Autor: Clangula

Ära palu tal oodata 10 minutit

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Üks nukramaid asju, mida ma emakssaamise juures kogenud olen, on see aeg-ajalt hingemattev üksildusetunne. Ma ei räägi siinkohal isegi mitte üksi olemisest või elamisest, vaid tundest, et mitte keegi teine ei taju mis reaalsuses sa parasjagu eksisteerid. 

Ema ja lapse vaheline side on kindlasti müstilisemaid ja imelisemaid, mida selles maailmas leida võib. Mind mõnikord huvitab, missuguse pilgu läbi näeb last isa? Või vanaema, vanaisa? Kui väga see võib erineda ema kogemusest. Kui palju oleneb see perekonna ülesehitusest või sellest, kas laps on ainult ema küljes 24/7 või kasvatab teda heas mõttes kogu küla? 

Ema ja laps õpivad üksteist lugema ja kuigi see ülesanne võib tunduda alguses nagu raketiteadus, siis ajapikku õpivad mõlemad. Minu laps on algusest peale olnud pigem see, kes on minu küljes (mõnikord mõtlen, et äkki olen hoopis mina tema küljes veel rohkem). Ma pole tahtnud teda jätta eriti kellegagi ega eriti pikaks ajaks. Ja sellest hoolimata on mul alati pigem see tunne, et ta kasvab nii kiiresti ja et ma ei jõuagi igat minutit nautida. 

Minu strateegia, mida ma just kirjeldasin, ei pruugi olla ema jaoks kõige jätkusuutlikum. Me kõik väsime ning taolist väsimust pole enne emakssaamist isegi vist võimalik ette kujutada. Ja siis on äärmiselt tänuväärne kui sul on ümberringi toetav tugisüsteem. Inimesed, kellelt sa saad küsida aega ja sa päriselt ka küsid. Mitte siis kui sul on viimane piir käes, vaid ilma põhjenduseta siis kui sa tahad.

Ka mind ümbritsev perekond on armastav ja toetav. Aga ega nad ise suurt oma abi ei paku. Ilmselt on asi minus, sest ma olen alati püüdnud olla nii iseseisev kui üldse võimalik ja palunud abi siis kui surm silme ees (loe: hädaoht, äärmiselt suur ebamugavus, tõsisem tervisemure). Ükskord ma ei palunud isegi siis. Nad on harjunud, et ma ei vaja midagi ja ma ei taha abi ja mulle ei meeldi sekkumine. Üldiselt see niimoodi ongi, kuid emaks saades ma naiivselt mõtlesin, et nüüd võiks teiste abi ju nautida küll. 

Seega, siit tuleb soovitus noort ema ümbritsevale tugipersonalile. Kui noor ema palun oma last hoida selleks, et käia näiteks duši all või korraks värsket õhku hingamas või tegemas mida iganes tal sel hetkel tuleb pähe teha enda hüvanguks siis võimalusel ära palu tal oodata. Jah, mõnikord on vannituppa järjekord ja lemmiktelesaade algab varsti. Mõnikord on tomatid vaja ära kasta. Mõnikord oleks nii produktiivne teha asju järjekorras, mille sa oled oma peas välja mõelnud. Aga…

Ära palu sellel noorel emal oodata ei pool tundi, ei veerand, ega isegi mitte kümme minutit (kui see vähegi võimalik on). Miks? Sest tema, kes ta “loeb” oma pisikest beebit kõige paremini, teab et kümne minuti pärast võib olla hilja. Et veerand tunni pärast hakkab x minutit ärkvel olnud laps nihelema, emmet tahtma, süüa soovima (x on tavaliselt emmele hästi teada, kuigi mitte alati). Et poole tunni pärast võib juba tulla pisike nutt ja sealt edasi võib emmet vaja olla tund, poolteist või kaks. Ja ta palub duši alla KOHE ja NÜÜD sellepärast et ta tõesti tahab sinna kohe ja nüüd ja ta ei soovi, et sellest tuleks 60 sekundi turbodušš vaid 10-minutiline luksuslik spaaelamus. Su tomatid võivad oodata. 

Selline seisund ei kesta muidugi igavesti. Pisikeste laste käitumine muutub tavaliselt ajaga paremini etteaimatavaks (muidugi, kohe kui jõuad harjuda, saabub järgmine arenguhüpe, uue oskuse õppimine, hambad või mõni muu arengutähis, mis kohe kõik sassi lööb). Esimesed kuud on kõigi jaoks rasked aga kõige raskemad on nad ikkagi ema jaoks. Seega, kui ta midagi teilt küsib, siis tehke talle see teene. Enamasti ei soovi nad võimatut 🙂

Õnne valem

ClangulaLisa kommentaar

Mida teha, et koer / laps oleks õnnelik? Oma põhiolemuselt on asi ju väga lihtne:

  1. Kaardista olendi hetkevajadused.
  2. Rahulda need.
  3. Tulemus: olend on rahul ja rõõmus!

Peamised väljakutsed seisnevad selles, et mõnikord ei saa olendi hetkevajadustest päris täpselt aru. Ning isegi kui saad, siis teinekord tahaks lihtsalt parasjagu millegi muuga tegeleda.

Täiskasvanu (sh iseenda) rahuldamine on paraku veel märksa keerulisem. Raskused ilmnevad juba kahe esimese punkti täitmisel – täiskasvanu vajaduste kaardistamine võib olla juba väga keeruline, ning hullemal juhul võib nende rahuldamine osutuda lausa võimatuks. Lisaks on aga täiskasvanutel üks kummaline omadus, mis koerale / lapsele on üdini võõras. Täiskasvanule ei ole loomuomane püsida hetkes.

