Külalispostituse autor: M.

Minu jaoks on lapse kasvatamine olnud algusest peale tohutult raske, keeruline, tohutut panustamist nõudev ettevõtmine. Päris kindlasti kõige raskem ülesanne, mida ma elus täitnud olen.

Alguses oli täielik šokk. Et kuidas üldse saab nii mitmetahuliselt suur väljakutse olla! Ja kuidas on nii, et ma pingutan nii, kuidas ma elus pingutanud pole, aga sellest ei piisa. Ikka on vähe, halvasti, ei toimi. Noh, näiteks, et laps ei maga, tee mis tahad. Alguse raskused olid enam-vähem näpuga näidatavad. 

Mida aeg edasi, seda rohkem on need subjektiivsed ja väga valusalt minu enda psüühika toimimise ja nõrkade kohtadega seotud. Jonnihooga saad lõpuks hakkama, ükskõik kui suur see poleks – minu lapsel on need mu meelest pigem suured ja pigem sagedased. Ta on kapriisne ja dramaatiline. Aga iseenese kasvatamine on veel palju valulikum. Mulle vaatab vastu mu enda jonnimata jonn, mu enda nutmata nutud, minu kurbus, üksildus, laps minu sees. Ma väga-väga püüan pakkuda oma lapsele seda, mida ma ehk ise igatsenud olen. Päriselt märkamist. Soojust. Empaatiat. Mõistmist. Aga see võtab minult tohutult.

Ta ei küsi soojust ja hellust mitte sülle pugedes, vaid sageli hoopis sigatsedes. See on ajuti justkui omalaadne proovilepanek, et kas sa armastad mind siis ka, kui… Ma väga tahan, et ta päriselt tunneks, et ma märkan teda, hoolin, armastan. Heade ja kehvade külgedega, sellisena, nagu ta on. Aga seda ei saa kuidagi feikida, teeselda, mängida. Neid kapriise peab siis päriselt ja ausalt taluma, taltsutama ja suutma nende taha näha. See on kuradi raske. Ma ebaõnnestun pidevalt. Väike laps minu enda sees jonnib ka. See nälg – olla ise päriselt märgatud ja aktsepteeritud – on tohutult suur. Konstrueerin seda endale nii: kuna “normaalses” täiskasvanuelus on väljakutsed vähem intensiivsed, siis pole tuge väljastpoolt nii hädasti vaja, saab hakkama ka siis, kui sellest-teisest-kolmandast on puudu… Lapse sündides “kulud” kasvasid ja “tulud” hoopis vähenesid. Kriis – kutsutakse seda vist.

Huvitava kaasnähtusena hakkasin tahes-tahtmata kaardistama, millest ma elus väga puudust tunnen. Inimesena. Isiklikult. Tööalaselt. Mida ma tegelikult tahan. Mida ma vajan.

Toetus ja kuulumine – ma tundsin ja tunnen siiani suurt puudust tugigrupist, “külast”. Aga “külast” sellises soustis, nagu mul sellest tolku on. Väga raske on olnud leppida sellega, et sugulaste poolt erilist tuge pole võtta. Mind toetab väga see, kui saan koos lapsega olla heas seltskonnas, kui saan teda lülitada oma normaalsesse sotsiaalsesse ellu. Ja eriti rõõmu teeb, kui ka laps saab selle käigus sotsialiseeruda ja mängida. Ma ei taha valida lapse ja “elu” vahel – aga väga sageli ikkagi valin. See valik on minu jaoks olemuslikult vale ja ebameeldiv. Eks seegi on osa aktsepteerimisest – et ma saan kusagile minna koos oma lapsega, ka tema on oodatud ja teretulnud. Ma ei ole emakohustuste tõttu kõrvale jäetud.

Intellektuaalselt stimuleeriv keskkond ja eneseteostus – ma jumaldan vaimse ja füüsilise keskkonnana ülikooli, ülikooli raamatukogu… Ma väga naudin ajudega tööd. Ja inimeste seltskonda, kellega saab päriselt rääkida – mitte triviaalsustest, vaid “päris” asjadest. Ma ei lähe põlema Oriflame`i kataloogist ega järjekordsest allahindlusest – üldse olen ma kohutavalt kehv šoppaja. Aga hea keelekasutus, poliitikaanalüüs, kultuurianalüüs, üldse hea analüüs – need vaimustavad mind küll. Eks ma olen kergelt snoob. Ja tööalaselt ootan ja vajan muuhulgas ajudega tööd, mõtestatust, väljakutset. Inspiratsiooni ja ägedat inimkeskkonda igatsen ka! Olen kõike seda vähemasti servapidi kohanud, muidu ei teaks ju tahta. Aga isu üha kasvab. Ja kui isu kaardistatud, siis olen võtnud ette oma isu suunas liikuda.

