Rubriik: lapsevanem

Paljuneda või mitte paljuneda?

ClangulaLisa kommentaar

Otsustasin lõpuks ette võtta ühe lastega seotud suurima tabu: milleks üldse lapsi saada? Mõjub ehmatavalt, lausa mingi pühaduseteotusena, et sellist asja üldse küsida tohib, eks? Ei kujutaks ette, et võiksin näiteks naabriemmedega liivakasti ääres lobisedes niimoodi küsida… Aga küsimus on õigustatud, sest laste kasvatamine on raske töö. Ning nagu iga raske töö juures, on kasulik aeg-ajalt vaadata suuremat pilti ning endale meenutada, mispärast see raske asi üldse on ette võetud.

Üha enam on ühiskonnas kuulda ka nende häält, kes on otsustanud mitte lapsi saada. Olen kindel, et teatud tingimustel võinuks ma isegi nende hulka kuuluda. Tänapäeval pole pere loomine ometi mingi paratamatu saatus, vaid valik, olgu siis teadlik või teadvustamata. Minu puhul vast natuke mõlemat. Seetõttu otsustasingi astuda kirjavahetusse iseenda paralleelversiooniga – sellisega, kellel lapsi ei ole. Aeg on ta ära kuulata, et seda keerulist teemat kuidagi lahti harutada ja luua mingit selgust omaenda tehtud valikute labürindis.

Milline võiks elu olla, kui ma oleksin valinud teise tee? Mis võinuks mind panna laste saamisest loobuma? Ja mis peamine: kuidas ma põhjendan käesolevas, realiseerunud universumis oma otsust lapsed siiski saada?

***

Kallis lastega A.

Aitäh, et üle pika aja kirjutasid! Tõsi, et me pole ammu suhelnud, sellevõrra toredam oli Sinust jälle kuulda.

Kirjutasid oma viimastest aastatest ja kuidas lastega kodus olemine on Sulle mõjunud. Huvitav oli lugeda, et see on Sinu elu üks tormilisemaid aegu. Mulle on ikka tundunud, et lastega kodus istumine võib olla üsna igav (-:  Ja igavuse vastu on mul endal päris kõva allergia.

Mul siin ekvaatori all läheb ka tormiliselt. Konventsionaalses mõttes, sest igale rindele jätkub silmnähtavat möllu ja mäsu. Olla „päevade kaupa teisi täiskasvanuid nägemata“ pole mul küll kuidagi võimalik, sest siinne kultuur sellist asja ei talu. Mind peetakse niigi erakuks, kuna veedan iga päev mõned tunnid täitsa üksinda, nokitsedes oma andmete kallal. Ülejäänud aja pean siis seltsielus topelt pingutama, et alal hoida kohalike seas aastatega välja võideldud sõprust, või vähemalt usaldust. Tööalaselt on pingeline nagu ikka, heitleme ajaga, suurfirmadega ja teravate moraalsete dilemmadega, et säilitada nii elurikkust kui kohalikku elu. Ja muidugi saadab siinset elu üks force majeure teise järel, tulvavetest kuni atentaatideni. Nii et tõesti, igavust kurta ei saa!

Aga asume siis asja kallale. Sinu küsimused laste saamise kohta on intrigeerivad ja mul on siiralt hea meel, et küsisid. Muidugi olen nende üle mõtisklenud, nagu ilmselt iga meie vanuses naine. (Ja no ma ei hakka rääkimagi, kui tihti pean oma olukorrast aru andma kohalikele, kellest enamusele jääb täiesti hoomamatuks, et üks inimene võib vabatahtlikult pere loomisest loobuda.)

Esiteks see kõige ilmsem – keskkonnaargument. Ja nüüd küllap üllatan Sind, aga see minu jaoks ei päde. Võiks ju arvata, et minusugune tulihingeline keskkonnaaktivist kirjutab esimesena alla väitele, et laste saamine on ebamoraalne, arvestades inimkonna niigi ülemõõdulist jalajälge. Kuid tõesti, minu silmis esindab see väide küünilisust, milleni ma ka parima tahtmise juures ei ulatu. Sest kui lapsed on ebamoraalsed, siis mis õigus on täiskasvanutelgi elada? Mis õigusega me üldse hommikuti ärkame ja üldse midagigi teeme, hävitades planeeti iga oma hambapesuga? Sellise mõtteviisiga ei tõmbaks ma vett peale mitte ainult oma teoreetiliste laste, vaid ka iseenda eluõigusele. Ja moraalne lahendus on siis mis, elu täis eksistentsiaalset süütunnet ja/või kollektiivne suitsiid?

Ei, mina näen asja teisiti. Sest aasta aastalt saab mulle selgemaks, et meie ise pole maailmale mitte ainult probleemiks, vaid ka päästerõngaks. Ja iseäranis lapsed, sest neil on rohkem (elu)aega ja mõttevabadust, et muuta meie praegust enesehävituslikku kurssi. Jah, inimkonna jalajälg on liiga suur ja tehtud kahju korvamatu. Kuid see ei anna meile õigust kapituleeruda, laiutada käsi, mis on kaetud Emakese Maa verega, ja ahastada, et „oi nüüd läks küll pekki, aga enam ei saa midagi parata, parem kui meid üldse polekski!“ See on mugavusmõtlemine või lausa ohvrimentaliteet (veel üks asi, mille vastu mul on allergia), mis justkui vabastab meid probleemidega tegelemisest, sest päästa ei anna enam midagi. Ja selle vastumürgiks on vastutuse võtmine. Kuigi astutud samme ei saa tagasi võtta, siis saab – ja tuleb – keskenduda lahenduste otsimisele ja kahjude vähendamisele. Ja ilmselgelt on see meie kõigi ühine võimalus ja vastutus, sõltumata sünniaastast.

Kuniks lapsi kasvatatakse armastuse ja tarkuse kandjateks, on nende lisandumine siia maailma ainult teretulnud. Pole midagi võimsamat kui jõustatud põlvkond, kes võtab eesmärgiks oma maailma hoidmise.

Teiseks küsisid, et kas asi on isiklikus vabaduses. Et kas minu otsust motiveerib vähemalt osaliselt see, et lapsed dikteeriksid liialt minu elu ja piiraksid mu võimalusi. Et kas mind häiriks see, et mul oleks oma elu üle vähem võimu. Ja ka siinkohal on vastus ei.

Sest vaadates minu praegust elu, siis mis vabadusest me siin räägime? Minu tööpäevas on keskmiselt 10 tundi (kuigi loobusin ammu nende lugemisest), number minu pangakontol on ilmselt Sinu, eurooplase omast poole pisem, buss tsivilisatsiooni käib kord päevas ja kodanikuõigustest ma parem ei räägigi. Sinul on omad piirangud, minul omad. Loomulikult on mul sellevõrra rohkem aega ja raha, et mul pole lapsi. Kuid see aeg ja raha pole „vaba“, vaid mujale investeeritud.

Lõpuks on see kõik – raha, aeg, võim – lihtsalt valuuta, mida tuleb oskuslikult edasi anda. Mitte aga igaks juhuks kokku ahnitseda ja oma tagataskusse kopitama jätta. Ei, mul ei ole raske loobuda mõningasest vabadusest, kui eesmärgiks on midagi, millesse ma usun.

Teisisõnu, meil on ju alati valida – kas vabadus või pühendumus. Otsus pühenduda/armastada tähendab paratamatult, et me loobume mõningasest vabadusest, anname ära osakese iseendast ja heidame end pimesi millegi suurema meelevalda. Loomulikult on see ohtlik ja raske, kuid nagu Sa hästi tead – õigesti valides see tasub ära, sest elu parimad hetked on need, mil saad maitsta oma pühendumuse magusaid vilju. Tunda, et Sa seisad millegi eest, mis on tõeliselt oluline. Olulisem kui Sina ise.

Nojah, tasub muidugi jälgida, et ei muutuks fanaatikuks. Et ei jääks pimesi ja jäägitult kummardama midagi, mis on vastuolus oma isiklike põhiväärtustega. Selle vastu aitab päris hästi teadlase meelelaad, mis ei luba midagi võtta iseenesestmõistetavalt, vaid otsib alati tõendeid, põhjendusi, küsib ebamugavaid küsimusi (nagu Sinagi) ja hoiab alal elutervet skepsist. Eks seegi on omamoodi kurnav. Vaadates oma (kahjuks arvukaid) fanaatikutest kolleege, ma vahel suisa kadestan neid, sest selline elu oleks mõnusam… Ei peaks nii palju kahtlema, et kas ikka teed õiget asja…

Igatahes siin on vastus Sinu küsimusele. Minu valitud teekond, minu pühendumuse objekt lihtsalt ei ühildu laste kasvatamisega. Ma andsin oma kolm tilka verd sellele projektile, sellele maale, sellele planeedile, ja minu hing on müüdud. Siinsetes oludes ja selle töö juures pole mõeldav end pühendada pereelule, ilma et peaksin loobuma sellest, mille nimel mu süda lööb. Täpselt nii, nagu Sinu jaoks on alatiseks suletud võimalus veeta oma elu troopikas elurikkuse eest võideldes, on minu jaoks suletud uks saada lapsevanemaks. Ja see võib kõlada nukralt, kuid me ju sulgesime need uksed omaenese kätega, sest me teame, et kõiki teid korraga pole võimalik käia.

Armas A., luba nüüd endalt vastu küsida: miks Sa otsustasid lapsed saada? Räägi, kas Sinu jaoks kangastus elu mõte, kui hoidsid käes oma esimest last? Või kas Sulle ei tundu hoopis, et tegid pereloomisega mugava valiku, alludes ühiskondlikele normidele? Või mis veel võib ajendada inimesi lapsi saama, mul ehk ei tule pähegi…?

Soojade ja niiskete tervitustega

Alati Sinuga

lastevaba A.

***

Kallis lastevaba A.

Aitäh südamliku ja siira vastuse eest!

Haarates kinni Sinu viimastest sõnadest, siis ka mulle ei tule kõik pähegi. Enam kui kindel, et häid argumente laste saamise küsimuses on veel ja veel, ning kõiki me lahti võtta ei jõua. Aga teeme, mis suudame, eks!

Küsisid, kas laste saamine annab mu elule mõtte. Mõtisklesin selle üle juba esimese raseduse ajal ning jõudsin üsna kiiresti vastuseni: ei. Ega muutnud mu meelt ka vastsündinu süleshoidmine, olgugi et see oli küll võimas kogemus. Aga elu mõte… Kui minu elu mõte oleks minu lapsed, ja minu ema elu mõte oleksin siis mina, ja minu laste elu mõte on nende lapsed – siis see on ju mingi jabur ja lõputu ahel, kus kõrgemat eesmärki polegi. Kui iga inimese elu mõte peitub üksnes mõnes teises inimeses, siis on maailm küll üsna mannetu. Peab ometi olema midagi veel, midagi suuremat!

Seega ei, lapsed ei anna mu elule mõtet. Üleüldse oleks üsna inetu kellegi teise õlule sellist rasket koormat laduda. Ning koheselt tekib ka mingi põlvkondade vaheline olemuslik võlg, millesse ma üldse ei usu. Oma elu mõtte eest vastutab igaüks ikka ise.

Mis puutub ühiskondlikesse normidesse, siis ka sellega on kahtlased lood. Mainisid, et Sinu kodukandis on laste mittesaamine mõeldamatu valik. Kindlasti leidub seda traditsioonilist mõtteviisi jätkuvalt ka läänemaailmas. Kuid mitte kuidagi ei saa eirata ka vastupidist, igati elujõulist liikumist, mis väärtustab lastest loobumist. Juba praegu on kohati raske väita, kumb neist on õieti sotsiaalne „norm“ ning kumb on vastuvoolu ujumine. Sõltub subkultuurist ja olukorrast. Viibin minagi ühtepuhku seltskondades, kus terve toatäie meie-ealiste seas olen mina ainus lapsevanem. Kuigi jah, kahtlemata on neidki, kes saavad lapsi ilma pikemalt mõtlemata, lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks.

Olgu nende normidega nagu on, „mugavast valikust“ on asi igatahes kaugel. Õieti oli ju suur osa minu eelmisest kirjast pühendatud sellele, kuivõrd ebamugav on lapsevanema elu. Pole see jäänud märkamatuks ka neile, kes lapsi ei soovi – isikliku mugavuse säilitamine on ju üks nende peamisi argumente. Lapsed ON ebamugavad, nad toodavad lärmi ja segadust, nõuavad aega jm ressurssi ning võimaldavad lapsevanematele väga vähe, kui üldse, mugavustsoonis viibimist. Nii et laste saamine kui „mugavusvalik“ näib mulle küll sügavalt ebaloogiline.

Nagu Sinagi, olen tegelikult isegi veidi uhke oma isikliku vabaduse äraandmise eest. Ka mulle pole see kõrgeim väärtus, vaid lihtsalt järjekordne ressurss. Mugavuse/vabaduse vähesus võib hakata valusalt kõrvetama eneseväärikust (üks minu suurimaid probleeme lapsevanemana!), kuid teisalt on mugavusest võimalik ka küllastuda. Mis toobki mind ühe võimaliku vastuseni Sinu küsimusele.

Olen nimelt avastanud, et selles ebamugavuses ja pingutuses peitubki lunastus. Sest mis oleks elu lõputus mugavuses, ambitsioonideta oleskelus, mille kõrgeimaks saavutuseks on oma lühinägelike tujude rahuldamine? Kas on võimalik nautida alalist puhkamist, ilma et end vahepeal ära väsitataks? Kas on võimalik saavutada sügavaimat inimlikku rahulolu ilma vaimse pingutuseta? Ma ei tea, võib-olla on kah, igatahes mulle näib see kättesaamatu. Pigem usun, et suurim potentsiaal elu päriselt nautida peitubki selles, kui me julgeme teha ebamugavaid valikuid.

Teisisõnu, laste kasvatamine on ülekaalukalt raskeim ja ebamugavaim ettevõtmine minu elus – ja seega vaieldamatult ka kõige õpetlikum ja karastavam. See on üks põhjus, miks ma olen tänulik oma otsuse eest lapsed saada.

Põhjuseid on veel, ja need ulatuvad omakasust kaugemale. Mulle oli suureks kergenduseks lugeda Sinu mõtteid laste ja keskkonna kohta. Mul on siiras rõõm, et ka Sina suhtud tulevikku kainelt, kuid mitte katastroofiliselt. Ja tegelikult Sa vastasidki ka omaenese küsimusele, sest nimelt maailmale panustamine on minu silmis hea põhjus laste saamiseks.

