Imetamine on järjekordne näide Emakese Looduse täiuslikkusest. Mida rohkem laps rinda imeb, seda rohkem hakkab rind piima tootma. See loob harmoonia, kus ema toodab täpselt nii palju piima, kui tema lapsuke vajab. Lõpuks saabub aeg, mil laps saab oma põhitoidu mujalt ja käib sellevõrra harvem rinnal. Nii hakkab piima kogus järk-järgult vähenema. Imetamise teekond jõuab sujuvalt lõpule.

Kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Jah, paraku ongi. Sellist muinasjutulist imetamist kogevad kahjuks vaid tõelised õnneseened. Reaalsuses võib imetamine olla tõeline kadalipp ning selleks võib olla tuhandeid põhjuseid. Nagu selle blogi lugejad ilmselt märganud on, varjutab minu (ja muidugi mitte ainult minu) imetamiskogemust peamiselt tõsiasi, et piima lihtsalt ei ole. Nüüdseks hakkab mul tekkima terviklik arusaam selle probleemi tagamaadest ning tahaksin seda lugejatega pikemalt jagada.

Arvamused ja väärarvamused

Mure rinnapiima vähesuse tõttu on imetavate emade seas väga levinud. Mitmete uuringute kohaselt on tegemist ühe peamise põhjusega, miks imetamine üldse ära lõpetatakse ^1,2. Sinna hulka kuuluvad kahjuks ka arvukad juhtumid, kus naisele miskipärast tundub, et rinnapiima kogus on liiga väike, kuigi tegelikult ei ole. “Ta on lihtsalt kogu aeg näljane! Alles ta ju sõi! Ilmselt mul pole piisavalt piima…” Teadmine, et beebid söövadki väga sagedasti (eriti alguses ja “kasvuspurtide” ajal) ning nutavad ka muudel põhjustel peale nälja, ei pruugi olla sugugi iseenesestmõistetav. Eriti kui meditsiinisüsteem sulle kinnitab, et “mõnel naisel lihtsalt pole piisavalt piima”.

Olid tõepoolest ajad, mil isegi arstidele tundus, et rinnapiima vähesus on tavaline ja paratamatu. Muuhulgas takistas piima tulekut sünnitusmajades toimuv. Normaalse laktatsiooni vallandumiseks on vajalik sünnitusjärgne nahk-naha kontakt, ema ja lapse pidev koosviibimine ja korralik piimaralli esimestel nädalatel. Kuid toona seda ei teatud – lapsi hoiti emadest lahus ning keelati sööta sagedamini kui kolme tunni tagant. Sellistes oludes oli piisava rinnapiima tekkimine tõepoolest imelugu. Kahjuks eksisteerib selline olukord siiamaani väga paljudes maailma piirkondades, sh USA³ (mida meditsiinisüsteemi seisukohast muide sageli klassifitseeritakse arengumaaks).

Nii süvenes nõiaring, kus rinnapiima vähesust peeti normaalseks ning kasutati seetõttu võtteid, mis piima vähenemisele veelgi kaasa aitasid. Kasvas üles mitu põlvkonda naisi, kes ei osanud unistadagi olukorrast, kus laps saab kogu vajamineva piima oma ema rinnast.

Kuid meie põlvkonna jaoks on asjad teisiti. Viimastel aastakümnetel on nimelt selgunud, et õigete võtetega annab piima kogust enamasti edukalt suurendada. Soovides minevikku heastada, on meditsiinisüsteemi retoorika nüüd kaldunud teise äärmusesse. Iga naine suudab imetada! Rinnapiim on lapsele parim! Imetamisest on saanud sotsiaalne norm, mida jõuliselt propageeritakse. Kahtlemata on sellel õilis eesmärk ning ma olen siiralt õnnelik kõigi naiste üle, kes imetavad edukalt tänu tõusnud teadlikkusele.

Kainelt mõeldes on aga selge, et piima vähesusse ei saa suhtuda mustvalgelt. Naiste piimavabrikud on väga individuaalsed. On naisi, kelle rinnad toodavad liiga palju piima, ning on neid, kes toodavad liiga vähe. Kahjuks ei vasta tõele, et “iga naine suudab imetada”. Kuid samuti on vale väita, et mõnel naisel “lihtsalt pole piima”, sest piima vähesuse taga on konkreetsed põhjused.

