Liiga vähe rinnapiima

Clangula3 kommentaari

Imetamine on järjekordne näide Emakese Looduse täiuslikkusest. Mida rohkem laps rinda imeb, seda rohkem hakkab rind piima tootma. See loob harmoonia, kus ema toodab täpselt nii palju piima, kui tema lapsuke vajab. Lõpuks saabub aeg, mil laps saab oma põhitoidu mujalt ja käib sellevõrra harvem rinnal. Nii hakkab piima kogus järk-järgult vähenema. Imetamise teekond jõuab sujuvalt lõpule.

Kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Jah, paraku ongi. Sellist muinasjutulist imetamist kogevad kahjuks vaid tõelised õnneseened. Reaalsuses võib imetamine olla tõeline kadalipp ning selleks võib olla tuhandeid põhjuseid. Nagu selle blogi lugejad ilmselt märganud on, varjutab minu (ja muidugi mitte ainult minu) imetamiskogemust peamiselt tõsiasi, et piima lihtsalt ei ole. Nüüdseks hakkab mul tekkima terviklik arusaam selle probleemi tagamaadest ning tahaksin seda lugejatega pikemalt jagada.

Arvamused ja väärarvamused

Mure rinnapiima vähesuse tõttu on imetavate emade seas väga levinud. Mitmete uuringute kohaselt on tegemist ühe peamise põhjusega, miks imetamine üldse ära lõpetatakse 1,2. Sinna hulka kuuluvad kahjuks ka arvukad juhtumid, kus naisele miskipärast tundub, et rinnapiima kogus on liiga väike, kuigi tegelikult ei ole. “Ta on lihtsalt kogu aeg näljane! Alles ta ju sõi! Ilmselt mul pole piisavalt piima…” Teadmine, et beebid söövadki väga sagedasti (eriti alguses ja “kasvuspurtide” ajal) ning nutavad ka muudel põhjustel peale nälja, ei pruugi olla sugugi iseenesestmõistetav. Eriti kui meditsiinisüsteem sulle kinnitab, et “mõnel naisel lihtsalt pole piisavalt piima”.

Olid tõepoolest ajad, mil isegi arstidele tundus, et rinnapiima vähesus on tavaline ja paratamatu. Muuhulgas takistas piima tulekut sünnitusmajades toimuv. Normaalse laktatsiooni vallandumiseks on vajalik sünnitusjärgne nahk-naha kontakt, ema ja lapse pidev koosviibimine ja korralik piimaralli esimestel nädalatel. Kuid toona seda ei teatud – lapsi hoiti emadest lahus ning keelati sööta sagedamini kui kolme tunni tagant. Sellistes oludes oli piisava rinnapiima tekkimine tõepoolest imelugu. Kahjuks eksisteerib selline olukord siiamaani väga paljudes maailma piirkondades, sh USA3 (mida meditsiinisüsteemi seisukohast muide sageli klassifitseeritakse arengumaaks).

Nii süvenes nõiaring, kus rinnapiima vähesust peeti normaalseks ning kasutati seetõttu võtteid, mis piima vähenemisele veelgi kaasa aitasid. Kasvas üles mitu põlvkonda naisi, kes ei osanud unistadagi olukorrast, kus laps saab kogu vajamineva piima oma ema rinnast.

Kuid meie põlvkonna jaoks on asjad teisiti. Viimastel aastakümnetel on nimelt selgunud, et õigete võtetega annab piima kogust enamasti edukalt suurendada. Soovides minevikku heastada, on meditsiinisüsteemi retoorika nüüd kaldunud teise äärmusesse. Iga naine suudab imetada! Rinnapiim on lapsele parim! Imetamisest on saanud sotsiaalne norm, mida jõuliselt propageeritakse. Kahtlemata on sellel õilis eesmärk ning ma olen siiralt õnnelik kõigi naiste üle, kes imetavad edukalt tänu tõusnud teadlikkusele.

Kainelt mõeldes on aga selge, et piima vähesusse ei saa suhtuda mustvalgelt. Naiste piimavabrikud on väga individuaalsed. On naisi, kelle rinnad toodavad liiga palju piima, ning on neid, kes toodavad liiga vähe. Kahjuks ei vasta tõele, et “iga naine suudab imetada”. Kuid samuti on vale väita, et mõnel naisel “lihtsalt pole piima”, sest piima vähesuse taga on konkreetsed põhjused.

Kuidas suurendada rinnapiima kogust?

Peamiselt põhjustab piima vähesust ebatõhus imetamisrutiin. Eeldame siinkohal, et sünnitus ja esimesed päevad kulgesid kenasti ning välistatud on ka lapsepoolsed probleemid (nt keelekida, vale haare). Järgnevalt mõned peavoolu soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:

  1. SAGE IMETAMINE – see on piimavabriku käivitamise A ja O. “Sage” tähendab keskmiselt 2 tunni tagant, kokku 10x ööpäevas. Üle kolme tunni pikkused söögivahed on ebasoovitatavad ning alla 8x ööpäevas on liiga vähe.
  2. Öine imetamine – kuna öösel on prolaktiini tase kõrgem, suurendab öine imetamine päevast piima kogust (tänks, evolutsioon!). Kui klient parasjagu magab, võib teda asendada rinnapump. Üle 4 tunni magamine on ebasoovitatav. Hüvasti, Une-Mati, näeme järgmises elus!
  3. Pumbata, pumbata ja veelkord pumbata – rinda tuleb stimuleerida ka siis, kui laps pole näljane ja/või piima ei tule. Nii saavadki rinnad tellimuse piima koguse suurendamiseks. Levinud strateegiad on sealhulgas:
    • triple feeding ehk iga söögikord = imetamine + rpa + pumpamine,
    • maratonpumpamine ehk ühe tunni jooksul 20+10+10 minutit pumpamine (paar pausi on õnneks lubatud).
  4. Rpa (rinnapiimaasendaja) kogust peaks hoidma võimalikult väiksena, et laps sagedamini rinnal käiks. Jälgida siiski, et kaaluiive oleks normis. (Kuigi mõned imetamisnõustajad on muide viimase osas üsna leebed… )
  5. Vältida lutipudelit, et laps ei hakkaks pudelit rinnale eelistama. Alternatiivideks on näiteks süstal, topsike, sondisüsteem ja ükssarviku sabakarvadest heegeldatud lusikas (ok, see viimane on minu lisandus).
  6. Vee joomine – kuigi imetav naine oskab absoluutselt kõike piimaks muuta, on piima põhikomponendiks siiski vesi. Seega on oluline tarbida sportlikes kogustes vett.
  7. Taimsed preparaadid – apteegitill, fenkol, köömned, lambalääts. Eesti oludes näiteks imetava ema tee ja Maria kapslid.
  8. Ja mis kõige olulisem – seda kõike tehes pead olema äärmiselt lõõgastunud ja rahulik, sööma 3-4x päevas täisväärtuslikku toitu ning ennast korralikult välja puhkama! (naerukoht)

Ja nüüd loo püänt. On olemas naised, kes teevad seda KÕIKE, ning sellegipoolest ei tooda piisavalt rinnapiima. Naised nagu mina.

Kui levinud on “tõeline” rinnapiima vähesus?

Loomulikult tekib nüüd kiusatus küsida, kui palju minusuguseid tegelikult on? Kui palju on naisi, kes on teinud kõike võimalikku oma piima koguse suurendamiseks, kuid ei tooda siiski piisavalt? Kahjuks pole sellele küsimusele põhimõtteliselt võimalik vastata. Meil pole võimalik objektiivselt hinnata, kust alates on naine tõesti “teinud kõike võimalikku”, sest see tähendab iga naise jaoks midagi erinevat (vt ka Imetamise hind).

Mõne naise jaoks on tõepoolest jõukohane proovida läbi kõik need punktid rinnapiima koguse suurendamiseks. Kuid mil määral? Kui kaua? On naisi, kes suudavad sooritada näiteks triple feedingut lausa mitu kuud, kuigi enamuse kurnab selline režiim juba mõne päevaga täielikult läbi.

Illustreerin olukorda kahe tegelasega. Kujutlegem Annat, kes täidab kohusetundlikult kõiki neid punkte, mida eelpool kirjeldasin. Sealjuures ärkab ta igal issanda ööl 4h tagant ainult selleks, et pumbata. Kuna öine stimuleerimine on oluline, siis tänu sellele säilib tema maksimaalne piima kogus – aga see ei kata siiski täielikult lapse vajadust. Küllap nõustuvad kõik, et Annal päriselt pole piisavalt piima.

Tema õde Mari teeb samuti kõiki neid asju, kuid loobub öisest pumpamisest ning hakkab inimese moodi magama. Seetõttu tema piima kogus aga väheneb ning laps vajab nüüd lisaks rpa-d, et kõhtu täis saada. Et siis tema ei kuulu nende hulka, kellel päriselt pole, vaid ta lihtsalt ei pinguta piisavalt? Oot-oot, aga äkki ikka Annal ka päriselt oleks piisavalt piima, kui ta oleks veel tublim ja pumpaks iga 3h, mitte aga 4h järel?? Kust see “tõeline” piima vähesus siis algab? Kust lõppeb mõistlik pingutus ja algab füsioloogiline probleem? Võimatu öelda.

Seega on arusaadav, et selle nähtuse esinemissagedust on võimatu üheselt määrata. Kuid vaatame korraks siiski numbritele otsa. Imetamisnõustajad väidavad tüüpiliselt, et primaarne laktatsiooni puudulikkus esineb “ühel naisel sajast”. Samas leidub ka uuringuid, kus see protsent on hoopis 5-15% 4,5. Kuid mida tegelikult tähendab 1% või 5% naistest? Võttes aluseks, et Eestis sünnitab viimasel ajal umbes 14 000 naist aastas, siis 1% nendest on kõvasti üle saja inimese. 5% puhul on jutt juba 700 naisest. Seega on juba viimase kolme aasta sünnitajate seas potensiaalselt sadu või tuhandeid naisi, kes kannatavad kroonilise rinnapiima vähesuse all. Isegi kui see on ainult paar protsenti emadest.

Lõppude lõpuks polegi erilist vahet, kui palju neid naisi täpselt on. Iga meditsiiniline probleem väärib tähelepanu ja tegelemist, sõltumata sellest, kui haruldane see on. Aeg on lõpetada olukord, kus kroonilist rinnapiima vähesust ignoreeritakse ja pisendatakse ettekäändel, et see on “üliharuldane”.