Teisisõnu, täiskasvanu oleviku rahulolu varjutab mineviku ja tuleviku rahulolematus. Olgugi et hetkel on kõik hästi – aga eile ju ei olnud! Ja äkki homme enam ka ei ole! Mõnikord piisab ka oluliselt lühemast ajasammust, näiteks et tund aega tagasi oli mingi probleem. Mis siis, et see sai lahendatud – möödunud hetke pagas lohiseb meil järel nagu sangpomm.

Näide: käisin poes ja pidin koera autosse ootama jätma. Poeskäik kujunes üksjagu pikaks, ent kui lõpuks autosse naasin, siis mida tegi koer? Kas ta oli solvunud, pahane, mossitas? Ei – ta oli siiralt rõõmus, et ma tagasi tulin! Mina tema asemel oleksin kindlasti oma istmel kössitanud, käed risti rinnal ja kulm kortsus, ja üha uuesti läbi elanud möödunud hetkede rahulolematust. Tema jaoks olid need hetked aga juba halliks minevikuks saanud ning kõik, mis luges, oli praegune õnnelik hetk, kus ei pidanud enam üksi autos ootama.

Rinnapiim vs rinnapiimaasendaja

ClangulaLisa kommentaar

Vaata ka hilisemaid postitusi “3 asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest” ja “Liiga vähe piima“

Rinnapiim on imeline! See vastab täiuslikult lapse vajadustele, võimaldades pisikesel organismil kasvada ja areneda. Samas ei tähenda see veel, et kõik muud toiduallikad oleksid ilmselgelt kehvemad. Teaduslikust seisukohast ei saa tegelikult väita, et rinnapiima asemel rpa-ga toitmine mõjutaks lapse tervist mingil moel negatiivselt.

Rinnapiima (rp) sobivus lapse jaoks on küll imeline, ent sugugi mitte müstiline. On ju arusaadav, et evolutsiooni käigus on igal imetajal kujunenud toitevedelik, mis sobib just tema järglastele. Läbi põlvkondade on ellu jäänud ja siginud need järglased, kelle emade piim oli kõige toitvam. Nii vastabki rinnapiima biokeemiline koostis üks-üheselt lapse vajadustele. Näiteks on naise rinnapiima koostis erinev poegade ja tütarde jaoks, muutudes koos lapse vanuse ja isegi tervisliku seisundiga. See pole seletamatu maagia, vaid igati (bio)loogiline asjade käik.

Kui rinnapiim on lapsele nii täiuslik, siis miks ometi kõik naised ei imeta? Eesti kolmekuustest imikutest on rinnapiimalapsed ainult 65%. Seda on siiski rohkem kui näiteks USA-s, kus vastav näitaja on 47%. Ja olukord on lausa suurepärane, võrreldes Mexico City äärelinnaga, kus neljakuustest imikutest vaid 2% on ainult rinnapiimatoidul.

Imetamine võib olla väga keeruline mitmetel põhjustel (vt ka Imetamise hind). Arengumaades (aga mitte ainult) võib põhjusteks pidada lakkamatut stressi, vaesust ja terviseprobleeme. Naistel puudub ligipääs elementaarsele arstiabile ja adekvaatsele informatsioonile. Imetamist ei pruugi toetada kogukond või seal levivad väärarusaamad. Isegi USAs takerdub imetamine tihtipeale teadmatuse ja ühiskondlike hoiakute taha. Lisaks peavad noored emad juba kolmekuuse beebi kõrvalt täiskohaga tööle naasma, sest puudub tasustatud emapuhkus. Igas ühiskonnas on alati ka teatud hulk naisi, kes ei saa imetada meditsiinilistel põhjustel (vt ka Liiga vähe piima).

Kõigest sellest järeldub, et rinnapiima pakkumine ei ole naisele alati jõukohane või üleüldse võimalik. Paljud naised seisavad silmitsi olukorraga, kus nad peavad valima näljase lapse ja mingisuguse lisatoidu vahel. Õige valik on ilmselge.

Muidugi ei ole tegemist 21. sajandi probleemiga – need naised on alati olemas olnud. Imikutele on kõiksugu piimaasendajaid leiutatud nii vana-Kreekas kui ka ENSV-s. Selleks on kõlvanud küll lehmapiim, küll riisitumm, vana-Kreeka puhul isegi vein. Küllap kasvasid nendestki lastest täitsa normaalsed täiskasvanud. Tänapäeva naised võiksid siiski rõõmustada, et teadus on jõudnud rinnapiimaasendajani (rpa), mis on tõepoolest etem kui vein ja riis.

Aga kas tänapäevane rpa ikka on täisväärtuslik, võrreldes rinnapiimaga? Siinkohal jõuame lõpuks loodusteaduste pärusmaale. Peatselt tutvustan, mida näitavad teaduslikud andmed rpa kohta. Enne aga olgu öeldud, et “rpa vs rpa” uuringute puhul tuleb alati meeles pidada üht olulist metodoloogilist takistust.

Probleem on selles, et inimese tervist uurides on praktiliselt võimatu rakendada randomiseeritud kontrollitud uuringuid. Me ei saa moodustada kahte rühma emadest ja beebidest, kus rühmade ainsaks erinevuseks oleks nende toitmisviis. See tähendaks, et peaksime sünnitusmajas juhuslikkuse alusel määrama osad lapsed rinnapiimatoidule ning teised rpa-le. Kuid kuna tegemist on ema jaoks väga isikliku otsusega, siis pole sellist katset põhimõtteliselt võimalik teha.