Emotsionaalne soojus, tunnustav tagasiside – ma tunnen väga puudust tunnustusest. Emarollis. Inimesena. Töötajana. Ma ise püüan jõudumööda öelda, kui midagi on hästi. Aga Eestis ju pole kombeks. Ühes tööalases rollis kogesin ühtäkki väga palju tunnustust ja tagasisidet – ja see andis tiivad. See kandis nii tohutult hästi. Ma ütleks, et see tööprojekt oli minu jaoks teetähis. Sellist keskkonda ma tahan, vajan, igatsen, püüan ka ise luua. See on mind inimesena kahtlemata mõjutanud, andnud jõudu ja enesekindlust. Minu teada mõjutas heas mõttes veel mitut inimest. 

Mõistmine ja märkamine – minu laps on näidanud mulle, kui palju märkamist ja tähelepanu tema igatseb. “Emme, tule vaata!”, “Emme, tule mängi!” Ja ma nii palju sageli lihtsalt ei jaksa. Ta on kompromissimeister – “no võta siis oma kohv ja tule vaata, kuidas ma mängin!” Ja ma väga püüan võtta need hetked, minna oma kohviga ja vaadata. Ma arvan end hästi tajuvat seda igatsust, seda õhinat, seda vaata-vaata-mind sügavat soovi. Et ma näeks, et ma aru saaks ja et ma talle sõnastaksin, kuidas mina teda näen. Et tema saaks iseennast ehitada. Selle tagasiside pealt. Selle peegelduse abil.

Ma olin lapsena sarnane, väidetavasti nurusin ja palusin ka seda ja toda. Aga mina küll ei mäleta, et keegi oleks minuga mänginud, istunud ja teinud seda, mida mina tahtsin. Ma ei olnud sedamoodi nõudlik nagu minu laps, arvan ma ise. Ma õppisin ära, et tähelepanu ja ressurssi ei ole ja katsusin sellega hakkama saada. Minus on kusagile sügavale juurdunud vastik uskumus, et kehvadel hetkedel saad loota vaid iseendale. Siis kui on halvasti, kurb, raske… siis sa tuge ei saa, siis sa oled päriselt ja lohutult üksi. Keegi pole mind pahatahtlikult tähelepanust ilma jätnud, aga korralik ressursipuudus valitses minu vanema elus küll. Ja et ma ei nõudnud ja sain justnagu kenasti hakkama, siis ma kasvasingi ise.

Raha ja rahu – olen olude sunnil õppinud ka üha enam, et tahan oma panuse eest rohkem. Rohkem raha. Punkt. See on olnud tohutult pikk teekond, et ma nii selgelt üldse selle välja saan öeldud. Päriselt ja numbrites oma eesmärkideni jõudmisega läheb veel pisut aega. Aga ma olen teel. Ja rahu. Minu süütenöör on vist loomuldasa üsna lühike. Sinna veel juurde stress ja ülekoormus. Pean uuesti puhkama õppima, seda on vaja mulle ja mu lapsele. Kasvab ka see süütenöör. Ja ehk saame rahu. 

Ja kõik need mõtted ja avastused – tegelikult olen ma need teinud tänu oma lapsele, ühel või teisel moel. Olen temas midagi näinud ja endaski avastanud või taasavastanud. Millestki teravalt puudust tundnud. Püüdnud ja igatsenud. Ta on mulle näidanud mu nõrkusi ja tugevusi. Sedagi, et ma olen neurootiline ja perfektsionistlik. Nõrkusi näen ikka paremini. Olen muutunud avatumaks ja ausamaks, emotsionaalsemaks, kompromissitumaks, endamaks, võib-olla haavatumaks ja hapramaks, kindlasti palju ärevamaks. Jalgealune ei tundu kindel ja õlul on raskust ja vastutust palju enam. Aga mu laps on mulle näidanud ka visadust ja kangekaelsust, ta on läbi-halli-kivi tahtega. Küllap vist minagi, kui ma midagi kindlalt pähe olen võtnud.