Füsioloogilised põhjused vähese rinnapiima taga

Esmalt tuleb rõhutada, et rinnapiima puuduse füsioloogilisi põhjuseid on väga vähe uuritud. Siin on taaskord tegemist nõiaringiga: kuna sellised naised loobuvad sageli juba varakult imetamisest, on seda fenomeni väga raske uurida. Ning kuna teadus ei oska seetõttu lahendusi pakkuda, siis ei jäägi naistel muud võimalust kui imetamisest loobuda.

Õnneks on olemas üks tänuväärne ühendus – Low Milk Supply Foundation – kes on selle vähese olemasoleva info kokku kraapinud. Kuigi teave on lünklik, on siiski tuvastatud mõningaid juurpõhjusi, miks mõned rinnad ei suuda piisavalt piima toota. Nende hulka kuuluvad näiteks insuliiniresistentsus, kilpnäärme probleemid (ala- või ületalitlus) ja polütsüstiliste munasarjade sündroom. Sageli esineb neist mitu üheaegselt. Soovituslikud allikad nende teemade uurimiseks on postituse lõpus.

Rinnapiima vähesus võib seega olla osa millestki suuremast. Probleemi taga võib olla mingi süsteemne häire organismis, millest naine pole teadlik ning mille varajane diagnoosimine oleks tema tervise seisukohalt oluline.

Veel üheks võimalikuks põhjuseks peetakse piimanäärmete puudulikkust (insufficient glandular tissue). Selle nähtusega kaasneb sageli rindade hüpoplaasia (breast hypoplasia), mis väljendub ka silmnähtavalt rindade anatoomias 4,5,6. Kuid sellest räägitakse väga ettevaatlikult, et mitte julgustada pelgalt välimuse põhjal “diagnoosi” panemist. Ligi 40% hüpoplastilise välimusega rindadest suudavad normaalselt imetada6 ning on äärmiselt ohtlik, kui neile naistele pannakse ennatlikult piimanäärmete puudulikkuse diagnoos.

Praktikas lähenetaksegi probleemile välistamismeetodil: esmalt tehakse kindlaks, et imetamisrutiin on tõhus. Naine peab läbi proovima kõik eelpool kirjeldatud võtted rinnapiima koguse suurendamiseks. Alles siis võib kahtlustada füsioloogilisi tagamaid. Mõned eelpool nimetatud seisundid (nt insuliiniresistentsus, kilpnääre) on võimalik tuvastada vereanalüüsidega. Ja kui kõik muu on läbi proovitud-uuritud, siis lõpuks pannaksegi diagnoosiks “piimanäärmete puudulikkus”. Senimaani pole olemas ühtegi meetodit piimanäärmete funktsionaalsuse otseseks uurimiseks.

Tegurid, mis mõjutavad rinnapiima kogust, ja piima vähesuse juurpõhjusteni jõudmise loogika.
Pane tähele, et ainult üks neist kastidest allub otseselt naise kontrollile.
(Joonise autor: Clangula, https://emauurimus.law.blog)

Eesti oludes on see kõik alles lapsekingades. Mulle teadaolevalt on see blogipostitus esimene eestikeelne kokkuvõte antud teema kohta. Ja ka oma naistearsti pommitasin põhjalikult teadusartiklitega, enne kui ta nõustus mulle vereanalüüse määrama. Viletsa piimavabrikuga naised lihtsalt lõpetavad imetamise ja/või peavad leppima teadmatusega oma olukorra tagamaadest.

Psühholoogiline pool

Iga ema, kes on last oma rinnal hoidnud, teab, milliseid võimsaid emotsioone see tekitab. Eduka imetamisega kaasneb ülim lähedustunne, sügav rahulolu ja puhtamast puhtam rõõm.

Ja sama sügavalt lõikab valu, kui imetamine ei õnnestu. Imetamise nurjumine võib olla traumeeriv kogemus. Sind valdab läbikukkumise tunne, pettumus ja hingemattev kurbus. Sind on jäetud ilma millestki imekaunist, mida sulle justkui lubati, sest “iga naine suudab imetada”. Aga mitte sina. Sinu keha on sind alt vedanud ega suuda täita oma bioloogilist põhiülesannet, millest sõltub sinu lapse elu. Selle kogemuse tabavaim sõnastus on breastfeeding grief. Imetamisest ilmajäämise lein.

Piima vähesusega kaasnevad veel mõned psühholoogilised nüansid. Nagu juba kirjeldatud, peab naine esmalt läbi proovima kõik võtted piima koguse suurendamiseks. See on kurnav ja masendav teekond, mis tegelikult ei vii sihile, kui piima puuduse taga on mingi füsioloogiline põhjus. Kuid see on ainuke viis, kuidas üldse füsioloogiliste tagamaadeni jõuda, sest nagu öeldud, neid diagnoose pannakse välistamismeetodil.

Samuti kaasneb piima vähesuse probleemiga süütunne ja teadmatus. Sest alati jääb õhku võimalus, et äkki ma oleksin saanud veel midagi teha. Kõikide eelpool kirjeldatud võtete rakendamine samaaegselt on lihtsalt võimatu, ning kahjuks ei ole see loetelu isegi lõplik. Seega rangelt võttes ei olegi ühtegi naist, kes oleks “kõike teinud”.

Mina näiteks märkasin eelmisel nädalal pumbates, et pumba lehter oleks nagu väikseks jäänud. Iseenesest on see normaalne, sest imetamise käigus võib rinna kuju muutuda. Kuid koheselt tabas mind mõte, et äkki lehter on alguses peale vale olnud? Äkki mul tegelikult, õige lehtriga oleks 10x rohkem piima?? Üleüldse, äkki mõni teine (või kolmas või neljas) rinnapump oleks hoopis tõhusam?? Kust ma võin seda teada, ma pole ju teisi pumpasid üldse proovinudki!? Ja nii võib iga väike infokild sind täiesti rööpast välja viia.

Tagatipuks on naised enamasti kõikide nende tunnetega üksinda. Tegemist on väga isikliku teemaga, mida saab jagada ainult kõige lähedasematega. Kuid kes pole ise kogenud (traumeerivat) imetamisteekonda, saab seda mõista ainult teatud piirini. Võrdleksin seda raseduse katkemisega – pealtnäha ei paista probleem üldse välja, kuid sisimas ei suuda sa vahel muust mõeldagi. Sellest on raske rääkida, ning sama raske on kuulajatel leida õigeid sõnu, mis aitaksid. Minu jaoks näiteks on see blogi peaaegu ainus kanal, kus saan oma imetamise leina välja elada. Paljudel pole sedagi.

Võimalikud lahendused

Mida siis saab teha naine, kellel ei ole ega saagi olema piisavalt rinnapiima? Imeretsepti muidugi ei ole, kuid siin on mõned minu avastused olukorra parandamiseks:

  1. Kesksel kohal on olukorra mõtestamine ja ümbermõtestamine (mindset). Puuduliku rinnapiimaga ON võimalik edukalt imetada – lihtsalt “edukas” tuleb ümber defineerida. Eesmärgiks ei ole see, et laps saab kogu oma toidu rinnast. Eesmärgiks on imetamist nautida.
  2. Täpselt sama tähtis on mõista, et ka see on täiesti okei, kui sa otsustad mitte imetada. Minu jaoks oli siinkohal murdepunktiks see, kui mõistsin, et selle otsusega ma ei kahjusta mingil moel oma lapse tervist (loe RP vs RPA).
  3. On olemas tehnilised lahendused, mis vähese rinnapiima puhul aitavad. Meie päästerõngaks sai sondisüsteem (loe Sondiga imetamisest), mida kasutame (enamasti) lutipudeli asemel. Ilma selleta mul ilmselt ei olegi võimalik imetada, sest varem või hiljem võõrdub laps rinnast ja hakkab (arusaadavatel põhjustel) eelistama pudelit, nagu olen näinud oma mõlema lapse puhul. Ja nagu ma nüüdseks tean, on sondisüsteemiga võimalik imetada kuude ja isegi aastate kaupa täiesti edukalt.
  4. Kogu infot selle kohta, mis sinuga toimub. Kuula teiste kogemusi, aruta oma olukorda meditsiinitöötajatega ja guugelda nii palju kui süda lustib. Minu jaoks saabus siinkohal järjekordne murrang, kui liitusin eelpool mainitud ühenduse tugigrupiga.

Kokkuvõtteks …

  • Enamik naistest on võimelised tootma piisavas koguses rinnapiima, kuid teatud osale on see bioloogiliselt võimatu. Piir nende kahe vahel on ähmane ja kokkuleppeline.
  • Piima vähesuse taga võib olla varjatud füsioloogiline põhjus, kuid selle teema kohta on väga vähe infot.
  • Liiga vähese rinnapiima kogemus on moraalselt kurnav või isegi traumeeriv.
  • Kõikide eelnevate punktide kiuste on ka nendes oludes võimalik luua endale positiivne imetamiskogemus.

Üleskutse

Kas tundsid ennast ära? Kui sattusid siia blogisse juhuslikult ning kuulud samuti 1-15% klubisse, oleks mul väga hea meel, kui jätaksid endast jälje blogi kommentaariumisse.

Täiendavat lugemist:
Varasemad postitused, mis haakuvad:
Teadusviited:
  1. Factors influencing the reasons why mothers stop breastfeeding
  2. Why Mothers Stop Breastfeeding: Mothers’ Self-reported Reasons for Stopping During the First Year
  3. Hospital Support for Breastfeeding (USA Centers for Disease Control and Prevention)
  4. Biological underpinnings of breastfeeding challenges: the role of genetics, diet, and environment on lactation physiology
  5. Mammary Hypoplasia: Not Every Breast Can Produce Sufficient Milk
  6. Low Milk Supply Foundation: Publications

Imetamise hind

ClangulaLisa kommentaar

Iga ema jaoks on imetamisel erinev “hind. Mõne naise jaoks on imetamine “kulukas” ning nõuab palju ressurssi. Näiteks võib teda kimbutada mõni krooniline probleem, mis tuleb üha uuesti tagasi ning takistab imetamist. Olgu selleks siis nibulõhed, lapse toidutalumatus, probleemid piima kogusega (vt Liiga vähe piima) või mistahes muu imetamisalane probleem. Esineb ka meditsiinilisi seisundeid, mille puhul imetamine kahjustab otseselt ema füüsilist tervist – sel juhul on imetamise hind võimatult kõrge. Kui naine ei kohta oma imetamisteekonnal erilisi takistusi, nimetagem seda tinglikult “odavaks” imetamiseks (püüdkem ignoreerida selle sõna negatiivset varjundit, mis pole siinkohal üldse sihipärane). Sellisel juhul toimub imetamine justkui iseenesest ja sujuvalt, võtmata mingit lõivu naise füüsilise või vaimse tervise arvelt.

