Külalispostituste autor: M.
Lapseootus
Minu jaoks oli lapseootuse aeg tõesti mõnus ja roosiline. Polnud erilisi suuri füüsilisi vaevusi, keha püsis ilus ja vormis (“modellrase” – oli suur kõht ja palju rinda, aga mujale ei lisandunud suurt midagi). Kuidagi väga rahulik olin – nii zen pole ma varem, ammugi siis mitte hiljem olnud. Ja ma tundsin ennast hoitu ja armastatuna. Lapse isa oli suurepärane isa kohe – juba ammu enne sündi; see oli väga selgelt jagatud “projekt” ja jagatud maailm kõige oma perekoolide ja ämmaka visiitidega. See sünnieelne suurepärane isadus tähendas ju, et mina sain kogu tähelepanu endale ning sain selle toel õitseda.
“Sa olid nii õnnelik! Kirjuta sellest ka!” ütles üks mu sõbranna. Jah, head kogemused lähevad ju meelest ära. Või no, neile pole justkui põhjust keskenduda, sest need ei ohusta ju kedagi. Heas kogemuses ei sori, seda ei analüüsi. Aga kui analüüsiks …
Ma olen ja olin päris uhke selle üle, et ma olin “ilus rase”. Tegelikult pole see ju minu teene – ju siis loodus on andnud head geenid, et just “õigesse” kohta juurde võtsin ja mitte “valesse” kohta. Aga nii oli väga mõnus. Naiselik. Tundsin end naisena, ilusana, olulisena. Hoituna.
Zeni tunde taga on ilmsesti hormoonid, mis tõmbasid malbeks ja rahulikuks. Kindel tunne oli; usk, et kõik läheb hästi ja korda ja küll on ja saab. Küllap ma olin ikka vahel ka ärev ja murelik – no näiteks beebikraami hankimise või beebi heaolu teemadel – aga üldiselt ma mäletan, et sellise pehme vatiteki tunne oli. Turvaline, hoitud, kurja eest kaitstud.
Ja kõige hoituma ja kaitstuma tunde taga seisab ilmselt lapse isa ja mu tollane elukaaslane. Ta võttis tõesti enesestmõistetavalt kogu beebirallist osa, see ei olnud ainult minu asi. Tundsin, et oleme hästi koos. See osavõtt ja enesestmõistetav 100% isa olemine ei ole mitte kusagile kadunud ka nüüd, kui paarisuhe on ära lagunenud. Jagatud vanemlus töötab jätkuvalt.
Kuni beebi oli kõhus, seni oli aega ja vabadust. “Oma elu” ei olnud ju veel kildudeks pudenenud. Ja ma ei osanud seda plahvatust ka karta – ja väga hea, et ei osanud! Muidu ehk polekski söandanud seda personaalset arengutreenerit oma ellu lasta ja siis oleks… üks hoopis teistmoodi elu.
Postituse ämmaemand:
sõbranna, kes ütles, et ausama kogemuse nimel – kirjuta heast ikka ka!
Pühendusega minu lapse suurepärasele isale ja headele aegadele
********************
Kas sa siis ei armasta oma last?
Täpsem tsitaat on “kas ta siis ei armasta oma last, et nii ruttu tööle tuli”. Pärineb väidetavasti selle organisatsiooni juhi suust, kus ma töötan ja oli kommentaar sellele, et ma aastase lapse kõrvalt tööle tagasi läksin. Kuulsin sellest kaude. Ja no näe – meelde jäi. Ei läinud ülearu südamesse, arvan ma. Aga midagi väga iseloomulikku on selles küll. Meeste töötamise üle ju ei imestata – olgu neil siis kodus beebid või mitte. Imestatakse, kui mehed lapsehoolduspuhkuse võtavad. Imestatakse ehk üha vähem. Aga ikka veel imestatakse. Ja ka see võib olla uskumatult suur barjäär – et kuidas ma mehena kõõlun päevad otsa seal liivakasti serval, teised veel vaatavad! Ja mina liigun pigem edumeelsete ja haritud inimeste ringkondades!
Omaenda tuumikpere mõttes olen ma päris kindlasti privilegeeritud: ma ei ole mitte eales pidanud võitlema selle nimel, et lapsel oleks võrdselt isa ja ema; ma ei pidanud aastase lapse juurest tööle minemist kuidagi põhjendama – see oli iseenesestmõistetav võimalus. Ja ka nüüd lahus elades püüame lapsevanematena ühes paadis olla ning teineteisega arvestada.
Iseenda sees tunnen ma küll väga palju mitmikmoraali ja paineid “rongaemaduse” teemal. Kuidas ma vajan iseendale nii palju aega / vabadust /…?! Kuidas ma lähen sinna või tänna?! Kuidas ma ei võta või vii last tänna või sinna?! Kuidas ma ajan nii palju omi asju! Ma nõuan endalt palju. Ma tahaksin olla hea ema ka ajalise pühendumise mõttes. Aga ma ei ole ealeski see ematüüp, kes lõviosa ajast lapsele pühendaks. Minu pühendumine käib teisiti.