Varasemad postitused autorilt M. :

• Lapseootus. / Kas sa siis ei armasta oma last? / Idüllihetked, -päevad ja nädalad.
• Lapsekasvatusest ei räägita. / Leinamata lein. / Erivajadused ja erioskused.
• Lapsepidamise kividest ja kändudest

Külalispostituse autor: M.

Lapsekasvatusest ei räägita

Vähemalt mitte ausalt ega eriti palju. Mõnedest aspektidest. Ei räägita lapsekasvatusest kui üksildusest. Lapsekasvatusest kui ressursipuudusest. Sellest, et lapse saamisele võib järgneda nii tugev šokk ja elumuutus, et… seda oleks vaja leinata. Ainult et leinamiseks pole selle möllu sees enam võimalust. Ressursse ju ei ole. Aega ja rahu näiteks. Need on nii vastikud ja segadusse ajavad teemad, et mina ei jaganud alguses üldse matsu, mis minuga lahti on. Ma ei ole hea ema, kui ma nii tunnen! Ma ei tohiks nii tunda! Mul on ju kõik olemas! Siis hakkasin kuidagi kontseptualiseerima. Aga et sellest rääkida… Ma siiamaani ei oska, varsti juba 4 aastat. Mul on nii häid, empaatilisi ja nüansitundlikke sõpru – nii lastega kui lasteta – et olen siiski aina julgemalt rääkinud. Ükski minu inimestest ei ole selle jutu peale küsinud “kas sa siis ei armasta oma last?”. Kui küsiks, oleksin vist adressaadiga eksinud.

Mu poeg oli väga oodatud, planeeritud laps. Oskasin rõhku panna sotsiaalmajanduslikule “turvamisele” – peab olema enam-vähem mõistlik palk (st ka vanemahüvitis), kodu peab olema. Lapsel peab isa olema. Laps peab olema tahetud, oodatud, armastatud. Check, check, check, check. Mulle tundus ühtlasi, et mul on olnud elus piisavalt luksusi ja aega “oma asja” ajada – põhjalikult ülikoolis käia, natukene Eestist eemal elada, oma tööalane elu enam-vähem sisse seada, katsetada ja otsida, decent job leida. Et nüüd võiks ju endaga natukeseks ajaks rahu majas olla ja saab fookuse iseendalt teisele inimesele sättida. Seda ma ei arvanud, et ma eriline kodukana olen, aga no aasta aega kodus on ju lühike katkestus. Meil oli lapse isaga juba varem kokkulepe, et mina olen kodus aasta, tema pool aastat.

Ma ei osanud arvestada täieliku isoleerituse tundega. Ma ei osanud arvestada sellega, et tugistruktuure lapsehoidjate/sugulaste näol on minu jaoks kaugelt liiga vähe ja see tugi, mis on, ei tööta. Ma ei osanud arvestada sellega, et mul pole oma elu üle enam mingit kontrolli – nii see mulle tundus. Ma ei osanud iseenda, oma psüühika nõrkuste ja isiklike taakadega arvestada. Lapse kasvatamine tõi ja toob minus välja kõik nõrkused tugistruktuurides, iseenda sees, ajukeemias.

Avastasin, kui eneseteostuse keskne ma olen – ma vajan ajule tegevust ja stimulatsiooni, regulaarselt ja eluliselt. Ma väga vajan inimesi enda ümber, oma sõpru. Vajan vabadust tulla, minna, otsustada oma ajakava ja tegemiste üle. Väikelapsega elu paneb päris tugevad piirid kõigile nendele punktidele.

Hoia oma tass täis. Ja turguta paarisuhet. ?!? Millal? Kuidas? Kes? Üksteise alla puhkehetki me ikka võimaldasime – noh, näiteks, et mine puhka seal toidupoes 😀 Aga et koos. Kuidas? Millal? ja lõpuks ja kõige valulikumalt… Kellega? Meiega juhtus nii, et päris kiiresti oli kaks kurnatud ja üsna pea ka depressioonis lapsevanemat, kes püüdsid kuidagi vaimselt ellu jääda ja hakkama saada. Mis paarisuhe?! Algul ei jõua ega jaksa teineteisega rääkida. Siis enam ei oska. Ja päris lõpuks enam ei taha. See on vist puhas klassika. Sellest, et suhted lagunevad lapsekasvatuse pingetes päris tihti, sellest isegi natukene räägitakse. Erinevalt kogu sellest muust möllust.