Samuti on emadel erinev “maksevõime”, s.t. kui palju ressurssi on võimalik imetamisse panustada. Ressurssideks võib olla näiteks:

  • aeg – imetamine läheb märksa sujuvamalt, kui naine ei pea ennast jagama näiteks töökoha või teiste laste vahel;
  • tervislik seisund, s.h. üldine stressitase – kui naine peab pöörama rohkelt tähelepanu omaenda tervisele, võib tal jääda vähem energiat, et tegeleda imetamisprobleemidega;
  • teised inimesed – lähedaste toetus ja ühiskondlikud hoiakud imetamise suhtes võivad olla määrava tähtsusega;
  • ligipääs adekvaatsele infole – imetamisnõustajate kättesaadavus, asjakohaste raamatute ja interneti kasutamise võimalus;
  • raha – näiteks õige rinnapumba või muu töövahendi jaoks, samuti stressi maandamise “ostmiseks” (nt pühapäevane poodlemistuur või massaaž).

Õnnelikud on need, kelle jaoks imetamise hind on väike ja maksevõime suur – neil ei teki imetamisega erilisi probleeme ning kui ka tekib, on neil võimalik otsida lahendusi. Kõige haavatavamad on ilmselgelt naised, kelle jaoks imetamine on “kallis” ehk problemaatiline, ning samas pole neil erilisi võimalusi lahenduste otsimiseks. Sellisel juhul otsustab naine väga tõenäoliselt imetamisest loobuda.

Loomulikult on see kõik ajas muutlik. Esimest lapse imetamine on esimestel nädalatel igaühe jaoks “kallis” ja nõuab ohtralt aega ja energiat. Hiljem võib sellest kujuneda aga väga sujuv protsess ehk imetamine muutub “odavamaks”. Samuti võib naise maksevõime ajas muutuda, kui näiteks muutub tema tervislik seisund või talle avaneb mingi seni suletud uks adekvaatse infoni. Mõnikord on võimalik naisel endal oma ressursse suurendada, näiteks võtta imetamise jaoks rohkem aega või ümbritseda end toetavate inimestega.

Ja muidugi on kõik need “mõisted” väga tinglikud. Kaks naist ei ole kunagi täpselt samas olukorras ning pealtnäha sarnane probleem võib olla ühe jaoks käkitegu (imetamine on odav), kuid teise jaoks ületamatu (imetamine on kallis). Ainult naine ise saab oma imetamise hinda ja maksevõimet määratleda.

Kuid sellegipoolest on selles skeemis minu meelest mingi iva. Ehk aitab see näiteks kasvatada mõistmist teiste imetavate naiste suhtes. Kui sa ei tea, millised on nende ressursid ja maksevõime – ja seda ei tea sa kunagi päris täpselt – siis pole mingit mõtet hinnata neid enda mõõdupuu järgi. Usun, et just sellest mõtteveast idanebki hukkamõist, mida imetamise teemadel tuleb ette nördimapanevalt sageli.

Imetamise edukus sõltub imetamise individuaalsest “hinnast” ja naise isiklikust “maksevõimest”.
(Joonise autor: Clangula, https://emauurimus.law.blog)

Tänukiri Koerale

ClangulaLisa kommentaar

A Dog possesses all the Virtues of Man without his Vices.

Lord Byron

Minu jaoks algas pere loomine ammu enne, kui hakkasin mõtlema laste saamisele. See algas isegi enne, kui kohtasin oma tulevast abikaasat ja laste isa. Minu jaoks algas pere loomine siis, kui otsustasin võtta Koera. Just Koera kasvatamine on mulle pakkunud mõned elu suurimad õppetunnid vastutuse kohta, mida ilma Koerata oleksin ilmselt tunda saanud alles laste saabumisega.

Kutsika võtmisega sai mulle esmalt selgeks, mida tähendab võtta vastutus kellegi teise elu eest. On keegi, kelle jaoks sina oled terve maailm. Kõikide tema vajaduste ja soovide katmine sõltub täielikult sinust. Kui tal on kõht tühi, on sinu asi teda toita. Kui ta tahab pissile, vajab ta selleks sinu abi. Ka tema sotsiaalne ja tundeelu sõltub täielikult sinu tegemistest ja tegematajätmistest. Ja kui ta on haige, siis jätad sa päevapealt kõik muu sinnapaika ning pühendad ennast tema põetamisele, sest sinu õlul on maailma kõige tähtsam ülesanne. Sina vastutad teise hingelise eest. See on sinu kohustus ja privileeg.

Teine õppetund oli isegi keerulisem: selleks oli vastutuse jagamine. Sest mida suurem on vastutus, seda paremini pead oskama seda jagada. Õnneks aimasin seda juba enne Koera saabumist ning mõtlesin hoolega läbi oma tugivõrgustiku. Arutasin Koera võtmise plaani põhjalikult oma sõprade ja perekonnaga. Kaardistasin, kes võiksid olla potensiaalsed koerahoidjad või kelle juurde külla minnes tohiksin koera vähemalt kaasa võtta. (Olgu siinjuures öeldud, et Koera tulekuks valmistumine oli aastatepikkune protsess – kokkuvõttes planeerisin Koera kauem kui hiljem oma lapsi!) Küllap oleksin toime tulnud ka ilma tugivõrgustikuta. Kuid väga tõenäoliselt oleks minu koerakasvatamise kogemus märksa vähem nauditav, kui mul poleks võimalust võtta endale puhkehetki.

Olen siiani tänulik oma toonastele korterikaaslastele ja perekonnale, kes olid alati valmis kutsikat hoidma. Jätnud Koera nende hoole alla, sain täiel rinnal nautida kõike, mis varasemalt oli olnud iseenesestmõistetav. Võisin piiramatult ja süütundeta käia kinos, teatris ja pidudel. Ma ei pidanud iga päev pärast loenguid (ega ka loengute vahel) viivitamatult koju oma hoolealuse juurde kiirustama. Võisin vahel isegi ööseks kodust ära jääda, ega pidanud pühapäeviti ja / või haigena varakult ärkama, et Koera pissitada. Milline vabadus!

Lõpuks saabus ka kolmas, kõige raskem õppetund: vastutusest lahtiütlemine. Sest juhtumisi sattus mulle Koer, kellel on agressiooniprobleem. Loomulikult tundus mulle, et see on ühtlasi ka minu probleem, ning tegin kõik endast oleneva, et probleemi lahendada. Mina ju vastutan oma Koera ja tema käitumise eest! Kõige raskematel aegadel kaalusin tõsiselt ka Koerast loobumise võimalust, sest ma polnud kindel, kas üldse suudan temast kasvatada ühiskonnakõlbuliku looma.

Küllap oli kõigist neist raamatutest, loengutest, eratreeneritest ja aastatepikkusest koolitamisest ka üht-teist kasu. Kuid asja tuum oli selles, et ma pidin loobuma vastutusest oma südames. Alles siis sain vabaneda ka närivast tundest, et minu koera lubamatu käitumine oli minu süü. Me vastutame alati iseenda, ja mitte kunagi kellegi teise käitumise eest. Me saame vaid anda endast parima, et oma hoolealuste käitumist suunata.

Muidugi – juriidiliselt vastutab iga loomaomanik oma looma ja lapsevanem oma lapse tegude eest. Kuid see vastutus on ainult “tehnilist” laadi: sa vastutad tagajärgede eest, mida nende käitumine võib kaasa tuua. Sügavamas, sisulises mõttes ei saa keegi võtta vastutust teise hingelise käitumise eest, sest sellega rööviksime osa tema iseolemise õigusest. Püüa kujutleda, et keegi teine peaks end vastutavaks sinu tegude eest. Mis jääks alles sinu autonoomiast, vabadusest, eneseväärikusest?

Sellise Koera kasvatamisega kaasnes ka oluline õppetund andestamise kohta. Mäletan neid kordi, kui jõudsin taaskord oma kinnilapitud (enamasti parema) käega traumapunktist koju. Mäletan, kui raske oli mul pärast seda Koerale otsa vaadata ning temaga järgmisel hommikul jalutama minna. Ma ei tea, kas suudaksin andestada inimesele, kes on mind füüsiliselt rünnanud (seda nimetataks koduvägivallaks). Kuid aastate jooksul õppisin andestama oma Koerale. Sest tema on oma olemuselt Koer. Tema lähtub oma koeralikest instinktidest ja mõttemaailmast, mida minul kui inimesel pole võimalik lõpuni mõista. Kuid ma võin sellegipoolest – või ehk just tänu sellele? – õppida andestama ning temaga edasi minna.

Mina ja oksütotsiin

Clangula4 kommentaari

Vastsündinu eest hoolitsemine on kirjeldamatult kurnav ülesanne. Juba ainuüksi beebi toitmise peale võib esimestel nädalatel kuluda 8+ tundi ööpäevas, ning seda ühtlaste vahedega päeval ja öösel. Sellele lisandub kõik, mis toimub söögiaegade vahel – mähkimine, riietamine, pesemine, kärutamine, magamapanek, niisama kussutamine… Kuskile 24 tunni sisse peaks mahtuma ka iseenda toitmine ja vahest isegi hammaste pesemine (parematel päevadel lausa dušš), ning siis veel teiste pereliikmete eest hoolitsemine. Ja seda kõike kroonilise unepuuduse tähe all.

Õnneks on Emake Loodus kõigele mõelnud. Hiljuti sünnitanud, imetaval naisel on varuks salarelv, mis annab talle üliinimlikud võimed – selleks on oksütotsiin! Kaine ja tervemõistusliku inimese ajaks selline elukorraldus paari päevaga hulluks, kuid mulle tundub maailm üleni helge ja ilus. Kõik inimesed on armsad ja arusaadavad, kõik raskused on ületatavad. Kõik lihtsalt klapib ja sobitub paika! Selline on minu hetkeseisund siin lahinguväljal, ning mulle meeldib mõelda, et selles on süüdi oksütotsiin.

Hea küll, võib-olla ei ole oksütotsiin tegelikult ainus süüdlane. Vaid mõne päeva / nädala vanust lapsukest vaadates valdab küllap iga normaalset inimest mingisugune emotsioon. Olgu selleks siis kabuhirm ja võõristus või hardus ja heldimus. (Minu puhul õnneks need viimased.) Ja kui vaatad teda iga päev tundide kaupa, siis võimendub vastavalt ka emotsioon. Samuti on võimalik, et magamatus annab oma panuse minu kergelt ebaadekvaatse meeleseisundi tekkimisse. Alahinnata ei saa ka sünnituse seljatamisega kaasnevat kergendust ja rahulolu (loe ka Sünnituse õppetunnid).

