Rubriik: lapsevanem

Leppida või mitte leppida?

ClangulaLisa kommentaar

Minus kõneleb kaks häält.

Esimene Hääl räägib tänulikkusest. Emaks olemine on ometi suur kingitus! Terves maailmas pole tõesti midagi rõõmustavamat, kui üks kallis, kauaoodatud laps, kelle kasvatamine loob elule uue tähenduse ja valguse. Esimene Hääl märkab minu praeguses eluetapis 3-4 Suurt Unistust, mis on täitunud ja milles igapäevaselt elan. Lapsed, kodu, suurepärased peresuhted – see kõik on ju hea elu aluseks. On, mille eest tänulik olla, sest mitte kõigile pole nii palju antud. Esimene Hääleke teeb mulle pai, soovitab hetkes püsida ja seda kõike endasse võtta (vt Kohalolu).

Mõnikord laulavad ka kõrvalseisjad Esimest Häält. Nad vaatavad mu peale heldimusega ja tõdevad: “Küll oli tore aeg, kui lapsed olid pisikesed!” ja “Naudi, sest nad kasvavad nii kiiresti!”.

Seda kuuldes aga hakkab miski minus kriipima. Sest mõnes mõttes röövivad sellised märkused minult õiguse kuulata ka oma teist sisehäält.

Teine Hääl kõneleb väsimusest ja üksildusest. Sest argielu pisikese lapsega (peagi juba kahega) on ühtlasi suurim katsumus, mida olen elus läbinud. Lapsevanema amet eeldab ammendamatut empaatiavõimet, üliinimlikku kannatlikkust ja ebamaist pühendumist. See töö ei saa kunagi valmis, tagasisidet ja tunnustust saab peamiselt vaid iseendalt. Pean olema 24/7 kättesaadav, et kuulata või lohutada või rõõmustada või süüa teha või klotsidega mängida või mida iganes laps parasjagu vajab. Või kui ma soovitut ei tee, pean end põhjendama ja kaitsma võimaliku pahameele eest. See roll on kurnav isegi juhul, kui minu akud on täis ning laps loomu poolest rõõmus ja leplik.

Olukord on sealjuures täiesti ebaproportsionaalne, sest minu vajaduste ja soovide järgi ju ei küsita. Igapäevaselt on rahuldamata minu karjainstinkt (vt Kus on küla?) ja vajadus intellektuaalse ajutöö järgi; halvematel päevadel ka bioloogilised põhivajadused (uni, normaalne toit). Oleks ebarealistlik oodata, et selle kõige juures tunneksin end päevast päeva õnneliku ja tänulikuna – see tähendaks enda eitamist. Kindlasti on neid, kellele on “vähem antud”, kuid võrreldes minu enda varasema eluga, on igapäevane elukvaliteet lapsevanema rolli tõttu kahtlemata langenud.

Ja selle argielu kohal hõljub veelgi suurem, olemuslik paradoks. Kuigi teen maailma kõige tähtsamat ja tähendusrikkamat tööd, valdab mind enneolematult sihitu tunne. Kes ma üldse olen väljaspool emarolli? Mille suunas ma omadega liigun? Mida ma viimasel ajal saavutanud olen või saavutada soovin? Mis on minu praegused Suured Unistused? Esimest korda elus ajavad sellised küsimused mind segadusse. Ja olles juba kaks aastat koduseinte vahel nende kallal teadlikult töötanud, ei ole mul ikka veel selgeid vastuseid.

Oleks lihtne öelda, et Teine Hääl on vaid väsimuse hääl, madalad noodid, mis tuleks maha raputada. Mõtle positiivselt! Ole tänulik! Naudi väikeseid asju! Jah, miks mitte, mõnikord sellest piisabki. Kuid oleksin enda suhtes ebaõiglane, kui väidaksin, et Teine Hääl pole minu pärisosa – on küll, ja vägagi. Teine Hääl on sama siiras ja kasulik kui too esimene, tänulikkuse hääl. Tänu Teisele Häälele olen õppinud tundma iseennast, oma piire ja ehedaid vajadusi. Teine Hääl annab elule sügavust ning mõistmist, milleni Esimesel Häälel trillerdades ja piiritus õnnemullis elades pole võimalik küündida.

Minus kõneleb kaks häält, ning ma pean õppima neid üheaegselt kuulama. Ainult nii on võimalik jääda iseendaks. Ainult nii on võimalik leida oma tasakaal ning jõuda selgusele, mis on minu elus sellist, millega ma soovin rahu teha ja leppida, ning mida on vaja muuta.

