Minu esimese lapse imetamine oli õpetlik, kuid väga stressirohke kogemus. Kuigi on möödunud juba kõvasti üle aasta, on nii mõndagi jäänud kripeldama ja otsustasin koostada väikese kokkuvõtte oma imetamisloost. Ehk saab siit värsket mõtteainet mõni teine imetaja, või siis mitteimetaja. Ja mis veelgi tähtsam – soovin teha selle kõigega rahu, et saaksin kõhubeebiga alustada puhtalt lehelt.

Seega kolm üliolulist asja, mida tahan meelde jätta oma esimesest imetamisest:

1. Rinnapiim ei ole lapsele parim!

Mis mõttes peaks rinnapiim olema lapsele “parim”? Kas rinnapiim on lapsele tähtsam kui terve ema? Ja parimat saab oma lapsele pakkuda ainult see ema, kes imetab? Kõik alternatiivid (rpa-d) on lapsele vähem head kui rinnapiim?

Ei, ei ja veelkord ei.

Asju, mis on lapsele tähtsamad kui rinnapiim, on terve sületäis. Nendest esimene on ema. Kui imetamine tuleb ema vaimse või füüsilise tervise arvelt, siis see ei ole õige asi. Jah, sageli on imetamisprobleemide põhjuseks teadmatus või motivatsioonipuudus, ning sel juhul võib loosungitest isegi abi olla. Kuid ka kõige teadlikum ja motiveeritum ema võib põrkuda ületamatute probleemidega. Meile peab jääma võimalus imetamisest loobuda, ilma et kuskilt tuleks hukkamõistvaid signaale selle osas, mis on “lapsele parim”.

Iga ema on oma lapsele parim, sõltumata sellest, kas rinnapiima on või ei ole.

Väide, et “rinnapiim on lapsele parim”, tekitab mõttetut ja destruktiivset süütunnet paljudes emades, kellel on imetamisega probleeme. Samuti aitab see kaasa väärarvamusele, nagu oleks rinnapiimaasendaja (rpa) lapsele kuidagi vähem tervislik kui rinnapiim. Sellisel väitel ei ole teaduslikku alust (loe lähemalt RP vs RPA) ning kirjutan 3. punkti juures lähemalt, kuidas selline müüt on tekkinud.

2. Mõnel naisel ei ole piisavalt piima – päriselt ka.

Loe ka hilisemat, põhjalikumat postitust Liiga vähe piima

Minu rinnad ei käitunud pärast sünnitust nii, nagu õpikus kirjas. Mina ise sealjuures käitusin küll – imetasin iga tunni-kahe tagant, päeval ja öösel, lapse haare oli eeskujulik. Ometi selgus 48h pärast sünnitust, et mu piimatootlikkus oli mõõdetav mitte milliliitrites, vaid tilkades. Kolmandal päeval koju minnes õnnestus pumbaga kätte saada täpselt 2 ml ternespiima, mis oli suur edasiminek, kuid lapse kaalumine kinnitas piima vähesust. Kaalulangus oli natuke liiga suur ning laps sai juba sünnitusmajas rpa-d. Mõnes mõttes päästis see otsus lapse elu, sest minu rinnapiim jäigi tulemata.

Nädal pärast sünnitust, mil õpiku järgi peaksid kraanid suure pauguga avanema, pumpasin mina jätkuvalt vaid mõne ml kaupa. Ootasin piimapaisu nagu õnnistust – kuid asjata. Imetasin ööpäevas 10-11 korda, lisaks veel 3-4 pumpamist. Kuu aega sellist režiimi hiljem tootsin iga imetamiskorraga kahe rinna peale kokku juba keskmiselt 20 ml piima. Kuid seegi moodustas vaid murdosa lapse vajadusest. Olgu öeldud, et 20-30 ml jäigi minu normiks ning ka 4.-5. kuul ei saanud ma kordagi kätte üle 40 ml. Lapse energiavajadus kasvas muidugi märksa kiiremini.