Olgu kuidas on, selles õnnesupis hulpimine on äraütlemata mõnus. Oleksin nagu üleöö saavutanud selle mindseti, milleni muidu oleksin jõudnud aastatepikkuse teadliku enesearendamise teel. Minu automaatsed mõttemustrid on ebatavaliselt optimistlikud ja empaatilised, loomingulisus õitseb. Kriitikameel nii enda kui ka teiste suhtes on seevastu puhkusele sõitnud.

Siin on mõned stiilinäited minu viimase aja mõttemustritest:

Olukord

Raadiost kõlab imal armastuslaul.

Mähe lekib.

Väsinud abikaasa toriseb pesemata nõude pärast.

Tavaline mina

“Appi kui nõme imal armastuslaul!”

“Öh kui tüütu, jälle peab hakkama riideid vahetama.”

“Pese ise kui tahad!” ja / või solvumine

Oksütotsiini-mina

“Issand kui armas laul, see on ju täpselt mulle ja titale kirjutatud!”

“Ahhaa, see mähku on vist liiga lahja. Vedas, et me õues polnud!”

“Oi vaeseke, tal on vist halb päev.”

Mäletan eredalt ka eelmist korda, kui selline meeleolu mind võimsalt valdas. See oli kaks aastat tagasi, kui mu esimene laps oli 1.5-kuune. Pärast raskeid siseheitlusi mõistsin siis esimest korda, et temast ei saa kunagi Rinnapiimalast – ning et see on täiesti okei! (loe ka 3 asja, mida õppisin … ja Liiga vähe piima). Lasin lahti kinnisideest, mis oli mu elu teinud asjatult raskeks, ja sellega kaasnev kergendustunne oli kirjeldamatu. See meeleseisund kestis mõned kuud, ning see oli üks mu elu ilusamaid aegu.

Ja nüüd miljoni dollari küsimus – kuidas seda kõike säilitada, ka ilma oksütotsiinita?

Sünnituse õppetunnid

ClangulaLisa kommentaar

Hurraa, kõhubeebi on saabunud!

Minu elu kolmas rasedus lõppes mõne nädala eest elu teise sünnitusega. Küsimusele “kuidas läks?” vastan tavaliselt, et “midagi väga jubedat ei juhtunud”.

Kuigi jah – on vist naisi, kes võivad nimetada oma sünnitust “kergeks”. On naisi, kes mäletavad oma sünnitusest ainult positiivset ja ilusat. Ja naisi, kes suudavad loetud päevad pärast sünnitust normaalselt istuda, kõndida või last kandelinas kanda. On neid, kes sünnitavad ilma rebendite ja õmblusteta. On naisi, kes ei tunne isegi presside ajal vajadust tuua kuuldavale ürgnaise möirgeid. Olen isegi kohanud naist, kes ütles otsesõnu, et talle meeldib sünnitada.

Ütleme nii, et mina nende naiste hulka ei kuulu.

Olgugi et meditsiinilises mõttes on mõlemad sünnitused olnud “normaalsed”. Väga kummaline termin minu meelest, “normaalne sünnitus”. Võrreldes terve ülejäänud eluga pole selles kogemuses küll midagi normaalset. Imestan ühtepuhku, et 21. sajandi teadmistest ja tehnoloogiast on sünnitusmajja jõudnud hämmastavalt vähe. Jah, on toimunud tohutu edasiminek suremuse vähendamisel ning kõiksugu erandlike olukordade lahendamisel, ning selle üle saab ainult rõõmustada. Kuid üks “normaalne sünnitus” on tänapäeval praktiliselt sama brutaalne nagu keskajal.

Mõlemad sünnitused on minu jaoks olnud suured eneseületused, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ning põhjalik ettevalmistus on tõenäoliselt mänginud olulist rolli, et olen mõlemal korral siiski iseenda silmis hästi toime tulnud. Olen oma hirmudele otsa vaadanud ega lubanud neid endaga sünnitustuppa kaasa tulla.

Samuti olen avastanud, et sünnitusest saab kaasa võtta mõned olulised õppetunnid ülejäänud elu tarbeks. Need on järgnevad:

1. Hinga. Kui tunned, et olukord väljub kontrolli alt, siis hinga. Hinga sügavalt sisse, sügavalt välja. Enne kui reageerid või emotsioonid valla lased – hinga. Lase uus hapnik kehasse ning hinga välja kõik ebavajalik. Unusta hetkeks kõik muu, ja lihtsalt hinga.

2. Ükskõik kui valus on, see läheb üle. Iga tuhu ja iga press saab ükskord läbi, ning saabub vaheaeg. Ükski valu ei ole pidev ja lõputu, isegi kui vahel võib nii tunduda. See on ainult praegune hetk. Laiendades argielule – siis üks halb päev on ainult üks halb päev. See läheb mööda, tuleb uus ja parem.

3. Kui parasjagu ei ole valus, siis naudi hetke. Jah, minuti eest oli sul paha ning kahe minuti pärast on jälle paha – aga praegu ju ei ole. Praegusel hetkel on kõik korras ja sa tohid seda nautida. Puhka, lõõgastu, tunne end hästi, ja ära kiirusta sellest hetkest minema.

Varasemad postitused, mis haakuvad:

Külalispostitused 2: Ausalt emadusest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituste autor: M.

Lapseootus

Minu jaoks oli lapseootuse aeg tõesti mõnus ja roosiline. Polnud erilisi suuri füüsilisi vaevusi, keha püsis ilus ja vormis (“modellrase” – oli suur kõht ja palju rinda, aga mujale ei lisandunud suurt midagi). Kuidagi väga rahulik olin – nii zen pole ma varem, ammugi siis mitte hiljem olnud. Ja ma tundsin ennast hoitu ja armastatuna. Lapse isa oli suurepärane isa kohe – juba ammu enne sündi; see oli väga selgelt jagatud “projekt” ja jagatud maailm kõige oma perekoolide ja ämmaka visiitidega. See sünnieelne suurepärane isadus tähendas ju, et mina sain kogu tähelepanu endale ning sain selle toel õitseda.

“Sa olid nii õnnelik! Kirjuta sellest ka!” ütles üks mu sõbranna. Jah, head kogemused lähevad ju meelest ära. Või no, neile pole justkui põhjust keskenduda, sest need ei ohusta ju kedagi. Heas kogemuses ei sori, seda ei analüüsi. Aga kui analüüsiks …

Ma olen ja olin päris uhke selle üle, et ma olin “ilus rase”. Tegelikult pole see ju minu teene – ju siis loodus on andnud head geenid, et just “õigesse” kohta juurde võtsin ja mitte “valesse” kohta. Aga nii oli väga mõnus. Naiselik. Tundsin end naisena, ilusana, olulisena. Hoituna.

Zeni tunde taga on ilmsesti hormoonid, mis tõmbasid malbeks ja rahulikuks. Kindel tunne oli; usk, et kõik läheb hästi ja korda ja küll on ja saab. Küllap ma olin ikka vahel ka ärev ja murelik – no näiteks beebikraami hankimise või beebi heaolu teemadel – aga üldiselt ma mäletan, et sellise pehme vatiteki tunne oli. Turvaline, hoitud, kurja eest kaitstud.

Ja kõige hoituma ja kaitstuma tunde taga seisab ilmselt lapse isa ja mu tollane elukaaslane. Ta võttis tõesti enesestmõistetavalt kogu beebirallist osa, see ei olnud ainult minu asi. Tundsin, et oleme hästi koos. See osavõtt ja enesestmõistetav 100% isa olemine ei ole mitte kusagile kadunud ka nüüd, kui paarisuhe on ära lagunenud. Jagatud vanemlus töötab jätkuvalt.

Kuni beebi oli kõhus, seni oli aega ja vabadust. “Oma elu” ei olnud ju veel kildudeks pudenenud. Ja ma ei osanud seda plahvatust ka karta – ja väga hea, et ei osanud! Muidu ehk polekski söandanud seda personaalset arengutreenerit oma ellu lasta ja siis oleks… üks hoopis teistmoodi elu.


Postituse ämmaemand:

sõbranna, kes ütles, et ausama kogemuse nimel – kirjuta heast ikka ka!

Pühendusega minu lapse suurepärasele isale ja headele aegadele

********************

Kas sa siis ei armasta oma last?

Täpsem tsitaat on “kas ta siis ei armasta oma last, et nii ruttu tööle tuli”. Pärineb väidetavasti selle organisatsiooni juhi suust, kus ma töötan ja oli kommentaar sellele, et ma aastase lapse kõrvalt tööle tagasi läksin. Kuulsin sellest kaude. Ja no näe – meelde jäi. Ei läinud ülearu südamesse, arvan ma. Aga midagi väga iseloomulikku on selles küll. Meeste töötamise üle ju ei imestata – olgu neil siis kodus beebid või mitte. Imestatakse, kui mehed lapsehoolduspuhkuse võtavad. Imestatakse ehk üha vähem. Aga ikka veel imestatakse. Ja ka see võib olla uskumatult suur barjäär – et kuidas ma mehena kõõlun päevad otsa seal liivakasti serval, teised veel vaatavad! Ja mina liigun pigem edumeelsete ja haritud inimeste ringkondades!

Omaenda tuumikpere mõttes olen ma päris kindlasti privilegeeritud: ma ei ole mitte eales pidanud võitlema selle nimel, et lapsel oleks võrdselt isa ja ema; ma ei pidanud aastase lapse juurest tööle minemist kuidagi põhjendama – see oli iseenesestmõistetav võimalus. Ja ka nüüd lahus elades püüame lapsevanematena ühes paadis olla ning teineteisega arvestada.

Iseenda sees tunnen ma küll väga palju mitmikmoraali ja paineid “rongaemaduse” teemal. Kuidas ma vajan iseendale nii palju aega / vabadust /…?! Kuidas ma lähen sinna või tänna?! Kuidas ma ei võta või vii last tänna või sinna?! Kuidas ma ajan nii palju omi asju! Ma nõuan endalt palju. Ma tahaksin olla hea ema ka ajalise pühendumise mõttes. Aga ma ei ole ealeski see ematüüp, kes lõviosa ajast lapsele pühendaks. Minu pühendumine käib teisiti. 