Kuidas suurendada rinnapiima kogust?

Peamiselt põhjustab piima vähesust ebatõhus imetamisrutiin. Eeldame siinkohal, et sünnitus ja esimesed päevad kulgesid kenasti ning välistatud on ka lapsepoolsed probleemid (nt keelekida, vale haare). Järgnevalt mõned peavoolu soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:

1. SAGE IMETAMINE – see on piimavabriku käivitamise A ja O. “Sage” tähendab keskmiselt 2 tunni tagant, kokku 10x ööpäevas. Üle kolme tunni pikkused söögivahed on ebasoovitatavad ning alla 8x ööpäevas on liiga vähe.
2. Öine imetamine – kuna öösel on prolaktiini tase kõrgem, suurendab öine imetamine päevast piima kogust (tänks, evolutsioon!). Kui klient parasjagu magab, võib teda asendada rinnapump. Üle 4 tunni magamine on ebasoovitatav. Hüvasti, Une-Mati, näeme järgmises elus!
3. Pumbata, pumbata ja veelkord pumbata – rinda tuleb stimuleerida ka siis, kui laps pole näljane ja/või piima ei tule. Nii saavadki rinnad tellimuse piima koguse suurendamiseks. Levinud strateegiad on sealhulgas:
   • triple feeding ehk iga söögikord = imetamine + rpa + pumpamine,
   • maratonpumpamine ehk ühe tunni jooksul 20+10+10 minutit pumpamine (paar pausi on õnneks lubatud).
4. Rpa (rinnapiimaasendaja) kogust peaks hoidma võimalikult väiksena, et laps sagedamini rinnal käiks. Jälgida siiski, et kaaluiive oleks normis. (Kuigi mõned imetamisnõustajad on muide viimase osas üsna leebed… )
5. Vältida lutipudelit, et laps ei hakkaks pudelit rinnale eelistama. Alternatiivideks on näiteks süstal, topsike, sondisüsteem ja ükssarviku sabakarvadest heegeldatud lusikas (ok, see viimane on minu lisandus).
6. Vee joomine – kuigi imetav naine oskab absoluutselt kõike piimaks muuta, on piima põhikomponendiks siiski vesi. Seega on oluline tarbida sportlikes kogustes vett.
7. Taimsed preparaadid – apteegitill, fenkol, köömned, lambalääts. Eesti oludes näiteks imetava ema tee ja Maria kapslid.
8. Ja mis kõige olulisem – seda kõike tehes pead olema äärmiselt lõõgastunud ja rahulik, sööma 3-4x päevas täisväärtuslikku toitu ning ennast korralikult välja puhkama! (naerukoht)

Ja nüüd loo püänt. On olemas naised, kes teevad seda KÕIKE, ning sellegipoolest ei tooda piisavalt rinnapiima. Naised nagu mina.

Kui levinud on “tõeline” rinnapiima vähesus?

Loomulikult tekib nüüd kiusatus küsida, kui palju minusuguseid tegelikult on? Kui palju on naisi, kes on teinud kõike võimalikku oma piima koguse suurendamiseks, kuid ei tooda siiski piisavalt? Kahjuks pole sellele küsimusele põhimõtteliselt võimalik vastata. Meil pole võimalik objektiivselt hinnata, kust alates on naine tõesti “teinud kõike võimalikku”, sest see tähendab iga naise jaoks midagi erinevat (vt ka Imetamise hind).

Mõne naise jaoks on tõepoolest jõukohane proovida läbi kõik need punktid rinnapiima koguse suurendamiseks. Kuid mil määral? Kui kaua? On naisi, kes suudavad sooritada näiteks triple feedingut lausa mitu kuud, kuigi enamuse kurnab selline režiim juba mõne päevaga täielikult läbi.

Illustreerin olukorda kahe tegelasega. Kujutlegem Annat, kes täidab kohusetundlikult kõiki neid punkte, mida eelpool kirjeldasin. Sealjuures ärkab ta igal issanda ööl 4h tagant ainult selleks, et pumbata. Kuna öine stimuleerimine on oluline, siis tänu sellele säilib tema maksimaalne piima kogus – aga see ei kata siiski täielikult lapse vajadust. Küllap nõustuvad kõik, et Annal päriselt pole piisavalt piima.