Kohalolu

ClangulaLisa kommentaar

Our purpose in life isn’t to arrive at a destination where we find inspiration,
just as the purpose of dancing isn’t to end up at a particular spot on the floor.
The purpose of dancing and of life is to enjoy every moment and every step,
regardless of where we are when the music ends.

Wayne Dyer

Olen suure osa oma elust veetnud kusagil mujal. Viibin justkui siin ja kirjutan näiteks blogi, aga mõtetes valmistun pidevalt järgmiseks asjaks. Ja nii mööduvad terved päevad, nädalad, aastad… Lausa hämmastav, et ma pole seda isegi märganud.

Ärkan hommikul – ja hakkan koheselt algavat päeva planeerima. Päev kulgeb, kuid mina sisustan juba õhtut. Õhtu on käes – muretsen, mis kell magama peaks minema? Lähen voodisse – ja enne uinumist tegelen juba homse päevaga. Justkui homme oleks kuidagi tähtsam kui tänane… ja nii iga päev!

Mitte ainult päev, vaid suisa aastad. Õppisin põhikoolis selleks, et saada sisse tugevasse keskkooli. Keskkool aga on ju ettevalmistus ülikooliks. Ülikoolis tuleb hoolega mõelda, kuhu pärast lõpetamist tööle minna. Alles siis algavat “päris elu”… Ikka see järgmine asi, see järgmine samm on oluline.

Muidugi langen samasse mõttelõksu nüüd, lapsega kodus olles. Istun oma üksikul saarel, kus minu tegemistel on väga vähe kokkupuudet välismaailmaga, ja päevad muutuvad äravahetamiseni sarnasteks (vt ka Kus on küla?). Elaksin nagu sama päeva üha uuesti ja uuesti, vaatan 20 korda päeva jooksul kella, ja ootan järgmist asja. Oh, saaks juba tagasi tööle minna… või saaks hoopis veel ühe lapse… oh, hakkaks laps juba kõndima… hakkaks juba rääkima… saaks talle juba raamatuid ette lugeda… hakkaks ta juba ise lugema!

Naljaga pooleks (kuid ainult pooleks) olgu lisatud, et ega ümbritsev tarbimisühiskond asja just lihtsamaks ei tee. Alati on midagi, mis on puudu täiuslikust elust – olgu see uus auto, täiuslik kodu või vähemalt uus ja veelgi tervislikum seemnesai (sinu unistuste figuur!). Vot siis oled kohal, saabunud, vot siis algab päris elu.

Alles nüüd olen hakanud märkama, kui harjumuspärane on mulle selline järgmises asjas elamine. Ja ma otsustasin sellest vabaneda. Oleviku märkamine ei peaks olema vaid eriliste hetkede preemia, vaid igapäevane harjumus.

Ei, ma ei kavatse kalendermärkmikku nurka visata ja loobuda igasugusest ajaplaneerimisest. Homse päeva ja järgmise aasta peale mõtlemine on väga tervislik ja tore. Kuid see ei tohi hõivata nii suurt osa minu mõtetest, et tänase jaoks ei jäägi ruumi. Tänase päeva põhiline eesmärk ei saa olla ettevalmistus homseks, järgmiseks asjaks.

Elu on siin ja praegu. Elu koosnebki nendest väikestest tänastest, kus pestakse nõusid, käiakse mänguväljakul, istutakse mõtlikult söögilaua ääres, kirjutatakse mõni kiri. Pealtnäha ehk ei toimunudki midagi erilist, kuid üksluine on see ometi ainult keskmises plaanis. Lähemalt vaadates hakkavad eristuma iga päeva kordumatud detailid, ning eemaldudes näeme juba suurt pilti, kus joonistub välja üks ainulaadne elu.

Hinga sügavalt sisse, hinga välja, ja vaata ringi. Sa oled kohale jõudnud.

*

*

Selle postituse ämmaemandad:

Pole olemas õige suurusega perekonda

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Täna kirjutan ma sellest kuidas jõudsin ühe väga olulise tõdemuseni. Ehk aitab see kedagi või tunneb keegi ka iseend ära. Teadke, et te pole üksi.

Tänane jalutuskäik lapsega ei läinud nii nagu ma oleksin tahtnud. Õigemini on ju tegelikult naljakas “tahta” et miski läheks nagu me eeldame sest lapsed on teatavasti ettearvamatud. Ja isegi kui minu laps 9l juhul 10st jääb kärus kenasti magama on aeg-ajalt ikkagi mõni kord kui ei jää. Tuleb jonn, ei meeldi vihm, ei taha kindaid või LIHTSALT sest ta on laps kelle jaoks on suureks kasvamine antud päeval liiga raske.

