsi tahad või ei taha.
*
Emadus õpetab 