Mõneti on mul tegelikult hea meel, et ma olin nii naiivne ega osanud lapsesaamist eriti karta. See igapäevane arengukoolitus on kaela- ja kontimurdev, aga ma jätkuvalt loodan ellu jääda. Ilma selle väikese tulesädemeta, kes on ühtlasi minu isiklike probleemide suurepärane katalüsaator… ma küllap visistaksin neidsamu probleeme märksa aeglasemalt menetleda. Nüüd on vahel põrgukatel ja siis jälle suured selginemishetked, kus ma justnagu millestki aru saan. Hull ja intensiivne.

****************

Leinamata lein

Leinast oleks lapsekasvatuse kontekstis justkui sobimatu rääkida. Lapse saamine on ju rõõmus ja roosa sündmus, saad ellu ühe inimese juurde. Ja loodetavasti annavad andeks need, kes päriselt ja lõplikult kedagi kaotanud… ja saavad aru, et lapsesaamise “lein” justkui on hoopis teistsugune kaotus, aga võib ometi olla suur, tugev ja raputav.

Mina olen selgelt tundnud ja ka välja öelnud, et pärast lapse sündi minu enda elu mingis mõttes lõppes ära. Või siis: läks pikale pausile. Seda unetusesegast režiimi, lõputut kärutamist, pesupesu, mähkmete ja kakavärvi virrvarri ma ei osanud oma eluks pidada ja hakkasin kannatamatult ootama, et millal läheb üle ja kergemaks. Tagantjärele tean, et üle ei lähe ja kergemaks läheb… ajuti, mõni asi ja mõni teine jama tekib jälle juurde. Minu ja minu lapse suhtlus ja iseloomud on sellised, et ilmselt ei lähe niipea üle 😀

Leina kontseptsioon tundub mulle viljakas hoopis selles võtmes, et ma VÕIN oma vabaduste kaotuse üle kurvastada. VÕIN välja öelda, et suure osa ajast on lapsega koos olemine minu jaoks nii raske, et ma ei jaksa seda nautida. Või mõnel pöörasemal perioodil lausa kardan seda tunnet (kardan oma last!), et hakkab jälle pihta, jälle ma ei saa hakkama. Jälle feil, feil, feil. Ta lihtsalt jaurab / märatseb / jonnib / skandaalitseb / manipuleerib. Kokkuvõttes on lihtsalt enda segaste ja suurte tunnetega hädas.

“Sina oled täiskasvanu!” vasardab peas. Sina peaksid olema see rahusadam. Kehtestama piirid. Rahustama, lohutama. Aga ma hoopis tunnen, et jään laviini alla. Olukord kokku ei ole ju tegelikult (elu)ohtlik – vahel, kui suurelt vehib, siis ma kardan küll, et ta lihtsalt lööb ennast korralikult ära. Tavaliselt elab ta end välja ja rahuneb maha. See on tema psühholoogiline suurpuhastus. Aga minuga teeb see nii, et ma:

a) väsin kohutavalt ära,
b) lähen mõistagi väga närvi – olgu siis nähtavalt endast välja või ainult sisimas,
c) tunnen end saamatu, küündimatu ja halva vanemana,
d) olen kohutavalt segaduses – mida mul oleks parim teha või tegemata jätta (juhendit pole kaasa antud),
e) olen mures – kas temaga on kõik korras; kas mina saan hakkama ja “jään ellu”; kas see läheb veel hullemaks; kui ma õigesti ei käitu, kas siis on varsti mingi käitumishäire diagnoos platsis; äkki mina põhjustan seda kõike jne jne.

Minu jaoks on kogu see raskustunne päris paras tabu (olnud). Aga ma ei saa oma tunnet jõuga muuta. Muidugi see ei tähenda, et ma ei püüaks anda oma parimast parimat. Olla nii hea ema kui ma vähegi oskan. Võimalik, et ma mõnes asjas püüan liigagi palju – mõnes teises siis jälle liiga vähe. Aga ma tõesti püüan. Ja see tabu (ka pooleldi jõuga) murdmine võtab minult ühe pinge vähemaks. Vähemalt ma võin tunnistada, et nii on.