Võin Sulle kinnitada, et laste kasvatamine „armastuse ja tarkuse kandjateks“ on üüratu väljakutse. Kui lapsevanem ise on läbipõlemise äärel (ja seda on aeg-ajalt iga lapsevanem), näib igasugune tarkus ja armastus valgusaastate kaugusel, mõttetu sõnakõlks. Kuid helgematel hetkedel ja/või suures plaanis on laste kasvatamisel tohutu potentsiaal maailma päriselt paremaks muuta. Seega minu teiseks põhjuseks ongi see, et ma tahan maailmas näha rohkem häid inimesi: hoolivaid, arukaid ja julgeid. Ja kui mul õnnestub oma lapsed selles vaimus üles kasvatada, siis olen andnud oma panuse.

Ja viimaks, kui minu esimene põhjus oli seotud iseendaga (isiklik areng) ja teine maailmaga (panus tulevikku), siis kolmandaks tahan keskenduda lastele endile. Nimelt – ma tahan neile võimaldada rõõmu elamisest. Sest lõppude lõpuks olen ma ikkagi hingelt optimist. Mitte paadunud ja parandamatu, küll aga isehakanud ja püüdlik optimist. Ma tahan uskuda, et maailm on loodud elamiseks, et maailm võimaldab elu, nii nagu hapnik võimaldab hingamist. Kui me just ei sattu elama elukõlbmatusse piirkonda või oludesse (mis on kahjuks ka võimalik, ja seda enam võiks olla tänulik vastupidise üle), siis maailm on varasalv, tulvil inspiratsiooni ja vaimustavaid võimalusi. Mind rõõmustab mõte, et saan neid kellelegi näidata. Minu motivatsioon lapsi saada peegeldab suuresti minu motivatsiooni ise elada.

Elu mõte ei ole laste saamine. Elu mõte on tunda ja luua elurõõmu. Perele pühendumine pole kindlasti ainus ega ülimuslik viis selle ideaali teenimiseks. Kuid kahtlemata on see tõhus viis.

Tunnistan nüüd ausalt, et suurem osa sellest arutelust on täiesti ad hoc. Pigem vastan siin küsimusele „mis motiveerib mind lapsi kasvatama“ kui et mis motiveeris neid saama. Hakkasin seda kõike mõtestama alles tänu Sinule, mul ei olnud neid argumente varem valmis mõeldud. Ega polekski saanud olla, sest kahtlustan, et suur osa minu elujaatavast suhtumisest ongi tulnud alles koos lastega. Mine tea, äkki see ongi mingi alateadlik eneseõigustusinstinkt, et lapsevanemaks saades muutud maailma suhtes armastavamaks… sest vastasel juhul, nähes maailma vaid tumedates toonides, tekiks tõesti kahtlus, kas ikka on üldse vaja lapsi ilmale tuua. Nii või naa, olen otsustanud selle optimismi vastu võtta ja sellega edasi minna, sest nii saab ju ainult paremaks minna (elagu optimistlik tautoloogia!).

Aitäh selle kirjavahetuse eest! Sinu sõprus tähendab mulle palju.

Järgmiste kordadeni!

Alati Sinuga

A. lastega

Külalispostitused: Ressursipuudus

Clangula1 kommentaar

Külalispostituste autor: M.

Ressursipuudus: vabadus, karjäär, tööõnn

Järgnev kirjatükk lahterdub rubriiki “nutt, hala ja raskused”. Koos hulga tähelepanekute ja avastustega. Või siis lausa lahendustega.

Niisiis: laps ja töö, karjäär, eneseteostus.

Mul ei olnud enne lapse sündi illusiooni, et ma oleksin eriti kodune ja pereelule pühendunud naine. Aga mul polnud aimugi, et ma olen NIIVÕRD eneseteostuse keskne. See selgus beebiajal, kui minu eneseteostus koosnes… teadagi.

Käisin alates lapse 5. elukuust pisikese koormusega ülikoolis ja need mõned tunnid nädalas oli nagu sõõm värsket õhku. MINU elu, minu aju, minu areng. 

Kui laps oli täpipealt aastane, siis läksin tagasi tööle ja suur rõõm oli seegi. Minu tollane tööandja oli üldiselt väga toetav, töö koos imetamispausidega, haiguspäevadest ei teinud keegi mingit numbrit. Ka töö iseloom oli selline, et selle sai lihtsalt kõrvale panna. Esimesteks lasteaia-aastateks – imeline. See ju peakski kõik nii olema – see toetus (imetamispausid on seaduses kirjas, haiguspäevadest rääkimata!), aga päris elus ilmselt üldse mitte pole.

Ometi oli kõik juba sel töökohal raskendatud. Tihti jõudsin hommikul tööle ja olin juba täiesti läbi, sest oli olnud raske öö, raske hommik, lasteaeda minemise sõda, ma-ei-taha-seda-särki-sõda. Töötamise hind oli ühtäkki vähemalt kahekordistunud. Lihtsalt see, et saaks üldse töötada, nõudis hulka eeltingimusi ja pingutust: terve laps, lasteaeda saamine, lasteaiast koju saamine. Mõnikord muidugi ka sujuvalt, aga tihtipeale üldse mitte. Minu laps pole eales olnud see, kes vaataks, et ohoo, emme tuli, võtan käest kinni ja lähme koju /ma ei tea, võib-olla need näiliselt sellised lapsed on muul hetkel ja mujal hoopis teistsugused/.

Lapse haigeolek on eriline katsumuste jada. Esiteks – kõik jääb pooleli ja plaanid tuleb ümber kalkuleerida. Kes, kas, kus ja millal töötab. Kui väga vaja, siis ka öösel. Koroona-ajast on hulk rööprähklemise fotosid, kus vabas õhkkonnas on korraga lahti mitu seadet, mängib multikas, teises arvutis koosolek või mõni muu töine ettevõtmine.

Kuivõrd töö tegemise ja üldse elu elamise hind oli tõusnud taevasse, sain ma aru, et teha tuleb ainult väga häid ja südame, hinge ja suure kire ning kutsumuse järgi valikuid. Enam-vähem tööd, enam-vähem elu enam elada ei saa! Niisiis tegin ma ära vaikselt ette valmistatud karjääripöörde. Mitte kiiresti ja ühekorraga, vaid etapiviisiliselt, valestiarvestuste ja tagasilangustega. Aga ära ma tema tegin. Nii, et tööalaselt tunnen viimaks, et ma teen just seda, mis on minu kirg ja unistus. Töö annab palju. Igapäevaelu võtab väga palju. Töö võtab ka väga palju. Matemaatika ei toimi ikka veel, sest nõudmised on suured, aga ressurssi vähevõitu.

Järgmine valulik teema on raha. Lapsevanematele pole töötamine eriti näidustatud. Küll aga on kulud kahekordsed. Minu praegune töö (seesama unistuste töö!) on rahaliselt ja sotsiaalsete garantiide poolest selline, et sissetuleku saan ma reaalse töötamise eest, puhkus ja haiguspäevad ei kuulu paketti. Töötan käsunduslepingutega, müün oma aega ja oskusi. Võtsin selle riski teadlikult ja kalkuleeritult ning ei kurda. Aga stressitase on mõistagi kõrgel. Aga stressitase oleks kõrge niikuinii, nii et tuleb valida võimalikult viljakas ja südant rõõmustav stress.

Oma peamise tööandjaga olen haigusperioodid läbi rääkinud ja palunud mõne haigusperioodi siiski tööplaani sisse planeerida – iseenda südamerahu nimel. Mina ise olen olnud – vist lihtsalt adrenaliini pealt? või on mul olnud õnne? – oma lapse 5 eluaasta vältel seninägematult terve, olen “julgenud” haige olla vist 2 korda ja kumbki kord tervelt ühe päeva. Varem ikka põdesin tatitõbesid, nüüd enam mitte 😀 Nii et minu enda haigestumine küll ühtegi plaani kalkuleeritud pole – see pole ette nähtud.

Aga raha – kuidas? kuidas? kuidas ometi?! olen ma mõelnud. Töötan nüüd sellisel alal, kus on inimesi puudu, saaksin end soovi korral ogaraks töötada (võib-olla on minu õnn, et mul on “segaja”, kes teab?). Aga ma sõltun lasteaiast – pean kalkuleerima, millal jõuan lapse aeda viidud, millal pean aiast tooma. Sinna vahele tuleb siis töö planeerida. Tavaline, usun ma. Kõigil on nii. 

Keerulisem on neil, kes ei tööta 9-17. Mina ei tööta. Lihtsam oleks töötada just õhtuti, pärast tavatööaegu – aga nojah, minu kindlaim tööaeg on kell 10-16 (ja mitte näiteks 16-20, mis on minu alal “magusaim”).

Mul ei ole lapsele võtta peale lapse isa tasuta lapsehoidjaid (vanaemad-vanaisad-tädid, seda ressurssi praktiliselt pole). Minu suur-suur ressurss – loodetavasti lapse isal samuti! – on teine lapsevanem ja hea, tõesti väga hästi sujuv koostöö. Me elame lahus, jagame lapsekasvatust 50-50%. Ja püüame võimalikult palju üksteise graafikute ja erivajadustega arvestada. Ka nii sujuv, võrdne ja sõbralik koostöö olevat suur õnn ja erand. Tean küll tutvusringkonnast päris palju ja üha rohkem neid, kes lapsekasvatust pärast lahutust võrdselt jagavad. Aga nendegi seas on vanemaid, kelle 50-50% on väga jäik ja nööri pealt. Veel üks stressor juures, brrr. Elu on niigi keeruline! 

Veel üks suur ressurss on väga hea ja äge lapsehoidja. Raha eest, aga imeline kaaslane mu lapsele. See eeldab muidugi, et raha teenida tuleb veel rohkem, eksole. Nokk kinni, saba lahti.

Niisiis praegu, kui olen planeerimas suveperioodiks mõneks nädalaks töötamist ka prime time’il, siis pean sooritama tehte:

  • minu lapsega nädalad on X, Y…
  • lasteaiast on sel ajal puhkus, rääkimata sellest, et jutt käib niikuinii õhtutest
  • hoidja? kuivõrd ta saab katta?
  • sõbrad?
  • uus hoidja?
  • rääkida läbi lapse isaga? – see pole küll eelistatud variant, sest mõned minu nädalad võiksid siiski olla minu nädalad!
  • ikkagi lähisugulased, et laps saaks ka tädi- ja vanaema-aega – kus ma siis sel ajal töötan (õnneks piisab läpakast, internetist ja enam-vähem lärmivabast keskkonnast)?
  • …

Töötamine vist ei ole inimõigus? Või?

Aga söök, üüri maksmine? Majanduslik turvatunne? Eluga toimetulek, kui suudad, oskad, väga tahad töötada…?

Kõik eelnev on üksjagu esimese maailma probleemid: mul on tegelikult kõik hästi ja korras, isegi mingi pisike rahaline puhver. Ja ma olen pingutanud palju ja valmis jätkuvalt pingutama selle nimel, et mu probleemid oleksid esimese maailma probleemid. Lapsega, tunnen ma, on nende “maailmade” vahel liikumine muutunud veel hõlpsamaks kui varem. Ja “kukkumise” tagajärjed – reaalsed majanduslikud probleemid, mured eluasemega, üüri või arvete maksmisega… – oleksid väga-väga valusad.

Olen üles kasvanud 90ndatel, vaeselt nagu toona suurem enamus. Minu ema oli ka üksjagu boheemlaslik, kolisime kord aasta-paari tagant, kuulsin (ja muretsesin!), et oleME(sic!) võlgu. Ajad olid teised, olud, standardid ja võimalused. Aga päris kindlasti on see ebakindlus mind valusalt mõjutanud ja saatnud ning ma ei soovi seda mingil juhul. Ei endale. Ega oma lapsele.

Olen ka ise ehk pisut boheemlaslik, aga rahaasjus vast mitte, just tänu valusatele kogemustele. Niisiis igatsen ma väga, et saaks olla ja elada muretumalt. Aga selle muretuse jaoks… peab päris palju töötama ja muretsema.

Niisiis püüan ma valida strateegiliselt – vali parem stress!

Mu laps on mulle näidanud teed minu enda juurde:

  • valusalt, heleda ja ereda põlemisega,
  • ma olen õppinud, et mugav pole ma üldse, maksimalistlik see-eest küll,
  • ma olen kõõlunud iseenda suutlikkuse piiridel,
  • ma olen teadlikult ja senisest hoogsamalt liitlasi ja teekaaslasi otsima hakanud; olen leidnud ja neilt inimestelt palju õppinud,
  • ma tunnen igapäevaselt elu maitset ja hinda,
  • ma loodan, et kunagi tuleb ka rahulikum periood ja elamise “hind” langeb mõnevõrra – end tundes, liiga rahulikuks ei hakka ma kunagi, aga pisut mõõdukamat tempot… see kuluks ära,
  • olen kaardistanud iseenda ja oma elu edetabeleid ja prioriteete, sest… lihtsalt tulebki väga hästi valida,
  • õppinud vist seda, mille kohta võiks öelda “päris valikud” ja “päris vastutus” – kuula kõiki häid inimesi, aga tee ainult iseenda, oma visiooni ja sisetunde järgi, ja see võib teiste omast täielikult erineda (ilmselgelt võid ikka ka mööda panna ja eksida, aga hea valiku puhul on võita tohutult),
  • olen mõtisklenud, et kas ma lihtsamates oludes üldse oleksingi nii võimekas, nii motiveeritud – kas ma ikka paneks nii hullu, kui saaks ka laisemalt,
  • olen saanud aru, et mulle tegelikult vist meeldib, kui on väljakutsuv, ju ma siis olen selline – iseasi, kuivõrd väljakutsuv just olema peab,
  • olen vist ka enam-vähem jõudnud arusaamisele, et mul tõepoolest ON valikud, ma ei ole päriselt lõksus, ma saan mitte ohvrimängu mängida.

********************

Ressursipuudus: armastus

Kui minu rasedus oli roosamanna hormoonidega hoitud periood, siis pärast sünnitust kukkus mu ajukeemia kokku vist küll hetkest number 1. Oksütotsiinihägu ei olnud, küll aga olin kohe ennenägematult ärev. Kõik oli väga õudne, hirmutav, ohtlik. Mul läks pikalt, enne, kui tundsin ära depressiooni. See polnud “õige” sünnitusjärgse depressiooni nägu.

Soojad tunded kadusid ellujäämise sisse ära. Ratsionaalselt võttes oli see ellujäämine muidugi jutumärkides, aga minu aju ja enesetunde jaoks – täiesti reaalne ja pidevat valvelolekut vajav. Algul see klassikaline “kas beebi hingab”, hiljem juba kõik muud – ma pean ta magama saama, miks ta nii kaua magab, söögiaeg, kärutamisaeg, kärutamisaeg, kärutamisaeg. Väga üksildane. Lapse isa pidas paralleelselt oma ellujäämisvõitlust. Koos me seda teha ei osanud, ega osanud ka emotsionaalses mõttes teineteist toetada. Praktiliselt ju ikka, aga hing oli näljas. Muuhulgas ei suutnud ega osanud sellepärastki, et ellujäämiseks ja enese toetamiseks vajasime täiesti vastandlikke asju.

