Minu karjäär täiskohaga emmena läheneb lõpule. Loomulikult jään ma elu lõpuni emaks, kuid edaspidi kavatsen seda üliinimlikku koormust ühiskonnaga õiglasemalt jagada (loe: lapsed lähevad lasteaeda). Sel sügisel, olles neli aastat koduseinte vahel küpsenud, naasen ma tööle ja täiskasvanute maailma.

Tahaksin selle elumuutuse eel korrastada oma mõtteid ja kogemusi viimastest aastatest. Selles postituses kirjutan lahti, millised on minu jaoks suurimad raskused täiskohaga emana. Ja järgmises jagan lahendusi, milleni olen jõudnud.

Minu esimesed aastad emaduse teekonnal olid tõepoolest konarlikud. Kohanemine jätkub praegugi. Olgugi et lapsed olid oodatud ning esimesed kuud pärast sünnitusi hõljusin enneolematult heleroosades õnnepilvedes (vt Mina ja oksütotsiin). Sellest hoolimata on mind sageli närinud tunne, et ma olen kuidagi vales kohas. Et ma ei tunne ennast iseendana ega suuda elust rõõmu tunda. Et ma ei naudi emadust, vaid see lämmatab mind. Ja selle põhjuseks on mõned emaduse paradoksid, mis tegid – ja teevad siiani – emadusest minu elu suurima väljakutse.

Isolatsioon, aga samas privaatsuse puudus

Minu suurimaks probleemiks on algusest peale olnud äralõigatuse tunne. Kirjutasin juba kolm aastat tagasi (vt Kus on küla?), et emaks saamine on kõige üksildasem asi, mida ma olen elus ette võtnud – ja ma pole kaugeltki mitte üksikvanem. Emaks saamisega kerkis minu ja maailma vahele mingi nähtamatu müür. Takistatud on igasugune normaalne sotsiaalelu, nagu sünnipäevad, kohvitamised, sotsiaalsed hobid, kultuuriüritused. Kui varem olid sellised sündmused elu iseenesestmõistetav osa, siis nüüd tuleb osalemiseks tuleb sooritada järgnev tõkkejooks.

Esimene tõke: läbirääkimised teiste hooldajatega. Mõnikord lõppeb kogu jooks juba siin. Teine tõke: enda füüsiline väsimus. Võib osutuda ületamatuks, kui lapsel on kehva une periood. Kolmas tõke: ajakava klapitamine. Äkki saan osaleda koos lapsega, aga ainult juhul, kui õnnestub kohandada une- ja söögiaegu. Neljas tõke: logistika. Rohkem või vähem närvikulu lapse reisikoti pakkimisega („reis“ tähendab siinkohal igasugust 2h+ kodust eemalviibimist), mis arvestaks mh ilmastikuga, ürituse iseloomuga, lapse hooajaliste lauakommete ja seedimistrendidega. Viies tõke: mingi ebamäärane ühiskondlik surve, et noor ema tegelikult ei peakski kuskil hulkumas käima, sest a) nad kasvavad ometi nii kiiresti ja b) laps võib ema äraolekust saada eluaegse trauma.

Niipea kui tõkkejooksu mõni pulk langeb, istun taas oma õndsate koduseinte vahel, nägemata vahel päevade viisi ühtegi täiskasvanut peale kurnatud abikaasa. Kui aga kord oma üksindustunnet kolleegile kurtsin, sain teravmeelse vastuse: „Sa pole ju üksi, sul on ju laps!“

Jah, laps. Selles mõttes oli Robinson Crusoel lihtsam. Ta võis käia segamatult kempsus, otsustada oma uneaja üle või istuda mereliival ja mõelda rahus oma mõtted lõpuni (vähemalt kuni Reede saabumiseni). Isolatsioon võib olla päris meeldiv, kui sellega kaasneb privaatsus. Väikeste lastega pole ka seda.

Mul on üks kaunis mälestus selle aasta aprillist. Ühel hommikul nimelt õnnestus mul käia duši all, samal ajal kui lapsed teises toas rahulikult mängisid! See oli esimene kord viimase 3.5 aasta jooksul, kui ma sain käia päevasel ajal üksinda duši all, ilma et pidanuks paluma kedagi lapsi valvama. Ka iga kempsuskäik nõuab informeerimist ja ajastamist. Unevabadusest ma ei hakka rääkimagi. Ja lisaks füüsilisele privaatsusele on pideva rünnaku all vabadus mõelda oma mõtteid (vt Klaasist päkapikk). See on ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks olen viimastel aastatel esimest korda elus hakanud kogema ärevust.