Enamasti kui lapse ema on enda eest hästi hoolitsenud jätkub tal jaksu jonni lohutada. No täna oli siis minul see 1 päev 10st kus ma ei jaksanud. Sellises olukorras on väga kerge jõuda meeleolusse kus kõik on absoluutselt nii halb kui olla saab. Nagu veepargis liutorust alla laskmine. Kui sa lased lahti, siis ennem ei peatu kui all basseinis.

Laps jäi siiski lõpuks magama. Nagu alati. Mina pidin pisut end rahustama. Selle rahunemise jooksul jõudsin ma mõelda kõike alates sellest kui üksi ja kui väsinud ja kui hale ma olen kuni selleni et mina küll teist last ei taha sest ma ei saa praegugi hakkama.

Kui sul on üks laps, siis tihtipeale tunnevad sind ümbritsevad inimesed vajadust küsida – millal tuleb teine? Isegi kui nad teevad seda naljaga pooleks, siis võib taoline salakaval surve aja jooksul kuhjuda. Ühiskond tahab, et sa saaksid palju lapsi (ilma et nad oleks valmis tegelikult noori emasid toetama neile vajalikul määral). Riik tahab. Su sugulased tahavad. Enamikul ju on! Pealegi kes see ikka üksik laps tahab olla (vihjeks, mina olin ja tahtsin)? Kahega on lihtsam! Üksikutest kasvavad niikuinii lumehelbekesed!

Alates sellest hetkest kui ma otsustasin, et ma soovin lapsi (see pole minu jaoks kunagi olnud lihtne ja loomulik otsust) teadsin ma, et ma tegelikult soovin ainult ühte. Ma ei tea mis tähendab kui sul on õed ja vennad. Ma ei kujutanud ette ega arvanud end oskavat mitme lapsega hakkama saada. Suurim osa minu hirmudest olid seotud raseduse ja beebieaga ning mu enda kogemus näitas, et nendel hirmudel ei olnud alust. Et kõik läks justkui liigagi lihtsalt.

Sellisest lähtepunktist oli lihtne hakata mõtlema et mis oleks kui teine veel. Kõik ju küsivad ja kiidavad oma peremudelit, mis enamasti on mitmelapseline. Osad isegi ei küsi, vaid ütlevad et küll tuleb veel. Need viimased on mu jaoks eriti kummalised. 

Ma sain selle jalutuskäigu ajal aru, et ma olin lasknud end survestada selle teise lapse teemal. Ma olin enda eneseväärtuse sidunud sellega kui palju lapsi mul on või palju ma neid planeerin saada. Ja ma ei olnud sellest ise arugi saanud! Ma olin arvanud, et minust arvatakse paremini kui mul on rohkem kui üks laps. Et ma peaks ikka teise veel saama. Sealjuures ei ole ma ise mitte kunagi, mitte ealeski arvanud halvasti naistest kellel on üks laps või pole neid üldse.

Mul ei tuleks pähegi teiste puhul sellest asjast midagi arvata.

Ma arvan et minu näide illustreerib hästi seda, kuidas me mõnikord seame tingimused iseenda armastamisele ja väärtustamisele. Ilma et me sellest arugi saaks. Mina arvasin et mul on kõik selles osas päevavalgele toodud. Peaks ütlema, et sellise avastuse nimel võib kärutades natuke nutta küll. On vaeva väärt.

Mitte kellegi teise asi ei ole seada tingimusi sellele kui palju sa end väärtustad või kui palju sul on lubatud ennast armastada. Või kui palju sa lapsi tahad või ei taha.

*

Varasemad postitused autorilt Escapist:

Kus on küla?

Clangula3 kommentaari

Lapse kasvatamine on kõige üksildasem asi, mida ma elus teinud olen.

Olgu kohe öeldud, et mul on imeline ja toetav perekond. Armastav abikaasa ja lapse kõik vanavanemad osalevad tite kasvatamises nii palju, kui logistilised takistused seda vähegi võimaldavad. Samuti olgu öeldud, et ma olen varasemas elus võtnud ette üksjagu keerulisi sooloprojekte. Näiteks rännanud kuude kaupa üksipäini võõrastel maadel ja mandritel. Koolis olin ma alati see õpilane, kes ei sallinud rühmatöid, kuna olin üksinda töötades märksa tõhusam.