Lapse beebiajast mäletan metaärritust sel teemal, et mul on lapsekasvatusliku tööjaotusega tõesti hästi ja et ühiskondlikus mõttes peaksin selle eest justkui surmani ja nõretavalt tänulik olema. Olin ja olen tänulik. Aga mitte nõretavalt. Lisaks ajas mind eriliselt segadusse see, et kõigest hoolimata oli lapsekasvatus minu jaoks päris algusest peale ränkraske. Ma arvan, et nii subjektiivselt kui objektiivselt. Uneprobleemid. Söögiprobleemid. Lõputu sunniviisiline kärutamine (kui tahad, et laps magaks! jah, ma tahtsin). Minu vajadused, lapse vajadused. Uneprobleemid aka lõputu tudutamine. Ajukeemia. Ja palju väikeseid tegureid ning nende kombinatsioone veel.

Mis tööle minekusse puutub, siis see oli väga oodatud. Rahu ja vaikus. Mingi oma, koduväline asi, mida ajada. Mõttetöö. Sotsiaalne suhtlus. Beebikasvatuse töö oli minu arvates kordades raskem kui palgatöö. Niisiis oli tööleminek omamoodi palgaline puhkus, kuhu igapäevaselt minna. Selliseid mõtteid olen välja öelda julgema hakanud alles nüüd. Ja muidugi ma valin, kus ja kellele. Aga neid tabusid tuleb minu arvates murda. Lapsega kodus olemine ei ole mingi vahva puhkus teleka ees koos roosa ja rõõmsa beebiga! Võib-olla mõnele on ka. Aga päris paljudele naistele (ja meestele!) on see päris raske. Mõnele kõige raskem ülesanne elus üldse. Mina küll pole kogenud midagi nii hullu ja mitmekihiliselt keerulist nagu lapsekasvatus. 

********************

Idüllihetked, -päevad ja nädalad

Vahel on idüll. Laps ärkab, on unine, sasine ja tuleb ja kallistab. Ei hakka kohe hommikul skandaalitsema, ei ütle: “Emme, mine ära!”. Ja näiteks … ei hakkagi kogu päeva jooksul väga skandaalitsema. Sellisel päeval ma olen idülli üle sedavõrd rõõmus, et suudan skandaalialgeid täitsa hästi hallata. No näiteks huumoriga või lihtsalt rahulikult võtta. Ja noh, siis ta ju rahuneb maha. 

Ma mäletan, et esimene mõnus periood minu lapsepidamise jooksul oli siis, kui ta oli umbes 6-kuune. Mäletan hetki, kui mõtlesin, et nüüd vist hakkab elu lõpuks rööpasse minema. Päike paistis, olin saanud natukene hingamisruumi juurde. Sain hakkama. Rööpasse see elu muidugi ei läinud midagi, aga puhkepaus oli korra küll, äkki isegi kuu aega oli kergem ja lootusrikas tunne. Järgmine tõesti hea periood oli siis, kui aastase lapse juurest tööle sain. Mõte hakkas tööle, kontori rahu ja vaikus. WCs sai käia rahulikult, ajapiiranguta ja üksi. Kohvinurka jalutada, kohvi soojalt ja omas tempos juua. Täitsa inimese moodi elu.

Kui laps sai 2-aastaseks, siis tundsin esimest korda end emarollis kindlamalt, kodusemalt. Ja lapsega tekkis uue kvaliteediga kontakt. Päris kontakt, päris inimesega. Kõneleva inimesega. See aeg langes kokku esimese koroonakevadega, mis oli minu elus hoopis ootamatult plussmärgiline. Vähemalt mõneks kuuks küll. Korraks tekkis sotsiaalne plahvatus, virtuaal- ja telefonisuhtluse küllus – seda oli mulle väga vaja ja see kosutas mind. Sõitsime palju ringi, kõik tärkas. Laps õppis jooksurattaga sõitma. Sinnamaani oli isolatsioon olnud mu isiklik probleem – nüüd olid kõik samas supis. Ja mul hakkas selle supi sees kergem, sest see ei eraldanud mind enam nii radikaalselt kogu muust maailmast.

Idüllihetki jagub muidugi ka raskematesse aegadesse – siis, kui refrääni moodustavad kurnatus, tuumajonnihood ja skandaalitsemine ning püüded neid kõiki ohjeldada või vähemasti rahuldavalt taluda. Õhtune pesurutiin ja lapse rätikusse keeramine näiteks on enamasti rahulik ja mõnus hetk. Ja unejutt – nii raamatust loetu kui ka meie omavaheline jutuajamine. Ta räägib juba nii arukat juttu! See on nauditav, kõik need hetked, kui inimese mõttekäikudes on mingi uus keerukus ja uus kvaliteet. Sellised küsimused! Sihukesed mõttearendused! Niisugune äge loogika!

Üldiselt me naudime mõlemad väljasõite – olgu siis ratta või autoga. Kusagile kodust kaugemale minekut. See küll väsitab, aga kui on põnev, siis konflikti ja kaklust on vähem.

Naudime ka muuseumis või külas käimist. Kodust eemal tuleb paraku korralikult käituda ja alati pole see jõukohane. Siis seisneb külaskäik nonstop lapsevalves ja -ohjeldamises. Aga kui täppi läheb ja on hea külaskäigu päev, siis on tore.

Ja mõnikord võib täitsa tore olla “väljasõit” kodupoodi. Siis, kui on hea poeskäigu päev.

********************

Varasemad postitused autorilt M. :

Külalispostitused 1: Ausalt emadusest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: M.

Lapsekasvatusest ei räägita

Vähemalt mitte ausalt ega eriti palju. Mõnedest aspektidest. Ei räägita lapsekasvatusest kui üksildusest. Lapsekasvatusest kui ressursipuudusest. Sellest, et lapse saamisele võib järgneda nii tugev šokk ja elumuutus, et… seda oleks vaja leinata. Ainult et leinamiseks pole selle möllu sees enam võimalust. Ressursse ju ei ole. Aega ja rahu näiteks. Need on nii vastikud ja segadusse ajavad teemad, et mina ei jaganud alguses üldse matsu, mis minuga lahti on. Ma ei ole hea ema, kui ma nii tunnen! Ma ei tohiks nii tunda! Mul on ju kõik olemas! Siis hakkasin kuidagi kontseptualiseerima. Aga et sellest rääkida… Ma siiamaani ei oska, varsti juba 4 aastat. Mul on nii häid, empaatilisi ja nüansitundlikke sõpru – nii lastega kui lasteta – et olen siiski aina julgemalt rääkinud. Ükski minu inimestest ei ole selle jutu peale küsinud “kas sa siis ei armasta oma last?”. Kui küsiks, oleksin vist adressaadiga eksinud.

Mu poeg oli väga oodatud, planeeritud laps. Oskasin rõhku panna sotsiaalmajanduslikule “turvamisele” – peab olema enam-vähem mõistlik palk (st ka vanemahüvitis), kodu peab olema. Lapsel peab isa olema. Laps peab olema tahetud, oodatud, armastatud. Check, check, check, check. Mulle tundus ühtlasi, et mul on olnud elus piisavalt luksusi ja aega “oma asja” ajada – põhjalikult ülikoolis käia, natukene Eestist eemal elada, oma tööalane elu enam-vähem sisse seada, katsetada ja otsida, decent job leida. Et nüüd võiks ju endaga natukeseks ajaks rahu majas olla ja saab fookuse iseendalt teisele inimesele sättida. Seda ma ei arvanud, et ma eriline kodukana olen, aga no aasta aega kodus on ju lühike katkestus. Meil oli lapse isaga juba varem kokkulepe, et mina olen kodus aasta, tema pool aastat.

Ma ei osanud arvestada täieliku isoleerituse tundega. Ma ei osanud arvestada sellega, et tugistruktuure lapsehoidjate/sugulaste näol on minu jaoks kaugelt liiga vähe ja see tugi, mis on, ei tööta. Ma ei osanud arvestada sellega, et mul pole oma elu üle enam mingit kontrolli – nii see mulle tundus. Ma ei osanud iseenda, oma psüühika nõrkuste ja isiklike taakadega arvestada. Lapse kasvatamine tõi ja toob minus välja kõik nõrkused tugistruktuurides, iseenda sees, ajukeemias.

Avastasin, kui eneseteostuse keskne ma olen – ma vajan ajule tegevust ja stimulatsiooni, regulaarselt ja eluliselt. Ma väga vajan inimesi enda ümber, oma sõpru. Vajan vabadust tulla, minna, otsustada oma ajakava ja tegemiste üle. Väikelapsega elu paneb päris tugevad piirid kõigile nendele punktidele.

Hoia oma tass täis. Ja turguta paarisuhet. ?!? Millal? Kuidas? Kes? Üksteise alla puhkehetki me ikka võimaldasime – noh, näiteks, et mine puhka seal toidupoes 😀 Aga et koos. Kuidas? Millal? ja lõpuks ja kõige valulikumalt… Kellega? Meiega juhtus nii, et päris kiiresti oli kaks kurnatud ja üsna pea ka depressioonis lapsevanemat, kes püüdsid kuidagi vaimselt ellu jääda ja hakkama saada. Mis paarisuhe?! Algul ei jõua ega jaksa teineteisega rääkida. Siis enam ei oska. Ja päris lõpuks enam ei taha. See on vist puhas klassika. Sellest, et suhted lagunevad lapsekasvatuse pingetes päris tihti, sellest isegi natukene räägitakse. Erinevalt kogu sellest muust möllust.

Mõneti on mul tegelikult hea meel, et ma olin nii naiivne ega osanud lapsesaamist eriti karta. See igapäevane arengukoolitus on kaela- ja kontimurdev, aga ma jätkuvalt loodan ellu jääda. Ilma selle väikese tulesädemeta, kes on ühtlasi minu isiklike probleemide suurepärane katalüsaator… ma küllap visistaksin neidsamu probleeme märksa aeglasemalt menetleda. Nüüd on vahel põrgukatel ja siis jälle suured selginemishetked, kus ma justnagu millestki aru saan. Hull ja intensiivne.

****************

Leinamata lein

Leinast oleks lapsekasvatuse kontekstis justkui sobimatu rääkida. Lapse saamine on ju rõõmus ja roosa sündmus, saad ellu ühe inimese juurde. Ja loodetavasti annavad andeks need, kes päriselt ja lõplikult kedagi kaotanud… ja saavad aru, et lapsesaamise “lein” justkui on hoopis teistsugune kaotus, aga võib ometi olla suur, tugev ja raputav.