Seega jääb meil üle ainult üks võimalus – vaatlusandmed. Võtame lapsed “päris elust” ja lihtsalt uurime neid. Ja nii on selgunud, et rinnapiimalapsed ja pudelilapsed (s.t. lapsed, kes saavad rp asemel rpa-d) erinevad tõepoolest mitmes mõttes – näiteks on nad keskmiselt erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga. Kui siis leitaksegi mingi erinevus nende tervisenäitajates, näiteks et pudelilaste seas on mõni haigus rohkem levinud, ei saa sellest veel järeldada, miks see nii on! Tegemist võib olla korrelatiivse, kuid mitte tingimata põhjusliku seosega. Jõuan selle probleemi juurde hiljem tagasi (müüt nr 3).

Nüüd jõuamegi konkreetsete müütideni, mis rp vs rpa debatis ikka ja jälle esile kerkivad. Piirdun siinkohal vaid nendega, mis puudutavad otseselt lapse tervist.

Müüt nr 1: “Rinnapiimas on üle 200 erineva komponendi, aga rpa-s ainult mõnikümmend. Seega rp on kindlasti tervislikum.”

Minu vastus: Need arvud on iseenesest õiged, kuid järeldus vildakas. Vaadata tuleks ikka komponentide mõju lapse tervisele, mitte pelgalt arvu. Mõned rinnapiima koostisosad sattuvad sinna ka lihtsalt paratamatult, ilma et lapsel oleks neist mingit kasu, näiteks laktotsüüdid (s.t. rakud, millest piimanäärmed koosnevad). Sõnastagem seega täpsemalt:

Müüt nr 2: “Rinnapiim on väga keerulise biokeemilise koostisega. Rinnapiimaasendajad ei suuda seda täpselt matkida. Seega on rinnapiima toiteväärtus kõrgem.”

Minu vastus: Jällegi on eeldused õiged, kuid järeldus vaieldav. On tõsi, et rinnapiima täpset koostis pole võimalik sünteetiliselt jäljendada (kasvõi seetõttu, et rinnapiima koostis on ajas muutlik). Kuid toitumise biokeemia alused ei ole tänapäeval mingi müsteerium – juba põhikooli bioloogiast on ju teada, mida normaalne toit peab laias laastus sisaldama. Inimese toit koosneb mikro- ja makrotoitainetest: valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid ja mineraalained. Neid tuleb tarbida õiges koguses ja vahekorras. Kaasaegse teaduse jaoks ei ole eriti keeruline välja selgitada nende ainete keskmine sisaldus rinnapiimas, ning luua seejärel vedelik, mis sisaldaks neid samal määral. Täpselt seda rpa endast kujutabki.

Pole mingit alust arvata, et eelsoodumusteta laps võiks kannatada kroonilise toitainete puuduse all vaid seetõttu, et tema toiduks on rpa. Kui rpa beebidel jääks puudu mingist olulisest toitainest, siis peaks see väljenduma väga selgelt näiteks kasvukiiruse pidurdumises. Seda oleks lihtne tõestada elementaarsete uuringuga – kas pudelilaste kaaluiive on keskmiselt aeglasem kui rinnapiimalastel? Selliseid uuringuid on hulganisti tehtud ning selgub, et olukord on täpselt vastupidine – rpa-d peetakse üheks riskiteguriks hoopis beebide ülekaalu tekkimisel. Juba see näitab, et rpa ei saa olla hüppeliselt kehvema toiteväärtusega kui rinnapiim.

Natuke keerulisem on lugu rinnapiima nende komponentidega, mis ei ole toitained, vaid näiteks antikehad või bakterid. Rinnapiima bioaktiivetest osadest ja immuunsüsteemist räägib müüt nr 4.

Müüt nr 3: “Rpa-d saavad lapsed on sagedamini haiged kui rinnapiimalapsed.”

Minu vastus: See müüt on ilmselt alguse saanud WHO / UNICEFi ühiskampaaniast “Rinnapiim on lapsele parim!”. Kampaania loetleb kümneid terviseprobleeme, mis justkui “sõltuvad” beebi toitmisviisist: hingamisteede haigustest ja astmast kuni diabeedi ja hällisurmani. On leitud, et neid esineb rinnapiimalastel vähem – järelikult rinnapiim kaitseb nende eest! Right?

Wrong. Selline loogika ei kannata kriitikat. Lähemal vaatlusel selgub, et praktiliselt ühegi haiguse puhul ei ole tõestatud põhjuslikku seost. Rinnapiimalapsed on tervemad mitte seetõttu, et nad saavad rinnapiima, vaid seetõttu, et nad kasvavad keskmiselt paremates oludes. Imetamist harrastavad eelkõige jõukamad, haritumad, tervemad ja tugevama kogukondliku toega naised; seda nii Euroopas, USAs kui ka globaalselt. On täiesti loogiline, et sellistes oludes sirguvad tugevama tervisega lapsed, ning sel pole midagi pistmist rinnapiimaga. See aspekt on muide ka UNICEFi raportis selgelt välja toodud, kuid kipub rahvasuus väga kergelt kaotsi minema.

Rinnapiima osas torkab siiski silma üks erandlik beebide rühm: enneaegsed lapsed. Tegemist on eriti haavatavate organismidega, sest nende elundid ei ole sünnihetkel veel täielikult välja arenenud. Leidub kaalukaid tõendeid, et rinnapiim aitab neil vältida teatud haiguseid ja paneb nad kiiremini kosuma. Siinkohal võib uskuda põhjuslikku seost, sest lisaks elulistele vaatlustele on ära kirjeldatud ka toimemehhanism – on teada, kuidas ja millised rinnapiima komponendid rakubioloogia tasandil reaalselt toimivad. Seega võime uskuda, et rinnapiim kaitseb tõepoolest näiteks sellise jubeda soolehaiguse vastu nagu nekrotiseeriv enterokoliit.

Müüt nr 4: “Rinnapiim tugevdab lapse immuunsüsteemi, sest see sisaldab ema antikehasid.”

