Tunnen ühte perekonda, kus Isa tegeleb loomingulise tööga, mis sisaldab lisaks vaimsele äraolekule ka füüsilist, ja Ema on lastega kodus. Olen ühtepuhku kuulnud Ema ohkamas, et Isa on nii tihti ära ja unustab teinekord loomepalavikus kogu oma perekonna.

Täna pärast linna peal käimist jõudsin koju oma perekonna juurde ja pärast nende tervitamist tormasin kohe arvutisse, et vahepeal tekkinud mõtted kiiresti üles kirjutada. Alles natuke aega hiljem läksin täpsemalt uurima, et kuidas neil läinud on ja et kas nüüd oleks minu kord lapsega tegeleda.

Tänu sellele Emale oli neid ridu natuke valus kirjutada. Aga tänu sellele Isale ma tean, et tegelikult ei ole sellest midagi. Sest ma tean täiesti kindlalt, et kuigi Ema ja Isa võiksid teinekord omavahel paremini sünkroonis olla, siis on see Isa ikkagi oma lastele üks kuradi hea Isa! Ja seda osaliselt just tänu sellele eeskujule: oma töösse ja/või loomingusse tuleb suhtuda (teinekord kompromissitu) kirega.