Mina olen selgelt tundnud ja ka välja öelnud, et pärast lapse sündi minu enda elu mingis mõttes lõppes ära. Või siis: läks pikale pausile. Seda unetusesegast režiimi, lõputut kärutamist, pesupesu, mähkmete ja kakavärvi virrvarri ma ei osanud oma eluks pidada ja hakkasin kannatamatult ootama, et millal läheb üle ja kergemaks. Tagantjärele tean, et üle ei lähe ja kergemaks läheb… ajuti, mõni asi ja mõni teine jama tekib jälle juurde. Minu ja minu lapse suhtlus ja iseloomud on sellised, et ilmselt ei lähe niipea üle 😀

Leina kontseptsioon tundub mulle viljakas hoopis selles võtmes, et ma VÕIN oma vabaduste kaotuse üle kurvastada. VÕIN välja öelda, et suure osa ajast on lapsega koos olemine minu jaoks nii raske, et ma ei jaksa seda nautida. Või mõnel pöörasemal perioodil lausa kardan seda tunnet (kardan oma last!), et hakkab jälle pihta, jälle ma ei saa hakkama. Jälle feil, feil, feil. Ta lihtsalt jaurab / märatseb / jonnib / skandaalitseb / manipuleerib. Kokkuvõttes on lihtsalt enda segaste ja suurte tunnetega hädas.

“Sina oled täiskasvanu!” vasardab peas. Sina peaksid olema see rahusadam. Kehtestama piirid. Rahustama, lohutama. Aga ma hoopis tunnen, et jään laviini alla. Olukord kokku ei ole ju tegelikult (elu)ohtlik – vahel, kui suurelt vehib, siis ma kardan küll, et ta lihtsalt lööb ennast korralikult ära. Tavaliselt elab ta end välja ja rahuneb maha. See on tema psühholoogiline suurpuhastus. Aga minuga teeb see nii, et ma:

a) väsin kohutavalt ära,
b) lähen mõistagi väga närvi – olgu siis nähtavalt endast välja või ainult sisimas,
c) tunnen end saamatu, küündimatu ja halva vanemana,
d) olen kohutavalt segaduses – mida mul oleks parim teha või tegemata jätta (juhendit pole kaasa antud),
e) olen mures – kas temaga on kõik korras; kas mina saan hakkama ja “jään ellu”; kas see läheb veel hullemaks; kui ma õigesti ei käitu, kas siis on varsti mingi käitumishäire diagnoos platsis; äkki mina põhjustan seda kõike jne jne.

Minu jaoks on kogu see raskustunne päris paras tabu (olnud). Aga ma ei saa oma tunnet jõuga muuta. Muidugi see ei tähenda, et ma ei püüaks anda oma parimast parimat. Olla nii hea ema kui ma vähegi oskan. Võimalik, et ma mõnes asjas püüan liigagi palju – mõnes teises siis jälle liiga vähe. Aga ma tõesti püüan. Ja see tabu (ka pooleldi jõuga) murdmine võtab minult ühe pinge vähemaks. Vähemalt ma võin tunnistada, et nii on.

Minu jaoks on mu vabadused kallid ja olulised. Tulla, minna, mõelda, otsustada – omi asju. Üks nõudlik ja häälekas väike inimene eriti ei lase. Temaga koos ma tulen ja lähen tema rütmis. Ja oi, ta ei salli ajasurvet – ja ma tegelikult saan sellest aru; no miks peab kiiresti riidesse panema, kui tahaks jorutada. Meie, suurte inimeste kellaajalised kohustused on ju tegelikult kunstlikud. Mis mõttes sa pead tööle minema?!? Nii on iga lasteaiahommik potentsiaalne sõjatanner. See sõda väsitab päris korralikult.

Mõtlemine on ka päris korralikult häiritud, sest “emmeee!…” Päris kindlasti olen ma tänu lapsele osavam rööprähkleja, aga ka väga ärev ja keskendumisraskustega. Pikk mõte enam ei kanna, kognitiivsed võimed on kehvemad. Näiteks mälu streigib ja selge jutu rääkimise suutlikkus on kohati vähenenud. Aga ambitsioonid – need ju ei vähene, suurenevad hoopis! Endaga üha ausamalt ja valusamalt tutvudes olen aru saanud, mida kõike ma soovin, suudan ja võiksin veel suuta. Lihtsalt oma eesmärkide poole püüdlemine – kui need eesmärgid on seotud karjääri, õpingute, eneseteostuse, majanduslike võimaluste parandamisega – on keerulisem kui lapsesaamise eelses maailmas.

Niisiis leinata – see tähendab minu mõtestuses lubada endale kurbust ja enesehaletsust lapsekasvatuse raskuste teemal. Kurvastada selle üle, et see kogemus on sageli üksildane, kurvastada toe vähesuse ja tunnustuse puudumise üle; kurvastada selle üle, et tahaks olla palju parem, aga ei oska. Kurvastada, sest kogu hellus ja armastus on raskustunde ja kurbuse all peidus. Mu laps väga igatseb seda hellust ja armastust. Aga mina ei suuda seda talle pakkuda. Ma ei jaksa. Ma tahan tema jaoks olemas olla, püüan kõigest väest. Aga mul on enda jaoks tähelepanu ja olemasolu liiga vähe olnud. Olla tige ja vihane – sest mis mõttes mu lähedased ei saa minust üldse aru.

Ja kõige esimese sammuna (paistab, et see samm on tehtud) endale tunnistada, et on raske, elu on piiratum ja ma võin kõiki neid tundeid tunda. Ja see ei tähenda, et ma oleks oma lapsele halvem ema. Heal juhul ehk vastupidi. Saab ehk helluse muude tunnete alt paremini kätte.


Postituse ämmaemand:

sõbranna, kes mulle otsesõnu ütles, et sul on ehk lapsesaamise lein leinamata

****************

Erivajadused ja erioskused

Mulle tundub, et tegelikult on väga paljud inimesed vähemal või rohkemal määral “erivajadustega” – see tähendab, ei sobi ühiskonna keskmistatud võimaluste ja normidega. See ei tähenda ju enamasti diagnoosi, ei tähenda, et oleks vaja abi liikumisel, kõnelemisel, kuulmisel vmt. Aga mingi ebakõla on ometi.

Mulle tundub päris sageli, et ma olen lapsevanemana rohkete erivajadustega, eriti emana. Ma oleksin kindlasti parem isa kui ema! Aga mis parata.

Niisiis, minu vajadused ja eripärad, mis emarolliga ei klapi:

1. Üks kahest suurest tugipostist mu elus on eneseteostus – see tähendab rahuldustpakkuvat töist tegevust või õpinguid, keskendunud ajutegevust. Suurema lapsega see vastuolu kaob, aga beebiajal eeldatakse vist küll, et naisel pole intellektuaalseid vajadusi või et need saab pausile panna. 

2. Ma olen suurepärane kohanduja… kuni ma murdun. Vaat see on üks vastik trikiga asi, see kohanemisvõime. Mina suutsin alles väga hiljuti sõnastada, et ma olen liigagi paindlik. Kui olud nõuavad, siis kohandun oludega, annan endast, pingutan, lükkan enda soove ja vajadusi muudkui edasi ja kõrvale. Ja lapsekasvatuses olud muudkui nõuavad ja nõuavad. Ja pole eriti aega ega energiat, et isegi aru saada, et kogu see kupatus on üle piiride. Või energiat, et mõelda, kuidas omaenda taluvuspiire hoida ja kaitsta.

3. Ma vajan väga oma aega ja ruumi.

4. Ma väga vajan oma inimesi, sügavaid vestlusi, refleksiooni, kogemuste mõtestamist ja lõpuks lihtsalt seltskondlikku elu.

5. Ma kipun olema perfektsionist ja maksimalist, kontrollifriik pealekauba – lapsekasvatuses on palju kontrolli alt väljas faktoreid, “väga head” sooritust ei autasusta miski, eksid ja ebaõnnestud see-eest pidevalt.

6. Ma igatsen tunnustust ja (positiivset) tagasisidet – lapsevanema rollis üldiselt kiita ei saa. Üldse igasugust peegeldust saab väga vähe, nii et vahel olen isegi ekstra palunud mõnd klõpsu või videolõiku, kus me lapsega mõlemad peal oleme.

7. Ma igatsen väga lähedust ja tähelepanu – minu või meie puhul juhtus nii, et ressursipuuduses läks paarisuhe pausile. Ja enam ei taastunudki.

8. Mulle meeldivad vabadused, ka kasvatuses anda võimalikult palju vabadusi. Ühelt poolt põhimõtteliselt. Teisalt on piiride kehtestamine ja hoidmine minu jaoks raske – nõuab suurt pingutust, ei ole mul loomuses. Ma ise loodan, et olen piire ja reegleid ikkagi kehtestanud, vajalikul minimaalsel määral vähemalt. Ilma nendeta on lapsel halb ja ebaturvaline.

Mu lapsel on minuga palju ühist. Mu meelest on temagi nii- ja naasugune ja mitte üldse eriti keskmine. Ta on nõudlik ja häälekas. Vajab ja nõuab palju lähedust ja tähelepanu. On tujukas ja vastuoluline, tohutu tahtega ja väga dramaatiline, kui ei saa, mida tahab. Tema sisepinged on minu hinnangul suured ning neist saab vahel osa terve tänav või trepikoda. 

Aga erioskused? Midagi peab ju plusspoolel ka olema! Kui ma ütlen, et ma olen “hea isa”, siis ma mõtlen, et minuga on tihti action ja fun – ma naudin, kui lapsega kusagile läheme ja midagi teeme. Ma olen temaga päris beebist peale palju rääkinud, sest ma tõesti ei osanud ärkvel oleva lapsega vaikides kärutada. Kuidas ma ei räägi inimesega, mis sest, et ta ei oska veel vastata! Nii et ta kuulis vatramist juba varakult ja kasvades üha rohkem. Praeguseks, usun ma, on sellest kõne ja sõnavara arengul abi. Me vaatame igal õhtul raamatuid, see on loomulik päevarutiin, mõlemad naudivad. Mu laps on peaaegu jalgratta seljas sündinud.

Ma olen emotsionaalne, ta on emotsionaalne. Aga ma teadlikult püüan talle – loodetavasti eakohasel moel – emotsioone sõnastada, öelda, et nüüd olen kurb ja et sina oled vihane/pettunud/igatsed/rõõmus… Ka sellel on vilju juba märgata – ta vahel sõnastab endaga toimuvat küll: “nüüd ma rahunesin maha”, “nüüd me leppisime ära”.

Mulle tundub, et mul on nišioskusi, mis ilmnevad teatud tingimustes. Ehk on sama ka lapsevanemana – et teatud tingimustel… ma säraksin ja oleks flow. Mu lapses on need omadused olemas, mis mind sütitavad, ta on mu lemmiklaps. Aga minu enda sisemised ja välised tugistruktuurid veavad alt, nii et ei mingeid ideaaltingimusi ega flowd. 15 aasta pärast äkki, kui ka puberteet on üle elatud? Või siiski varem? Või siiski üldse mitte ja lapsekasvatus tulebki pigem parimal võimalikul moel üle elada ja lapsest inimene kasvatada. Ja oma flow ja jõud saada hoopis mujalt, et jaksaks.

**************** *

Varasemad postitused autorilt M. :

Lapsepidamise kividest ja kändudest

Leppida või mitte leppida?

ClangulaLisa kommentaar

Minus kõneleb kaks häält.

Esimene Hääl räägib tänulikkusest. Emaks olemine on ometi suur kingitus! Terves maailmas pole tõesti midagi rõõmustavamat, kui üks kallis, kauaoodatud laps, kelle kasvatamine loob elule uue tähenduse ja valguse. Esimene Hääl märkab minu praeguses eluetapis 3-4 Suurt Unistust, mis on täitunud ja milles igapäevaselt elan. Lapsed, kodu, suurepärased peresuhted – see kõik on ju hea elu aluseks. On, mille eest tänulik olla, sest mitte kõigile pole nii palju antud. Esimene Hääleke teeb mulle pai, soovitab hetkes püsida ja seda kõike endasse võtta (vt Kohalolu).

Mõnikord laulavad ka kõrvalseisjad Esimest Häält. Nad vaatavad mu peale heldimusega ja tõdevad: “Küll oli tore aeg, kui lapsed olid pisikesed!” ja “Naudi, sest nad kasvavad nii kiiresti!”.

Seda kuuldes aga hakkab miski minus kriipima. Sest mõnes mõttes röövivad sellised märkused minult õiguse kuulata ka oma teist sisehäält.

Teine Hääl kõneleb väsimusest ja üksildusest. Sest argielu pisikese lapsega (peagi juba kahega) on ühtlasi suurim katsumus, mida olen elus läbinud. Lapsevanema amet eeldab ammendamatut empaatiavõimet, üliinimlikku kannatlikkust ja ebamaist pühendumist. See töö ei saa kunagi valmis, tagasisidet ja tunnustust saab peamiselt vaid iseendalt. Pean olema 24/7 kättesaadav, et kuulata või lohutada või rõõmustada või süüa teha või klotsidega mängida või mida iganes laps parasjagu vajab. Või kui ma soovitut ei tee, pean end põhjendama ja kaitsma võimaliku pahameele eest. See roll on kurnav isegi juhul, kui minu akud on täis ning laps loomu poolest rõõmus ja leplik.

Olukord on sealjuures täiesti ebaproportsionaalne, sest minu vajaduste ja soovide järgi ju ei küsita. Igapäevaselt on rahuldamata minu karjainstinkt (vt Kus on küla?) ja vajadus intellektuaalse ajutöö järgi; halvematel päevadel ka bioloogilised põhivajadused (uni, normaalne toit). Oleks ebarealistlik oodata, et selle kõige juures tunneksin end päevast päeva õnneliku ja tänulikuna – see tähendaks enda eitamist. Kindlasti on neid, kellele on “vähem antud”, kuid võrreldes minu enda varasema eluga, on igapäevane elukvaliteet lapsevanema rolli tõttu kahtlemata langenud.

Ja selle argielu kohal hõljub veelgi suurem, olemuslik paradoks. Kuigi teen maailma kõige tähtsamat ja tähendusrikkamat tööd, valdab mind enneolematult sihitu tunne. Kes ma üldse olen väljaspool emarolli? Mille suunas ma omadega liigun? Mida ma viimasel ajal saavutanud olen või saavutada soovin? Mis on minu praegused Suured Unistused? Esimest korda elus ajavad sellised küsimused mind segadusse. Ja olles juba kaks aastat koduseinte vahel nende kallal teadlikult töötanud, ei ole mul ikka veel selgeid vastuseid.

Oleks lihtne öelda, et Teine Hääl on vaid väsimuse hääl, madalad noodid, mis tuleks maha raputada. Mõtle positiivselt! Ole tänulik! Naudi väikeseid asju! Jah, miks mitte, mõnikord sellest piisabki. Kuid oleksin enda suhtes ebaõiglane, kui väidaksin, et Teine Hääl pole minu pärisosa – on küll, ja vägagi. Teine Hääl on sama siiras ja kasulik kui too esimene, tänulikkuse hääl. Tänu Teisele Häälele olen õppinud tundma iseennast, oma piire ja ehedaid vajadusi. Teine Hääl annab elule sügavust ning mõistmist, milleni Esimesel Häälel trillerdades ja piiritus õnnemullis elades pole võimalik küündida.

Minus kõneleb kaks häält, ning ma pean õppima neid üheaegselt kuulama. Ainult nii on võimalik jääda iseendaks. Ainult nii on võimalik leida oma tasakaal ning jõuda selgusele, mis on minu elus sellist, millega ma soovin rahu teha ja leppida, ning mida on vaja muuta.

Kolm asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest

Clangula3 kommentaari

Minu esimese lapse imetamine oli õpetlik, kuid väga stressirohke kogemus. Kuigi on möödunud juba kõvasti üle aasta, on nii mõndagi jäänud kripeldama ja otsustasin koostada väikese kokkuvõtte oma imetamisloost. Ehk saab siit värsket mõtteainet mõni teine imetaja, või siis mitteimetaja. Ja mis veelgi tähtsam – soovin teha selle kõigega rahu, et saaksin kõhubeebiga alustada puhtalt lehelt.

Seega kolm üliolulist asja, mida tahan meelde jätta oma esimesest imetamisest:

1. Rinnapiim ei ole lapsele parim!

Mis mõttes peaks rinnapiim olema lapsele “parim”? Kas rinnapiim on lapsele tähtsam kui terve ema? Ja parimat saab oma lapsele pakkuda ainult see ema, kes imetab? Kõik alternatiivid (rpa-d) on lapsele vähem head kui rinnapiim?

Ei, ei ja veelkord ei.

Asju, mis on lapsele tähtsamad kui rinnapiim, on terve sületäis. Nendest esimene on ema. Kui imetamine tuleb ema vaimse või füüsilise tervise arvelt, siis see ei ole õige asi. Jah, sageli on imetamisprobleemide põhjuseks teadmatus või motivatsioonipuudus, ning sel juhul võib loosungitest isegi abi olla. Kuid ka kõige teadlikum ja motiveeritum ema võib põrkuda ületamatute probleemidega. Meile peab jääma võimalus imetamisest loobuda, ilma et kuskilt tuleks hukkamõistvaid signaale selle osas, mis on “lapsele parim”.

Iga ema on oma lapsele parim, sõltumata sellest, kas rinnapiima on või ei ole.

Väide, et “rinnapiim on lapsele parim”, tekitab mõttetut ja destruktiivset süütunnet paljudes emades, kellel on imetamisega probleeme. Samuti aitab see kaasa väärarvamusele, nagu oleks rinnapiimaasendaja (rpa) lapsele kuidagi vähem tervislik kui rinnapiim. Sellisel väitel ei ole teaduslikku alust (loe lähemalt RP vs RPA) ning kirjutan 3. punkti juures lähemalt, kuidas selline müüt on tekkinud.

2. Mõnel naisel ei ole piisavalt piima – päriselt ka.

Loe ka hilisemat, põhjalikumat postitust Liiga vähe piima

Minu rinnad ei käitunud pärast sünnitust nii, nagu õpikus kirjas. Mina ise sealjuures käitusin küll – imetasin iga tunni-kahe tagant, päeval ja öösel, lapse haare oli eeskujulik. Ometi selgus 48h pärast sünnitust, et mu piimatootlikkus oli mõõdetav mitte milliliitrites, vaid tilkades. Kolmandal päeval koju minnes õnnestus pumbaga kätte saada täpselt 2 ml ternespiima, mis oli suur edasiminek, kuid lapse kaalumine kinnitas piima vähesust. Kaalulangus oli natuke liiga suur ning laps sai juba sünnitusmajas rpa-d. Mõnes mõttes päästis see otsus lapse elu, sest minu rinnapiim jäigi tulemata.

Nädal pärast sünnitust, mil õpiku järgi peaksid kraanid suure pauguga avanema, pumpasin mina jätkuvalt vaid mõne ml kaupa. Ootasin piimapaisu nagu õnnistust – kuid asjata. Imetasin ööpäevas 10-11 korda, lisaks veel 3-4 pumpamist. Kuu aega sellist režiimi hiljem tootsin iga imetamiskorraga kahe rinna peale kokku juba keskmiselt 20 ml piima. Kuid seegi moodustas vaid murdosa lapse vajadusest. Olgu öeldud, et 20-30 ml jäigi minu normiks ning ka 4.-5. kuul ei saanud ma kordagi kätte üle 40 ml. Lapse energiavajadus kasvas muidugi märksa kiiremini.

Kui lugejat huvitab minu täpsem “metoodika”, siis rinnapiima kogust näitas lapse igapäevane kaalumine enne ja pärast söötmist või need harvad juhud, kui pumpasin imetamise asemel. Tavaliselt pumpasin ainult pärast imetamist – nendel kordadel ei tulnud piima enam tilkagi, kuid rindu oli ju vaja stimuleerida. Äratasin last ööpäevaringselt kella järgi, et imetamiste vahele ei jääks jumala eest üle 3 tunni. Ilmselt pole vaja mainida, et emotsionaalses plaanis oli see kõik väga rusuv ja rinnapiima koguse suurendamine võttis haiglaselt suure osa mu tähelepanust. (Ning ei, rinnapiima kogus ei suurenenud ka siis, kui lõpuks olukorraga leppisin ja rahumeeli rpa-ga elama õppisin, nii et paluks mitte panna piima vähesust stressi arvele.)

Lugesin läbi terve interneti, kõikvõimalikud raamatud ja konsulteerisin korduvalt imetamisnõustajatega. Peamine sõnum oli ühene – mulle ainult tundub, et piima pole piisavalt! Tõesõna, guugelda “liiga vähe piima” ning kõik allikad sõnastavad su probleemi ümber: “kuidas suurendada rinnapiima kogust?” Rinnapiima kogust saab igatahes suurendada! Pole võimalik, et sul päriselt polegi piisavalt piima! Kui sulle tundub, et sul on liiga vähe piima, siis järelikult teed midagi valesti! Niisiis võtsin ükshaaval läbi kõik need lõputud nõuanded, alates sagedasest imetamisest kuni ravimtaimedeni.