Minu vastus: Selle väitega võiks isegi osaliselt nõus olla. Kahtlemata sisaldab rinnapiim lisaks toitainetele (müüt nr 2) ka hulgaliselt mitte-toitaineid, mida seostatakse lapse immuunsüsteemiga. Ka parimad rpa-d ei suuda matkida kõiki neid baktereid, tüvirakke, antikehasid ja muid bioaktiivseid komponente. Rakubioloogilised uuringud on näidanud, et mõned nendest tegelastest võivad eraldivõetuna mõjutada lapse immuunsüsteemi positiivses suunas. Näiteks soolestikku elama asuvad bifidobakterid võivad pakkuda kaitset allergiate eest ja teatud ensüümid (lüsosüümid) hävitada haigustekitajaid. Seda vähemalt laboritingimustes.

Paraku sellega head uudised piirduvad. Sest õnneks või kahjuks ei kasva lapsed laboritingimustes. Kas nende bioaktiivsete komponentide potensiaalne mõju päris elus mingit rolli mängib, on pehmelt öeldes kaheldav. Antikehade jmt sissesöötmine ei anna mingit garantiid lapse immuunsüsteemi kohta, sest mängu tulevad loendamatud keskkonnategurid. Näiteks allergiateemalistes uuringutes kahaneb toitmisviisi (rp vs rpa) mõju sageli olematuks, kui arvesse võetakse pärilikkust ja (taaskord) perekonna sotsiaalmajanduslikku tausta.

Omaette küsimus on see, kuidas üldse hinnata immuunsüsteemi kvaliteeti. Tegemist on äärmiselt kompleksse mehhanismiga, mida pole võimalik mõõta skaalal “hea-halb”. Sestap on ka jabur väita, et mingite üksikute tegevustega on võimalik immuunsüsteemi üleüldiselt “tugevdada”. (Soovitan siinkohal tuttava proviisori blogipostitust sel teemal.) Me saame küll mõõta (või tõsta) näiteks antikehade või muude immuunsüsteemi komponentide taset. Kuid ükski neist ei anna meile täit pilti immuunsüsteemi “tugevuse” kohta. Ammugi pole immuunsüsteem nagu auster, mis soodsates oludes kasvab lõpmatult suuremaks ja tugevamaks.

Seetõttu tuleks pigem rääkida lihtsalt normaalsest, toimivast immuunsüsteemist. Kui immuunsüsteem on võimeline last haiguste eest kaitsma, siis ongi hästi. Ja selle saavutamine on täiesti võimalik ka ilma rinnapiimata. Meil on õnn elada sellises maailma piirkonnas, kus selleks ei pea isegi midagi erilist tegema. Meie beebid puutuvad kokku erinevate bakteritega, nad ei kannata alatoitumuse käes ning neile on kättesaadav kaasaegne arstiabi. Eriti õnnelikud neist juhtuvad kasvama majanduslikult kindlustatud ja haritud peredes (mõlemaid tegureid seostatakse lapse tervisenäitajatega) ega saa sündides kaasa mõnd geneetilist haigust. Rinnapiimast saadav “lisakasu” immuunsüsteemile on sellise lapse puhul kaduvväike – väga suure tõenäosusega kasvab temast terve inimene, sõltumata sellest, mida ta beebina sööb. Teisisõnu, rinnapiim võib kaasa aidata normaalse immuunsüsteemi kujunemisele, kuid ei ole selle jaoks hädavajalik.

Seda väidet toetavad ka uuringud, kus võrreldakse sama pere lapsi, keda on toidetud eri viisidel (rp vs rpa). Kui rinnapiim mõjutaks üheselt lapse immuunsüsteemi, siis peaksid ju rinnapiimal kasvanud lapsed olema märksa tervemad kui nende õed-vennad, kes on saanud rpa-d. Kuid andmed seda ei toeta. Ühes põhjalikumas USA uuringus võrreldi selliste laste tervisenäitajaid 11 erineva mõõdiku abil, sealhulgas astma kujunemise tõenäosus. Leiti, et sama pere lastel on sarnased tulemused, sõltumata sellest, kas nad said beebina rp-d või rpa-d. See tõestab veelkord, et perekondlik taust ja keskkonnategurid on olulisemad kui beebi toitmisviis.

Globaalses kontekstis seisnebki rinnapiima “kaitsev mõju” haiguste vastu selles, et imetades saab puhverdada keskkonnast tulenevaid ohte. Nendeks võib olla ebahügieeniline ümbrus, epideemiapuhang või elementaarse arstiabi puudumine. Kui rinnapiima alternatiiviks on näiteks joogikõlbmatu vesi või sellest valmistatud rpa, siis tõepoolest tuleks eelistada rinnapiima. Samuti avaldub rinnapiima positiivne mõju immuunsüsteemile juhul, kui organism on tugevalt nõrgestatud. Ja veelkord – ma ei räägi siin nohust, vaid näiteks geneetilisest eelsoodumusest või enneaegsest sünnist. Heaoluühiskonnas kasvava, üldiselt terve lapse puhul pole immuunsüsteemi seisukohast vahet, kas tema toiduks on rp või rpa.

Kokkuvõtteks…

… tuleb tõdeda, et rinnapiimaasendajatel pole häda midagi. Meil puuduvad teaduslikud tõendid, et rpa peal kasvavate laste elukvaliteet oleks märkimisväärselt kehvem ainult seetõttu, et nad ei saa rinnapiima. Lapse tervist mõjutavaid tegureid on lihtsalt nii palju, et puhtalt toiduallika mõju kahaneb üldjuhul olematuks.