Ometi olen beebiga kodus olles avastanud, et tunnen nüüd karjuvat puudust mingist kollektiivist. Mul puuduvad “töökaaslased”, kellega “lõunapausil” auru välja lasta. Tahaksin osaleda regulaarsetel “koosolekutel”, kus päevakajalisi probleeme arutada. Tunnen puudust kõrvadest ja silmadest, kes oleksid tunnistajaks minu igapäevastele muredele ja rõõmudele.

Kuidas teised oma beebidega mängivad? Kuidas õhtul tuttu minnakse? Millist näputoitu pakkuda? Kas eelistada taskumähkmeid või villakatteid? Jah, ma võin seda lugeda (ja loengi) (sotsiaal)meediast, pereajakirjadest ja nõuanderaamatutest. Kuid lõppude lõpuks olen iga päev üksinda oma kümnete küsimuste otsas ning pean neile üksinda vastama. Loomulikult ei olegi siin õigeid ja valesid vastuseid ja ma ei igatse põrmugi, et keegi neid mulle ette söödaks. Kuid regulaarne muljete vahetamine ja oma mõtete jagamine kuluks teinekord vägagi ära. Sagedamini kui mõned telefonikõned nädalas või mõned kohtumised kuus. Ja tähendusrikkamalt kui põgusad vestlused naabriemmedega või beebikoolis.

Minu teine igatsus on sarnane, kuid samas vastupidine. Igatsen ka sellist kollektiivi, kus ei tegeldaks laste kasvatamisega. Näiteks koeraomanike kogukonda, kelle seltsis oma penisid tuulutada ja koerajutte rääkida. Või mingeid rohelisi, kelle seltsis loodusvaatlusi teha. Või laulukoori või raamatuklubi, kus tegeleda millegi argielust suuremaga.

Kui emmede seltskonda ei oska ma lihtsalt kuskilt otsida, siis kõikide muude kampadega liitumine tundub beebi kõrvalt lihtsalt võimatu. Lapse kasvatamine ei ühildu peaaegu ühegi hobiga, mida ma varasemalt harrastasin. Ja üleüldse eeldab igasugune kontakt välisilmaga nüüd lisapingutust. Parematel päevadel tasub pingutus end ära; halvematel päevadel pole selle jaoks lihtsalt piisavalt jõudu.

Niisiis, ma tunnen puudust inimlikust kontaktist. Ja kuidagi jõudsin ma järeldusele, et kõige lihtsam viis vähemalt osa sellest igatsusest rahuldada on… minna tööle! Pisikese koormusega, tita kõrvalt. Kuigi ma ootan pikisilmi värskendust, mida see muutus peaks tooma, tajun ma olukorra jaburust. Tegelikult ma ei taha tööle minna. Ma tahan lihtsalt tunda ennast mingi rühma liikmena. Sest minu “põhitöö” on väga, väga üksildane.

Inimene on sotsiaalne loom (vt varasem postitus) ja lapse kasvatamine on üks raskemaid asju, mida see loom oma elu jooksul võib ette võtta. Kuidas siis on läinud nii, et just selle kõige keerulisema ülesande täitmine lõikab noore vanema justkui ühiskonnast välja? Ja ainus pääsetee sinna naasmiseks tundub olevat tööle minek?

Ema isiklik ruum

ClangulaLisa kommentaar

Iga inimene elab omas “mullis”. Tähendab, inimese ümber on mõtteline mull, mida ta tajub oma isikliku ruumina. Võõra inimese sisenemine sellesse ruumi tekitab ebamugavust ja ärevust ning vastupidi – mulli jagamine lähedase inimesega kutsub esile rõõmutunnet.

Mulli suurus ja läbitavus on muidugi individuaalne. Isegi kauaaegse sõbra kallistamine võib mõne inimese jaoks jääda lõpuni ebamugavaks, rääkimata oma privaatruumi jagamisest võhivõõrastega. Teised embavad sundimatult juba esmakordsel kohtumisel ega pane tähelegi, kui nende kõrvale pargipingile istub keegi tundmatu.

Lapse tulek muudab pöördumatult inimese mullitaju. Naise jaoks algab see muutus juba rasedusega ning jätkub sünnituse ja imetamisega. Laps kaaperdab ema isikliku ruumi igas võimalikus mõttes. Ema peab õppima oma mulli jagama nii heas kui halvas – “luba küsimata” kallistamine, juuste kiskumine, näpistamine ja musitamine muutuvad argielu lahutamatuks osaks. Rääkimata imetamisest, kus ema ja laps moodustavad tõelise ühismulli.