Minu jaoks on mu vabadused kallid ja olulised. Tulla, minna, mõelda, otsustada – omi asju. Üks nõudlik ja häälekas väike inimene eriti ei lase. Temaga koos ma tulen ja lähen tema rütmis. Ja oi, ta ei salli ajasurvet – ja ma tegelikult saan sellest aru; no miks peab kiiresti riidesse panema, kui tahaks jorutada. Meie, suurte inimeste kellaajalised kohustused on ju tegelikult kunstlikud. Mis mõttes sa pead tööle minema?!? Nii on iga lasteaiahommik potentsiaalne sõjatanner. See sõda väsitab päris korralikult.

Mõtlemine on ka päris korralikult häiritud, sest “emmeee!…” Päris kindlasti olen ma tänu lapsele osavam rööprähkleja, aga ka väga ärev ja keskendumisraskustega. Pikk mõte enam ei kanna, kognitiivsed võimed on kehvemad. Näiteks mälu streigib ja selge jutu rääkimise suutlikkus on kohati vähenenud. Aga ambitsioonid – need ju ei vähene, suurenevad hoopis! Endaga üha ausamalt ja valusamalt tutvudes olen aru saanud, mida kõike ma soovin, suudan ja võiksin veel suuta. Lihtsalt oma eesmärkide poole püüdlemine – kui need eesmärgid on seotud karjääri, õpingute, eneseteostuse, majanduslike võimaluste parandamisega – on keerulisem kui lapsesaamise eelses maailmas.

Niisiis leinata – see tähendab minu mõtestuses lubada endale kurbust ja enesehaletsust lapsekasvatuse raskuste teemal. Kurvastada selle üle, et see kogemus on sageli üksildane, kurvastada toe vähesuse ja tunnustuse puudumise üle; kurvastada selle üle, et tahaks olla palju parem, aga ei oska. Kurvastada, sest kogu hellus ja armastus on raskustunde ja kurbuse all peidus. Mu laps väga igatseb seda hellust ja armastust. Aga mina ei suuda seda talle pakkuda. Ma ei jaksa. Ma tahan tema jaoks olemas olla, püüan kõigest väest. Aga mul on enda jaoks tähelepanu ja olemasolu liiga vähe olnud. Olla tige ja vihane – sest mis mõttes mu lähedased ei saa minust üldse aru.

Ja kõige esimese sammuna (paistab, et see samm on tehtud) endale tunnistada, et on raske, elu on piiratum ja ma võin kõiki neid tundeid tunda. Ja see ei tähenda, et ma oleks oma lapsele halvem ema. Heal juhul ehk vastupidi. Saab ehk helluse muude tunnete alt paremini kätte.

Postituse ämmaemand:

sõbranna, kes mulle otsesõnu ütles, et sul on ehk lapsesaamise lein leinamata

****************

Erivajadused ja erioskused

Mulle tundub, et tegelikult on väga paljud inimesed vähemal või rohkemal määral “erivajadustega” – see tähendab, ei sobi ühiskonna keskmistatud võimaluste ja normidega. See ei tähenda ju enamasti diagnoosi, ei tähenda, et oleks vaja abi liikumisel, kõnelemisel, kuulmisel vmt. Aga mingi ebakõla on ometi.

Mulle tundub päris sageli, et ma olen lapsevanemana rohkete erivajadustega, eriti emana. Ma oleksin kindlasti parem isa kui ema! Aga mis parata.

Niisiis, minu vajadused ja eripärad, mis emarolliga ei klapi:

1. Üks kahest suurest tugipostist mu elus on eneseteostus – see tähendab rahuldustpakkuvat töist tegevust või õpinguid, keskendunud ajutegevust. Suurema lapsega see vastuolu kaob, aga beebiajal eeldatakse vist küll, et naisel pole intellektuaalseid vajadusi või et need saab pausile panna. 

2. Ma olen suurepärane kohanduja… kuni ma murdun. Vaat see on üks vastik trikiga asi, see kohanemisvõime. Mina suutsin alles väga hiljuti sõnastada, et ma olen liigagi paindlik. Kui olud nõuavad, siis kohandun oludega, annan endast, pingutan, lükkan enda soove ja vajadusi muudkui edasi ja kõrvale. Ja lapsekasvatuses olud muudkui nõuavad ja nõuavad. Ja pole eriti aega ega energiat, et isegi aru saada, et kogu see kupatus on üle piiride. Või energiat, et mõelda, kuidas omaenda taluvuspiire hoida ja kaitsta.