Ropult palju tööd, aga samas väga igav

Veel üks kurnatuse allikas on see, et väikeste lastega majandamine neelab tohutult vahemälu. Võtame näiteks päeva, mil läksime esimest korda pärast teise lapse sündi kogu perega (2 täiskasvanut, beebi, mudilane ja koer) õue. Oli veebruar.

„Nii, hakkame siis vaatama, õues on täna 5 kraadi, toon mudilasele keldrist õhema kombe, oi see on talve jooksul väikseks jäänud, uuesti keldrisse, võtame parem selle, tule tibuke tutipluti, üks jalg teine jalg jne, müts-müts-mütsid pähe trallallaa, aa kus su sokid on, oota siin ma toon sokid, nii kõik selga, ok jess üks on tehtud, beebile panen selle kombe ja kandelinasse, ei parem kandekotti, ööh beebil jälle mähku lekib, beebi paljaks, uus mähku kuivad riided õueriided kandekotti, ups enne pean ju endale soojema pluusi panema, beebi välja, kandekott ära, endale pluus selga, kandekott ja beebi tagasi, nii jess kolm tükki tehtud, aga kas mudilane pissil käis, ööh mudilasel riided ära, potile, riided selga tagasi, koer tule nüüd ja… juba olemegi õues!“

Saime õues olla oma tubli 10 minutit, enne kui beebil kõht tühjaks läks ja pidime tagasi tuppa minema. Sest selle majandamise peale oli söökide vaheline tunnike kenasti ära kulunud.

Igapäevase rutiini jooksmapanek on teinud minust superlogistiku. Ma oskan peast öelda, millised püksid on parasjagu pesus ja millised kapis, mida külmikus täpselt kui palju on, millal, mida ja kui palju keegi viimati sõi ning millal ja mis tujuga üles ärkas. Sest kui ma neid asju meeles ei peaks, siis oleks argielu veelgi kaootilisem. Ometi on mul sageli tunne, et ma jooksen sündmustel järel, sest päeva kulgemine takerdub loendamatute pisiasjade taha.

Minu viimase aja „lemmikud“ on näiteks need hetked, kus lapsed otsustavad sünkroonis kakal käia. Suurem käib juba ise potil, kuid ei ulata veel ise oma tagumikku pühkima. Väiksemat aga ei saa potil olles üksi jätta, sest tema jaoks pole suuremat rõõmu kui pühkimata pepuga diivaline ronimine. Või siiski – veelgi suurem rõõm on poti sisu sensoorne uurimine. Seega olen paraja portsu ees (!), kui potitan parajasti pisemat ja suurem teatab, et ka tema läheb nüüd asjale. Õnneks on suuremal piisavalt kannatlikkust, et kempsus abikäsi oodata, kuni ma pisema puhtaks pesen, mähku jalga topin ja poti turvalisse kohta tõstan. Seda kõike vaid selleks, et järgmisel hetkel jälle pott alla võtta ja mähku eemaldada, et pooleliolnud tegevust jätkata. Igasugune sujuv liikumine punktist A punkti B on võimatu, ilma et vahele trügiksid punktid C, D ja E, sest lineaarsus on täiskasvanute pärusmaa.

Ema on pidevalt valmis reageerima, ümber lülituma, sebima, kohanema. Olukord võib hetkega muutuda. Ja kui ka ei muutu, siis majapidamine nõuab lakkamatut tähelepanu ja tegelemist. Käib halastamatu võitlus entroopia vastu. Mäletan ühte hommikut, kus ma varisesin kokku ega jaksanud tund aega mitte midagi teha. Selle tunnikese möödudes oli terve korteri põrand mattunud ühtlase kultuurkihi alla ja pesemata nõud kraanikausis olid eksponentsiaalselt paljunenud.

Ja samal ajal on mu vaene aju näljas, sest päriselt mõelda pole mitte midagi. Mu pilk eksleb loiult mööda tuba, vahib igatsevalt aknast välja, otsides meeleheitlikult vaimutoitu. Tõsi, ma loen küll iga päev raamatuid. Nimetan püüdlikult sõnu ja esemeid, millele mu üheaastane särasilmil osutab. Lehm. Pall. Tüdruk. Lehm. Pall. Tüdruk. Ja õhtuti saan oma ajusid ragistada juba nõudlikumate teostega kolmeaastastele, näiteks „Väike panda otsib sõpra“.