Ma kordan: rinnapiim on imeline. Kui imetamine sujub justkui iseenesest ja probleemideta – suurepärane! Ka esimeste murede tekkides ei maksa liiga kergesti alla anda, sest kahtlemata on lapsele rinnapiima pakkumine tore eesmärk, mille nimel tasub pingutada. On äärmiselt kahetsusväärne, kui imetamine jääb ema teadmatuse või ebakindluse taha.

Kui aga rinnapiima pakkumine on juba eos võimatu või eeldab emalt üliinimlikke pingutusi, siis rpa võib olla ainuõige lahendus. Ükski ema ei peaks ennast sealjuures tundma halvasti väärarusaama tõttu, nagu oleks rpa pakkumine lapse tervisele kahjulik.

Selle postituse ämmaemandad:
Teadusartiklid:

Loomulik sünnitus, loomulik imetamine?

ClangulaLisa kommentaar

Sünnituseks valmistudes ja imetamist õppides sattuvad naise teele varem või hiljem loosungid nagu “loomulik sünnitus” või “loomulik imetamine”. Sinna juurde käivad selgitused: sünnitus / imetamine on maailma kõige loomulikum asi! Naise keha on loodud sünnitama / imetama! Kõik naised suudavad sünnitada / imetada! Paraku peab naine ise tulema selle peale, et kui miski on “loomulik”, siis ei tähenda see veel “lihtne” või “iseenesestmõistetav”, veel vähem “ohutu”.

Bioloogil aga ei tohiks olla erilisi illusioone selles osas, mida tähendab “loomulik” või “looduslik”. See võib tähendada küll “kaunis”, “harmooniline” või “tähendusrikas”, kuid täpselt samavõrra ka “julm”, “halastamatu” või “kompleksne”.

Positiivsetel seostel ja isiklikul kogemusel on kahtlemata oma roll “loodusliku” mõistmisel. Kuid hädavajalikud on ka mõned faktiteadmised ja tunnetus, et loodus võib olla julm. Teisisõnu, see on kohutav traagika, kui inimesed ei käi enam metsas seenel, kuid veel traagilisem on see, kui nad teevad kärbseseenesousti ja surevad ära. Sest nad on veendunud, et kõik looduslik on nunnu ja ohutu.

Tulles tagasi imetamise juurde, siis väike vahekokkuvõte minu siseheitlusest. Kampaanialoosungid ja paraku ka instinktid ütlesid mulle, et imetamine on “loomulik” tähenduses “iseenesestmõistetav” ja “lihtne”. Aga kogemuste kaudu olin õppinud, et on hoopis “loomulik” tähenduses “halastamatu” ja “kompleksne” (vt postitus “3 asja, mida õppisin…“). Kuidas siis üks segaduses bioloog peaks oma igapäevaeluga edasi minema?

Kui oma sisetunne veab alt, aga küsimus vajab vastuseid, siis pöördun teaduse poole (vt postitus Kuidas mõtelda). Mida näitavad andmed? Järgnevalt paar fakti imetamise ja sünnitamise kohta:

  • Esimesed kuus elukuud loetakse imikueaks ehk lapse põhitoit võiks olla piim. Aga 3-kuuselt on täielikul rinnapiimatoidul ainult 65% ja 6 kuu vanuselt 24% beebidest (2018. a Eesti).
  • Sajanditaguses Suurbritannias suri iga 200. naine sünnituse tagajärjel. (Illustreerimiseks olgu öeldud, et kui see proportsioon kehtiks ka praegu, sureks Eestis igal aastal ligi 70 sünnitavat naist.)

Kuskil on mingi konks! Sest nende teadmiste valguses on üsna raske edasi uskuda, et imetamine on loomulik tähenduses “lihtne” ja “iseenesestmõistetav”. Kui see tõesti nii lihtne on, siis miks nii vähesed seda teevad? Samamoodi on raske pidada sünnitamist “kauniks” või “harmooniliseks”, kui ilma kaasaegse meditsiinita on 1 võimalus 200-st, et ma selle käigus ära suren.

Ja nüüd rakendusteaduste etteaste. Kuna imetamine võib vahel olla väga keeruline, siis on olemas rinnapiimaasendajad, mis on lapse jaoks igati täisväärtuslikud (vt postitus RP vs RPA). Ja kuna sünnitamine võib olla väga valus, siis on olemas valu vaigistavad meetodid. Rääkimata keisrilõikest ja muudest elupäästvatest lahendustest. Loomulikult ei maksa alahinnata ka vaimujõudu valuga (nagu üldse eluraskustega) toimetulekul, kuid kui sellest ei piisa, tuleb usaldada meditsiini.

2012. aastaks muide oli Suurbritannias sünnituse tagajärjel suremise tõenäosus langenud ühele 10 000-st. Eestis on sünnitusel suremine tänapäeval äärmiselt haruldane (0 kuni 1 juhtumit aastas). Sünnitus on sajandi jooksul muutunud märksa turvalisemaks. Minu meelest tuleks sellele arengule kõvasti aplodeerida ja kiituslaulu laulda, mitte kurvastada, et sünnitamine on kaasajal kuidagi vähem “loomulik”.

Ometi tundus ka mulle, et imetamine kui “loomulik” tegevus peaks ju olema “lihtne” ning tõrkusin kasutamast kaasaegseid lahendusi (rpa) oma probleemidele. Järeldan, et raseda / sünnitava / imetava naisena on minu vastuvõtlikkus kampaaniate ja loosungite suhtes olnud tavapärasest suurem. Ma uskusin pimesi ja viimse veretilgani positiivset narratiivi “loodusliku” kohta. Kuniks see läks karjuvasse vastuolusse minu isikliku kogemuse ja seejärel ka faktiteadmistega.