3. Ma vajan väga oma aega ja ruumi.

4. Ma väga vajan oma inimesi, sügavaid vestlusi, refleksiooni, kogemuste mõtestamist ja lõpuks lihtsalt seltskondlikku elu.

5. Ma kipun olema perfektsionist ja maksimalist, kontrollifriik pealekauba – lapsekasvatuses on palju kontrolli alt väljas faktoreid, “väga head” sooritust ei autasusta miski, eksid ja ebaõnnestud see-eest pidevalt.

6. Ma igatsen tunnustust ja (positiivset) tagasisidet – lapsevanema rollis üldiselt kiita ei saa. Üldse igasugust peegeldust saab väga vähe, nii et vahel olen isegi ekstra palunud mõnd klõpsu või videolõiku, kus me lapsega mõlemad peal oleme.

7. Ma igatsen väga lähedust ja tähelepanu – minu või meie puhul juhtus nii, et ressursipuuduses läks paarisuhe pausile. Ja enam ei taastunudki.

8. Mulle meeldivad vabadused, ka kasvatuses anda võimalikult palju vabadusi. Ühelt poolt põhimõtteliselt. Teisalt on piiride kehtestamine ja hoidmine minu jaoks raske – nõuab suurt pingutust, ei ole mul loomuses. Ma ise loodan, et olen piire ja reegleid ikkagi kehtestanud, vajalikul minimaalsel määral vähemalt. Ilma nendeta on lapsel halb ja ebaturvaline.

Mu lapsel on minuga palju ühist. Mu meelest on temagi nii- ja naasugune ja mitte üldse eriti keskmine. Ta on nõudlik ja häälekas. Vajab ja nõuab palju lähedust ja tähelepanu. On tujukas ja vastuoluline, tohutu tahtega ja väga dramaatiline, kui ei saa, mida tahab. Tema sisepinged on minu hinnangul suured ning neist saab vahel osa terve tänav või trepikoda. 

Aga erioskused? Midagi peab ju plusspoolel ka olema! Kui ma ütlen, et ma olen “hea isa”, siis ma mõtlen, et minuga on tihti action ja fun – ma naudin, kui lapsega kusagile läheme ja midagi teeme. Ma olen temaga päris beebist peale palju rääkinud, sest ma tõesti ei osanud ärkvel oleva lapsega vaikides kärutada. Kuidas ma ei räägi inimesega, mis sest, et ta ei oska veel vastata! Nii et ta kuulis vatramist juba varakult ja kasvades üha rohkem. Praeguseks, usun ma, on sellest kõne ja sõnavara arengul abi. Me vaatame igal õhtul raamatuid, see on loomulik päevarutiin, mõlemad naudivad. Mu laps on peaaegu jalgratta seljas sündinud.

Ma olen emotsionaalne, ta on emotsionaalne. Aga ma teadlikult püüan talle – loodetavasti eakohasel moel – emotsioone sõnastada, öelda, et nüüd olen kurb ja et sina oled vihane/pettunud/igatsed/rõõmus… Ka sellel on vilju juba märgata – ta vahel sõnastab endaga toimuvat küll: “nüüd ma rahunesin maha”, “nüüd me leppisime ära”.

Mulle tundub, et mul on nišioskusi, mis ilmnevad teatud tingimustes. Ehk on sama ka lapsevanemana – et teatud tingimustel… ma säraksin ja oleks flow. Mu lapses on need omadused olemas, mis mind sütitavad, ta on mu lemmiklaps. Aga minu enda sisemised ja välised tugistruktuurid veavad alt, nii et ei mingeid ideaaltingimusi ega flowd. 15 aasta pärast äkki, kui ka puberteet on üle elatud? Või siiski varem? Või siiski üldse mitte ja lapsekasvatus tulebki pigem parimal võimalikul moel üle elada ja lapsest inimene kasvatada. Ja oma flow ja jõud saada hoopis mujalt, et jaksaks.

**************** *

Varasemad postitused autorilt M. :

Lapsepidamise kividest ja kändudest

Külalispostituse autor: M.

Minu emakarjäär (2 aastat) on olnud paljuski varjutatud rahulolematusest, kimbatusest, ülesannetele allajäämise tundest. Pärast pikka lahenduste otsimist hakkasid lahendused hargnema depressiooni diagnoosist ja ajukeemia turgutamisest. Sealt edasi on tasapisi tekkinud jaksu ja suutlikkust hakata end ise edasi aitama.

