Vahetult enne selle blogi ilmaletulekut tabas mind tõeline kriis. Sõbranna nimelt pistis mulle pihku ühe raamatu, kus noored emad jagasid oma mõttekilde ja kogemusi elust ja emadusest. Koheselt tabas mind ebakindluse ja nördimuse laine oma veel sündimata blogi kohta, mis kulges umbes nii:

Appi, keegi teine kirjutab veel oma emadusest!! siis on ju kõik juba öeldud! no okei, ta ei ole bioloog… aga mul on mitmeid sõbrannasid kes on noored emad ja bioloogid raudselt neil KÕIGIL on blogid kus nad kirjutavad TÄPSELT samu asju mis mina! seega oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU, sest raudselt on selline blogi juba olemas!! või äkki on risti vastupidi et minu kirjutised on lihtsalt nii isiklikud ja imelikud et mitte keegi ei saa neist midagi aru ja ka sel juhul oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU!

Jess! Hurraa! Palju õnne! Üheainsa mõttekäiguga olin ma elegantselt katnud kõik kolm isiklikku tabu, millest just see blogi pidi mul aitama vabaneda 😀

Sõbranna juurest koju sõites sain sellest õnneks aru ja tundus siiski, et äkki ma ikka tohin ka midagi oma mõtetest jagada. Olgugi et teised inimesed oskavad ka mõelda!

Siinkohal väärib ehk ka mainimist, et viimase 7 aasta jooksul olen ma teatud regulaarsusega jälginud ainult ühte (aga see-eest väga head) blogi. Ma ei ole elu sees lugenud mitte ühtegi teist emadusele pühendatud blogi ja kahjuks ei ole mul hetkel mahti seda ka praegu teha. Aga ilmselt hakkavad nüüdsest rohkem minu huvi- ja tähelepanusfääri langema, mis oleks ju väga tore!

Selle postituse ämmaemandad:

• raamat “Emadepäev. Vastse ema vested”
• sõbranna, kes mulle selle raamatu lugeda andis