Kui lapsed tuttu ja koer jalutatud saab, saabub happy hour. Selle 1-2 tunni jooksul, mis ma veel jaksan ärkvel olla, tuleb kiirkäigul rahuldada kõik oma põhivajadused. See on püha aeg, mil ma saan käia duši all, lugeda raamatut, helistada sõbrale või vaadata filmi. Seda muidugi juhul, kui üheaastane lutti ära ei kaota või kolmene ei juhtu unes krokodilli nägema. Ja loomulikult ei saa teha neid kõiki, heh, sama õhtu jooksul duši alla ja filmi vaatama, kes siis nii palju jõuab!

Armastus on, aga võrdsust ei ole

Liigume nüüd olmetasandilt kõrgematesse sfääridesse ja räägime lapsevanema tundemaailmast.

Tundub igati loomulik, et lapse ja vanema suhe on asümmeetriline. Vanem pingutab, juhib ja panustab. Laps… on lihtsalt laps. Muidugi tuleb ka lastele seada teatud ootuseid ja kohustusi. Kuid üldplaan on selge – vanem annab ja laps võtab. Vanema ülesanne on panustada lapsekasvatusse kõikide oma ressurssidega. Ja lapse ülesanne on lihtsalt kasvada, ilma igasuguse teadliku pingutuseta. See pole sugugi etteheide, vaid neutraalne tõdemus, asjade loomulik käik.

Praktilises elus on aga raske jääda neutraalseks, sest asümmeetria on kurnav. Näiteks empaatia vallas. Rahumeelne vanemlus näeb ette, et esimene samm mistahes käitumisprobleemi või konflikti lahendamisel on empaatiline peegeldamine ja valideerimine. „Sa oled pahane, et see käru kinni jäi. Küll on nõme lugu!“ „Sa tahaksid ainult magustoitu süüa. Koogid on väga maitsvad!“ Aga mis saab siis, kui ma ise vihastan, sest näiteks on aeg riidesse panna, kuid mudilased jooksevad amokki, lõuates ise täiel kõril „blöö-blöö-blöö“? Kas nad peatuvad, panevad mulle käe õlale ja lausuvad mõistvalt: „Sa tahaksid juba minema hakata, aga meie siin jookseme ringi nagu segased. Küll see võib närvi ajada!“

Ütlen otse välja: väikesed lapsed on isekad. Ka see pole etteheide, vaid lihtsalt aju arengu paratamatu asjaolu. Kuid siiski äärmiselt närvesööv asjaolu. Kui mul poleks lapsi, siis ei veedaks ma ealeski vabatahtlikult terveid päevi inimeste seltsis, kellel puudub minu suhtes igasugune empaatiavõime. Inimesed, kes löövad ja hammustavad mind, kui on vihased. Inimesed, kes sikutavad mind riietest ja sõtkuvad mul jalgadega otsas, kuigi ma olen öelnud, et see ei meeldi mulle. Inimesed, kes nuttes või naerdes (ma isegi ei tea, kumb on hullem) viskavad põrandale toidu, mille valmistamiseks mul kulus tunde.

Kuid laste puhul tuleb sellest kõigest mööda vaadata. Tuleb säilitada rahu ning mitte midagi isiklikult võtta. Mitte tajuda rünnakuna käitumist, mis täiskasvanu puhul päris kindlasti oleks pahatahtlikkus. Ja loobuda kaasaegsest narratiivist, et armastus põhineb võrdsusel (millest kirjutan pikemalt mõnes järgmises postituses). Pärast nelja aastat intensiivset treeningut olen jõudnud selleni, et headel päevadel ma siiralt suudan seda. Kuid treening jätkub, sest väljakutse on üüratu. (vt Leppida või mitte leppida?)

Aga see pole veel kõik…

… sest probleeme on veel ja veel. Kuid veelgi tähtsam, ma juba kangesti kibelen lahendustest rääkima. Tõtt-öelda on selle postituse kirjutamine nõudnud omajagu pingutust ja kaevetööd, et oma mälusoppidest kõiki neid hädasid esile manada ja nõnda ohjeldamatult viriseda. Igapäevaselt need teemad enam laual ei ole, sest mul on olemas tõhusad lahendused, millest kirjutan järgmises postituses. Ma soovin neid probleeme siiski mäletada. Mäletada probleeme, aga põlistada lahendusi.