Kui lugejat huvitab minu täpsem “metoodika”, siis rinnapiima kogust näitas lapse igapäevane kaalumine enne ja pärast söötmist või need harvad juhud, kui pumpasin imetamise asemel. Tavaliselt pumpasin ainult pärast imetamist – nendel kordadel ei tulnud piima enam tilkagi, kuid rindu oli ju vaja stimuleerida. Äratasin last ööpäevaringselt kella järgi, et imetamiste vahele ei jääks jumala eest üle 3 tunni. Ilmselt pole vaja mainida, et emotsionaalses plaanis oli see kõik väga rusuv ja rinnapiima koguse suurendamine võttis haiglaselt suure osa mu tähelepanust. (Ning ei, rinnapiima kogus ei suurenenud ka siis, kui lõpuks olukorraga leppisin ja rahumeeli rpa-ga elama õppisin, nii et paluks mitte panna piima vähesust stressi arvele.)

Lugesin läbi terve interneti, kõikvõimalikud raamatud ja konsulteerisin korduvalt imetamisnõustajatega. Peamine sõnum oli ühene – mulle ainult tundub, et piima pole piisavalt! Tõesõna, guugelda “liiga vähe piima” ning kõik allikad sõnastavad su probleemi ümber: “kuidas suurendada rinnapiima kogust?” Rinnapiima kogust saab igatahes suurendada! Pole võimalik, et sul päriselt polegi piisavalt piima! Kui sulle tundub, et sul on liiga vähe piima, siis järelikult teed midagi valesti! Niisiis võtsin ükshaaval läbi kõik need lõputud nõuanded, alates sagedasest imetamisest kuni ravimtaimedeni.

Möödus piinarikkalt pikk aeg, enne kui jõudsin elementaarse õige vastuseni – kui rinnapiima on liiga vähe, siis vajab laps rinnapiimaasendajat! Lapsele parim ei ole mitte rinnapiim, vaid täis kõht.

Mitte ükski allikas ega imetamisnõustaja ei tunnistanud, et mõnel naisel lihtsalt ei olegi piisavalt rinnapiima, ega saagi olema. Ükskõik, mida ta teeb. Pidin selle tõdemuseni jõudma iseseisvalt, aegamisi ja valulikult. Olen oma otsingutel kohanud ka teisi naisi, kes on jõudnud samasse kohta. Piima reaalne vähesus ei ole sugugi nii haruldane, kui mulle alguses tundus. Kuid imetamisalased allikad sisuliselt eitavad sellist võimalust, nimetades seda müüdiks.

Lõplik valgustus saabus minuni umbes pool aastat pärast imetamise lõpetamist. Sattusin lugema etoloog Frans de Waali raamatut “Mama viimane kallistus”. Seal oli lugu loomaaaia šimpansist, kes ei suutnud toota oma järglastele piisavalt piima ning nood surid järjest nälga. Lõpuks õpetasid talitajad teda kasutama lutipudelit ning tänu piimaasendajale sai ta lõpuks ühe järglase üles kasvatatud. Vaadates pilti lutipudeliga toitvast šimpansist, tundsin tõelist lunastust. Hiljem olen asja uurinud veel näiteks koerte ja hobuste aretajatelt – ka nendel loomadel võib juhtuda, et ema piimatootlikkus on liiga väike ning loomabeebid vajavad piimaasendajat. Kriitiliselt vähe rinnapiima võib esineda isegi teistel liikidel, loomulikult ei ole inimene mingi erand.

3. Imetamisnõustajad võivad olla heatahtlikud, kuid sügavalt ekslikud.

Esmalt olgu öeldud, et mul ei ole imetamisnõustajatega ühtegi otseselt negatiivset kogemust. Oma teekonnal puutusin kokku 5-6 erineva nõustajaga (TÜKis ja SIETis) ning nad kõik olid väga armsad inimesed. Nad jätsid usaldusväärse mulje ning ma uskusin neid pimesi. Läks aega, enne kui seadsin kahtluse alla imetamisnõustajate pädevuse ning hakkasin kuulama oma kriitikameelt samamoodi, nagu teeksin seda iga teise allika puhul.