Tähelepanekuid kivide ja kändude teemal, mis minul lapsepidamisega kaasnenud ja seda kogemust kujundanud:

Mind on väga häirinud emarollide variantide vähesus, mida ühiskond meile jutustab. Levinud on lastele pühendunud kangelasema mudel: “läbi raskuste tähtede poole”; “raske on küll, aga see kõik on seda väärt!”. Nähtaval on ka supernaise-karjääriema variant. Mõtle näiteks Mailis Repsi või Kaja Kallase peale vmt silmapaistvale eduloole, kui naine on suutnud lapse/laste kasvatamise eduka tööeluga ühitada ja näiliselt pole millestki loobunud. Laias laastus ongi rollimudelitega kõik. Mina ei tundnud end ära mitte kummaski. Karjäärinaise mudel on oluliselt inspireerivam, aga see ei ole mina. Kanaema pole ma ammugi. Sealt ma siis ilmsesti kuskil kuklataga järeldasin, et ei kõlba ei emaks ega karjäärinaiseks = ei kõlba üldsegi mitte. Alles nüüd, kui laps on 2-aastane, tunnen esimest korda, et sel aastal on emadepäev natukene juba minu päev ka. Ma olen hakanud lapsega koosolemist oluliselt rohkem nautima ja selle naudingutundega võitnud iseenda silmis õiguse ematiitlile.

“Ma ei saa oma rolliga hakkama!” ja “Ma olen halb ema!” on olnud mu põhietteheited iseendale. Kui minult on edasi uuritud, et millega ma täpsemalt hakkama ei saa, siis ma olengi püüdnud seletada, et ma TUNNEN ennast valesti. Sedasama naudingu puudust olen ma endale ette heitnud. Ja pole seda endale andeks andnud. Ja ega ma ei suuda siiamaani sellest nõudest lahti lasta. Minu isikliku standardi järgi kuulub hea ema paketti vääramatult lapse seltskonnast rõõmu tundmine. Jaks sellest rõõmu tunda. Ilma ei tohi.

Ma olin ka enne lapse sündi teadlik, et “tass tuleb täis hoida” ja “paarisuhet tuleb hoida”, aga mulle tundub siiani, et need on poolvõimatud ülesanded. Lapse kasvatamine toob välja inimsuhete ja tugistruktuuride nõrgad kohad. Väga valusalt. Tasuta või tasulise lapsehoidja abi tasub kasutada, rohkem kui “vaja on”. Kui elukaaslane arvab, et väga vaja pole, siis ei tohi kuulata 🙂 Puhka/maga/leia-iseenese-jaoks-aega on kõik väga mõistlikud ja adekvaatsed soovitused, ainult et mind ajasid (ja ajavad) need ajuti närvi, sest päris tihti lapse kõrvalt piisavalt puhata lihtsalt ei saa. Ja kui ümbritsev olukord ükskord võimaldakski magada, siis lihtsalt ei suuda enam. Puhkuse vaegus paisub nii suureks, et välja puhkamiseks oleks vaja nädalaid. Aga neid pole jälle kusagilt võtta. Mitte-enam-päris-beebi kõrvalt muutus väsimus tuimaks ja krooniliseks, väikesed puhkusesutsakad tegid ärrituvustaseme hoopis hullemaks (seda me täheldasime elukaaslasega mõlemad), sest siis oli jälle jaksu vihastada. Heaolu ei paistnud kusagilt. Ma loodan väga, et kõige hullemast kroonilisest väsimusest saangi rääkida mineviku vormis.

Antidepressandid töötavad, laps on aina suurem, kodukontor on minu hämmastuseks andnud soodsate asjaolude kokkulangemisel võimaluse end esimest korda välja puhata. Kriisikevade turgutavad omadused üllatasid mind väga, sest just sotsiaalse suhtluse vaegus on minu jaoks olnud valus ja depressiooni süvendav faktor. Aga ühtäkki virtuaalsuhtlus hoopiski tihenes ja oli vajadust, põhjust ja aega oma inimesed üles otsida. Ja palju magada. Ettevaatlikult julgen rõõmustada, sest enesetunne on juba mitu kuud stabiilselt parem.

Külalispostituse autor: Escapist

Üks nukramaid asju, mida ma emakssaamise juures kogenud olen, on see aeg-ajalt hingemattev üksildusetunne. Ma ei räägi siinkohal isegi mitte üksi olemisest või elamisest, vaid tundest, et mitte keegi teine ei taju mis reaalsuses sa parasjagu eksisteerid. 