Niisiis lisaks muudele ressurssidele oli räiges defitsiidis ka armastus. Just siis, kui enim vaja.

Hüpates tänasesse päeva – armastus, mis see on? Minu isiklik definitsioon praegusel ajahetkel on, et see on sügav huvi, valmidus teist inimest näha, kuulda, tundma õppida (lõpetamatu, igikestev tegevus) – aga näha ja tundma õppida päriselt seda inimest, sellisena, nagu ta on. Mitte mingi enda kujutelma tundmaõppimine. Suur huvi ja täielik heakskiit, koos saba ja sarvedega. Sellele inimesele, sellisena, nagu ta on. See on üks pagana nõudlik definitsioon, sest… kas ma ise üldse olen kedagi armastanud, sellisel viisil? Ma ehk olen vähemasti püüelnud selle poole. Oma püüdlustes olen ma kahtlemata kõige kaugemal oma lapsega (see ei ole eksklusiivselt romantilise armastuse definitsioon minu jaoks, eksole! kohaldub mõningate eripäradega ka vanema-lapse suhtele). Ma tõesti väga imetlen oma last, ma arvan, et ma olen lõpmata uudishimulik tema suhtes (üldiselt, see ei väljendu igal ajahetkel). Ma väga püüan teda näha, kuulda, märgata – päris teda. Ja oi, see on tüütu, pingutust nõudev, ebameeldiv kohati (ja siis jälle äraütlemata äge). Inimene ei ole ju üheplaaniline. Minu väike inimene on lõp-ma-ta kapriisne, vahel täiesti põrgulikult talumatu. Igasugu hulle mõtteid tuleb vahel pähe, “mis sellest inimesest niimoodi saab”. Kui on parajasti kehv periood. Aga perioodid õnneks vahelduvad, algavad ja lõpevad. Ja selle suure tolereerimise kõrval, eks ma ikka püüan kasvatada ka. Kuidagi peab see inimene ju käitumise selgeks saama. Ma püüan päriselt olemas olla, kui lapsel on mõni järjekordne “maailmalõpp” – vahel päevas 5 maailmalõppu jutti – püüan siiralt jalga vedada tema susse. See eeldab väga palju jaksu, päris tihti mul lihtsalt ei ole ja kõik. Siis on mu enda sussid, mu enda väsimus ja “ma pean nüüd natukene teise tuppa minema ja rahunema”. Võimaldab ta mulle seda rahunemishetke jee!

Mis oli ja on siiani selle pühendumise ja märkamise juures mulle ränkraske – aga kes MIND märkab, kes MIND hoiab, mulle olemas on. Minu lapsepõlvekogemuses selline nähtud ja kuuldud tunde kogemus puudub. Püüan anda seda, mida ma ise kogenud ei ole. Nii et päris tihti kasvatan kahte last – ja see ülekasvanud, keskeaeelikust laps – see on eriti raskesti kasvatatav. Nii et ootamatult on pinnale tulnud ka minu enda emaarmastuse puudus ja igatsus selle järele. Ja seda armastust – seda ma ju üheltki teiselt inimeselt enam ei saa. Selfparenting. Ja leppimine. Võib-olla on vaja leinata neid saamata asju, ja siis leppida. Päriselt leppida.

Romantiline armastus aitab ka. Vähemalt mind. Hoitud tunne on väga selgelt ressurss, mis aitab hoida. Kui ma olen ise parajasti hoitud ja laetud – ma olen väga palju parem, kannatlikum, tasakaalukam, tähelepanelikum lapsevanem. See energia ülekanne toimib oivaliselt.

********************

Selle postituse ristiemad:

********************

Varasemad postitused autorilt M. :

Emaduse õppetunnid: neli uut mõttemustrit

ClangulaLisa kommentaar

Niisiis, eelmises postituses koondasin kokku oma emaduse suurimad väljakutsed (vt Kolm paradoksi). Eks probleemide kaardistamine (või teinekord ka lihtsalt hädaldamine) võib olla vältimatu esimene samm, et midagi saaks paraneda. Nüüd on aeg astuda edasi ning rääkida lahendustest.

Kuigi probleemid olid suuresti olmelised, siis lahenduste osas tahan rääkida eelkõige mõttemustritest. Sest just suhtumine määrab selle, mida me üldse probleemina tajume. Näiteks vihmasadu või tujukas laps võib olla probleem, aga võib olla ka ebaoluline detail või hoopis rõõmu allikas. Just see avastus on mind viimastel aastatel päästnud. Püüangi järgnevalt sõnadesse panna mõned päästvad mõtted, mis on selle keerulise eluperioodi minu jaoks märksa seeditavamaks muutnud.

Esimene õppetund: oleviku omaksvõtmine

Märkasin juba esimestel kuudel, et mu beebil ja koeral on üks huvitav ühine omadus (vt Õnne valem). Mul endal ei tundunud sellist imevõimet olevat ja see hakkas mind paeluma. Selleks on oskus elada olevikus.

Mina nimelt olen tõhus täiskasvanu ja oskan elada üheaegselt mitmes ajahetkes. Viibides näiliselt lapsega liivakasti ääres, on mu aju hõivatud hommikuste või hoopis järgmise nädala sündmustega. Pendeldan lakkamatult mineviku ja tuleviku vahel, sageli olevikku märkamata. See pole iseenesest halb oskus, vaid vastupidi – mineviku õppetundide ja tuleviku tõenäosustega arvestamine on küpsuse märk. Halb on aga see, kui enam teisiti ei oskagi. Küpsed üle ja lähed kõrbema.

Kui mõned ajarändurid armastavad minevikku, siis mina kaldun pigem tulevikku. Elu jooksul on mul kujunenud harjumus elada pidevas tulevikus, järgmise asja ootel (vt Kohalolu). Olen loomult kärsitu, mu rahutu meel on pidevalt ametis analüüsi ja hinnangutega. Näiteks vaatan oma toas ringi ja suudan näha ainult seda, mis võiks olla teisiti. Vaip on plekiline, peaks ära pesema… Diivan on kulunud, peaks uut otsima… Nende klotsidega pole ammu mängitud, peaks välja vahetama… Peaks, peaks, peaks. Ja nõnda märkamatult lisan aina uusi asju oma niigi ülepaisunud kohustuste nimekirja.

Tegelikult saab ka teisiti. Alustuseks võib teha oma ajarännakus kannapöörde ja meenutada minevikku. Mäletad, kuidas me selle vaiba Helsingi kaltsukast leidsime ja kuidas see meie uue tühja korteri särama lõi? Mäletad, kuidas sa alguses sellest tädi Tiia vanast diivanist keeldusid, kuid lõpuks sobis see siia nagu valatult? Igal asjal ja asjaolul on oma lugu ja põhjus, miks ta on just siin, just selline. Vahel tasub neid lugusid meenutada, et näha suuremat pilti ja mitte uppuda oma olmelistes peaks-ides. Kõik, mis mind ümbritseb, tundus ju kunagi see ihaldusväärne tulevik seal peaks-ide nimekirja lõpus. Võta siis hoog maha ja naudi vaadet.

Proovida võib ka üht lihtsat, kuid tõhusat harjutust. Asenda igas lauses sõna “peaks” sõnaga “tahaks” ja proovi lisada põhjendus. Tahaks vaiba ära pesta, sest mulle nii meeldib, kui kodu on puhas. Tahaks lastele uued klotsid otsida, sest see on nii lahe, kuidas nad iseseisvalt mängivad. Tahaks uue diivani osta… või tegelt äkki ei tahakski, see on täitsa äge diivan! Võluväel muutub kohustuste nimekiri soovide nimekirjaks, mis on hoopis lühem ja motiveerivam. See võib tunduda nagu aju lollitamine, kuid tegelikult on see väga põhimõtteline fookuse muutus. See paneb märkama vabadusi, mida ma pole ära andnud.

Ja viimaks, mõnikord ei ole üldse vaja nii palju juurelda, vaid lihtsalt stoilise rahuga vaadelda. Kasvõi vaiba mustrit ja plekke. Usaldada, et need plekid pole ohtlikud ega koledad – nad lihtsalt on. Kodus lastega on igav? Laste lollitamine ajab vihale? Nojah, siis on igav ja vihane. Inimestel on igasugu tundeid. Ega sellepärast ei pea veel närvi minema. (Ilmselt paistab välja, et minu tööriistakasti on lisandunud ka meditatsioon.)

Teine õppetund: kui tahad lõigata, hakka külvama

Emana tunnen sageli puudust oma vabast, segamatust ajast. Väikeste laste puhul, kes vajavad pidevat tähelepanu, tähendab see aega lastest eemal.

Alguses tundus mulle, et mul on mingi iseenesestmõistetav õigus sellisele ajale. Et inimesel on sünnipärane õigus vabale ajale ja minult on see ära võetud. Et maailm on mulle seda võlgu. Ja kui maailm oma võlga ära ei maksa, siis on minul omakorda õigus muutuda pahuraks ja kergesti ärrituvaks.

Aegamööda olen saanud selgeks, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua. Sest maailm pole mulle mitte midagi võlgu. Huvitav on mõtiskleda, kas õigus vabale ajale üldse ongi inimese baasvajadus või lihtsalt ühiskondlik norm. Kaldun arvama viimast, misjuhul tekiks ka võimalus sellest vajadusest mõningase meelekindluse abil lihtsalt loobuda. Kuid olgu, võtkem siinkohal vääramatuks eelduseks, et ma vajan vaba aega. See on minu isiklik eripära ja ma võtan selle omaks.

Minu puhul on vaba aega võimalik saada ainult siis, kui saan lapsed jätta teisele hooldajale, tavaliselt mehele. Häda on aga selles, et ka temal endal on enamasti tõsine puudus vabast ajast. Nii tekib nõiaring, kus kumbki ei saa võimaldada teisele vaba aega, sest vajab seda hoopis ise. Aga vastutus selle ringi katkestamise eest ei lasu maailmal, vaid meil endil. See käib nii: selleks, et saada vaba aega lastest eemal, pean ma ise esmalt investeerima veel rohkem aega lastega koos olemisele. See võimaldab mehel puhata ja nõnda loon ise eeldused oma soovide täitumiseks. Alles siis saan paluda mingeid vastuteeneid.

Nii saigi mulle selgeks, et ainus viis oma probleemi lahendada on joosta iseendast kiiremini. Selleks, et saaks pingutada vähem, tuleb esmalt pingutada rohkem. Maailmale ei saa esitada tellimusi: paluks vaba aega, paluks mulle seda, sellist või toda. Maailmale saab ainult pakkuda: siin on minu panus ja pingutus. Kui sellele järgnevad soovitud tulemused, siis aitäh. Ja kui ei järgne, siis on maailm vähemalt minu panuse võrra rikkam ja mina ise targem.

Mõnikord võib see kõik tõepoolest osutuda võimatuks ning ei jää üle muud, kui heita end universumi meelevalda ja loota imepärast kingitust. Kuid sellele ei tasu lootma jääda ning pole ka mõtet pettuda, kui nõudlikke tellimusi ei täideta.

Kolmas õppetund: iseendaks saamine

Emaduse sisse on lihtne ennast ära kaotada. Võrreldes senise eluga on olustik nii radikaalselt muutunud, et raske on iseennast selles ära tunda. Eriti teisel aastal hakkasin tajuma ebamugavust ja lausa identiteedikriisi. Varem olin end määratlenud oma kutsumuse ja eriala, hobide, sotsiaalse ringkonna ja igapäevaste valikute kaudu. Sellest kõigest oli nüüd alles jäänud õige vähe – tööl ma ei käinud, seltsielu ja hobid oli piiratud, nagu ka igapäevane valikuvabadus. Mis minust niimoodi alles jääb? Mille poolest ma üldse eristun mõnest teisest inimesest? Kes ma sellisena olen?

Võtsin siis iseennast luubi alla ja hakkasin sooritama vaatlusi. Võtkem näiteks: lastele riiete valimine. Tänu sõpradele-sugulastele saabus mulle üsna suurtes kogustes kasutatud riideid. Võtsin kõik tänulikult vastu. Kuid suur osa neist ei jõudnud lõpuks meie kappi, sest mul olid peal mingid alateadlikud filtrid. Näiteks praakisin koheselt välja kõiksugu logode, loosungite ja multikategelastega riided. Lisaks tõstsin kõrvale erkroosad ja/või sädelevad printsessirõivad. Ma ei kanna selliseid ka ise, kuna minu meelest need piiravad enesekuvandit ja kinnistavad stereotüüpe, millesse ma ei usu. Riided, mis mu valikust kõrvale jäid, kuid olid veel kantavad, pesin läbi, voltisin hoolega kokku ja viisin taaskasutusse.

Tähelepanelik vaatleja leidis siit päris mitu olulist vihjet oma vaatlusobjekti kohta. Paistab, et meil on tegemist inimesega, kellel on selged hoiakud soorollide ja tarbimisühiskonna suhtes. Lisaks paistab välja keskkonnateadlikkus ja võib-olla ka finantsiline arukus, sest ta tahab kõik esemed lõpuni ära kasutada. Sellise detektiivitööga hakkasin lõpuks märkama, et tegelikult ma olen ikka mina ise – muutunud on ainult olukorrad, kust see välja paistab. Välist peegeldust on vähem, kuid see ei pea tähendama identiteedikadu.

Omaette teema on veel see, et minu identiteet ei olegi mingi kivisse raiutud, kõrgemalt poolt tulnud kujund, millest ma pean kinni hoidma. See on hoopis midagi, mida ma ise saan luua ja sobivas suunas mudida. Nagu ütleb minu lemmikkoolitaja ühes oma netisaates, siis iseendaks saamine ei ole mitte arheoloogia, vaid arhitektuur. Muidugi on meil kõigil mingid sünnipärased eeldused, tugevused ja nõrkused. Nendega tuleks end esmalt kurssi viia ja seejärel neid vormida – midagi võimendada, midagi ohjata. Sellised teadlikud valikud ütlevad meie kohta palju rohkem kui mistahes kaasasündinud omadused.

Mina olen näiteks otsustanud, et tahan endas kasvatada empaatiat ja minnalaskmist. Kuigi olen loomu poolest üks igavene kahtleja ja kriitik, olen eriti viimastel aastatel aru saanud, et aeg-ajalt on kasulik iseenda ja oma otsustega rahu teha. Ja mitte ainult enda, vaid ka teiste inimestega. Ma ei pea lakkamatult paremale ja vasakule hinnanguid jagama, vaid võin usaldada ja võtta asju sellistena, nagu nad on. See ei tule mulle päris iseenesest. (Vähemalt mitte kaine peaga, sest sünnitusjärgse oksütotsiinilaksu all kogesin ma küll peaaegu ebamaist empaatiat, mis oli nii rikastav ja vabastav; vt Mina ja oksütotsiin). Eriti laste kasvatamisel tuleks selline tööriist vägagi kasuks.