Ema võib sealjuures avastada, et oma mulli väljaüürimine võib tegelikult olla päris meeldiv. Siiski jäävad suuremullilisele emale ka mõned võimalused oma piiride kehtestamiseks. Näiteks beebiga voodi jagamine on mõne ema jaoks algusest peale välistatud, kuna tema mullitaju lihtsalt ei võimalda sel moel uinuda. Teised vanemad jagavad meeleldi oma sängi ka koolieelikuga. Osad emad soovivad imetamise lõpetada, kui laps “hakkab särki kiskuma”, kuna nad tajuvad seda oma privaatsuse rikkumisena. Teised imetavad rõõmuga ka last, kes on juba piisavalt vana, et rinda otsesõnu küsida.

Mida vanemaks saab laps, seda rohkem võimalusi tekib emal oma mulli tagasi võitmiseks. Ideaalis võiks see toimuda sünkroonselt lapse vajadusega omeaenda mulli laiendada. Laps õpib aina rohkem oma keha valdama ning füüsiline lähedus emaga muutub psühholoogiliseks. Aina vähemaks jääb näpistamist, juustest sikutamist ja emme peale oksendamist. Paraku-paraku, koomale tõmbub ka nunnutamine.

Lapsepidamise kividest ja kändudest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: M.

Minu emakarjäär (2 aastat) on olnud paljuski varjutatud rahulolematusest, kimbatusest, ülesannetele allajäämise tundest. Pärast pikka lahenduste otsimist hakkasid lahendused hargnema depressiooni diagnoosist ja ajukeemia turgutamisest. Sealt edasi on tasapisi tekkinud jaksu ja suutlikkust hakata end ise edasi aitama.

Tähelepanekuid kivide ja kändude teemal, mis minul lapsepidamisega kaasnenud ja seda kogemust kujundanud:

Mind on väga häirinud emarollide variantide vähesus, mida ühiskond meile jutustab. Levinud on lastele pühendunud kangelasema mudel: “läbi raskuste tähtede poole”; “raske on küll, aga see kõik on seda väärt!”. Nähtaval on ka supernaise-karjääriema variant. Mõtle näiteks Mailis Repsi või Kaja Kallase peale vmt silmapaistvale eduloole, kui naine on suutnud lapse/laste kasvatamise eduka tööeluga ühitada ja näiliselt pole millestki loobunud. Laias laastus ongi rollimudelitega kõik. Mina ei tundnud end ära mitte kummaski. Karjäärinaise mudel on oluliselt inspireerivam, aga see ei ole mina. Kanaema pole ma ammugi. Sealt ma siis ilmsesti kuskil kuklataga järeldasin, et ei kõlba ei emaks ega karjäärinaiseks = ei kõlba üldsegi mitte. Alles nüüd, kui laps on 2-aastane, tunnen esimest korda, et sel aastal on emadepäev natukene juba minu päev ka. Ma olen hakanud lapsega koosolemist oluliselt rohkem nautima ja selle naudingutundega võitnud iseenda silmis õiguse ematiitlile.

“Ma ei saa oma rolliga hakkama!” ja “Ma olen halb ema!” on olnud mu põhietteheited iseendale. Kui minult on edasi uuritud, et millega ma täpsemalt hakkama ei saa, siis ma olengi püüdnud seletada, et ma TUNNEN ennast valesti. Sedasama naudingu puudust olen ma endale ette heitnud. Ja pole seda endale andeks andnud. Ja ega ma ei suuda siiamaani sellest nõudest lahti lasta. Minu isikliku standardi järgi kuulub hea ema paketti vääramatult lapse seltskonnast rõõmu tundmine. Jaks sellest rõõmu tunda. Ilma ei tohi.

Ma olin ka enne lapse sündi teadlik, et “tass tuleb täis hoida” ja “paarisuhet tuleb hoida”, aga mulle tundub siiani, et need on poolvõimatud ülesanded. Lapse kasvatamine toob välja inimsuhete ja tugistruktuuride nõrgad kohad. Väga valusalt. Tasuta või tasulise lapsehoidja abi tasub kasutada, rohkem kui “vaja on”. Kui elukaaslane arvab, et väga vaja pole, siis ei tohi kuulata 🙂 Puhka/maga/leia-iseenese-jaoks-aega on kõik väga mõistlikud ja adekvaatsed soovitused, ainult et mind ajasid (ja ajavad) need ajuti närvi, sest päris tihti lapse kõrvalt piisavalt puhata lihtsalt ei saa. Ja kui ümbritsev olukord ükskord võimaldakski magada, siis lihtsalt ei suuda enam. Puhkuse vaegus paisub nii suureks, et välja puhkamiseks oleks vaja nädalaid. Aga neid pole jälle kusagilt võtta. Mitte-enam-päris-beebi kõrvalt muutus väsimus tuimaks ja krooniliseks, väikesed puhkusesutsakad tegid ärrituvustaseme hoopis hullemaks (seda me täheldasime elukaaslasega mõlemad), sest siis oli jälle jaksu vihastada. Heaolu ei paistnud kusagilt. Ma loodan väga, et kõige hullemast kroonilisest väsimusest saangi rääkida mineviku vormis.