Lapse beebiajast mäletan metaärritust sel teemal, et mul on lapsekasvatusliku tööjaotusega tõesti hästi ja et ühiskondlikus mõttes peaksin selle eest justkui surmani ja nõretavalt tänulik olema. Olin ja olen tänulik. Aga mitte nõretavalt. Lisaks ajas mind eriliselt segadusse see, et kõigest hoolimata oli lapsekasvatus minu jaoks päris algusest peale ränkraske. Ma arvan, et nii subjektiivselt kui objektiivselt. Uneprobleemid. Söögiprobleemid. Lõputu sunniviisiline kärutamine (kui tahad, et laps magaks! jah, ma tahtsin). Minu vajadused, lapse vajadused. Uneprobleemid aka lõputu tudutamine. Ajukeemia. Ja palju väikeseid tegureid ning nende kombinatsioone veel.
Mis tööle minekusse puutub, siis see oli väga oodatud. Rahu ja vaikus. Mingi oma, koduväline asi, mida ajada. Mõttetöö. Sotsiaalne suhtlus. Beebikasvatuse töö oli minu arvates kordades raskem kui palgatöö. Niisiis oli tööleminek omamoodi palgaline puhkus, kuhu igapäevaselt minna. Selliseid mõtteid olen välja öelda julgema hakanud alles nüüd. Ja muidugi ma valin, kus ja kellele. Aga neid tabusid tuleb minu arvates murda. Lapsega kodus olemine ei ole mingi vahva puhkus teleka ees koos roosa ja rõõmsa beebiga! Võib-olla mõnele on ka. Aga päris paljudele naistele (ja meestele!) on see päris raske. Mõnele kõige raskem ülesanne elus üldse. Mina küll pole kogenud midagi nii hullu ja mitmekihiliselt keerulist nagu lapsekasvatus.
********************
Idüllihetked, -päevad ja nädalad
Vahel on idüll. Laps ärkab, on unine, sasine ja tuleb ja kallistab. Ei hakka kohe hommikul skandaalitsema, ei ütle: “Emme, mine ära!”. Ja näiteks … ei hakkagi kogu päeva jooksul väga skandaalitsema. Sellisel päeval ma olen idülli üle sedavõrd rõõmus, et suudan skandaalialgeid täitsa hästi hallata. No näiteks huumoriga või lihtsalt rahulikult võtta. Ja noh, siis ta ju rahuneb maha.
Ma mäletan, et esimene mõnus periood minu lapsepidamise jooksul oli siis, kui ta oli umbes 6-kuune. Mäletan hetki, kui mõtlesin, et nüüd vist hakkab elu lõpuks rööpasse minema. Päike paistis, olin saanud natukene hingamisruumi juurde. Sain hakkama. Rööpasse see elu muidugi ei läinud midagi, aga puhkepaus oli korra küll, äkki isegi kuu aega oli kergem ja lootusrikas tunne. Järgmine tõesti hea periood oli siis, kui aastase lapse juurest tööle sain. Mõte hakkas tööle, kontori rahu ja vaikus. WCs sai käia rahulikult, ajapiiranguta ja üksi. Kohvinurka jalutada, kohvi soojalt ja omas tempos juua. Täitsa inimese moodi elu.
Kui laps sai 2-aastaseks, siis tundsin esimest korda end emarollis kindlamalt, kodusemalt. Ja lapsega tekkis uue kvaliteediga kontakt. Päris kontakt, päris inimesega. Kõneleva inimesega. See aeg langes kokku esimese koroonakevadega, mis oli minu elus hoopis ootamatult plussmärgiline. Vähemalt mõneks kuuks küll. Korraks tekkis sotsiaalne plahvatus, virtuaal- ja telefonisuhtluse küllus – seda oli mulle väga vaja ja see kosutas mind. Sõitsime palju ringi, kõik tärkas. Laps õppis jooksurattaga sõitma. Sinnamaani oli isolatsioon olnud mu isiklik probleem – nüüd olid kõik samas supis. Ja mul hakkas selle supi sees kergem, sest see ei eraldanud mind enam nii radikaalselt kogu muust maailmast.
Idüllihetki jagub muidugi ka raskematesse aegadesse – siis, kui refrääni moodustavad kurnatus, tuumajonnihood ja skandaalitsemine ning püüded neid kõiki ohjeldada või vähemasti rahuldavalt taluda. Õhtune pesurutiin ja lapse rätikusse keeramine näiteks on enamasti rahulik ja mõnus hetk. Ja unejutt – nii raamatust loetu kui ka meie omavaheline jutuajamine. Ta räägib juba nii arukat juttu! See on nauditav, kõik need hetked, kui inimese mõttekäikudes on mingi uus keerukus ja uus kvaliteet. Sellised küsimused! Sihukesed mõttearendused! Niisugune äge loogika!
Üldiselt me naudime mõlemad väljasõite – olgu siis ratta või autoga. Kusagile kodust kaugemale minekut. See küll väsitab, aga kui on põnev, siis konflikti ja kaklust on vähem.
Naudime ka muuseumis või külas käimist. Kodust eemal tuleb paraku korralikult käituda ja alati pole see jõukohane. Siis seisneb külaskäik nonstop lapsevalves ja -ohjeldamises. Aga kui täppi läheb ja on hea külaskäigu päev, siis on tore.
Ja mõnikord võib täitsa tore olla “väljasõit” kodupoodi. Siis, kui on hea poeskäigu päev.
********************
Varasemad postitused autorilt M. :
Emadus õpetab 