Nõnda oma harjumusi kujundades loon ennast üha uuesti ega pea enam mõistatama, kes ma olen. Sest see polegi mingi mõistatus, mida lahendada, vaid raamat, mida kirjutada.

Neljas õppetund: probleemid on meie sõbrad

Nagu eelmisest postitusest näha (vt Kolm paradoksi), on mul väga palju probleeme. Ma olen seltsielust eemale jäetud ja magamatusest kurnatud, ma ei saa omatahtsi käia duši all ega kempsus, rääkimata kohvikust või teatrist, ma igatsen intellektuaalseid väljakutseid jne. Kui inimesel on nii palju probleeme, siis inimesel on raske. Oleks vaja, et probleeme oleks vähem.

Ka minu lastel on väga palju probleeme. Eriti üheaastasel, kelle ambitsioonid on oskustest kaugele ette tormanud. Seda ei tohi, toda ei ulata, see klots ei mahu siit august sisse, suur õde virutas kühvliga vastu pead ning kümme korda päevas käivad jalad all risti ja inimene kukub. Ja nii iga päev!

Ega lapsed on ikkagi väga õrnad ja tundlikud. Kui ema läheb ära, siis tekib neil kohutav stress ja trauma. Kui nad peavad üksinda magama, siis tekib neil surmahirm ja trauma. Kui nad nutavad, siis tuleb nad kiiresti vaigistada, enne kui tuleb hüljatuse trauma. Kui neil ei õnnestu redelist üles ronida, siis tuleb neid aidata, sest muidu nad kaotavad usu iseendasse ja tekib trauma.

Üleüldse on inimene üks habras olend. Kui süüa kartulit ja liha koos, siis läheb keha rikki. Kuna elame 21. sajandil, siis imbub meie aju läbi ohtlikest mürkidest ja tuleb jälle minna infrapunamatile vedelema. Kui keegi meile valetab, siis me saame trauma ega saa enam mitte kunagi mitte kedagi usaldada.

Olgu, siinkohal ma sunnin end pidurit tõmmata ja empaatiat rakendama. Küllap on inimestel omad head põhjused, miks nad usuvad detoksifikatsiooni müüti jmt pseudoteaduslikku jura. Ja valetamine on ebameeldiv, nagu ka ninali käimine. Point on selles, et miskipärast on väga levinud narratiiv, et inimene on habras ja probleemid on kahjulikud.

Niimoodi sõnastades on muidugi selge, et see narratiiv ei ole eriti võimestav. Ometi meeldib meile teinekord seda uskuda, sest see vabastab meid vastutusest. Kui inimene on habras ja probleemid on kahjulikud, siis on see täiesti õigustatud, et ma olen oma probleemide koorma all pidevalt pahas tujus ja õnnetu. Sinna pole midagi parata!

Mulle tõtt-öelda probleemid meeldivad. Märkasin juba noore täiskasvanuna, et mul on võime säilitada külma närvi olukordades, mida üldiselt peetakse keeruliseks. Mind võivad ärritada argielu pisiasjad, kuid päriselt rasketes olukordades valdab mind eriline rahu ja meelekindlus, ma muutun vaikseks, fokuseerituks ja tõhusaks. No näiteks kui ma 19-aastaselt üksinda Euroopas reisides kaotasin nii telefoni kui ka rahakoti ja pidin öises rongis võhivõõrastelt abi paluma keeles, mida ma ei osanud. Sellised olukorrad tekitavad minus erilise tunde, et ma elan täiel rinnal.

Olen täiesti veendunud, et igal inimesel on oma elust ette näidata keerulisi olukordi, mis on oskuslikult lahendatud. Neid tasub meeles pidada ja endale aeg-ajalt üle jutustada, et mitte lasta ennast õõnestada inimene on habras narratiivil. Sest inimene on sitke ja probleemid on meie sõbrad.

Mina ei ole nõrk ja probleemne ja ammugi pole seda minu lapsed. Enamgi veel, raskused ei ole üldsegi probleemid, vaid elu kõige sisukam osa. Raskuseid ei tule vältida ning kindlasti ei tule oma lapsi nende eest „kaitsta“. Hea elu ei tähenda seda, et inimesel puuduvad probleemid. Loomulikult on kuskil piir, kust alates raskused muutuvad ületamatuteks ja probleemid ohtlikeks. Aga see piir on palju kaugemal, kui inimene on habras narratiiv meile sisestab. Lapsed ei lähe katki, kui viibivad aeg-ajalt emast eemal või kukuvad liiga palju. Vastupidi – ilma kukkumata polegi võimalik normaalselt kõndima hakata, sest just nõnda õpib laps oma keha tajuma ja turvaliselt maha potsatama. See protsess võib teinekord tekitada stressi või rahulolematust – aga just see panebki meid rohkem pingutama, et lõpuks jõuda sügava naudinguni oma saavutustest (vt Spordipäev).

Kokkuvõttes…

… on just see viimane – raskuste ümbermõtestamine – üks minu peamisi õppetunde emadusest. Tagantjärgi näen, kuidas see õppetund saabus mulle esmalt läbi imetamise, mis moodustas tohutu osa minu emaduse algusest.

Juba esimestel päevadel nimelt selgus, et imetamine on väga raske (vt Liiga vähe piima). Sellest sai tõeline katsumus, mis kaaperdas täielikult minu esimesed kuud emana. Tundsin end läbikukkununa ja reedetuna, ma ei suutnud olukorda mõista ega aktsepteerida. Kuid ma pühendasin end olukorra lahendamisele, süvenesin selle põhjustesse ja õppisin leppima tagajärgedega. Selle käigus murdsin ükshaaval kõik oma tabud ja eelarvamused (vt Mida tähendab tabu?), mida ma varem isegi ei märganud. Ja usun siiralt, et see kogemus tegi minust mitmes mõttes parema inimese. Justnimelt seetõttu, et see oli nii raske.

Nagu imetamine, nõnda kogu emadus. Loodetavasti jäävad mulle meelde nii raskused kui ka nende ületamine, sest lõppude lõpuks selles seisnebki elamise kunst: süvitsi mõista probleeme, sirge seljaga neid lahendada, ja sealjuures tundliku täpsusega doseerida empaatiat ja nõudlikkust. Õiges kohas kahelda ja õiges kohas usaldada.

Emaduse õppetunnid: kolm paradoksaalset probleemi

Clangula2 kommentaari

Minu karjäär täiskohaga emmena läheneb lõpule. Loomulikult jään ma elu lõpuni emaks, kuid edaspidi kavatsen seda üliinimlikku koormust ühiskonnaga õiglasemalt jagada (loe: lapsed lähevad lasteaeda). Sel sügisel, olles neli aastat koduseinte vahel küpsenud, naasen ma tööle ja täiskasvanute maailma.

Tahaksin selle elumuutuse eel korrastada oma mõtteid ja kogemusi viimastest aastatest. Selles postituses kirjutan lahti, millised on minu jaoks suurimad raskused täiskohaga emana. Ja järgmises jagan lahendusi, milleni olen jõudnud.

Minu esimesed aastad emaduse teekonnal olid tõepoolest konarlikud. Kohanemine jätkub praegugi. Olgugi et lapsed olid oodatud ning esimesed kuud pärast sünnitusi hõljusin enneolematult heleroosades õnnepilvedes (vt Mina ja oksütotsiin). Sellest hoolimata on mind sageli närinud tunne, et ma olen kuidagi vales kohas. Et ma ei tunne ennast iseendana ega suuda elust rõõmu tunda. Et ma ei naudi emadust, vaid see lämmatab mind. Ja selle põhjuseks on mõned emaduse paradoksid, mis tegid – ja teevad siiani – emadusest minu elu suurima väljakutse.

Isolatsioon, aga samas privaatsuse puudus

Minu suurimaks probleemiks on algusest peale olnud äralõigatuse tunne. Kirjutasin juba kolm aastat tagasi (vt Kus on küla?), et emaks saamine on kõige üksildasem asi, mida ma olen elus ette võtnud – ja ma pole kaugeltki mitte üksikvanem. Emaks saamisega kerkis minu ja maailma vahele mingi nähtamatu müür. Takistatud on igasugune normaalne sotsiaalelu, nagu sünnipäevad, kohvitamised, sotsiaalsed hobid, kultuuriüritused. Kui varem olid sellised sündmused elu iseenesestmõistetav osa, siis nüüd tuleb osalemiseks tuleb sooritada järgnev tõkkejooks.

Esimene tõke: läbirääkimised teiste hooldajatega. Mõnikord lõppeb kogu jooks juba siin. Teine tõke: enda füüsiline väsimus. Võib osutuda ületamatuks, kui lapsel on kehva une periood. Kolmas tõke: ajakava klapitamine. Äkki saan osaleda koos lapsega, aga ainult juhul, kui õnnestub kohandada une- ja söögiaegu. Neljas tõke: logistika. Rohkem või vähem närvikulu lapse reisikoti pakkimisega („reis“ tähendab siinkohal igasugust 2h+ kodust eemalviibimist), mis arvestaks mh ilmastikuga, ürituse iseloomuga, lapse hooajaliste lauakommete ja seedimistrendidega. Viies tõke: mingi ebamäärane ühiskondlik surve, et noor ema tegelikult ei peakski kuskil hulkumas käima, sest a) nad kasvavad ometi nii kiiresti ja b) laps võib ema äraolekust saada eluaegse trauma.

Niipea kui tõkkejooksu mõni pulk langeb, istun taas oma õndsate koduseinte vahel, nägemata vahel päevade viisi ühtegi täiskasvanut peale kurnatud abikaasa. Kui aga kord oma üksindustunnet kolleegile kurtsin, sain teravmeelse vastuse: „Sa pole ju üksi, sul on ju laps!“

Jah, laps. Selles mõttes oli Robinson Crusoel lihtsam. Ta võis käia segamatult kempsus, otsustada oma uneaja üle või istuda mereliival ja mõelda rahus oma mõtted lõpuni (vähemalt kuni Reede saabumiseni). Isolatsioon võib olla päris meeldiv, kui sellega kaasneb privaatsus. Väikeste lastega pole ka seda.

Mul on üks kaunis mälestus selle aasta aprillist. Ühel hommikul nimelt õnnestus mul käia duši all, samal ajal kui lapsed teises toas rahulikult mängisid! See oli esimene kord viimase 3.5 aasta jooksul, kui ma sain käia päevasel ajal üksinda duši all, ilma et pidanuks paluma kedagi lapsi valvama. Ka iga kempsuskäik nõuab informeerimist ja ajastamist. Unevabadusest ma ei hakka rääkimagi. Ja lisaks füüsilisele privaatsusele on pideva rünnaku all vabadus mõelda oma mõtteid (vt Klaasist päkapikk). See on ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks olen viimastel aastatel esimest korda elus hakanud kogema ärevust.

Ropult palju tööd, aga samas väga igav

Veel üks kurnatuse allikas on see, et väikeste lastega majandamine neelab tohutult vahemälu. Võtame näiteks päeva, mil läksime esimest korda pärast teise lapse sündi kogu perega (2 täiskasvanut, beebi, mudilane ja koer) õue. Oli veebruar.

„Nii, hakkame siis vaatama, õues on täna 5 kraadi, toon mudilasele keldrist õhema kombe, oi see on talve jooksul väikseks jäänud, uuesti keldrisse, võtame parem selle, tule tibuke tutipluti, üks jalg teine jalg jne, müts-müts-mütsid pähe trallallaa, aa kus su sokid on, oota siin ma toon sokid, nii kõik selga, ok jess üks on tehtud, beebile panen selle kombe ja kandelinasse, ei parem kandekotti, ööh beebil jälle mähku lekib, beebi paljaks, uus mähku kuivad riided õueriided kandekotti, ups enne pean ju endale soojema pluusi panema, beebi välja, kandekott ära, endale pluus selga, kandekott ja beebi tagasi, nii jess kolm tükki tehtud, aga kas mudilane pissil käis, ööh mudilasel riided ära, potile, riided selga tagasi, koer tule nüüd ja… juba olemegi õues!“

Saime õues olla oma tubli 10 minutit, enne kui beebil kõht tühjaks läks ja pidime tagasi tuppa minema. Sest selle majandamise peale oli söökide vaheline tunnike kenasti ära kulunud.

Igapäevase rutiini jooksmapanek on teinud minust superlogistiku. Ma oskan peast öelda, millised püksid on parasjagu pesus ja millised kapis, mida külmikus täpselt kui palju on, millal, mida ja kui palju keegi viimati sõi ning millal ja mis tujuga üles ärkas. Sest kui ma neid asju meeles ei peaks, siis oleks argielu veelgi kaootilisem. Ometi on mul sageli tunne, et ma jooksen sündmustel järel, sest päeva kulgemine takerdub loendamatute pisiasjade taha.

Minu viimase aja „lemmikud“ on näiteks need hetked, kus lapsed otsustavad sünkroonis kakal käia. Suurem käib juba ise potil, kuid ei ulata veel ise oma tagumikku pühkima. Väiksemat aga ei saa potil olles üksi jätta, sest tema jaoks pole suuremat rõõmu kui pühkimata pepuga diivaline ronimine. Või siiski – veelgi suurem rõõm on poti sisu sensoorne uurimine. Seega olen paraja portsu ees (!), kui potitan parajasti pisemat ja suurem teatab, et ka tema läheb nüüd asjale. Õnneks on suuremal piisavalt kannatlikkust, et kempsus abikäsi oodata, kuni ma pisema puhtaks pesen, mähku jalga topin ja poti turvalisse kohta tõstan. Seda kõike vaid selleks, et järgmisel hetkel jälle pott alla võtta ja mähku eemaldada, et pooleliolnud tegevust jätkata. Igasugune sujuv liikumine punktist A punkti B on võimatu, ilma et vahele trügiksid punktid C, D ja E, sest lineaarsus on täiskasvanute pärusmaa.

Ema on pidevalt valmis reageerima, ümber lülituma, sebima, kohanema. Olukord võib hetkega muutuda. Ja kui ka ei muutu, siis majapidamine nõuab lakkamatut tähelepanu ja tegelemist. Käib halastamatu võitlus entroopia vastu. Mäletan ühte hommikut, kus ma varisesin kokku ega jaksanud tund aega mitte midagi teha. Selle tunnikese möödudes oli terve korteri põrand mattunud ühtlase kultuurkihi alla ja pesemata nõud kraanikausis olid eksponentsiaalselt paljunenud.