Antidepressandid töötavad, laps on aina suurem, kodukontor on minu hämmastuseks andnud soodsate asjaolude kokkulangemisel võimaluse end esimest korda välja puhata. Kriisikevade turgutavad omadused üllatasid mind väga, sest just sotsiaalse suhtluse vaegus on minu jaoks olnud valus ja depressiooni süvendav faktor. Aga ühtäkki virtuaalsuhtlus hoopiski tihenes ja oli vajadust, põhjust ja aega oma inimesed üles otsida. Ja palju magada. Ettevaatlikult julgen rõõmustada, sest enesetunne on juba mitu kuud stabiilselt parem.

Teiste inimeste lapsed ei peagi sulle meeldima

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Enne emakssaamist ei saanud ma emadusest üldse aru. Ma olin terve elu mõelnud, et kas minul kui naisel on mingid ühendused kuskil lahti või puudu, et miks ma ei mõista ja ei taju. Ma pole kunagi olnud see, kes teiste lapsi nähes vaimustuks, naerataks või tunneks oma kehas mingitki sooja emotsiooni. Ma olen alati olnud see, kes pelgab ja mõtleb beebide kohta, et mis need on ja mida nendega peale hakatakse.

Ma otsustasin sellest kirjutada sellepärast, et äkki on veel kellelgi sellised tunded ja võib-olla hirm emakssaamise ees. Ise olin küll lugenud oma elu jooksul vist ühe ema kirjeldust, mis vastas täpselt minu arusaamale, kuid enne ise emaks saamist ma ei uskunud tolle inimese lauset “oma lapsega on kõik teistmoodi, kõik on hästi, ära põe”.

Nüüd, olles emaks saanud (tahaks lausa öelda “sündinud”), mõistan ja tajun ma kogu emainstinkti ilma ühegi puudujäägita. Vähemasti ma ise tunnen küll nii. Mina olen üks nendest, kellel see tekkis sekundipealt kui see suurte helesiniste silmadega laps mu kõhule pandi. Hetkega oli kõik selge. Paljudel ei toimu see hetkega, vaid ajapikku ja see on täiesti okei. See ei tähenda mitte kuidagi, et su instinktid või armastus oleks väiksem või nõrgem.

Aga missuguseid hirme võib naisel veel olla kui ta emadust enne emakssaamist “ei taju”?

Minu jaoks polnud varem ükski beebi ilus ega nunnu. Praegu meeldivad mulle (päriselt ja siiralt) juba ka teiste lapsed aga sülle ma neid võtta ei taha ja ei julge. Üks mu tuttav ütles nii kenasti, et iga laps on justkui oma ema jaoks disainitud ja nii vist ongi. Mu laps on mu jaoks kõige ilusam ja kõige täiuslikum. Ja ma kahtlustan, et sellel on ka mõni evolutsiooniline põhjus ja eelis.

Kuigi ma olin lastega mitmeid aastaid töötanud, siis need päris pisikesed tekitasid minus ikkagi ebakindlust. Ma poleks osanud nendega mitte midagi peale hakata. Ja ma tundsin end alati väga kohmetult kui seltkonnas oli beebi ning tema õnnest ja rõõmust helendav ema kellele ma ei osanud midagi toredat öelda peale õnnesoovide.

Kui ma tutvusin oma elukaaslasega, oli tema kõige noorem õde alles kolmeaastane. Tegemist oli elavaloomulise ja lõbusa, täiesti tavalise kolmeaastase lapsega. Oma elava loomu tõttu oli ta vahepeal (täiesti eakohaselt) pisut pöörane ning mu elukaaslase ema küsis meie käest, kas me tahame ka sellist. Et noh, saate praegu harjutada. Mul vist hakkas reaalselt paha sel hetkel. Nüüd ma vaatan enda last, kes on pigem selline rahulik ja mõnus tegelane ning on raske ette kujutada teda sama pöörasena.