Ema ja lapse vaheline side on kindlasti müstilisemaid ja imelisemaid, mida selles maailmas leida võib. Mind mõnikord huvitab, missuguse pilgu läbi näeb last isa? Või vanaema, vanaisa? Kui väga see võib erineda ema kogemusest. Kui palju oleneb see perekonna ülesehitusest või sellest, kas laps on ainult ema küljes 24/7 või kasvatab teda heas mõttes kogu küla? 

Ema ja laps õpivad üksteist lugema ja kuigi see ülesanne võib tunduda alguses nagu raketiteadus, siis ajapikku õpivad mõlemad. Minu laps on algusest peale olnud pigem see, kes on minu küljes (mõnikord mõtlen, et äkki olen hoopis mina tema küljes veel rohkem). Ma pole tahtnud teda jätta eriti kellegagi ega eriti pikaks ajaks. Ja sellest hoolimata on mul alati pigem see tunne, et ta kasvab nii kiiresti ja et ma ei jõuagi igat minutit nautida. 

Minu strateegia, mida ma just kirjeldasin, ei pruugi olla ema jaoks kõige jätkusuutlikum. Me kõik väsime ning taolist väsimust pole enne emakssaamist isegi vist võimalik ette kujutada. Ja siis on äärmiselt tänuväärne kui sul on ümberringi toetav tugisüsteem. Inimesed, kellelt sa saad küsida aega ja sa päriselt ka küsid. Mitte siis kui sul on viimane piir käes, vaid ilma põhjenduseta siis kui sa tahad.

Ka mind ümbritsev perekond on armastav ja toetav. Aga ega nad ise suurt oma abi ei paku. Ilmselt on asi minus, sest ma olen alati püüdnud olla nii iseseisev kui üldse võimalik ja palunud abi siis kui surm silme ees (loe: hädaoht, äärmiselt suur ebamugavus, tõsisem tervisemure). Ükskord ma ei palunud isegi siis. Nad on harjunud, et ma ei vaja midagi ja ma ei taha abi ja mulle ei meeldi sekkumine. Üldiselt see niimoodi ongi, kuid emaks saades ma naiivselt mõtlesin, et nüüd võiks teiste abi ju nautida küll. 

Seega, siit tuleb soovitus noort ema ümbritsevale tugipersonalile. Kui noor ema palun oma last hoida selleks, et käia näiteks duši all või korraks värsket õhku hingamas või tegemas mida iganes tal sel hetkel tuleb pähe teha enda hüvanguks siis võimalusel ära palu tal oodata. Jah, mõnikord on vannituppa järjekord ja lemmiktelesaade algab varsti. Mõnikord on tomatid vaja ära kasta. Mõnikord oleks nii produktiivne teha asju järjekorras, mille sa oled oma peas välja mõelnud. Aga…

Ära palu sellel noorel emal oodata ei pool tundi, ei veerand, ega isegi mitte kümme minutit (kui see vähegi võimalik on). Miks? Sest tema, kes ta “loeb” oma pisikest beebit kõige paremini, teab et kümne minuti pärast võib olla hilja. Et veerand tunni pärast hakkab x minutit ärkvel olnud laps nihelema, emmet tahtma, süüa soovima (x on tavaliselt emmele hästi teada, kuigi mitte alati). Et poole tunni pärast võib juba tulla pisike nutt ja sealt edasi võib emmet vaja olla tund, poolteist või kaks. Ja ta palub duši alla KOHE ja NÜÜD sellepärast et ta tõesti tahab sinna kohe ja nüüd ja ta ei soovi, et sellest tuleks 60 sekundi turbodušš vaid 10-minutiline luksuslik spaaelamus. Su tomatid võivad oodata. 

Selline seisund ei kesta muidugi igavesti. Pisikeste laste käitumine muutub tavaliselt ajaga paremini etteaimatavaks (muidugi, kohe kui jõuad harjuda, saabub järgmine arenguhüpe, uue oskuse õppimine, hambad või mõni muu arengutähis, mis kohe kõik sassi lööb). Esimesed kuud on kõigi jaoks rasked aga kõige raskemad on nad ikkagi ema jaoks. Seega, kui ta midagi teilt küsib, siis tehke talle see teene. Enamasti ei soovi nad võimatut 🙂