Tema õde Mari teeb samuti kõiki neid asju, kuid loobub öisest pumpamisest ning hakkab inimese moodi magama. Seetõttu tema piima kogus aga väheneb ning laps vajab nüüd lisaks rpa-d, et kõhtu täis saada. Et siis tema ei kuulu nende hulka, kellel päriselt pole, vaid ta lihtsalt ei pinguta piisavalt? Oot-oot, aga äkki ikka Annal ka päriselt oleks piisavalt piima, kui ta oleks veel tublim ja pumpaks iga 3h, mitte aga 4h järel?? Kust see “tõeline” piima vähesus siis algab? Kust lõppeb mõistlik pingutus ja algab füsioloogiline probleem? Võimatu öelda.

Seega on arusaadav, et selle nähtuse esinemissagedust on võimatu üheselt määrata. Kuid vaatame korraks siiski numbritele otsa. Imetamisnõustajad väidavad tüüpiliselt, et primaarne laktatsiooni puudulikkus esineb “ühel naisel sajast”. Samas leidub ka uuringuid, kus see protsent on hoopis 5-15% ^4,5. Kuid mida tegelikult tähendab 1% või 5% naistest? Võttes aluseks, et Eestis sünnitab viimasel ajal umbes 14 000 naist aastas, siis 1% nendest on kõvasti üle saja inimese. 5% puhul on jutt juba 700 naisest. Seega on juba viimase kolme aasta sünnitajate seas potensiaalselt sadu või tuhandeid naisi, kes kannatavad kroonilise rinnapiima vähesuse all. Isegi kui see on ainult paar protsenti emadest.

Lõppude lõpuks polegi erilist vahet, kui palju neid naisi täpselt on. Iga meditsiiniline probleem väärib tähelepanu ja tegelemist, sõltumata sellest, kui haruldane see on. Aeg on lõpetada olukord, kus kroonilist rinnapiima vähesust ignoreeritakse ja pisendatakse ettekäändel, et see on “üliharuldane”.

Füsioloogilised põhjused vähese rinnapiima taga

Esmalt tuleb rõhutada, et rinnapiima puuduse füsioloogilisi põhjuseid on väga vähe uuritud. Siin on taaskord tegemist nõiaringiga: kuna sellised naised loobuvad sageli juba varakult imetamisest, on seda fenomeni väga raske uurida. Ning kuna teadus ei oska seetõttu lahendusi pakkuda, siis ei jäägi naistel muud võimalust kui imetamisest loobuda.

Õnneks on olemas üks tänuväärne ühendus – Low Milk Supply Foundation – kes on selle vähese olemasoleva info kokku kraapinud. Kuigi teave on lünklik, on siiski tuvastatud mõningaid juurpõhjusi, miks mõned rinnad ei suuda piisavalt piima toota. Nende hulka kuuluvad näiteks insuliiniresistentsus, kilpnäärme probleemid (ala- või ületalitlus) ja polütsüstiliste munasarjade sündroom. Sageli esineb neist mitu üheaegselt. Soovituslikud allikad nende teemade uurimiseks on postituse lõpus.

Rinnapiima vähesus võib seega olla osa millestki suuremast. Probleemi taga võib olla mingi süsteemne häire organismis, millest naine pole teadlik ning mille varajane diagnoosimine oleks tema tervise seisukohalt oluline.

Veel üheks võimalikuks põhjuseks peetakse piimanäärmete puudulikkust (insufficient glandular tissue). Selle nähtusega kaasneb sageli rindade hüpoplaasia (breast hypoplasia), mis väljendub ka silmnähtavalt rindade anatoomias ^4,5,6. Kuid sellest räägitakse väga ettevaatlikult, et mitte julgustada pelgalt välimuse põhjal “diagnoosi” panemist. Ligi 40% hüpoplastilise välimusega rindadest suudavad normaalselt imetada⁶ ning on äärmiselt ohtlik, kui neile naistele pannakse ennatlikult piimanäärmete puudulikkuse diagnoos.