Vaadates praegu teiste emade lapsi, näiteks minu lapsest mitu kuud või aastat vanemaid, siis on mul alati raske ette kujutada, milline minu laps olema peaks kui ta ükskord sinnamaale jõuab. Kas tõesti samasuguste oskustega? Või samasuguse käitumisega? See tekitab mõnikord kahtlust. Kuna aga oma lapsega elad päevast päeva koos, ei näe sa kunagi tema juures selliseid kontraste. Kõik üleminekud on loomulikud ja pehmemad. Võrdlemine ei ole produktiivne, kuigi ühiskond meid soodustab seda pidevalt tegema. Kui teiste lapsed kümnekuuselt ringi jooksevad ja minu oma kaheksakuuselt isegi ei rooma, saad aru et edasi pole isegi mõtet selle pilguga vaadata.

Seega, oma lapsega on tõepoolest hoopis teine lugu. Kellegi teise laps ei peagi sulle meeldima, ka isegi mitte natukene. Kui sa ei taha neid sülle võtta ja nunnutada, siis ei tähenda see et sul oleks karvavõrdki vähem emapotentsiaali kui nendel, kes tahavad.

Lapse iseseisvus

ClangulaLisa kommentaar

Vastsündinu abitus on erakordne. Su kätel lebab olend, kes ei suuda ilma sinu abita ennast kaitsta, toituda ega isegi paigalt liikuda. See mõistmine annab täiskasvanutele erilist laadi jõudu ja tekitab instinktiivse soovi seda pisikest loomakest iga hinna eest aidata.

Iga päevaga astub laps uusi samme inimeseks olemise teekonnal. Teekonda tähistavad verstapostid – roomamine, esimene hammas, esimesed sammud, esimesed sõnad -, mis toovad vanematele uhkust ja rõõmu, kuid ka magusat nukrust. Sest kõik need uued võimalused suurendavad lapse vabadusastmeid ning võimaldavad tal üha vähem sõltuda oma vanematest.

Mõned vanemad ei suudagi sellega leppida. Nende jaoks jääb laps igavesti selleks väikeseks abituks olendiks, keda on vaja toita, katta ja maailma eest kaitsta. 10-aastase lapse koolitööd tuleb tema eest ära teha, 20-aastasele lapsele tuleb sokke osta ja 30-aastaseltki tuleb hoolitseda lapse iga suutäie eest. Nii jääb vanemale alatiseks see jõuduandev ja meelitav teadmine, et laps ei saa ilma temata hakkama.

Ka mind valdab lapse verstaposte jälgides rõõm ja uhkus. Kuid uhkus ei tulene mitte sellest, et laps on minust sõltuv, vaid sellest, et suudan üles ehitada isetoimiva süsteemi. Minu toel kujuneb sellest abitust vastsündinust enesekindel olend, kes tuleb endaga ise toime, vajamata selleks minu ega kellegi teise abi. Ta saab hakkama oma kodutöödega, ostab endale sokke ja toidab ennast. Suudan üles kasvatada inimese, mitte lapse.

Ära palu tal oodata 10 minutit

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Üks nukramaid asju, mida ma emakssaamise juures kogenud olen, on see aeg-ajalt hingemattev üksildusetunne. Ma ei räägi siinkohal isegi mitte üksi olemisest või elamisest, vaid tundest, et mitte keegi teine ei taju mis reaalsuses sa parasjagu eksisteerid. 

Ema ja lapse vaheline side on kindlasti müstilisemaid ja imelisemaid, mida selles maailmas leida võib. Mind mõnikord huvitab, missuguse pilgu läbi näeb last isa? Või vanaema, vanaisa? Kui väga see võib erineda ema kogemusest. Kui palju oleneb see perekonna ülesehitusest või sellest, kas laps on ainult ema küljes 24/7 või kasvatab teda heas mõttes kogu küla? 

Ema ja laps õpivad üksteist lugema ja kuigi see ülesanne võib tunduda alguses nagu raketiteadus, siis ajapikku õpivad mõlemad. Minu laps on algusest peale olnud pigem see, kes on minu küljes (mõnikord mõtlen, et äkki olen hoopis mina tema küljes veel rohkem). Ma pole tahtnud teda jätta eriti kellegagi ega eriti pikaks ajaks. Ja sellest hoolimata on mul alati pigem see tunne, et ta kasvab nii kiiresti ja et ma ei jõuagi igat minutit nautida. 