Kummalisel kombel olin sealjuures rasedana ja isegi sünnitavana ikkagi suhteliselt adekvaatne, võrreldes päevadega, mis järgnesid vahetult sünnitusele. Huvitav, kuhu kadus minu kriitiline mõtlemine ja analüüsivõime? Hormoonid? Vastutuskoorem? Magamatus? Teadmatus?

Soovin lõpetada selle postituse oma fiktiivse kampaaniaga kartulikasvatamisest. Kas kõlab veenvalt ja loogiliselt?

“Kõik maale kartulit kasvatama! Ise maas kasvav kartul on loomulik, palju loomulikum kui poekartul! Kõik inimesed suudavad ise oma kartuleid kasvatada! Kartulikasvatamine on nii lihtne! Kunagi olid ajad, kui kõik inimesed kasvatasid ise oma kartuleid – järelikult peaks seda ka nüüd tegema! Kui sul tekib kartulikasvatamisel probleeme, siis pöördu kartulinõustajate* poole!”

(Haahaa, minu ema selle kampaaniaga küll kaasa ei läheks ja samuti mitte tema lapsed, kes veetsid vanasti pool suve kartulipõldu rohides.)

* Disclaimer: igaks juhuks seletan lahti, et mul on sügav austus ja tänutunne imetamisnõustajate ja ämmaemandate suhtes. Ilma nendeta oleksin võib-olla depressioonis või surnud. Tahan lihtsalt rõhutada, et paljude naiste jaoks on sünnitamine või imetamine raske või lausa võimatu. Ja siis võib märksõna “loomulik” olla äärmiselt eksitav.

Selle postituse ämmaemandad:
  • Eesti statistika imetamise ja sünnitusel suremise kohta
  • UK statistika
  • raamat “Ja sünnib inimene” (Gudrun Abascal, tema muide inimeste ämmaemand ka, mitte ainult blogipostituste)
  • hea kolleeg, kes osales hüpnosünnituse kursusel
  • arvukad reklaamplakatid sünnitusmaja tabloodel

Inimene on sotsiaalne loom

ClangulaLisa kommentaar

Lapsevanemaks saamine muudab päevselgeks bioloogilise tõsiasja, et inimene on sotsiaalne loom. Iga naine teab, et sünnitus on nii emotsionaalselt kui füüsiliselt väga raske protsess. Bioloog lisaks, et inimesel ongi loomariigi kõige komplitseeritum sünnitus. Selle evolutsioonilised tagamaad väärivad ilmselt omaette postitust, aga bioloogide seas levinud tavateadmine on see, et põhjuseks on bipedaalsuse ja suure ajumahu kombinatsioon.

Inimese sünnituse õnnestumise võtmeks on seega teiste inimeste abi. Võib ehk isegi öelda, et inimene ei ole võimeline üksinda sünnitama (kindlasti on erandjuhtumeid, näiteks Vargamäe Krõõt). Mõnevõrra vähem ilmne on aga see, et reproduktiivtsükli järgmised peatükid – imetamine ja lapse kasvatamine – on samuti mõeldud sotsiaalseks, mitte individuaalseks ettevõtmiseks.

Enne lapsevanemaks saamist seostus mõiste “kogukond” ikka mingil määral mõistega “öko”, isegi minu jaoks, kes ma olen suurepäraselt kursis sõna “ökoloogia” teadusliku tähendusega. Ja kui see kogukonnast rääkija on veel sealjuures lapsevanem, siis järelikult “ökoemme”.

Nüüd aga tundub, et ümbritsevate inimestega kontakti otsimine on midagi palju sügavamat kui ühe kitsa ühiskonnagrupi nunnu meelelahutus. Sünnituse, imetamise ja laste kasvatamise käigus abi ja toe otsimine on inimese ürgne instinkt. Kui seda instinkti ei saa järgida, sest näiteks perekonnas on suhted halvad või ühiskonnas valitsevad mingid eelarvamused (nt üksikvanemate osas?), siis võib see märkimisväärselt pärssida nende tegevuste edukust.

Ja samasugune instinkt on ehk ka mittesünnitajatel, mitteimetajatel ja lastetutel inimestel neile see abikäsi ulatada (arvestades muidugi, et see ei kahjustaks nende enda šansse oma geneetilist materjali edasi kanda, lisaks halastamatu vanakooli evolutsioonibioloog). Sest inimene on sotsiaalne loom ja oma evolutsioonilise tausta tõttu teistele inimestele orienteeritud.

Siinkohal on vist jälle väike eelis naistel, kellel on füüsiliselt rohkem võimalusi reproduktiivtsüklis osalemiseks (vt postitus Tajude spekter). Võimalik, et seetõttu tajuvad nad ka suhtlemise vajadust mõnevõrra teravamalt kui mehed…?

Selle postituse ämmaemandad:

Kombineeritud toitumine

ClangulaLisa kommentaar

Kombineeritud toitumise all pean silmas olukorda, kus imik saab osa oma toidust rinnapiimana (rp) ja teise osa rinnapiimaasendajana (rpa) (vt ka postitus Sondiga imetamisest). Mulle on hetkel jäänud mulje, et pika-ajaliselt sellise toitmisviisi harrastajaid on emade seas vähe. Kahetsusväärsel kombel saadab imiku toitmist dogma, et laps peab olemas kas “rinnapiimalaps” või siis “pudelilaps”, aga mitte mõlemat korraga. Võib-olla on siin küll taaskord tegemist minu sisemonoloogiga, sest mul endal oli veel paari nädala eest selline arusaam.

Olin nimelt veendunud, et minu lapsest peab saama Rinnapiimalaps. Sest nii on õige! Teisiti ei ole õige! Kahjuks aga valitses olukord, kus mul juba lapse sünnist saadik ei olnud piisavalt piima (vt postitus 3 asja, mida õppisin… ja Liiga vähe piima). Sellise kombinatsiooni tõttu langesin lõpuks musta masendusse. Õnneks suutsin sealt siiski välja tulla, enne kui asi päris kriitiliseks läks.

Siinkohal siis järgneb minu kiidulaul kombineeritud toitumise auks! Olgu kohe lisatud, et ma ei taha kindlasti öelda, et strateegiad “rinnapiimalaps” või “pudelilaps” oleksid kuidagi kehvemad. Lihtsalt minu praeguses olukorras need kumbki hästi ei toimi. Küll aga võin rõõmustada, et saan ise osa mõlema strateegia plussidest. Tõsi, raskematel päevadel ka mõlemate miinustest.

Niisiis, kombineeritud toitumise plussid minu jaoks:

  • Üks olulisimaid: mu laps saab kõhu täis – rp puhul ei saaks ma selles kindel olla. Esimestel nädalatel, kui kogu see teema oli uus ja nii keeruline, siis esines olukordi, kus mul oli rinna otsas näljast röökiv laps. See oli meie mõlema jaoks kohutav kogemus.
  • Saan jätkata imetamistegevust, mis meeldib mulle ja lapsele ja mis meil üldiselt hästi välja tuleb – ainult rpa puhul ma seda ei saaks.
  • Saan natuke oma lapse päevakava oma vajaduste järgi nihutada, sest ma tean täpselt, kui palju ta rpa-d saab. Näiteks püüan teda õhtuti meelitada rohkem sööma, et ta siis pikemalt magaks.
  • Pikale ööunel aitab võib-olla kaasa ka tore fakt, et rpa seedub natuke kauem kui rp.
  • Mul on suhteliselt suur liikumisvabadus, sest võin lapse koos pudeliga issile või vanaemale sokutada. (Pump tuleb küll kaasa võtta, et rinnad vahepeal liialt ei täituks.) Olgu, see on küll rohkem kiidulaul lutipudelile, sõltumata toitumisstrateegiast.

(See postitus võib tulevikus täieneda, kui mul veel argumente pähe tuleb.)

Mida tähendab tabu?

ClangulaLisa kommentaar

See postitus on pühendatud inimestele, kes ei ole päris kindlad, mida tähendab sõna “tabu”. Kuulusin ise veel nädal tagasi nende hulka, kuid nüüdseks arvan, et läbi isikliku tunnetuse mõistan seda juba paremini. Kui sina nende hulka ei kuulu, võid selle postituse rahuga vahele jätta.

“Tabu” on midagi, mida ei seata kahtluse alla – see lihtsalt on nii ja jutul lõpp. Kui mõni teema on tabu, siis see ei kuulu arutlusele ega analüüsimisele. Tabusid ümbritsevad käsud ja keelud, mis on absoluutsed. Need on justkui kuskilt kõrgemalt poolt antud või juba ette ära otsustatud. Oma algupärases tähenduses võib “tabu” tõlkida ka kui “püha”.

Paradoksaalselt võib tabuks olla ka midagi, mis on tegelikult kõigile tuttav ja omane. Kuid rääkida sellest ometi ei tohi. Tüüpiline tabuteema on näiteks seks – kõik teavad, et see on olemas, paljud seda harrastavad, kuid sellest ei räägita. Tekib ebamugavustunne, on kuidagi imelik – samas päris hästi ka ei oska öelda, miks on imelik, kui kõik seda ometi teevad. Lihtsalt tundub sobimatu ja kõik.

Tabudega on see häda, et võime pimesi jääda mingite keeldude ja käskude lõksu, mis tegelikult on alusetud. Sellega piirame iseennast ning mis veelgi hullem, võime täiesti põhjendamatult kedagi hukka mõista, kui tema tabude süsteem ei lange meie omaga kokku. Samuti, kui kehtib absoluutne keeld teatud teemadest rääkida, siis inimesed, kellel selle valdkonnaga on probleeme, jäävad päris üksi.

Isiklikud tabud on siis sellised mõtted, mis sinu peas on mingil põhjusel kivistunud ja mida sa endale ehk ei teadvustagi, aga mis muudavad teatud teemad sinu jaoks ebamugavaks. Näiteks minu kolme isikliku tabu hulka kuulub “väldi klišeesid! see jätab mannetu mulje!”. Ehk siis ma lihtsalt PEAN igas olukorras olema võimalikult originaalne, sest muidu ma jätan endast halva mulje. See arusaam on minu teadvuses kivistunud kurat-teab-miks ja see piirab teinekord minu tegutsemist ja isegi mõtlemist. Kusjuures see on ju kainelt võttes üpris alusetu, sest ega tegelikult ilmselt ei mõtle keegi minust halvasti ainult seetõttu, et ma mõnikord järgin klišeesid, tehes midagi, mida teised ka teevad. Näiteks vaatan mingit lollakat seriaali. Ometi tundub mulle kuidagi piinlik seda tunnistada.

Isiklike tabudega on see häda, et mida rohkem mul neid on, seda raskem on mul iseendaga toime tulla. See on mingi põhjendamatu enesepiirang. Sundmõte.

Siis on veel olemas ühiskondlikud tabud ja muidugi ka lastekasvatusega seotud tabud. Need on teemad, mida sageli saadab (üsnagi alusetu) hukkamõist, ning millest seetõttu alati ei julgeta avameelselt rääkida. Olgu selleks imetamine, nutiseadmed või maiustused.

Siiski-siiski – kui mingi tegevus kahjustab otseselt kellegi huvisid või lausa (inim)õiguseid, siis ei ole tegemist tabuga, vaid üheselt vale asjaga. Näiteks lapse või koera üksinda palavasse autosse jätmine on vale, mitte tabu, isegi kui kõik seda teeksid. Tabu puhul aga võib mõni tegevus või käitumine sattuda põlu alla mitte seetõttu, et see kedagi otseselt kahjustaks, vaid lihtsalt seetõttu, et “nii pole kombeks”.

Sageli tekivad tabud nende kahe piirimail – need on tegevused, mis võivad olla mõnes mõttes kahjulikud, ja sestap on kiusatus suhtuda neisse mustvalgelt. Näiteks teame, et liigne maiustamine on ebatervislik. Sealt on aga lühike samm seisukohani, et lastele igasuguste maiustuste pakkumine on saatanast ning vanemad, kes seda ranget keeldu ei järgi, väärivad hukkamõistu. Nii võime jõuda olukorda, kus magusat küll pakutakse, kuid seda ei tunnistata, kuna kardetakse kriitikarahe alla sattumist. Ja sellest ei võida kokkuvõttes küll keegi.

Niisiis – märgakem, teadvustagem ja murdkem tabusid, mis meid ei teeni.

Selle postituse ämmaemandad:

Koerte külge magnetiseeritud lapsed

ClangulaLisa kommentaar

Kuna meie sünnitus toimus 10 päeva oodatust hiljem, siis jäi mul sinna vahele üksjagu vaba aega. Panin näiteks kokku oma 1000-tükise pusle. Jõudsin muuhulgas mõtiskleda ka selle üle, kuidas oma tulevast last suhestada meie kalli koeraga.

Jõudsin järeldusele, et mina ei soovi oma last koera külge magnetiseerida. Teate küll olukorda, kus laps näeb misiganes olukorras misiganes koera ja kohe on tal vastupandamatu soov seda koera katsuma ja nunnutama minna? Aga mis siis, kui koeral ei ole parasjagu huvi olla nunnutatud? Laps ei oska ju sellest aru saada, isegi täiskasvanud alati ei oska.

Ühesõnaga, minu peas on arusaam, et ma ei taha lapse ja koera vahelist kontakti üldse julgustada, enne kui lapsest on saanud mõistuslik olend. Koer on nagu kamin või käärid – need on asjad, mida laps ei tohi omal algatusel näppima minna. Kui mingit kontakti lubada, siis ainult koera poolt algatatut, sest – päris ausalt – temal on ju rohkem mõistust kui beebil.

Ilmselt aitas selle strateegia omaksvõtule üksjagu kaasa tõsisasi, et mu koeral on toiduagressiooni probleem ja olen isiklikult tema hammustuste tõttu kaks korda elu jooksul EMOs käinud (õnneks keegi teine ei ole). Ma armastan oma koera sellegipoolest piiritult, kuid ma annan endale aru, et tegemist ei ole karvase mänguasja, vaid reaalse kiskjaga.

Ühtlasi olen isegi tänulik, et mul just selline koer on. Sest kui ma ei teaks, et koer on kiskja, ja magnetiseeriksin heast tahtest oma lapse juba varakult koerte külge, siis kurat teab, millal ta selle päris kiskja otsa võiks kord sattuda.

Selle postituse ämmaemand:

Sondiga imetamisest

ClangulaLisa kommentaar

Sondiga imetamine on selline toitmisviis, kus rinnanibu ja piimapudeli vahel jookseb peenike toru. Kui laps imeb rinda, siis saab ta samaaegselt nii rinnapiima kui ka pudelipiima (loe ka Kombineeritud toitumine). Kasutatakse näiteks siis, kui rinnapiima on liiga vähe (loe ka Liiga vähe piima), kuid samuti enneaegsete/nõrkade beebide puhul. Või lihtsalt lutipudeli vältimiseks.

Medela SNS (Supplemental Nursing System)

Lahendab terve hulga probleeme:

  • rind saab stimuleeritud – rinnapiima kogus säilib, ideaalis isegi suureneb;
  • soodustab õiget haaret, sest lapsel on lisamotivatsioon jõuliseks imemiseks;
  • laps ei hakka rinnast võõrduma pudeli kasuks – jääb ära selleteemaline tissistreik;
  • laps saab alati rinnal kõhu täis – jääb ära imetamisjärgne näljakisa;
  • laps jääb vahel söömise käigus rinnal magama, mis on minu meelest väga nunnu.

Täiendus 2022: Eestis on kahetsusväärsel kombel saadaval ainult üks sondiga imetamise toode, Medela lisatoitmise süsteem. Märksa lihtsam ja odavam võimalus oleks lihtsalt tavalise toitmissondiga ja suvalise lutipudeliga iseehitatud variant. Kuid toitmissonde on eraisikutel alates sellest aastast pea võimatu osta. Ootan põnevusega aega, mil teadlikkus sondiga imetamisest kasvab niivõrd, et siia jõuaks ka teised SNS süsteemide tootjad.

Kuidas mängida vastsündinuga?

ClangulaLisa kommentaar

“Meil oli, kellele “sõnumeerida” küsimusi, mida ei oleks suutnud aktseptida ükski täie teo- ja vastutusvõimega inimene. Näiteks:
“Kuule, laps magab nii kaua. Äkki paneks peegli nina alla, kontrolliks hingamist?”

Viktoria ja Ženja raamatus “Emadepäev. Vastse ema vesteid”


Mina: “Tead, ma vaatasin ühte videot, et kuidas vastsündinuga mängida. Näiteks üks arendav mäng on selline, et võtad teki ja viskad selle lapsele peale. Sel moel ta õpib asjade tekstuuri ja gravitatsiooni kohta.”

Sõbranna: “Jajah… (mõtleb…) ega see vist küll sulle endale erilist intellektuaalset väljakutset ei paku?”

Mina (mõtlen): “Seda vist küll jah…”

Selle postituse ämmaemand: