Lapse kasvatamine on kõige üksildasem asi, mida ma elus teinud olen.
Olgu kohe öeldud, et mul on imeline ja toetav perekond. Armastav abikaasa ja lapse kõik vanavanemad osalevad tite kasvatamises nii palju, kui logistilised takistused seda vähegi võimaldavad. Samuti olgu öeldud, et ma olen varasemas elus võtnud ette üksjagu keerulisi sooloprojekte. Näiteks rännanud kuude kaupa üksipäini võõrastel maadel ja mandritel. Koolis olin ma alati see õpilane, kes ei sallinud rühmatöid, kuna olin üksinda töötades märksa tõhusam.
Ometi olen beebiga kodus olles avastanud, et tunnen nüüd karjuvat puudust mingist kollektiivist. Mul puuduvad “töökaaslased”, kellega “lõunapausil” auru välja lasta. Tahaksin osaleda regulaarsetel “koosolekutel”, kus päevakajalisi probleeme arutada. Tunnen puudust kõrvadest ja silmadest, kes oleksid tunnistajaks minu igapäevastele muredele ja rõõmudele.
Kuidas teised oma beebidega mängivad? Kuidas õhtul tuttu minnakse? Millist näputoitu pakkuda? Kas eelistada taskumähkmeid või villakatteid? Jah, ma võin seda lugeda (ja loengi) (sotsiaal)meediast, pereajakirjadest ja nõuanderaamatutest. Kuid lõppude lõpuks olen iga päev üksinda oma kümnete küsimuste otsas ning pean neile üksinda vastama. Loomulikult ei olegi siin õigeid ja valesid vastuseid ja ma ei igatse põrmugi, et keegi neid mulle ette söödaks. Kuid regulaarne muljete vahetamine ja oma mõtete jagamine kuluks teinekord vägagi ära. Sagedamini kui mõned telefonikõned nädalas või mõned kohtumised kuus. Ja tähendusrikkamalt kui põgusad vestlused naabriemmedega või beebikoolis.
Minu teine igatsus on sarnane, kuid samas vastupidine. Igatsen ka sellist kollektiivi, kus ei tegeldaks laste kasvatamisega. Näiteks koeraomanike kogukonda, kelle seltsis oma penisid tuulutada ja koerajutte rääkida. Või mingeid rohelisi, kelle seltsis loodusvaatlusi teha. Või laulukoori või raamatuklubi, kus tegeleda millegi argielust suuremaga.
Kui emmede seltskonda ei oska ma lihtsalt kuskilt otsida, siis kõikide muude kampadega liitumine tundub beebi kõrvalt lihtsalt võimatu. Lapse kasvatamine ei ühildu peaaegu ühegi hobiga, mida ma varasemalt harrastasin. Ja üleüldse eeldab igasugune kontakt välisilmaga nüüd lisapingutust. Parematel päevadel tasub pingutus end ära; halvematel päevadel pole selle jaoks lihtsalt piisavalt jõudu.
Niisiis, ma tunnen puudust inimlikust kontaktist. Ja kuidagi jõudsin ma järeldusele, et kõige lihtsam viis vähemalt osa sellest igatsusest rahuldada on… minna tööle! Pisikese koormusega, tita kõrvalt. Kuigi ma ootan pikisilmi värskendust, mida see muutus peaks tooma, tajun ma olukorra jaburust. Tegelikult ma ei taha tööle minna. Ma tahan lihtsalt tunda ennast mingi rühma liikmena. Sest minu “põhitöö” on väga, väga üksildane.
Inimene on sotsiaalne loom (vt varasem postitus) ja lapse kasvatamine on üks raskemaid asju, mida see loom oma elu jooksul võib ette võtta. Kuidas siis on läinud nii, et just selle kõige keerulisema ülesande täitmine lõikab noore vanema justkui ühiskonnast välja? Ja ainus pääsetee sinna naasmiseks tundub olevat tööle minek?
Emadus õpetab 
Ooooo seee on niiii tõsiiii… O_O
Tätisa lõpp ja ma arvasin et ma olen tõsimeeli ainuke, sest ma olen juhtumisi ülieraklik ja ülitundlik introvert ja ma arvasin, et ju minusugustel siis nii ongi. Mina tajun seda üksildust just kõige rohkem siis kui pereliikmed on kodus (paradoksaalne). Siis kui neid ei ole siis tead et nagunii pole lootustki. Keegi ei saa aru ema muredest ja kahtlustest (“ah see on kõigest mingi kasvuteema” kui ma üritan muretseda et lapsel on midagi viga). Ja see seltskonna vajadus on ootamatu. Ma ei saa aru, ma olin 20 päeva metsas ilma et oleks kedagi igatsenud ja nüüd mul on imelik kui vanemad maakodust poodi sõidavad. 😀 Ehk siis, ma ootan ka pidevalt et küla välja ilmuks aga vaatepilt on üsna mahajäetud.
MeeldibMeeldib
Näed, täpselt seda ma mõtlengi – iga emme pusib ja mõtiskleb midagi omaette, tundes, et ta on oma teemadega üksi. Leiutame kõik hommikust õhtuni jalgrattaid!
Minu jaoks on see samuti olnud üllatav avastus. Räägitakse muidugi, et emaks saamine mõjutab inimest – muudab kannatlikumaks, rahulikumaks jne – aga tuleb välja, et ka seltskondlikumaks. Ja nagu selgub, siis täiesti sõltumata sellest, kas pead end introverdiks või ekstraverdiks.
Eks jätkame vähemalt blogimist – omamoodi leevendusmeede seegi 🙂
MeeldibMeeldib
Pööraselt üksildane. On siiani. Küllap igaühel eri kastmes, aga üksilduse kogemus on… ju siis läbiv ja paljudel. Mina pole kordagi igatsenud mingit emmede klubi, selle klassikalises tähenduses. Igasuguste praktiliste viidete või kasvõi vajaliku nodi, riiete vmt eest olen küll paljudele tänulik. Aga sagedast ja sügavat emaduskogemuse jagamist igatsen küll, väga – niisiis ikkagi igatsen mingit emmede klubi. Ainult et mitte seda “meil-lõikus-üheksateistkümnes-hammas”-võtmes. Ja minu moodi emaduskontseptsiooni ei tea ma üldse paljudel olevat. Kehvasti otsitud, ilmselt. Aga ju pole selleks “õige emadusklubi” otsimiseks olnud ressursse. Aega, energiat, jaksu, tahtmist (?)
Muide, sellesama blogi autor pakkus mulle jaanuarikuus ehk siiani kõige lähedasemat kogemust sellest “klubist”, mida mina tahaksin. See aitas mind kõvasti edasi. Aitäh!
MeeldibMeeldib