Minu strateegia, mida ma just kirjeldasin, ei pruugi olla ema jaoks kõige jätkusuutlikum. Me kõik väsime ning taolist väsimust pole enne emakssaamist isegi vist võimalik ette kujutada. Ja siis on äärmiselt tänuväärne kui sul on ümberringi toetav tugisüsteem. Inimesed, kellelt sa saad küsida aega ja sa päriselt ka küsid. Mitte siis kui sul on viimane piir käes, vaid ilma põhjenduseta siis kui sa tahad.

Ka mind ümbritsev perekond on armastav ja toetav. Aga ega nad ise suurt oma abi ei paku. Ilmselt on asi minus, sest ma olen alati püüdnud olla nii iseseisev kui üldse võimalik ja palunud abi siis kui surm silme ees (loe: hädaoht, äärmiselt suur ebamugavus, tõsisem tervisemure). Ükskord ma ei palunud isegi siis. Nad on harjunud, et ma ei vaja midagi ja ma ei taha abi ja mulle ei meeldi sekkumine. Üldiselt see niimoodi ongi, kuid emaks saades ma naiivselt mõtlesin, et nüüd võiks teiste abi ju nautida küll. 

Seega, siit tuleb soovitus noort ema ümbritsevale tugipersonalile. Kui noor ema palun oma last hoida selleks, et käia näiteks duši all või korraks värsket õhku hingamas või tegemas mida iganes tal sel hetkel tuleb pähe teha enda hüvanguks siis võimalusel ära palu tal oodata. Jah, mõnikord on vannituppa järjekord ja lemmiktelesaade algab varsti. Mõnikord on tomatid vaja ära kasta. Mõnikord oleks nii produktiivne teha asju järjekorras, mille sa oled oma peas välja mõelnud. Aga…

Ära palu sellel noorel emal oodata ei pool tundi, ei veerand, ega isegi mitte kümme minutit (kui see vähegi võimalik on). Miks? Sest tema, kes ta “loeb” oma pisikest beebit kõige paremini, teab et kümne minuti pärast võib olla hilja. Et veerand tunni pärast hakkab x minutit ärkvel olnud laps nihelema, emmet tahtma, süüa soovima (x on tavaliselt emmele hästi teada, kuigi mitte alati). Et poole tunni pärast võib juba tulla pisike nutt ja sealt edasi võib emmet vaja olla tund, poolteist või kaks. Ja ta palub duši alla KOHE ja NÜÜD sellepärast et ta tõesti tahab sinna kohe ja nüüd ja ta ei soovi, et sellest tuleks 60 sekundi turbodušš vaid 10-minutiline luksuslik spaaelamus. Su tomatid võivad oodata. 

Selline seisund ei kesta muidugi igavesti. Pisikeste laste käitumine muutub tavaliselt ajaga paremini etteaimatavaks (muidugi, kohe kui jõuad harjuda, saabub järgmine arenguhüpe, uue oskuse õppimine, hambad või mõni muu arengutähis, mis kohe kõik sassi lööb). Esimesed kuud on kõigi jaoks rasked aga kõige raskemad on nad ikkagi ema jaoks. Seega, kui ta midagi teilt küsib, siis tehke talle see teene. Enamasti ei soovi nad võimatut 🙂

Loomepalavik

ClangulaLisa kommentaar

Tunnen ühte perekonda, kus Isa tegeleb loomingulise tööga, mis sisaldab lisaks vaimsele äraolekule ka füüsilist, ja Ema on lastega kodus. Olen ühtepuhku kuulnud Ema ohkamas, et Isa on nii tihti ära ja unustab teinekord loomepalavikus kogu oma perekonna.

Täna pärast linna peal käimist jõudsin koju oma perekonna juurde ja pärast nende tervitamist tormasin kohe arvutisse, et vahepeal tekkinud mõtted kiiresti üles kirjutada. Alles natuke aega hiljem läksin täpsemalt uurima, et kuidas neil läinud on ja et kas nüüd oleks minu kord lapsega tegeleda.

Tänu sellele Emale oli neid ridu natuke valus kirjutada. Aga tänu sellele Isale ma tean, et tegelikult ei ole sellest midagi. Sest ma tean täiesti kindlalt, et kuigi Ema ja Isa võiksid teinekord omavahel paremini sünkroonis olla, siis on see Isa ikkagi oma lastele üks kuradi hea Isa! Ja seda osaliselt just tänu sellele eeskujule: oma töösse ja/või loomingusse tuleb suhtuda (teinekord kompromissitu) kirega.