Praktikas lähenetaksegi probleemile välistamismeetodil: esmalt tehakse kindlaks, et imetamisrutiin on tõhus. Naine peab läbi proovima kõik eelpool kirjeldatud võtted rinnapiima koguse suurendamiseks. Alles siis võib kahtlustada füsioloogilisi tagamaid. Mõned eelpool nimetatud seisundid (nt insuliiniresistentsus, kilpnääre) on võimalik tuvastada vereanalüüsidega. Ja kui kõik muu on läbi proovitud-uuritud, siis lõpuks pannaksegi diagnoosiks “piimanäärmete puudulikkus”. Senimaani pole olemas ühtegi meetodit piimanäärmete funktsionaalsuse otseseks uurimiseks.

Tegurid, mis mõjutavad rinnapiima kogust, ja piima vähesuse juurpõhjusteni jõudmise loogika.
Pane tähele, et ainult üks neist kastidest allub otseselt naise kontrollile.
(Joonise autor: Clangula, https://emauurimus.law.blog)

Eesti oludes on see kõik alles lapsekingades. Mulle teadaolevalt on see blogipostitus esimene eestikeelne kokkuvõte antud teema kohta. Ja ka oma naistearsti pommitasin põhjalikult teadusartiklitega, enne kui ta nõustus mulle vereanalüüse määrama. Viletsa piimavabrikuga naised lihtsalt lõpetavad imetamise ja/või peavad leppima teadmatusega oma olukorra tagamaadest.

Psühholoogiline pool

Iga ema, kes on last oma rinnal hoidnud, teab, milliseid võimsaid emotsioone see tekitab. Eduka imetamisega kaasneb ülim lähedustunne, sügav rahulolu ja puhtamast puhtam rõõm.

Ja sama sügavalt lõikab valu, kui imetamine ei õnnestu. Imetamise nurjumine võib olla traumeeriv kogemus. Sind valdab läbikukkumise tunne, pettumus ja hingemattev kurbus. Sind on jäetud ilma millestki imekaunist, mida sulle justkui lubati, sest “iga naine suudab imetada”. Aga mitte sina. Sinu keha on sind alt vedanud ega suuda täita oma bioloogilist põhiülesannet, millest sõltub sinu lapse elu. Selle kogemuse tabavaim sõnastus on breastfeeding grief. Imetamisest ilmajäämise lein.

Piima vähesusega kaasnevad veel mõned psühholoogilised nüansid. Nagu juba kirjeldatud, peab naine esmalt läbi proovima kõik võtted piima koguse suurendamiseks. See on kurnav ja masendav teekond, mis tegelikult ei vii sihile, kui piima puuduse taga on mingi füsioloogiline põhjus. Kuid see on ainuke viis, kuidas üldse füsioloogiliste tagamaadeni jõuda, sest nagu öeldud, neid diagnoose pannakse välistamismeetodil.

Samuti kaasneb piima vähesuse probleemiga süütunne ja teadmatus. Sest alati jääb õhku võimalus, et äkki ma oleksin saanud veel midagi teha. Kõikide eelpool kirjeldatud võtete rakendamine samaaegselt on lihtsalt võimatu, ning kahjuks ei ole see loetelu isegi lõplik. Seega rangelt võttes ei olegi ühtegi naist, kes oleks “kõike teinud”.

Mina näiteks märkasin eelmisel nädalal pumbates, et pumba lehter oleks nagu väikseks jäänud. Iseenesest on see normaalne, sest imetamise käigus võib rinna kuju muutuda. Kuid koheselt tabas mind mõte, et äkki lehter on alguses peale vale olnud? Äkki mul tegelikult, õige lehtriga oleks 10x rohkem piima?? Üleüldse, äkki mõni teine (või kolmas või neljas) rinnapump oleks hoopis tõhusam?? Kust ma võin seda teada, ma pole ju teisi pumpasid üldse proovinudki!? Ja nii võib iga väike infokild sind täiesti rööpast välja viia.

Tagatipuks on naised enamasti kõikide nende tunnetega üksinda. Tegemist on väga isikliku teemaga, mida saab jagada ainult kõige lähedasematega. Kuid kes pole ise kogenud (traumeerivat) imetamisteekonda, saab seda mõista ainult teatud piirini. Võrdleksin seda raseduse katkemisega – pealtnäha ei paista probleem üldse välja, kuid sisimas ei suuda sa vahel muust mõeldagi. Sellest on raske rääkida, ning sama raske on kuulajatel leida õigeid sõnu, mis aitaksid. Minu jaoks näiteks on see blogi peaaegu ainus kanal, kus saan oma imetamise leina välja elada. Paljudel pole sedagi.

Võimalikud lahendused

Mida siis saab teha naine, kellel ei ole ega saagi olema piisavalt rinnapiima? Imeretsepti muidugi ei ole, kuid siin on mõned minu avastused olukorra parandamiseks:

1. Kesksel kohal on olukorra mõtestamine ja ümbermõtestamine (mindset). Puuduliku rinnapiimaga ON võimalik edukalt imetada – lihtsalt “edukas” tuleb ümber defineerida. Eesmärgiks ei ole see, et laps saab kogu oma toidu rinnast. Eesmärgiks on imetamist nautida.
2. Täpselt sama tähtis on mõista, et ka see on täiesti okei, kui sa otsustad mitte imetada. Minu jaoks oli siinkohal murdepunktiks see, kui mõistsin, et selle otsusega ma ei kahjusta mingil moel oma lapse tervist (loe RP vs RPA).
3. On olemas tehnilised lahendused, mis vähese rinnapiima puhul aitavad. Meie päästerõngaks sai sondisüsteem (loe Sondiga imetamisest), mida kasutame (enamasti) lutipudeli asemel. Ilma selleta mul ilmselt ei olegi võimalik imetada, sest varem või hiljem võõrdub laps rinnast ja hakkab (arusaadavatel põhjustel) eelistama pudelit, nagu olen näinud oma mõlema lapse puhul. Ja nagu ma nüüdseks tean, on sondisüsteemiga võimalik imetada kuude ja isegi aastate kaupa täiesti edukalt.
4. Kogu infot selle kohta, mis sinuga toimub. Kuula teiste kogemusi, aruta oma olukorda meditsiinitöötajatega ja guugelda nii palju kui süda lustib. Minu jaoks saabus siinkohal järjekordne murrang, kui liitusin eelpool mainitud ühenduse tugigrupiga.

Kokkuvõtteks …

• Enamik naistest on võimelised tootma piisavas koguses rinnapiima, kuid teatud osale on see bioloogiliselt võimatu. Piir nende kahe vahel on ähmane ja kokkuleppeline.
• Piima vähesuse taga võib olla varjatud füsioloogiline põhjus, kuid selle teema kohta on väga vähe infot.
• Liiga vähese rinnapiima kogemus on moraalselt kurnav või isegi traumeeriv.
• Kõikide eelnevate punktide kiuste on ka nendes oludes võimalik luua endale positiivne imetamiskogemus.

Üleskutse

Kas tundsid ennast ära? Kui sattusid siia blogisse juhuslikult ning kuulud samuti 1-15% klubisse, oleks mul väga hea meel, kui jätaksid endast jälje blogi kommentaariumisse.

Täiendavat lugemist:

• Low Milk Supply Foundation: Resources for Parents
• Hypoplasia/Insufficient Glandular Tissue
• The Science Behind Low Milk Supply
• Living with Chronic Low Milk Supply: A Basic Guide

Varasemad postitused, mis haakuvad:

• Kolm asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest
• Imetamise hind
• RP vs RPA
• Loomulik sünnitus, loomulik imetamine?
• Kombineeritud toitumine
• Sondiga imetamisest
• Raseduse katkemisest

Teadusviited:

1. Factors influencing the reasons why mothers stop breastfeeding
2. Why Mothers Stop Breastfeeding: Mothers’ Self-reported Reasons for Stopping During the First Year
3. Hospital Support for Breastfeeding (USA Centers for Disease Control and Prevention)
4. Biological underpinnings of breastfeeding challenges: the role of genetics, diet, and environment on lactation physiology
5. Mammary Hypoplasia: Not Every Breast Can Produce Sufficient Milk
6. Low Milk Supply Foundation: Publications