Probleem on selles, et imetamisnõustajad lähtuvad oma töös väga üheselt WHO / UNICEFi rinnapiimastrateegiast. Nood aga lähtuvad omakorda mingisugusest globaalsest keskmisest, mis ei arvesta kohalikke olusid. Kritiseerisin sellist lähenemist ka ühes varasemas postituses lisatoidu kohta. Imetamisnõustajate lähtepunktiks on “rinnapiim on lapsele parim, sest WHO ütleb nii ja jutul lõpp”. Selline mustvalge suhtumine on lühinägelik, et mitte öelda rumal.

WHO on ülemaailmne organisatsioon, mille loosungid on adresseeritud 7.7 miljardile inimesele. Nendest valdav enamus elab hoopis teistsuguses reaalsuses kui meie. Suur osa naistest saab imetamisalast infot näiteks rahvatarkustest või rpa-d tootvate firmade reklaamidest. “Rinnapiim on lapsele parim” on selles kontekstis tõepoolest päris hea loosung. Rinnapiim on kindlasti lapsele parem kui solgiveest või valesti kokku segatud rpa. Samuti on rinnapiim parem kui tee või liiga varajane lisatoit. Ja erinevalt 1950.-tel USAs levinud müüdist, ei ole rinnapiim kindlasti kehvem kui rpa. WHO loosungid peavad olema lihtsustatud, jõulised ja mustvalged, et tungida läbi selle harimatuse ja väärinfo barjääri.

Ka Eesti kontekstis tuleb muidugi arvestada valeinfo levikuga. Imetamisnõustajate ülesandeks on lükata ümber mitmesuguseid (suuresti nõukaaegseid) müüte, mis võivad imetavale emale tuua rohkem kahju kui kasu. Kuid seda tehes kipuvad nõustajad sageli nö üle kompenseerima ja liialdama. Näiteks kui vanasti arvati (ekslikult), et ligi pooled naised ei suuda piisavalt piima toota, siis tänapäeva imetamisnõustajate retoorika kohaselt suudavad seda kõik naised. Ka see pole tõsi! Ning kui tegemist on näiteks minusuguse naisega, kes tollest nõukaaegsest müüdist midagi ei tea ning kuuleb vaid loosungit “kõik naised suudavad imetada”, siis võivad tagajärjed olla päris masendavad.

Ning üleüldse, miks on vaja kaasaegsetes Eesti oludes halvustada rpa-d? Kas selle pakkumine ohustab mingilgi moel lapse tervist? Lihtne vastus on “ei”. Rinnapiima alternatiivideks meie oludes ei ole solgivesi ega maisikört, nagu WHO eeldab. Selleks ei ole ka riisitumm ega algeline piimaasendaja nagu nõukaaajal. Rinnapiima alternatiiviks on igati täisväärtuslik rpa, mille koostises on kohati rohkem teaduspõhisust kui WHO loosungites. Puhtalt lapse tervise seisukohast ei ole alust eelistada rinnapiima rpa-le (v.a. enneaegsed või haiged lapsed, loe veelkord RP vs RPA). Ning isegi kui oleks, siis imetamise põhimotivatsiooniks ei tohiks olla rpa vältimine või mõni muu hirmul põhinev argument.

Rinnapiimastrateegias kasutatakse sõnu nagu “toetamine”, “juhendamine” ja “julgustamine”, kuid pahatihti muutub see hoopis survestamiseks ja kallutatud info edastamiseks. Nõustajate paindumatu suhtumine rpa-sse ei ole eetiline ega teaduspõhine. Kogu minu imetamissaaga jooksul ei jõudnud mitte ükski imetamisnõustaja järeldusele, et minu olukorras on rpa ainuvõimalik ja tänuväärne lahendus. Ja et imetamise edukust ei pea siduma sellega, kui palju rinnapiima laps saab.

Kokkuvõtteks …

… soovin endale järgmiseks korraks rohkem meelekindlust. Ükskõik, kas otsustan imetamise, rpa või kombineeritud toitumise kasuks – lapse seisukohast on need võrdväärselt head. Ja kõik ülejäänu olgu juba minu vaba valik. Vaba väärarvamustest, survestamisest ja omaenda kogemuse kibedusest.

Varasemad postitused samal teemal:

• RP vs RPA
• Lisatoit – miks just 6 kuud?
• Kombineeritud toitumine
• Loomulik sünnitus, loomulik imetamine