Ja samal ajal on mu vaene aju näljas, sest päriselt mõelda pole mitte midagi. Mu pilk eksleb loiult mööda tuba, vahib igatsevalt aknast välja, otsides meeleheitlikult vaimutoitu. Tõsi, ma loen küll iga päev raamatuid. Nimetan püüdlikult sõnu ja esemeid, millele mu üheaastane särasilmil osutab. Lehm. Pall. Tüdruk. Lehm. Pall. Tüdruk. Ja õhtuti saan oma ajusid ragistada juba nõudlikumate teostega kolmeaastastele, näiteks „Väike panda otsib sõpra“.

Kui lapsed tuttu ja koer jalutatud saab, saabub happy hour. Selle 1-2 tunni jooksul, mis ma veel jaksan ärkvel olla, tuleb kiirkäigul rahuldada kõik oma põhivajadused. See on püha aeg, mil ma saan käia duši all, lugeda raamatut, helistada sõbrale või vaadata filmi. Seda muidugi juhul, kui üheaastane lutti ära ei kaota või kolmene ei juhtu unes krokodilli nägema. Ja loomulikult ei saa teha neid kõiki, heh, sama õhtu jooksul duši alla ja filmi vaatama, kes siis nii palju jõuab!

Armastus on, aga võrdsust ei ole

Liigume nüüd olmetasandilt kõrgematesse sfääridesse ja räägime lapsevanema tundemaailmast.

Tundub igati loomulik, et lapse ja vanema suhe on asümmeetriline. Vanem pingutab, juhib ja panustab. Laps… on lihtsalt laps. Muidugi tuleb ka lastele seada teatud ootuseid ja kohustusi. Kuid üldplaan on selge – vanem annab ja laps võtab. Vanema ülesanne on panustada lapsekasvatusse kõikide oma ressurssidega. Ja lapse ülesanne on lihtsalt kasvada, ilma igasuguse teadliku pingutuseta. See pole sugugi etteheide, vaid neutraalne tõdemus, asjade loomulik käik.

Praktilises elus on aga raske jääda neutraalseks, sest asümmeetria on kurnav. Näiteks empaatia vallas. Rahumeelne vanemlus näeb ette, et esimene samm mistahes käitumisprobleemi või konflikti lahendamisel on empaatiline peegeldamine ja valideerimine. „Sa oled pahane, et see käru kinni jäi. Küll on nõme lugu!“ „Sa tahaksid ainult magustoitu süüa. Koogid on väga maitsvad!“ Aga mis saab siis, kui ma ise vihastan, sest näiteks on aeg riidesse panna, kuid mudilased jooksevad amokki, lõuates ise täiel kõril „blöö-blöö-blöö“? Kas nad peatuvad, panevad mulle käe õlale ja lausuvad mõistvalt: „Sa tahaksid juba minema hakata, aga meie siin jookseme ringi nagu segased. Küll see võib närvi ajada!“

Ütlen otse välja: väikesed lapsed on isekad. Ka see pole etteheide, vaid lihtsalt aju arengu paratamatu asjaolu. Kuid siiski äärmiselt närvesööv asjaolu. Kui mul poleks lapsi, siis ei veedaks ma ealeski vabatahtlikult terveid päevi inimeste seltsis, kellel puudub minu suhtes igasugune empaatiavõime. Inimesed, kes löövad ja hammustavad mind, kui on vihased. Inimesed, kes sikutavad mind riietest ja sõtkuvad mul jalgadega otsas, kuigi ma olen öelnud, et see ei meeldi mulle. Inimesed, kes nuttes või naerdes (ma isegi ei tea, kumb on hullem) viskavad põrandale toidu, mille valmistamiseks mul kulus tunde.

Kuid laste puhul tuleb sellest kõigest mööda vaadata. Tuleb säilitada rahu ning mitte midagi isiklikult võtta. Mitte tajuda rünnakuna käitumist, mis täiskasvanu puhul päris kindlasti oleks pahatahtlikkus. Ja loobuda kaasaegsest narratiivist, et armastus põhineb võrdsusel (millest kirjutan pikemalt mõnes järgmises postituses). Pärast nelja aastat intensiivset treeningut olen jõudnud selleni, et headel päevadel ma siiralt suudan seda. Kuid treening jätkub, sest väljakutse on üüratu. (vt Leppida või mitte leppida?)

Aga see pole veel kõik…

… sest probleeme on veel ja veel. Kuid veelgi tähtsam, ma juba kangesti kibelen lahendustest rääkima. Tõtt-öelda on selle postituse kirjutamine nõudnud omajagu pingutust ja kaevetööd, et oma mälusoppidest kõiki neid hädasid esile manada ja nõnda ohjeldamatult viriseda. Igapäevaselt need teemad enam laual ei ole, sest mul on olemas tõhusad lahendused, millest kirjutan järgmises postituses. Ma soovin neid probleeme siiski mäletada. Mäletada probleeme, aga põlistada lahendusi.

Peter Gray “Vabadus õppida”

ClangulaLisa kommentaar

Lausa imelik, et mulle pole varem pähe tulnud kirjutada siin blogis mõnest raamatust. Vaatasin lugemispäevikust, et olen oma kolmeaastase emaduskarjääri jooksul lugenud kokku 19 beebi/lapseteemalist raamatut. Kaugeltki kõik neist pole muidugi arutelu väärilised, kuid osad on pakkunud üksjagu mõtteainet. Nii ka P. Gray “Vabadus õppida”, millest tulebki selle blogi esimene raamatu ülevaade.

Vabadus õppida : miks teeb loomuliku mängimistungi toetamine meie lapsed õnnelikumateks, sõltumatumateks ja paremateks eluaegseteks õppuriteks

Peter Gray “Vabadus õppida: miks teeb loomuliku mängimistungi toetamine meie lapsed õnnelikumateks, sõltumatumateks ja paremateks eluaegseteks õppuriteks” Tõlkijad Helin Haga ja Katrin Saage; ilmunud 2013, eesti keeles 2018. Kirjastaja: Demokraatliku hariduse kogukond PUNT.

Mis raamat see on?

Peter Gray “Vabadus õppida” on vabahariduse manifest. Umbes pool raamatust räägib mängimisest – kui kasulik on laste jaoks mängimine ning kui tõhusalt nad omandavad elulisi oskusi läbi mängimise. Ülejäänud raamat arutleb selle üle, kuidas klassikaline koolisüsteem igasugust mängimist ja õpimotivatsiooni lämmatab. Samuti tutvustab autor alternatiivset koolimudelit, kus õppimine toimub täielikult läbi vaba mängu ja enesejuhitud õppe. Tundub, et sellest raamatust on saanud vabahariduse piibel, mille kummardajaid leidub juba ka Eestis.

Mina kindlasti kummardajate hulka ei kuulu ning kohe räägin lähemalt, miks. Kuid nagu öeldud, pakkus raamat siiski ohtralt mõtteainet ning nii mõnedki ideed jäid mind tõsimeeli kummitama. Niisiis, alustan kriitikast ning lõpetan kiitusega.

“Pahad” vs “head”

Nimetasin seda raamatut manifestiks, kuna see kannab väga tugevat ideoloogilist sõnumit. Ja nagu manifestid ikka, kubiseb ka see raamat liialdustest, mustvalgest lähenemisest ja provokatsioonidest. Koguni sel määral, et esimeste peatükkide lugemine oli minu jaoks vaevaline ning kohati diagonaalne.

Kogu asi algab veendumusega, et kiviajal oli elu kui lill. Nähtavasti olid kütid-korilased üdini õnnelikud inimesed, kelle punapõsksed lapsed nautisid lõputut vabadust ning keksisid hommikust õhtuni käsikäes aasal ringi. Kuna see oligi kogu nende kool, siis sirgusid neist kõigist “enesekindlad, tahtejõulised, loomingulised ja riskialdis” inimesed. Ja kuna nõnda elasid meie esivanemad, siis pole kahtlustki, et nõnda peaksime elama ka meie. Sellised õudused nagu põlluharimine, feodalism ja kirik ajasid meid aga Eedeni aiast välja ning algas inimkonna ühemõtteline allakäik ja kannatuste rada.

Ilmselt paistab juba välja, et mind selline lähtepunkt ei köida. Mingi kindla ajalooperioodi ühekülgne ülistamine ja selle möödumise pidamine “ebaloomulikuks” lihtsalt ei klapi minu maailmavaate ja arusaamisega loomulikkusest. Peaksin sellest ehk eraldi postituse kirjutama. Aga raamatu põhiteema on siiski mujal.

Põhiteema on selles, kui lastevaenulik on klassikaline koolisüsteem. Ka see argumentatsioon sisaldab häirivalt palju liialdusi ja mustvalget üldistamist. Näiteks: “Kõik, kes on kunagi koolis käinud, teavad, et kool on vangla.” Hmm… Olles ise õppinud ja õpetanud äärmiselt inimkeskses koolis, kus valitseb kultuurne ja lugupidav õhkkond, ei tuleks mulle pähegi võrrelda seda kohta vanglaga. Tõsi, olles õppinud ja õpetanud ka teistes koolides, möönan, et sellised koolid on haruldased. Kuid on vale väita, et olemasoleva süsteemi raames pole lastel kuidagi võimalik end koolis hästi tunda. Aga olgu, vaatan edaspidi raamatu provokatiivsest toonist mööda ning asun sisulisema poole kallale.

Klassikalise koolihariduse kaitseks

Gray rõhutab, et nagu kõik sotsiaalsed liigid, õpib ka inimlaps elulisi oskusi läbi mängimise, ning õppimine on kaasasündinud instinkt. Olen täiesti nõus – kuid minu meelest ei järeldu sellest sugugi, et igasugune ülalt alla õpetamine on saatanast. Gray nägemuses on olukord, kus passiivne laps saab teadjamalt täiskasvanult õpetust, põhimõtteliselt vale. Tema arvates on ülalt alla õpetamise juured feodalismis ja kristluses ning sellise õpetamise eesmärgiks on teenida kitsa ringi poliitilisi huve. Mina nii ei arva. Esiteks on päris kindel, et ka nö loodusrahvastel toimub mingis vormis teadmiste üleandmine täiskasvanutelt lastele. Teiseks ei näe ma selle taga mingit ideoloogilist vandenõud, vaid selget eesmärki, et lapsed omandaksid juba olemasolevad teadmised kiiresti ja tõhusalt.

Kaasaegne ühiskond toetub rohkem kui kunagi varem inimkonna akumuleerunud teadmistele, eriti teaduse ja tehnoloogia vallas. Seetõttu ongi kaasaegne haridussüsteem optimeeritud olemasolevate teadmiste kiireks omandamiseks, et nende peale kasvatada uusi ideid (seda siis juba kõrghariduse tasandil). Et luua uusi kasulikke teadmisi, tuleb end esmalt kurssi viia sellega, mis on juba teada. Ja kui inimene hakkab näiteks füüsikaseadusi õppima alles ülikooli astudes, läheb tal sellevõrra kauem aega, et jõuda omapoolse uudse panuseni. Kui talle aga varakult ja süstemaatiliselt tutvustada, mida selle teema kohta juba teada on, siis jõuab ta uute avastusteni sellevõrra varem. Teisisõnu, kui igaüks hakkaks omal käel ratast leiutama, siis oleksime ikka veel kiviajas (nagu Gray küllap soovikski, aga mina mitte).

Rääkides “kasulikest teadmistest”, siis tekib muidugi küsimus, et kelle jaoks kasulikud. Kelle huve haridussüsteem teenima peaks? Ka siin lähevad minu ja Gray arvamused lahku, kuna minu meelest on selge, et haridusüsteemi ainus eesmärk ei saa olla indiviidi isiklik areng. Haridus peab teenima ka laiemat ühiskondlikku huvi ning pakkuma õppijale konkreetseid tööriistu ühiskonda panustamiseks. Akadeemilised oskused ning teadmised on just sedasorti tööriistad.

Minu teine etteheide vabaharidusele on seotud ühiskondlike kokkulepetega. Kui puudub igasugune ülalt alla õpetamine, siis mis saab kultuurikaanonitest? Ma ei ole mingi rahvuslane, kuid väärtustan siiski ühist kultuurset jalgealust. Ühised tüvitekstid, muusika ja ajalookäsitlus, kombed ja narratiivid on see mõtestatud ühisosa, mis aitab üksteist ja iseennast mõista. Isegi kui seada eeskujuks korilased, siis lõkke ääres vanade lugude kuulamine ja mingit sorti etikett on nende kultuuris päris kindlasti au sees. Kuidas sobitub kultuuriline õppimine haridusmudelisse, mis põlgab hierarhiat?

Kolmandaks toon välja oma mure selle üle, kui õppimises puudub igasugune stress. Gray rõhutab, et hea soorituse surve tapab õpimotivatsiooni ning et stressiolukord pärsib uute teadmiste omandamist. Nõus, kuid minu meelest ei ole lahendus selles, et eemaldada õpilaste elust igasugune pinge ning lasta neil mõnuleda oma mugavustsoonis omaenda kehtestatud (mängu)reeglite järgi. Kui eesmärgiks on õppida elulisi oskusi, siis ebamugavate olukordadega toimetulek peab vaieldamatult kuuluma nende hulka. Näiteks avalik esinemine. Ja mitte ainult sellistel tingimustel, nagu õpilane seda ise parasjagu soovib. Mõningane stress on normaalne osa elust, mida tuleb valitseda, mitte vältida.

Ideed, mis kõnetasid

Asun nüüd helgema osa juurde ja räägin sellest, mis mulle meeldis. Laias laastus võib öelda, et haridust puudutavad peatükid tekitasid minus pigem vaidlussoovi, kuid mängimise teooria tundus veenev ja sümpaatne. Laste jaoks on mängimine sama, mis täiskasvanute jaoks loometöö, meditatsioon või mistahes muu tegevus, mis pakub vaimset naudingut ja vaba mõttelendu. Need on kogemused, mis muudavad elu elamisväärseks. Enamgi veel, mänguline mõtteviis aitab mõista elu tõelist olemust – elu ei ole võistlus ega kontrolltöö, vaid mäng.

“Päriselu ongi mitteformaalne mäng. Selle reegleid saab lõputult muuta ja nende loomises peab igaüks osalema. Päriselus ei ole võitjaid ja kaotajaid, sest lõpetame kõik samas kohas. Üksteisega läbisaamine on palju olulisem kui võitmine. Elus on oluline see, kuidas mängida, kui palju rõõmu sellest tunda ja kui palju teistega seda rõõmu jagada.” (P. Gray)

Kõige enam meeldis mulle peatükk eri vanuses laste koosmängimisest. Ma polnud sellele enne mõelnud, kuid tõsi ta on, et kaasaegses maailmas puutuvad lapsed valdavalt kokku ainult omaealiste lastega (ja täiskasvanutega). Nii klassid kui ka huviringid koosnevad ju enamjaolt samaealistest lastest ning kokkupuude märksa nooremate või vanemate lastega on väga piiratud. Samas on sellised kokkupuuted mõlemale väga kasulikud. Tundub igati usutav, et “nooremate laste kohalolu kutsub vanemates lastes esile hoolitsemisinstinkti ja soodustab selle arengut”. Samas kui nooremate jaoks on suurematega koostegutsemine arendav ja õpetlik, sest lapsed õpivad väga tõhusalt teiste, oskuslikumate laste pealt. Eri vanuses lastest koosnevad karjad on omaette väärtus, mida võiks rohkem soosida.

Teine, veelgi tõsisem häda on selles, kui vähe on tänapäeva lastel vaba mängu võimalusi. Valdava enamuse oma päevast tegelevad nad täiskasvanute poolt kontrollitud või juhendatud tegevustega. Erinevalt Grayst usun ma, et mõnele lapsele siiralt sobib tihe päevakava ja arvukad huviringid, mis pakuvad tõelist eneseteostust. Organiseeritud vs jõudeaja õige vahekord on sügavalt individuaalne. Kuid laste ülekoormamine peegeldab minu meelest kaasaegset moehoiakut, et pidevalt hõivatud olemine on mingi kvaliteedi märk. Ei ole. “Niisama olemine” on tähtis oskus, mida võiksid väärtustada nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ning lastel peaks olema maast-madalast võimalus veeta aega omaette, eemal täiskasvanute valvsa pilgu alt, ideaalis õuetingimustes.

Hoolimata oma eelnevast kaitsekõnest, olen tegelikult päri ka Gray mõnede kooliteemaliste seisukohtadega. Näiteks sellega, et koolikeskkonnas võiks mängimine olla rohkem au sees. Mänguline vahepala aitab lastel paremini sooritada ka loogikaülesandeid, loomingulistest rääkimata. Isegi kui tunnid jäävad tõsise töö ajaks, siis vähemalt vahetunnid peaksid võimaldama korralikku mängulist lõõgastust, kuid paljudes koolides on vahetunnid väga lühikesed või praktiliselt olematud.

Samuti nõustun sellega, et koolisüsteemis on liiale mindud pideva hindamise ja hea soorituse survestamisega. Hindeid kasutatakse karistuste ja preemiatena, mis on ju üpris aegunud ja vähetõhusad meetodid käitumise suunamiseks. Töö tagasisidestamine on muidugi vajalik ning olles ise õpetanud üheaegselt 300 õpilast, mõistan täiesti, et kontrolltööd ja 5-palline hindeskaala näib olevat kõike loogilisem viis seda teha. Eriti kui eesmärgiks on demonstreerida mingi konkreetse teadmise omandamist. Kuid kui hinnetest saab eesmärk omaette, siis võib see tõesti soosida petturluse ja konkurentsi õhkkonda, nagu Gray märgib.

Ning viimaks jäi mind kummitama mõttekäik, et ülalt alla õpetamine teeb lapsed passiivseteks ja kasvatab neis ohvrimentaliteeti:

“Koolikohustuse peidetud ja teinekord ka ilmne sõnum on järgmine: «Kui teed nii, nagu koolis kästakse, läheb sul elus hästi.» Lapsed, kes seda lubadust uskuma jäävad, lõpetavad oma hariduse eest vastutuse võtmise. Nad eeldavad, kahjuks ekslikult, et keegi teine on juba leidnud, mida on vaja teada selleks, et kasvada edukateks täiskasvanuteks. Kui neil elus hästi ei lähe, näevad nad end ohvrina: «Mu kool (või vanemad või ühiskond) vedas mind alt ja seepärast ongi mu elu tuksis.» See ohvrirolli astumine, mis saab alguse juba lapsepõlves, võib kujuneda mõne inimese jaoks elukestvaks käitumismustriks. Mida olulisemaks mõjuriks noorte elus on saanud kool, seda suuremaks on kasvanud ka inimeste abitustunne.” (P. Gray)

Kokkuvõte: kuldne kesktee

See raamat täitis tublisti oma eesmärgi, pannes mind järele mõtlema mängimise ja õppimise omavahelise suhte üle. Ma ei näe siiski vajadust olemasolevat haridussüsteemi demoniseerida või sellele räigelt vastanduda. Kooliharidus ei ole mingi poliitilise vandenõu väärastunud tulem, vaid teadlikult kujundatud süsteem, millel on omad eesmärgid ja tugevused. Kuid kas olemasolevate teadmiste meeldejätmine peaks siiski moodustama 100% hariduse sisust? Kui ühiskond eeldab oma liikmetelt üha enam vastutustunnet, algatusvõimet, empaatiat ja koostööd, siis on ehk tõesti aeg integreerida need oskused ka kooliharidusse. Ning selle jaoks võiks enesejuhitud õpe ja mänguline meeleseisund olla tõepoolest head vahendid.

Minu nägemuses ei pea hierarhiline (ülalt alla) ja enesejuhitud õppimine üksteist välistama. Minu meelest on siin küsimus pigem õige tasakaalu leidmises, mitte kahe äärmuse vahel valimises. Minu kolmeaastase lapse lasteaiapäevikut vaadates jääb mulje, et vähemalt kõige pisemate harimises on see tasakaal veel olemas. Ilmselgelt tuleb neil selgeks saada värvide ja numbrite õiged nimetused (s.t. omandada olemasolevaid teadmisi ja kokkuleppeid), kuid samuti tundub iseenesestmõistetav, et see toimub rõõmsalt mängides. Lisaks lastakse nad iga päev õue vabalt mängima. Kas on ikka mõistlik, et see kõik lõppeb päevapealt, kui laps alustab kooliteed? Mida saaks teha, et võimaldada mängulist õppimist kauem kui ainult 7. eluaastani?

Klaasist päkapikk

ClangulaLisa kommentaar

Neliteist aastat tagasi lõpetasin ma keskkooli, lendasin pesast välja ja maandusin välismaal. Oma uuel kodumaal sattusin elama ühe lahke vanapaari juurde. Jõuludeks kinkisid nad mulle kaks imekaunist, põhjamaiselt elegantset klaasist päkapikku.

Täna, neliteist aastat hiljem, pillas mu kolmeaastane laps ühe neist maha, ning see purunes kildudeks.

Optimist minus võiks olla rahul sellega, kui hästi ma oma emotsioonide tormi taltsutasin. Ma ei lasknud oma kurbusel muutuda vihaks ega isegi tänitamiseks. Ma ei öelnud sõnagi, läksin lihtsalt teise tuppa, sulgesin ukse ja olin omaette kurb.

Oma kurbust lähemalt uurides selgus midagi huvitavat. Asi ei olnudki niivõrd selles klaasist päkapikus. Loomulikult oli tal mõõtmatu sentimentaalne väärtus. Kuid arvestades minu kohmakaid käsi ja arvukaid kolimisi olid need päkapikud õigupoolest juba ammu ületanud oma oodatava eluea. Ega ma ju ei eeldanudki, et nad peaksid minust kauem elama. Asjade külge klammerdumine pole mulle kuigi loomuomane. Ning lõppude lõpuks oli teine päkapikk alles.

Minu masenduse tagamaad olid pigem mujal. Nüüd jooksid mu silme eest läbi kõik ülejäänud asjad, mida olin sel päeval pidanud hoolikalt ümber paigutama, et need ei sattuks valedesse kätesse. Arvuti ja arvutihiir, telefon ja kõrvaklapid, veeklaas, raamat, pliiats ja pastakas… Isiklikud asjad, mida ma iga päev kasutan – ning mida ma pean pidevalt kaitsma. Minu maine vara vajab pidevat kaitsmist äralõhkumise, allaneelamise, ümberajamise või ärakaotamise eest. Päkapiku purunemine tuletas teravalt meelde, kui oluline on olla pidevalt valvel, et säilitada oma isiklikke asju – oma materiaalset privaatsust – kui kodus on väikesed lapsed.

Tegelikult on mul juba lahendus ka välja mõeldud. Ma vajan korralikku, kõrget seinariiulit vahelduseks kogu meie põrandamööblile, millest 90% on laste haardeulatuses. Ma vajan lihtsalt riiulit, kus hoida oma isiklikke asju käepäraselt, kuid turvaliselt. Valvsuse kaotamise oht muidugi jääb, kuid vähemalt ei pea ma iga kord uuesti nuputama, et kuhu see pagana veeklaas siis panna.

Märksa keerulisem on olukord minu vaimse privaatsusega, mis on küllap probleemi tegelik tuum. Alalised sissetungid materiaalsesse privaatsusesse ärritavad mind peamiselt seetõttu, et samasuguse rünnaku all on ka minu isiklik mõtteruum. Oma mõtete lõpunimõtlemisest on saanud tõeline luksus. Unistan elukorraldusest, kus saaks keskenduda üheleainsale tegevusele korraga. Olgu selleks kasvõi kokkamine ilma et peaks samal ajal beebit kussutama, või rahulikult söömine ilma kellegi teenindamiseta. Kõrgem pilotaaž oleks juba intellektuaalne süvenemine – lugemine, kirjutamine – mida ma sageli isegi ei ürita, kuna pidevad katkestused ajavad mind lihtsalt närvi.

Ka sellele on mul lahendus – füüsiline eemaldumine. Väikeste lastega on see paraku võimalik ainult siis, kui saadaval on mõni teine hooldaja. Seega harva; harvem, kui mulle meeldiks. Kuid segamatuse tunne on taevalik ning mõnikord piisab tunnikesest suletud ukse taga ja kõrvatroppidega, et end jälle inimesena tunda.

Jätkusuutlikum lahendus oleks aga see, kui suudaks selle ukse sulgeda oma peas ja igal hetkel. Kui suudaks tekitada oma peas selle privaatse ruumi ja segamatuse tunde ka siis, kui mind reaalselt segatakse. Kui oskaks kaitsta oma isiklikke mõtteid, kui saaks need paigutada kõrgele riiulile ning oma suva järgi sealt jälle kätte võtta ja edasi mõelda. Et need ei puruneks iga katkestusega kildudeks nagu klaasist päkapikk.

Varasemad postitused, mis haakuvad:

Sõda ja juuksur

ClangulaLisa kommentaar

Nädal pärast sõja algust oli mul juuksuri aeg.

Terve tee ilusalongi poole toimus minu peas raevukas vaidlus. Mis mõttes juuksur – heitis üks osapool ette – mis mõttes juuksur, kui Ukrainas toimub sõda?! Inimesed kannatavad, põgenevad, hukkuvad ja sina lähed juuksurisse! Nii kerglane, nii isekas!

Teine pool alistus. Jah, no on sõda, aga mida sa ikka teha saad. Pigista parem korraks silmad kinni, püüa hetkeks unustada kõik see maailma koledus. Ega sõda ju siin ei ole, elu läheb edasi.

Pendeldasin terve sõiduaja tuhinal süütundest eitamisse ja tagasi. Konstruktiivne polnud kumbki, aga mis konstruktiivsusest me sõjaolukorras üldse räägime, ah?

Sisenesin uksest, võtsin oma koha sisse. Need olid päevad, kui pealispinnal läks elu tõepoolest edasi, kuid sõda oli sisse kirjutatud igaühe näkku ja igasse vestlusesse. Ilusalongi etikett nägi ette pigem eitamist kui süütunnet, sestap välditi sõjajuttu vähemalt selle tunni jooksul. Naiste hääletoonist ja näoilmest kumas siiski läbi pingutus, mida nõudis roosast elevandist vaikimine.

Vaatasin peeglisse, vaatasin aknast välja. Minust kümne meetri kaugusel rühkis Riiamäest üles punane buss; teisel pool teed veeresid allamäge muretud lapsevankrid, tööhoos Bolti kullerid ja lehvivate seelikutega tudengid. Minust tuhande kilomeetri kaugusel käis sõda. Raske on püsida mõistuse juures, kui seni terviklikuna mõjunud reaalsusesse on kärisenud selline õõvastav lõhe.

Sulgesin silmad ja tegin oma peas restardi. Ning ühtäkki taipasin, millise niidiga seda lõhet kokku traageldada. Vaja polnud ei süütunnet ega eitamist, vaid tänulikkust.

Jah, sõda on lähedal ning inimesed kannatavad. Kuid seda olulisem on säilitada meelekindlus ja argielu väljaspool vahetut sõda. Et kannatajatel oleks normaalsus, kuhu põgeneda. Et säiliks maailm, kus on võimalik rahuliku südamega juuksuris käia. Ja et meil endil püsiks kindel jalgealune, millelt oma abikäsi ulatada.

Teiste inimeste kannatused mitte ei kohusta mind oma rõõmudest loobuma, vaid vastupidi – oma elu nautima. Sest kui ka need, kes on tegelikult väljaspool ohtu, tembeldavad end kannatajateks ja tunnevad end solidaarsusest õnnetuna, siis mis lootust pakub see tõelistele hädasolijatele? Kui me kõik heidame end kollektiivselt meeleheite lainetesse, siis kes meid sellest lõputust hädasupist välja toob?

Seega jah, ma tohin käia juuksuris ja kohvikus ja tunda sellest rõõmu. Ja sisestada ka oma lastele mitte esimese maailma süütunnet (“oh kuidas ma küll võin siin niimoodi hästi elada!”) ega ka privileegipimedust (“oh küll mul on hea elu, ja ülejäänu pole minu mure”). Ma tohin – ja lausa pean – looma neile helget lapsepõlve ja kasvatama elutervet optimismi, kus on alati ruumi nii rõõmule kui ka märkamisele. Seda mitte sõjast hoolimata, vaid nimelt sõja tõttu. Just nõnda ehitan ma ankrut nii iseenda kui ka nende valgetele laevadele, mis peavad püsima kindlalt vee peal ka siis, kui meri kisub tormiseks.

Ressursipuudus

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: M.

Minu jaoks on lapse kasvatamine olnud algusest peale tohutult raske, keeruline, tohutut panustamist nõudev ettevõtmine. Päris kindlasti kõige raskem ülesanne, mida ma elus täitnud olen.

Alguses oli täielik šokk. Et kuidas üldse saab nii mitmetahuliselt suur väljakutse olla! Ja kuidas on nii, et ma pingutan nii, kuidas ma elus pingutanud pole, aga sellest ei piisa. Ikka on vähe, halvasti, ei toimi. Noh, näiteks, et laps ei maga, tee mis tahad. Alguse raskused olid enam-vähem näpuga näidatavad. 

Mida aeg edasi, seda rohkem on need subjektiivsed ja väga valusalt minu enda psüühika toimimise ja nõrkade kohtadega seotud. Jonnihooga saad lõpuks hakkama, ükskõik kui suur see poleks – minu lapsel on need mu meelest pigem suured ja pigem sagedased. Ta on kapriisne ja dramaatiline. Aga iseenese kasvatamine on veel palju valulikum. Mulle vaatab vastu mu enda jonnimata jonn, mu enda nutmata nutud, minu kurbus, üksildus, laps minu sees. Ma väga-väga püüan pakkuda oma lapsele seda, mida ma ehk ise igatsenud olen. Päriselt märkamist. Soojust. Empaatiat. Mõistmist. Aga see võtab minult tohutult.

Ta ei küsi soojust ja hellust mitte sülle pugedes, vaid sageli hoopis sigatsedes. See on ajuti justkui omalaadne proovilepanek, et kas sa armastad mind siis ka, kui… Ma väga tahan, et ta päriselt tunneks, et ma märkan teda, hoolin, armastan. Heade ja kehvade külgedega, sellisena, nagu ta on. Aga seda ei saa kuidagi feikida, teeselda, mängida. Neid kapriise peab siis päriselt ja ausalt taluma, taltsutama ja suutma nende taha näha. See on kuradi raske. Ma ebaõnnestun pidevalt. Väike laps minu enda sees jonnib ka. See nälg – olla ise päriselt märgatud ja aktsepteeritud – on tohutult suur. Konstrueerin seda endale nii: kuna “normaalses” täiskasvanuelus on väljakutsed vähem intensiivsed, siis pole tuge väljastpoolt nii hädasti vaja, saab hakkama ka siis, kui sellest-teisest-kolmandast on puudu… Lapse sündides “kulud” kasvasid ja “tulud” hoopis vähenesid. Kriis – kutsutakse seda vist.

Huvitava kaasnähtusena hakkasin tahes-tahtmata kaardistama, millest ma elus väga puudust tunnen. Inimesena. Isiklikult. Tööalaselt. Mida ma tegelikult tahan. Mida ma vajan.

Toetus ja kuulumine – ma tundsin ja tunnen siiani suurt puudust tugigrupist, “külast”. Aga “külast” sellises soustis, nagu mul sellest tolku on. Väga raske on olnud leppida sellega, et sugulaste poolt erilist tuge pole võtta. Mind toetab väga see, kui saan koos lapsega olla heas seltskonnas, kui saan teda lülitada oma normaalsesse sotsiaalsesse ellu. Ja eriti rõõmu teeb, kui ka laps saab selle käigus sotsialiseeruda ja mängida. Ma ei taha valida lapse ja “elu” vahel – aga väga sageli ikkagi valin. See valik on minu jaoks olemuslikult vale ja ebameeldiv. Eks seegi on osa aktsepteerimisest – et ma saan kusagile minna koos oma lapsega, ka tema on oodatud ja teretulnud. Ma ei ole emakohustuste tõttu kõrvale jäetud.

Intellektuaalselt stimuleeriv keskkond ja eneseteostus – ma jumaldan vaimse ja füüsilise keskkonnana ülikooli, ülikooli raamatukogu… Ma väga naudin ajudega tööd. Ja inimeste seltskonda, kellega saab päriselt rääkida – mitte triviaalsustest, vaid “päris” asjadest. Ma ei lähe põlema Oriflame`i kataloogist ega järjekordsest allahindlusest – üldse olen ma kohutavalt kehv šoppaja. Aga hea keelekasutus, poliitikaanalüüs, kultuurianalüüs, üldse hea analüüs – need vaimustavad mind küll. Eks ma olen kergelt snoob. Ja tööalaselt ootan ja vajan muuhulgas ajudega tööd, mõtestatust, väljakutset. Inspiratsiooni ja ägedat inimkeskkonda igatsen ka! Olen kõike seda vähemasti servapidi kohanud, muidu ei teaks ju tahta. Aga isu üha kasvab. Ja kui isu kaardistatud, siis olen võtnud ette oma isu suunas liikuda.

Emotsionaalne soojus, tunnustav tagasiside – ma tunnen väga puudust tunnustusest. Emarollis. Inimesena. Töötajana. Ma ise püüan jõudumööda öelda, kui midagi on hästi. Aga Eestis ju pole kombeks. Ühes tööalases rollis kogesin ühtäkki väga palju tunnustust ja tagasisidet – ja see andis tiivad. See kandis nii tohutult hästi. Ma ütleks, et see tööprojekt oli minu jaoks teetähis. Sellist keskkonda ma tahan, vajan, igatsen, püüan ka ise luua. See on mind inimesena kahtlemata mõjutanud, andnud jõudu ja enesekindlust. Minu teada mõjutas heas mõttes veel mitut inimest. 

Mõistmine ja märkamine – minu laps on näidanud mulle, kui palju märkamist ja tähelepanu tema igatseb. “Emme, tule vaata!”, “Emme, tule mängi!” Ja ma nii palju sageli lihtsalt ei jaksa. Ta on kompromissimeister – “no võta siis oma kohv ja tule vaata, kuidas ma mängin!” Ja ma väga püüan võtta need hetked, minna oma kohviga ja vaadata. Ma arvan end hästi tajuvat seda igatsust, seda õhinat, seda vaata-vaata-mind sügavat soovi. Et ma näeks, et ma aru saaks ja et ma talle sõnastaksin, kuidas mina teda näen. Et tema saaks iseennast ehitada. Selle tagasiside pealt. Selle peegelduse abil.

Ma olin lapsena sarnane, väidetavasti nurusin ja palusin ka seda ja toda. Aga mina küll ei mäleta, et keegi oleks minuga mänginud, istunud ja teinud seda, mida mina tahtsin. Ma ei olnud sedamoodi nõudlik nagu minu laps, arvan ma ise. Ma õppisin ära, et tähelepanu ja ressurssi ei ole ja katsusin sellega hakkama saada. Minus on kusagile sügavale juurdunud vastik uskumus, et kehvadel hetkedel saad loota vaid iseendale. Siis kui on halvasti, kurb, raske… siis sa tuge ei saa, siis sa oled päriselt ja lohutult üksi. Keegi pole mind pahatahtlikult tähelepanust ilma jätnud, aga korralik ressursipuudus valitses minu vanema elus küll. Ja et ma ei nõudnud ja sain justnagu kenasti hakkama, siis ma kasvasingi ise.

Raha ja rahu – olen olude sunnil õppinud ka üha enam, et tahan oma panuse eest rohkem. Rohkem raha. Punkt. See on olnud tohutult pikk teekond, et ma nii selgelt üldse selle välja saan öeldud. Päriselt ja numbrites oma eesmärkideni jõudmisega läheb veel pisut aega. Aga ma olen teel. Ja rahu. Minu süütenöör on vist loomuldasa üsna lühike. Sinna veel juurde stress ja ülekoormus. Pean uuesti puhkama õppima, seda on vaja mulle ja mu lapsele. Kasvab ka see süütenöör. Ja ehk saame rahu. 

Ja kõik need mõtted ja avastused – tegelikult olen ma need teinud tänu oma lapsele, ühel või teisel moel. Olen temas midagi näinud ja endaski avastanud või taasavastanud. Millestki teravalt puudust tundnud. Püüdnud ja igatsenud. Ta on mulle näidanud mu nõrkusi ja tugevusi. Sedagi, et ma olen neurootiline ja perfektsionistlik. Nõrkusi näen ikka paremini. Olen muutunud avatumaks ja ausamaks, emotsionaalsemaks, kompromissitumaks, endamaks, võib-olla haavatumaks ja hapramaks, kindlasti palju ärevamaks. Jalgealune ei tundu kindel ja õlul on raskust ja vastutust palju enam. Aga mu laps on mulle näidanud ka visadust ja kangekaelsust, ta on läbi-halli-kivi tahtega. Küllap vist minagi, kui ma midagi kindlalt pähe olen võtnud.

Varasemad postitused autorilt M. :

Tänukiri Koerale

ClangulaLisa kommentaar

A Dog possesses all the Virtues of Man without his Vices.

Lord Byron

Minu jaoks algas pere loomine ammu enne, kui hakkasin mõtlema laste saamisele. See algas isegi enne, kui kohtasin oma tulevast abikaasat ja laste isa. Minu jaoks algas pere loomine siis, kui otsustasin võtta Koera. Just Koera kasvatamine on mulle pakkunud mõned elu suurimad õppetunnid vastutuse kohta, mida ilma Koerata oleksin ilmselt tunda saanud alles laste saabumisega.

Kutsika võtmisega sai mulle esmalt selgeks, mida tähendab võtta vastutus kellegi teise elu eest. On keegi, kelle jaoks sina oled terve maailm. Kõikide tema vajaduste ja soovide katmine sõltub täielikult sinust. Kui tal on kõht tühi, on sinu asi teda toita. Kui ta tahab pissile, vajab ta selleks sinu abi. Ka tema sotsiaalne ja tundeelu sõltub täielikult sinu tegemistest ja tegematajätmistest. Ja kui ta on haige, siis jätad sa päevapealt kõik muu sinnapaika ning pühendad ennast tema põetamisele, sest sinu õlul on maailma kõige tähtsam ülesanne. Sina vastutad teise hingelise eest. See on sinu kohustus ja privileeg.

Teine õppetund oli isegi keerulisem: selleks oli vastutuse jagamine. Sest mida suurem on vastutus, seda paremini pead oskama seda jagada. Õnneks aimasin seda juba enne Koera saabumist ning mõtlesin hoolega läbi oma tugivõrgustiku. Arutasin Koera võtmise plaani põhjalikult oma sõprade ja perekonnaga. Kaardistasin, kes võiksid olla potensiaalsed koerahoidjad või kelle juurde külla minnes tohiksin koera vähemalt kaasa võtta. (Olgu siinjuures öeldud, et Koera tulekuks valmistumine oli aastatepikkune protsess – kokkuvõttes planeerisin Koera kauem kui hiljem oma lapsi!) Küllap oleksin toime tulnud ka ilma tugivõrgustikuta. Kuid väga tõenäoliselt oleks minu koerakasvatamise kogemus märksa vähem nauditav, kui mul poleks võimalust võtta endale puhkehetki.

Olen siiani tänulik oma toonastele korterikaaslastele ja perekonnale, kes olid alati valmis kutsikat hoidma. Jätnud Koera nende hoole alla, sain täiel rinnal nautida kõike, mis varasemalt oli olnud iseenesestmõistetav. Võisin piiramatult ja süütundeta käia kinos, teatris ja pidudel. Ma ei pidanud iga päev pärast loenguid (ega ka loengute vahel) viivitamatult koju oma hoolealuse juurde kiirustama. Võisin vahel isegi ööseks kodust ära jääda, ega pidanud pühapäeviti ja / või haigena varakult ärkama, et Koera pissitada. Milline vabadus!

Lõpuks saabus ka kolmas, kõige raskem õppetund: vastutusest lahtiütlemine. Sest juhtumisi sattus mulle Koer, kellel on agressiooniprobleem. Loomulikult tundus mulle, et see on ühtlasi ka minu probleem, ning tegin kõik endast oleneva, et probleemi lahendada. Mina ju vastutan oma Koera ja tema käitumise eest! Kõige raskematel aegadel kaalusin tõsiselt ka Koerast loobumise võimalust, sest ma polnud kindel, kas üldse suudan temast kasvatada ühiskonnakõlbuliku looma.

Küllap oli kõigist neist raamatutest, loengutest, eratreeneritest ja aastatepikkusest koolitamisest ka üht-teist kasu. Kuid asja tuum oli selles, et ma pidin loobuma vastutusest oma südames. Alles siis sain vabaneda ka närivast tundest, et minu koera lubamatu käitumine oli minu süü. Me vastutame alati iseenda, ja mitte kunagi kellegi teise käitumise eest. Me saame vaid anda endast parima, et oma hoolealuste käitumist suunata.

Muidugi – juriidiliselt vastutab iga loomaomanik oma looma ja lapsevanem oma lapse tegude eest. Kuid see vastutus on ainult “tehnilist” laadi: sa vastutad tagajärgede eest, mida nende käitumine võib kaasa tuua. Sügavamas, sisulises mõttes ei saa keegi võtta vastutust teise hingelise käitumise eest, sest sellega rööviksime osa tema iseolemise õigusest. Püüa kujutleda, et keegi teine peaks end vastutavaks sinu tegude eest. Mis jääks alles sinu autonoomiast, vabadusest, eneseväärikusest?

Sellise Koera kasvatamisega kaasnes ka oluline õppetund andestamise kohta. Mäletan neid kordi, kui jõudsin taaskord oma kinnilapitud (enamasti parema) käega traumapunktist koju. Mäletan, kui raske oli mul pärast seda Koerale otsa vaadata ning temaga järgmisel hommikul jalutama minna. Ma ei tea, kas suudaksin andestada inimesele, kes on mind füüsiliselt rünnanud (seda nimetataks koduvägivallaks). Kuid aastate jooksul õppisin andestama oma Koerale. Sest tema on oma olemuselt Koer. Tema lähtub oma koeralikest instinktidest ja mõttemaailmast, mida minul kui inimesel pole võimalik lõpuni mõista. Kuid ma võin sellegipoolest – või ehk just tänu sellele? – õppida andestama ning temaga edasi minna.

Külalispostitused 1: Ausalt emadusest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: M.

Lapsekasvatusest ei räägita

Vähemalt mitte ausalt ega eriti palju. Mõnedest aspektidest. Ei räägita lapsekasvatusest kui üksildusest. Lapsekasvatusest kui ressursipuudusest. Sellest, et lapse saamisele võib järgneda nii tugev šokk ja elumuutus, et… seda oleks vaja leinata. Ainult et leinamiseks pole selle möllu sees enam võimalust. Ressursse ju ei ole. Aega ja rahu näiteks. Need on nii vastikud ja segadusse ajavad teemad, et mina ei jaganud alguses üldse matsu, mis minuga lahti on. Ma ei ole hea ema, kui ma nii tunnen! Ma ei tohiks nii tunda! Mul on ju kõik olemas! Siis hakkasin kuidagi kontseptualiseerima. Aga et sellest rääkida… Ma siiamaani ei oska, varsti juba 4 aastat. Mul on nii häid, empaatilisi ja nüansitundlikke sõpru – nii lastega kui lasteta – et olen siiski aina julgemalt rääkinud. Ükski minu inimestest ei ole selle jutu peale küsinud “kas sa siis ei armasta oma last?”. Kui küsiks, oleksin vist adressaadiga eksinud.

Mu poeg oli väga oodatud, planeeritud laps. Oskasin rõhku panna sotsiaalmajanduslikule “turvamisele” – peab olema enam-vähem mõistlik palk (st ka vanemahüvitis), kodu peab olema. Lapsel peab isa olema. Laps peab olema tahetud, oodatud, armastatud. Check, check, check, check. Mulle tundus ühtlasi, et mul on olnud elus piisavalt luksusi ja aega “oma asja” ajada – põhjalikult ülikoolis käia, natukene Eestist eemal elada, oma tööalane elu enam-vähem sisse seada, katsetada ja otsida, decent job leida. Et nüüd võiks ju endaga natukeseks ajaks rahu majas olla ja saab fookuse iseendalt teisele inimesele sättida. Seda ma ei arvanud, et ma eriline kodukana olen, aga no aasta aega kodus on ju lühike katkestus. Meil oli lapse isaga juba varem kokkulepe, et mina olen kodus aasta, tema pool aastat.

Ma ei osanud arvestada täieliku isoleerituse tundega. Ma ei osanud arvestada sellega, et tugistruktuure lapsehoidjate/sugulaste näol on minu jaoks kaugelt liiga vähe ja see tugi, mis on, ei tööta. Ma ei osanud arvestada sellega, et mul pole oma elu üle enam mingit kontrolli – nii see mulle tundus. Ma ei osanud iseenda, oma psüühika nõrkuste ja isiklike taakadega arvestada. Lapse kasvatamine tõi ja toob minus välja kõik nõrkused tugistruktuurides, iseenda sees, ajukeemias.

Avastasin, kui eneseteostuse keskne ma olen – ma vajan ajule tegevust ja stimulatsiooni, regulaarselt ja eluliselt. Ma väga vajan inimesi enda ümber, oma sõpru. Vajan vabadust tulla, minna, otsustada oma ajakava ja tegemiste üle. Väikelapsega elu paneb päris tugevad piirid kõigile nendele punktidele.

Hoia oma tass täis. Ja turguta paarisuhet. ?!? Millal? Kuidas? Kes? Üksteise alla puhkehetki me ikka võimaldasime – noh, näiteks, et mine puhka seal toidupoes 😀 Aga et koos. Kuidas? Millal? ja lõpuks ja kõige valulikumalt… Kellega? Meiega juhtus nii, et päris kiiresti oli kaks kurnatud ja üsna pea ka depressioonis lapsevanemat, kes püüdsid kuidagi vaimselt ellu jääda ja hakkama saada. Mis paarisuhe?! Algul ei jõua ega jaksa teineteisega rääkida. Siis enam ei oska. Ja päris lõpuks enam ei taha. See on vist puhas klassika. Sellest, et suhted lagunevad lapsekasvatuse pingetes päris tihti, sellest isegi natukene räägitakse. Erinevalt kogu sellest muust möllust.

Mõneti on mul tegelikult hea meel, et ma olin nii naiivne ega osanud lapsesaamist eriti karta. See igapäevane arengukoolitus on kaela- ja kontimurdev, aga ma jätkuvalt loodan ellu jääda. Ilma selle väikese tulesädemeta, kes on ühtlasi minu isiklike probleemide suurepärane katalüsaator… ma küllap visistaksin neidsamu probleeme märksa aeglasemalt menetleda. Nüüd on vahel põrgukatel ja siis jälle suured selginemishetked, kus ma justnagu millestki aru saan. Hull ja intensiivne.

****************

Leinamata lein

Leinast oleks lapsekasvatuse kontekstis justkui sobimatu rääkida. Lapse saamine on ju rõõmus ja roosa sündmus, saad ellu ühe inimese juurde. Ja loodetavasti annavad andeks need, kes päriselt ja lõplikult kedagi kaotanud… ja saavad aru, et lapsesaamise “lein” justkui on hoopis teistsugune kaotus, aga võib ometi olla suur, tugev ja raputav.

Mina olen selgelt tundnud ja ka välja öelnud, et pärast lapse sündi minu enda elu mingis mõttes lõppes ära. Või siis: läks pikale pausile. Seda unetusesegast režiimi, lõputut kärutamist, pesupesu, mähkmete ja kakavärvi virrvarri ma ei osanud oma eluks pidada ja hakkasin kannatamatult ootama, et millal läheb üle ja kergemaks. Tagantjärele tean, et üle ei lähe ja kergemaks läheb… ajuti, mõni asi ja mõni teine jama tekib jälle juurde. Minu ja minu lapse suhtlus ja iseloomud on sellised, et ilmselt ei lähe niipea üle 😀

Leina kontseptsioon tundub mulle viljakas hoopis selles võtmes, et ma VÕIN oma vabaduste kaotuse üle kurvastada. VÕIN välja öelda, et suure osa ajast on lapsega koos olemine minu jaoks nii raske, et ma ei jaksa seda nautida. Või mõnel pöörasemal perioodil lausa kardan seda tunnet (kardan oma last!), et hakkab jälle pihta, jälle ma ei saa hakkama. Jälle feil, feil, feil. Ta lihtsalt jaurab / märatseb / jonnib / skandaalitseb / manipuleerib. Kokkuvõttes on lihtsalt enda segaste ja suurte tunnetega hädas.

“Sina oled täiskasvanu!” vasardab peas. Sina peaksid olema see rahusadam. Kehtestama piirid. Rahustama, lohutama. Aga ma hoopis tunnen, et jään laviini alla. Olukord kokku ei ole ju tegelikult (elu)ohtlik – vahel, kui suurelt vehib, siis ma kardan küll, et ta lihtsalt lööb ennast korralikult ära. Tavaliselt elab ta end välja ja rahuneb maha. See on tema psühholoogiline suurpuhastus. Aga minuga teeb see nii, et ma:

a) väsin kohutavalt ära,
b) lähen mõistagi väga närvi – olgu siis nähtavalt endast välja või ainult sisimas,
c) tunnen end saamatu, küündimatu ja halva vanemana,
d) olen kohutavalt segaduses – mida mul oleks parim teha või tegemata jätta (juhendit pole kaasa antud),
e) olen mures – kas temaga on kõik korras; kas mina saan hakkama ja “jään ellu”; kas see läheb veel hullemaks; kui ma õigesti ei käitu, kas siis on varsti mingi käitumishäire diagnoos platsis; äkki mina põhjustan seda kõike jne jne.

Minu jaoks on kogu see raskustunne päris paras tabu (olnud). Aga ma ei saa oma tunnet jõuga muuta. Muidugi see ei tähenda, et ma ei püüaks anda oma parimast parimat. Olla nii hea ema kui ma vähegi oskan. Võimalik, et ma mõnes asjas püüan liigagi palju – mõnes teises siis jälle liiga vähe. Aga ma tõesti püüan. Ja see tabu (ka pooleldi jõuga) murdmine võtab minult ühe pinge vähemaks. Vähemalt ma võin tunnistada, et nii on.

Minu jaoks on mu vabadused kallid ja olulised. Tulla, minna, mõelda, otsustada – omi asju. Üks nõudlik ja häälekas väike inimene eriti ei lase. Temaga koos ma tulen ja lähen tema rütmis. Ja oi, ta ei salli ajasurvet – ja ma tegelikult saan sellest aru; no miks peab kiiresti riidesse panema, kui tahaks jorutada. Meie, suurte inimeste kellaajalised kohustused on ju tegelikult kunstlikud. Mis mõttes sa pead tööle minema?!? Nii on iga lasteaiahommik potentsiaalne sõjatanner. See sõda väsitab päris korralikult.

Mõtlemine on ka päris korralikult häiritud, sest “emmeee!…” Päris kindlasti olen ma tänu lapsele osavam rööprähkleja, aga ka väga ärev ja keskendumisraskustega. Pikk mõte enam ei kanna, kognitiivsed võimed on kehvemad. Näiteks mälu streigib ja selge jutu rääkimise suutlikkus on kohati vähenenud. Aga ambitsioonid – need ju ei vähene, suurenevad hoopis! Endaga üha ausamalt ja valusamalt tutvudes olen aru saanud, mida kõike ma soovin, suudan ja võiksin veel suuta. Lihtsalt oma eesmärkide poole püüdlemine – kui need eesmärgid on seotud karjääri, õpingute, eneseteostuse, majanduslike võimaluste parandamisega – on keerulisem kui lapsesaamise eelses maailmas.

Niisiis leinata – see tähendab minu mõtestuses lubada endale kurbust ja enesehaletsust lapsekasvatuse raskuste teemal. Kurvastada selle üle, et see kogemus on sageli üksildane, kurvastada toe vähesuse ja tunnustuse puudumise üle; kurvastada selle üle, et tahaks olla palju parem, aga ei oska. Kurvastada, sest kogu hellus ja armastus on raskustunde ja kurbuse all peidus. Mu laps väga igatseb seda hellust ja armastust. Aga mina ei suuda seda talle pakkuda. Ma ei jaksa. Ma tahan tema jaoks olemas olla, püüan kõigest väest. Aga mul on enda jaoks tähelepanu ja olemasolu liiga vähe olnud. Olla tige ja vihane – sest mis mõttes mu lähedased ei saa minust üldse aru.

Ja kõige esimese sammuna (paistab, et see samm on tehtud) endale tunnistada, et on raske, elu on piiratum ja ma võin kõiki neid tundeid tunda. Ja see ei tähenda, et ma oleks oma lapsele halvem ema. Heal juhul ehk vastupidi. Saab ehk helluse muude tunnete alt paremini kätte.


Postituse ämmaemand:

sõbranna, kes mulle otsesõnu ütles, et sul on ehk lapsesaamise lein leinamata

****************

Erivajadused ja erioskused

Mulle tundub, et tegelikult on väga paljud inimesed vähemal või rohkemal määral “erivajadustega” – see tähendab, ei sobi ühiskonna keskmistatud võimaluste ja normidega. See ei tähenda ju enamasti diagnoosi, ei tähenda, et oleks vaja abi liikumisel, kõnelemisel, kuulmisel vmt. Aga mingi ebakõla on ometi.

Mulle tundub päris sageli, et ma olen lapsevanemana rohkete erivajadustega, eriti emana. Ma oleksin kindlasti parem isa kui ema! Aga mis parata.

Niisiis, minu vajadused ja eripärad, mis emarolliga ei klapi:

1. Üks kahest suurest tugipostist mu elus on eneseteostus – see tähendab rahuldustpakkuvat töist tegevust või õpinguid, keskendunud ajutegevust. Suurema lapsega see vastuolu kaob, aga beebiajal eeldatakse vist küll, et naisel pole intellektuaalseid vajadusi või et need saab pausile panna. 

2. Ma olen suurepärane kohanduja… kuni ma murdun. Vaat see on üks vastik trikiga asi, see kohanemisvõime. Mina suutsin alles väga hiljuti sõnastada, et ma olen liigagi paindlik. Kui olud nõuavad, siis kohandun oludega, annan endast, pingutan, lükkan enda soove ja vajadusi muudkui edasi ja kõrvale. Ja lapsekasvatuses olud muudkui nõuavad ja nõuavad. Ja pole eriti aega ega energiat, et isegi aru saada, et kogu see kupatus on üle piiride. Või energiat, et mõelda, kuidas omaenda taluvuspiire hoida ja kaitsta.

3. Ma vajan väga oma aega ja ruumi.

4. Ma väga vajan oma inimesi, sügavaid vestlusi, refleksiooni, kogemuste mõtestamist ja lõpuks lihtsalt seltskondlikku elu.

5. Ma kipun olema perfektsionist ja maksimalist, kontrollifriik pealekauba – lapsekasvatuses on palju kontrolli alt väljas faktoreid, “väga head” sooritust ei autasusta miski, eksid ja ebaõnnestud see-eest pidevalt.

6. Ma igatsen tunnustust ja (positiivset) tagasisidet – lapsevanema rollis üldiselt kiita ei saa. Üldse igasugust peegeldust saab väga vähe, nii et vahel olen isegi ekstra palunud mõnd klõpsu või videolõiku, kus me lapsega mõlemad peal oleme.

7. Ma igatsen väga lähedust ja tähelepanu – minu või meie puhul juhtus nii, et ressursipuuduses läks paarisuhe pausile. Ja enam ei taastunudki.

8. Mulle meeldivad vabadused, ka kasvatuses anda võimalikult palju vabadusi. Ühelt poolt põhimõtteliselt. Teisalt on piiride kehtestamine ja hoidmine minu jaoks raske – nõuab suurt pingutust, ei ole mul loomuses. Ma ise loodan, et olen piire ja reegleid ikkagi kehtestanud, vajalikul minimaalsel määral vähemalt. Ilma nendeta on lapsel halb ja ebaturvaline.

Mu lapsel on minuga palju ühist. Mu meelest on temagi nii- ja naasugune ja mitte üldse eriti keskmine. Ta on nõudlik ja häälekas. Vajab ja nõuab palju lähedust ja tähelepanu. On tujukas ja vastuoluline, tohutu tahtega ja väga dramaatiline, kui ei saa, mida tahab. Tema sisepinged on minu hinnangul suured ning neist saab vahel osa terve tänav või trepikoda. 

Aga erioskused? Midagi peab ju plusspoolel ka olema! Kui ma ütlen, et ma olen “hea isa”, siis ma mõtlen, et minuga on tihti action ja fun – ma naudin, kui lapsega kusagile läheme ja midagi teeme. Ma olen temaga päris beebist peale palju rääkinud, sest ma tõesti ei osanud ärkvel oleva lapsega vaikides kärutada. Kuidas ma ei räägi inimesega, mis sest, et ta ei oska veel vastata! Nii et ta kuulis vatramist juba varakult ja kasvades üha rohkem. Praeguseks, usun ma, on sellest kõne ja sõnavara arengul abi. Me vaatame igal õhtul raamatuid, see on loomulik päevarutiin, mõlemad naudivad. Mu laps on peaaegu jalgratta seljas sündinud.

Ma olen emotsionaalne, ta on emotsionaalne. Aga ma teadlikult püüan talle – loodetavasti eakohasel moel – emotsioone sõnastada, öelda, et nüüd olen kurb ja et sina oled vihane/pettunud/igatsed/rõõmus… Ka sellel on vilju juba märgata – ta vahel sõnastab endaga toimuvat küll: “nüüd ma rahunesin maha”, “nüüd me leppisime ära”.

Mulle tundub, et mul on nišioskusi, mis ilmnevad teatud tingimustes. Ehk on sama ka lapsevanemana – et teatud tingimustel… ma säraksin ja oleks flow. Mu lapses on need omadused olemas, mis mind sütitavad, ta on mu lemmiklaps. Aga minu enda sisemised ja välised tugistruktuurid veavad alt, nii et ei mingeid ideaaltingimusi ega flowd. 15 aasta pärast äkki, kui ka puberteet on üle elatud? Või siiski varem? Või siiski üldse mitte ja lapsekasvatus tulebki pigem parimal võimalikul moel üle elada ja lapsest inimene kasvatada. Ja oma flow ja jõud saada hoopis mujalt, et jaksaks.

**************** *

Varasemad postitused autorilt M. :

Lapsepidamise kividest ja kändudest