Möödus piinarikkalt pikk aeg, enne kui jõudsin elementaarse õige vastuseni – kui rinnapiima on liiga vähe, siis vajab laps rinnapiimaasendajat! Lapsele parim ei ole mitte rinnapiim, vaid täis kõht.

Mitte ükski allikas ega imetamisnõustaja ei tunnistanud, et mõnel naisel lihtsalt ei olegi piisavalt rinnapiima, ega saagi olema. Ükskõik, mida ta teeb. Pidin selle tõdemuseni jõudma iseseisvalt, aegamisi ja valulikult. Olen oma otsingutel kohanud ka teisi naisi, kes on jõudnud samasse kohta. Piima reaalne vähesus ei ole sugugi nii haruldane, kui mulle alguses tundus. Kuid imetamisalased allikad sisuliselt eitavad sellist võimalust, nimetades seda müüdiks.

Lõplik valgustus saabus minuni umbes pool aastat pärast imetamise lõpetamist. Sattusin lugema etoloog Frans de Waali raamatut “Mama viimane kallistus”. Seal oli lugu loomaaaia šimpansist, kes ei suutnud toota oma järglastele piisavalt piima ning nood surid järjest nälga. Lõpuks õpetasid talitajad teda kasutama lutipudelit ning tänu piimaasendajale sai ta lõpuks ühe järglase üles kasvatatud. Vaadates pilti lutipudeliga toitvast šimpansist, tundsin tõelist lunastust. Hiljem olen asja uurinud veel näiteks koerte ja hobuste aretajatelt – ka nendel loomadel võib juhtuda, et ema piimatootlikkus on liiga väike ning loomabeebid vajavad piimaasendajat. Kriitiliselt vähe rinnapiima võib esineda isegi teistel liikidel, loomulikult ei ole inimene mingi erand.

3. Imetamisnõustajad võivad olla heatahtlikud, kuid sügavalt ekslikud.

Esmalt olgu öeldud, et mul ei ole imetamisnõustajatega ühtegi otseselt negatiivset kogemust. Oma teekonnal puutusin kokku 5-6 erineva nõustajaga (TÜKis ja SIETis) ning nad kõik olid väga armsad inimesed. Nad jätsid usaldusväärse mulje ning ma uskusin neid pimesi. Läks aega, enne kui seadsin kahtluse alla imetamisnõustajate pädevuse ning hakkasin kuulama oma kriitikameelt samamoodi, nagu teeksin seda iga teise allika puhul.

Probleem on selles, et imetamisnõustajad lähtuvad oma töös väga üheselt WHO / UNICEFi rinnapiimastrateegiast. Nood aga lähtuvad omakorda mingisugusest globaalsest keskmisest, mis ei arvesta kohalikke olusid. Kritiseerisin sellist lähenemist ka ühes varasemas postituses lisatoidu kohta. Imetamisnõustajate lähtepunktiks on “rinnapiim on lapsele parim, sest WHO ütleb nii ja jutul lõpp”. Selline mustvalge suhtumine on lühinägelik, et mitte öelda rumal.

WHO on ülemaailmne organisatsioon, mille loosungid on adresseeritud 7.7 miljardile inimesele. Nendest valdav enamus elab hoopis teistsuguses reaalsuses kui meie. Suur osa naistest saab imetamisalast infot näiteks rahvatarkustest või rpa-d tootvate firmade reklaamidest. “Rinnapiim on lapsele parim” on selles kontekstis tõepoolest päris hea loosung. Rinnapiim on kindlasti lapsele parem kui solgiveest või valesti kokku segatud rpa. Samuti on rinnapiim parem kui tee või liiga varajane lisatoit. Ja erinevalt 1950.-tel USAs levinud müüdist, ei ole rinnapiim kindlasti kehvem kui rpa. WHO loosungid peavad olema lihtsustatud, jõulised ja mustvalged, et tungida läbi selle harimatuse ja väärinfo barjääri.

Ka Eesti kontekstis tuleb muidugi arvestada valeinfo levikuga. Imetamisnõustajate ülesandeks on lükata ümber mitmesuguseid (suuresti nõukaaegseid) müüte, mis võivad imetavale emale tuua rohkem kahju kui kasu. Kuid seda tehes kipuvad nõustajad sageli nö üle kompenseerima ja liialdama. Näiteks kui vanasti arvati (ekslikult), et ligi pooled naised ei suuda piisavalt piima toota, siis tänapäeva imetamisnõustajate retoorika kohaselt suudavad seda kõik naised. Ka see pole tõsi! Ning kui tegemist on näiteks minusuguse naisega, kes tollest nõukaaegsest müüdist midagi ei tea ning kuuleb vaid loosungit “kõik naised suudavad imetada”, siis võivad tagajärjed olla päris masendavad.

Ning üleüldse, miks on vaja kaasaegsetes Eesti oludes halvustada rpa-d? Kas selle pakkumine ohustab mingilgi moel lapse tervist? Lihtne vastus on “ei”. Rinnapiima alternatiivideks meie oludes ei ole solgivesi ega maisikört, nagu WHO eeldab. Selleks ei ole ka riisitumm ega algeline piimaasendaja nagu nõukaaajal. Rinnapiima alternatiiviks on igati täisväärtuslik rpa, mille koostises on kohati rohkem teaduspõhisust kui WHO loosungites. Puhtalt lapse tervise seisukohast ei ole alust eelistada rinnapiima rpa-le (v.a. enneaegsed või haiged lapsed, loe veelkord RP vs RPA). Ning isegi kui oleks, siis imetamise põhimotivatsiooniks ei tohiks olla rpa vältimine või mõni muu hirmul põhinev argument.

Rinnapiimastrateegias kasutatakse sõnu nagu “toetamine”, “juhendamine” ja “julgustamine”, kuid pahatihti muutub see hoopis survestamiseks ja kallutatud info edastamiseks. Nõustajate paindumatu suhtumine rpa-sse ei ole eetiline ega teaduspõhine. Kogu minu imetamissaaga jooksul ei jõudnud mitte ükski imetamisnõustaja järeldusele, et minu olukorras on rpa ainuvõimalik ja tänuväärne lahendus. Ja et imetamise edukust ei pea siduma sellega, kui palju rinnapiima laps saab.

Kokkuvõtteks …

… soovin endale järgmiseks korraks rohkem meelekindlust. Ükskõik, kas otsustan imetamise, rpa või kombineeritud toitumise kasuks – lapse seisukohast on need võrdväärselt head. Ja kõik ülejäänu olgu juba minu vaba valik. Vaba väärarvamustest, survestamisest ja omaenda kogemuse kibedusest.

Varasemad postitused samal teemal:

Kohalolu

ClangulaLisa kommentaar

Our purpose in life isn’t to arrive at a destination where we find inspiration,
just as the purpose of dancing isn’t to end up at a particular spot on the floor.
The purpose of dancing and of life is to enjoy every moment and every step,
regardless of where we are when the music ends.

Wayne Dyer

Olen suure osa oma elust veetnud kusagil mujal. Viibin justkui siin ja kirjutan näiteks blogi, aga mõtetes valmistun pidevalt järgmiseks asjaks. Ja nii mööduvad terved päevad, nädalad, aastad… Lausa hämmastav, et ma pole seda isegi märganud.

Ärkan hommikul – ja hakkan koheselt algavat päeva planeerima. Päev kulgeb, kuid mina sisustan juba õhtut. Õhtu on käes – muretsen, mis kell magama peaks minema? Lähen voodisse – ja enne uinumist tegelen juba homse päevaga. Justkui homme oleks kuidagi tähtsam kui tänane… ja nii iga päev!

Mitte ainult päev, vaid suisa aastad. Õppisin põhikoolis selleks, et saada sisse tugevasse keskkooli. Keskkool aga on ju ettevalmistus ülikooliks. Ülikoolis tuleb hoolega mõelda, kuhu pärast lõpetamist tööle minna. Alles siis algavat “päris elu”… Ikka see järgmine asi, see järgmine samm on oluline.

Muidugi langen samasse mõttelõksu nüüd, lapsega kodus olles. Istun oma üksikul saarel, kus minu tegemistel on väga vähe kokkupuudet välismaailmaga, ja päevad muutuvad äravahetamiseni sarnasteks (vt ka Kus on küla?). Elaksin nagu sama päeva üha uuesti ja uuesti, vaatan 20 korda päeva jooksul kella, ja ootan järgmist asja. Oh, saaks juba tagasi tööle minna… või saaks hoopis veel ühe lapse… oh, hakkaks laps juba kõndima… hakkaks juba rääkima… saaks talle juba raamatuid ette lugeda… hakkaks ta juba ise lugema!

Naljaga pooleks (kuid ainult pooleks) olgu lisatud, et ega ümbritsev tarbimisühiskond asja just lihtsamaks ei tee. Alati on midagi, mis on puudu täiuslikust elust – olgu see uus auto, täiuslik kodu või vähemalt uus ja veelgi tervislikum seemnesai (sinu unistuste figuur!). Vot siis oled kohal, saabunud, vot siis algab päris elu.

Alles nüüd olen hakanud märkama, kui harjumuspärane on mulle selline järgmises asjas elamine. Ja ma otsustasin sellest vabaneda. Oleviku märkamine ei peaks olema vaid eriliste hetkede preemia, vaid igapäevane harjumus.

Ei, ma ei kavatse kalendermärkmikku nurka visata ja loobuda igasugusest ajaplaneerimisest. Homse päeva ja järgmise aasta peale mõtlemine on väga tervislik ja tore. Kuid see ei tohi hõivata nii suurt osa minu mõtetest, et tänase jaoks ei jäägi ruumi. Tänase päeva põhiline eesmärk ei saa olla ettevalmistus homseks, järgmiseks asjaks.

Elu on siin ja praegu. Elu koosnebki nendest väikestest tänastest, kus pestakse nõusid, käiakse mänguväljakul, istutakse mõtlikult söögilaua ääres, kirjutatakse mõni kiri. Pealtnäha ehk ei toimunudki midagi erilist, kuid üksluine on see ometi ainult keskmises plaanis. Lähemalt vaadates hakkavad eristuma iga päeva kordumatud detailid, ning eemaldudes näeme juba suurt pilti, kus joonistub välja üks ainulaadne elu.

Hinga sügavalt sisse, hinga välja, ja vaata ringi. Sa oled kohale jõudnud.

*

*

Selle postituse ämmaemandad: