Rubriik: bioloogia

Hüvasti, mähkmed!

ClangulaLisa kommentaar

Ma poleks osanud arvatagi, kui suure osa minu elust hakkavad moodustama mähkmed.

Muidugi ma teadsin lapsi oodates, et mähkmed käivad asja juurde. Ja riidest mähkmed tundusid loomuliku valikuna, arvestades mu tundlikkust plastikprügi tekitamise osas. Niisiis, asusin kodutööd tegema. Põhjalikkusele kalduva inimesena tegin endale juba raseduse ajal selgeks, mis vahe on mikrofiibril ja bambussöel, taskumähkmel ja kõik-ühes mähkmel, eelvolditud, vormiõmmeldud ja kontuurmähkmel. Kui aga esimestel kasutusnädalatel selgus, et tõeline väljakutse seisneb nende hooldamises, läks asi hoopis huvitavaks.

Riidekate hooldamise osas levib ju kõiksugu nõuandeid. Hoia võimalikult õhukindlalt! Hoia tingimata õhu käes! Doseeri poole vähem pesuvahendit kui tavapesus! Doseeri kaks korda rohkem pesuvahendit kui tavapesus! Mähkmeid peab regulaarselt klooritama! Mähkmeid ei tohi mingil juhul klooritada! Pesta tuleb iga päev, isegi kui on üksainus mähku! Pesta võib ainult siis, kui masin on täis! Ühesõnaga, minu mähkmed haisesid roppu moodi ja ma ei teadnud, keda uskuda.

Otsustasin pöörduda faktide poole. Kuna põhimõtteliselt oli tegemist keemilise probleemiga, süübisin põhjalikult asjakohasesse keemiasse. Tegin endale selgeks, kuidas töötavad pindaktiivsed ained, mis seos on uriinil, ammoniaagil ja naatriumhüpokloritil, ning miks ikkagi mähkmed haisevad (tuli muide välja, et see on juba sama palju bioloogia kui keemia, kuna haisu tekitavad bakterid). Leidsin ennast keset ööd lugemas artikleid selle kohta, kas pesumasinad ikka tõesti pesevad 90 kraadiga (ei pese) ja miks tuleb mähkmete pesemisel eelistada pesupulbrit, mitte geeli (aga tavariiete puhul vastupidi).

Tervemõistuslikku inimest võib hämmastada, et sellised teemad võiksid kedagi sütitada. Ühes järjekordses mähkude hooldamise arutelus kommenteeris keegi “ei tea, kas siin osadel ikka lapsed ka on või on ainult mähkmed”. (Tunnistan, et tundsin end puudutatuna.) Ausalt öeldes oli mulle endalegi arusaamatu, millise kirega ma sukeldusin mähkukeemiasse. Alles hiljem sain aru, et seda uurimisretke juhtis mu teadmistenäljane aju, mis esimest korda elus pidi kuude kaupa hakkama saama ilma intellektuaalse pingutuseta.

Igatahes tegemist oli mitmes mõttes õpetliku teekonnaga. Rääkimata pragmaatilistest võitudest (kulude kokkuhoid) ja raholust, mida pakuvad värskelt pestud värvilised marlid pesunööril reas.

Viimaste kuudega on mu noorem laps ootamatult saanud peaaegu mähkmevabaks. Eile desinfitseerisin viimast korda oma riidest mähkud ja pakkisin need ära. Neli ja pool aastat igapäevast mähkmete pesu on ametlikult möödas. Ja sellega koos vist beebi- ja titaaeg üleüldse.

Elagu mudilaste aeg!

Paljuneda või mitte paljuneda?

ClangulaLisa kommentaar

Otsustasin lõpuks ette võtta ühe lastega seotud suurima tabu: milleks üldse lapsi saada? Mõjub ehmatavalt, lausa mingi pühaduseteotusena, et sellist asja üldse küsida tohib, eks? Ei kujutaks ette, et võiksin näiteks naabriemmedega liivakasti ääres lobisedes niimoodi küsida… Aga küsimus on õigustatud, sest laste kasvatamine on raske töö. Ning nagu iga raske töö juures, on kasulik aeg-ajalt vaadata suuremat pilti ning endale meenutada, mispärast see raske asi üldse on ette võetud.

Üha enam on ühiskonnas kuulda ka nende häält, kes on otsustanud mitte lapsi saada. Olen kindel, et teatud tingimustel võinuks ma isegi nende hulka kuuluda. Tänapäeval pole pere loomine ometi mingi paratamatu saatus, vaid valik, olgu siis teadlik või teadvustamata. Minu puhul vast natuke mõlemat. Seetõttu otsustasingi astuda kirjavahetusse iseenda paralleelversiooniga – sellisega, kellel lapsi ei ole. Aeg on ta ära kuulata, et seda keerulist teemat kuidagi lahti harutada ja luua mingit selgust omaenda tehtud valikute labürindis.

Milline võiks elu olla, kui ma oleksin valinud teise tee? Mis võinuks mind panna laste saamisest loobuma? Ja mis peamine: kuidas ma põhjendan käesolevas, realiseerunud universumis oma otsust lapsed siiski saada?

***

Kallis lastega A.

Aitäh, et üle pika aja kirjutasid! Tõsi, et me pole ammu suhelnud, sellevõrra toredam oli Sinust jälle kuulda.

Kirjutasid oma viimastest aastatest ja kuidas lastega kodus olemine on Sulle mõjunud. Huvitav oli lugeda, et see on Sinu elu üks tormilisemaid aegu. Mulle on ikka tundunud, et lastega kodus istumine võib olla üsna igav (-:  Ja igavuse vastu on mul endal päris kõva allergia.

Mul siin ekvaatori all läheb ka tormiliselt. Konventsionaalses mõttes, sest igale rindele jätkub silmnähtavat möllu ja mäsu. Olla „päevade kaupa teisi täiskasvanuid nägemata“ pole mul küll kuidagi võimalik, sest siinne kultuur sellist asja ei talu. Mind peetakse niigi erakuks, kuna veedan iga päev mõned tunnid täitsa üksinda, nokitsedes oma andmete kallal. Ülejäänud aja pean siis seltsielus topelt pingutama, et alal hoida kohalike seas aastatega välja võideldud sõprust, või vähemalt usaldust. Tööalaselt on pingeline nagu ikka, heitleme ajaga, suurfirmadega ja teravate moraalsete dilemmadega, et säilitada nii elurikkust kui kohalikku elu. Ja muidugi saadab siinset elu üks force majeure teise järel, tulvavetest kuni atentaatideni. Nii et tõesti, igavust kurta ei saa!

Aga asume siis asja kallale. Sinu küsimused laste saamise kohta on intrigeerivad ja mul on siiralt hea meel, et küsisid. Muidugi olen nende üle mõtisklenud, nagu ilmselt iga meie vanuses naine. (Ja no ma ei hakka rääkimagi, kui tihti pean oma olukorrast aru andma kohalikele, kellest enamusele jääb täiesti hoomamatuks, et üks inimene võib vabatahtlikult pere loomisest loobuda.)

Esiteks see kõige ilmsem – keskkonnaargument. Ja nüüd küllap üllatan Sind, aga see minu jaoks ei päde. Võiks ju arvata, et minusugune tulihingeline keskkonnaaktivist kirjutab esimesena alla väitele, et laste saamine on ebamoraalne, arvestades inimkonna niigi ülemõõdulist jalajälge. Kuid tõesti, minu silmis esindab see väide küünilisust, milleni ma ka parima tahtmise juures ei ulatu. Sest kui lapsed on ebamoraalsed, siis mis õigus on täiskasvanutelgi elada? Mis õigusega me üldse hommikuti ärkame ja üldse midagigi teeme, hävitades planeeti iga oma hambapesuga? Sellise mõtteviisiga ei tõmbaks ma vett peale mitte ainult oma teoreetiliste laste, vaid ka iseenda eluõigusele. Ja moraalne lahendus on siis mis, elu täis eksistentsiaalset süütunnet ja/või kollektiivne suitsiid?

Ei, mina näen asja teisiti. Sest aasta aastalt saab mulle selgemaks, et meie ise pole maailmale mitte ainult probleemiks, vaid ka päästerõngaks. Ja iseäranis lapsed, sest neil on rohkem (elu)aega ja mõttevabadust, et muuta meie praegust enesehävituslikku kurssi. Jah, inimkonna jalajälg on liiga suur ja tehtud kahju korvamatu. Kuid see ei anna meile õigust kapituleeruda, laiutada käsi, mis on kaetud Emakese Maa verega, ja ahastada, et „oi nüüd läks küll pekki, aga enam ei saa midagi parata, parem kui meid üldse polekski!“ See on mugavusmõtlemine või lausa ohvrimentaliteet (veel üks asi, mille vastu mul on allergia), mis justkui vabastab meid probleemidega tegelemisest, sest päästa ei anna enam midagi. Ja selle vastumürgiks on vastutuse võtmine. Kuigi astutud samme ei saa tagasi võtta, siis saab – ja tuleb – keskenduda lahenduste otsimisele ja kahjude vähendamisele. Ja ilmselgelt on see meie kõigi ühine võimalus ja vastutus, sõltumata sünniaastast.

Kuniks lapsi kasvatatakse armastuse ja tarkuse kandjateks, on nende lisandumine siia maailma ainult teretulnud. Pole midagi võimsamat kui jõustatud põlvkond, kes võtab eesmärgiks oma maailma hoidmise.

Teiseks küsisid, et kas asi on isiklikus vabaduses. Et kas minu otsust motiveerib vähemalt osaliselt see, et lapsed dikteeriksid liialt minu elu ja piiraksid mu võimalusi. Et kas mind häiriks see, et mul oleks oma elu üle vähem võimu. Ja ka siinkohal on vastus ei.

Sest vaadates minu praegust elu, siis mis vabadusest me siin räägime? Minu tööpäevas on keskmiselt 10 tundi (kuigi loobusin ammu nende lugemisest), number minu pangakontol on ilmselt Sinu, eurooplase omast poole pisem, buss tsivilisatsiooni käib kord päevas ja kodanikuõigustest ma parem ei räägigi. Sinul on omad piirangud, minul omad. Loomulikult on mul sellevõrra rohkem aega ja raha, et mul pole lapsi. Kuid see aeg ja raha pole „vaba“, vaid mujale investeeritud.

Lõpuks on see kõik – raha, aeg, võim – lihtsalt valuuta, mida tuleb oskuslikult edasi anda. Mitte aga igaks juhuks kokku ahnitseda ja oma tagataskusse kopitama jätta. Ei, mul ei ole raske loobuda mõningasest vabadusest, kui eesmärgiks on midagi, millesse ma usun.

Teisisõnu, meil on ju alati valida – kas vabadus või pühendumus. Otsus pühenduda/armastada tähendab paratamatult, et me loobume mõningasest vabadusest, anname ära osakese iseendast ja heidame end pimesi millegi suurema meelevalda. Loomulikult on see ohtlik ja raske, kuid nagu Sa hästi tead – õigesti valides see tasub ära, sest elu parimad hetked on need, mil saad maitsta oma pühendumuse magusaid vilju. Tunda, et Sa seisad millegi eest, mis on tõeliselt oluline. Olulisem kui Sina ise.

Nojah, tasub muidugi jälgida, et ei muutuks fanaatikuks. Et ei jääks pimesi ja jäägitult kummardama midagi, mis on vastuolus oma isiklike põhiväärtustega. Selle vastu aitab päris hästi teadlase meelelaad, mis ei luba midagi võtta iseenesestmõistetavalt, vaid otsib alati tõendeid, põhjendusi, küsib ebamugavaid küsimusi (nagu Sinagi) ja hoiab alal elutervet skepsist. Eks seegi on omamoodi kurnav. Vaadates oma (kahjuks arvukaid) fanaatikutest kolleege, ma vahel suisa kadestan neid, sest selline elu oleks mõnusam… Ei peaks nii palju kahtlema, et kas ikka teed õiget asja…

Igatahes siin on vastus Sinu küsimusele. Minu valitud teekond, minu pühendumuse objekt lihtsalt ei ühildu laste kasvatamisega. Ma andsin oma kolm tilka verd sellele projektile, sellele maale, sellele planeedile, ja minu hing on müüdud. Siinsetes oludes ja selle töö juures pole mõeldav end pühendada pereelule, ilma et peaksin loobuma sellest, mille nimel mu süda lööb. Täpselt nii, nagu Sinu jaoks on alatiseks suletud võimalus veeta oma elu troopikas elurikkuse eest võideldes, on minu jaoks suletud uks saada lapsevanemaks. Ja see võib kõlada nukralt, kuid me ju sulgesime need uksed omaenese kätega, sest me teame, et kõiki teid korraga pole võimalik käia.

Armas A., luba nüüd endalt vastu küsida: miks Sa otsustasid lapsed saada? Räägi, kas Sinu jaoks kangastus elu mõte, kui hoidsid käes oma esimest last? Või kas Sulle ei tundu hoopis, et tegid pereloomisega mugava valiku, alludes ühiskondlikele normidele? Või mis veel võib ajendada inimesi lapsi saama, mul ehk ei tule pähegi…?

Soojade ja niiskete tervitustega

Alati Sinuga

lastevaba A.

***

Kallis lastevaba A.

Aitäh südamliku ja siira vastuse eest!

Haarates kinni Sinu viimastest sõnadest, siis ka mulle ei tule kõik pähegi. Enam kui kindel, et häid argumente laste saamise küsimuses on veel ja veel, ning kõiki me lahti võtta ei jõua. Aga teeme, mis suudame, eks!

Küsisid, kas laste saamine annab mu elule mõtte. Mõtisklesin selle üle juba esimese raseduse ajal ning jõudsin üsna kiiresti vastuseni: ei. Ega muutnud mu meelt ka vastsündinu süleshoidmine, olgugi et see oli küll võimas kogemus. Aga elu mõte… Kui minu elu mõte oleks minu lapsed, ja minu ema elu mõte oleksin siis mina, ja minu laste elu mõte on nende lapsed – siis see on ju mingi jabur ja lõputu ahel, kus kõrgemat eesmärki polegi. Kui iga inimese elu mõte peitub üksnes mõnes teises inimeses, siis on maailm küll üsna mannetu. Peab ometi olema midagi veel, midagi suuremat!

Seega ei, lapsed ei anna mu elule mõtet. Üleüldse oleks üsna inetu kellegi teise õlule sellist rasket koormat laduda. Ning koheselt tekib ka mingi põlvkondade vaheline olemuslik võlg, millesse ma üldse ei usu. Oma elu mõtte eest vastutab igaüks ikka ise.

Mis puutub ühiskondlikesse normidesse, siis ka sellega on kahtlased lood. Mainisid, et Sinu kodukandis on laste mittesaamine mõeldamatu valik. Kindlasti leidub seda traditsioonilist mõtteviisi jätkuvalt ka läänemaailmas. Kuid mitte kuidagi ei saa eirata ka vastupidist, igati elujõulist liikumist, mis väärtustab lastest loobumist. Juba praegu on kohati raske väita, kumb neist on õieti sotsiaalne „norm“ ning kumb on vastuvoolu ujumine. Sõltub subkultuurist ja olukorrast. Viibin minagi ühtepuhku seltskondades, kus terve toatäie meie-ealiste seas olen mina ainus lapsevanem. Kuigi jah, kahtlemata on neidki, kes saavad lapsi ilma pikemalt mõtlemata, lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks.

Olgu nende normidega nagu on, „mugavast valikust“ on asi igatahes kaugel. Õieti oli ju suur osa minu eelmisest kirjast pühendatud sellele, kuivõrd ebamugav on lapsevanema elu. Pole see jäänud märkamatuks ka neile, kes lapsi ei soovi – isikliku mugavuse säilitamine on ju üks nende peamisi argumente. Lapsed ON ebamugavad, nad toodavad lärmi ja segadust, nõuavad aega jm ressurssi ning võimaldavad lapsevanematele väga vähe, kui üldse, mugavustsoonis viibimist. Nii et laste saamine kui „mugavusvalik“ näib mulle küll sügavalt ebaloogiline.

Nagu Sinagi, olen tegelikult isegi veidi uhke oma isikliku vabaduse äraandmise eest. Ka mulle pole see kõrgeim väärtus, vaid lihtsalt järjekordne ressurss. Mugavuse/vabaduse vähesus võib hakata valusalt kõrvetama eneseväärikust (üks minu suurimaid probleeme lapsevanemana!), kuid teisalt on mugavusest võimalik ka küllastuda. Mis toobki mind ühe võimaliku vastuseni Sinu küsimusele.

Olen nimelt avastanud, et selles ebamugavuses ja pingutuses peitubki lunastus. Sest mis oleks elu lõputus mugavuses, ambitsioonideta oleskelus, mille kõrgeimaks saavutuseks on oma lühinägelike tujude rahuldamine? Kas on võimalik nautida alalist puhkamist, ilma et end vahepeal ära väsitataks? Kas on võimalik saavutada sügavaimat inimlikku rahulolu ilma vaimse pingutuseta? Ma ei tea, võib-olla on kah, igatahes mulle näib see kättesaamatu. Pigem usun, et suurim potentsiaal elu päriselt nautida peitubki selles, kui me julgeme teha ebamugavaid valikuid.

Teisisõnu, laste kasvatamine on ülekaalukalt raskeim ja ebamugavaim ettevõtmine minu elus – ja seega vaieldamatult ka kõige õpetlikum ja karastavam. See on üks põhjus, miks ma olen tänulik oma otsuse eest lapsed saada.

Põhjuseid on veel, ja need ulatuvad omakasust kaugemale. Mulle oli suureks kergenduseks lugeda Sinu mõtteid laste ja keskkonna kohta. Mul on siiras rõõm, et ka Sina suhtud tulevikku kainelt, kuid mitte katastroofiliselt. Ja tegelikult Sa vastasidki ka omaenese küsimusele, sest nimelt maailmale panustamine on minu silmis hea põhjus laste saamiseks.

Võin Sulle kinnitada, et laste kasvatamine „armastuse ja tarkuse kandjateks“ on üüratu väljakutse. Kui lapsevanem ise on läbipõlemise äärel (ja seda on aeg-ajalt iga lapsevanem), näib igasugune tarkus ja armastus valgusaastate kaugusel, mõttetu sõnakõlks. Kuid helgematel hetkedel ja/või suures plaanis on laste kasvatamisel tohutu potentsiaal maailma päriselt paremaks muuta. Seega minu teiseks põhjuseks ongi see, et ma tahan maailmas näha rohkem häid inimesi: hoolivaid, arukaid ja julgeid. Ja kui mul õnnestub oma lapsed selles vaimus üles kasvatada, siis olen andnud oma panuse.

Ja viimaks, kui minu esimene põhjus oli seotud iseendaga (isiklik areng) ja teine maailmaga (panus tulevikku), siis kolmandaks tahan keskenduda lastele endile. Nimelt – ma tahan neile võimaldada rõõmu elamisest. Sest lõppude lõpuks olen ma ikkagi hingelt optimist. Mitte paadunud ja parandamatu, küll aga isehakanud ja püüdlik optimist. Ma tahan uskuda, et maailm on loodud elamiseks, et maailm võimaldab elu, nii nagu hapnik võimaldab hingamist. Kui me just ei sattu elama elukõlbmatusse piirkonda või oludesse (mis on kahjuks ka võimalik, ja seda enam võiks olla tänulik vastupidise üle), siis maailm on varasalv, tulvil inspiratsiooni ja vaimustavaid võimalusi. Mind rõõmustab mõte, et saan neid kellelegi näidata. Minu motivatsioon lapsi saada peegeldab suuresti minu motivatsiooni ise elada.

Elu mõte ei ole laste saamine. Elu mõte on tunda ja luua elurõõmu. Perele pühendumine pole kindlasti ainus ega ülimuslik viis selle ideaali teenimiseks. Kuid kahtlemata on see tõhus viis.

Tunnistan nüüd ausalt, et suurem osa sellest arutelust on täiesti ad hoc. Pigem vastan siin küsimusele „mis motiveerib mind lapsi kasvatama“ kui et mis motiveeris neid saama. Hakkasin seda kõike mõtestama alles tänu Sinule, mul ei olnud neid argumente varem valmis mõeldud. Ega polekski saanud olla, sest kahtlustan, et suur osa minu elujaatavast suhtumisest ongi tulnud alles koos lastega. Mine tea, äkki see ongi mingi alateadlik eneseõigustusinstinkt, et lapsevanemaks saades muutud maailma suhtes armastavamaks… sest vastasel juhul, nähes maailma vaid tumedates toonides, tekiks tõesti kahtlus, kas ikka on üldse vaja lapsi ilmale tuua. Nii või naa, olen otsustanud selle optimismi vastu võtta ja sellega edasi minna, sest nii saab ju ainult paremaks minna (elagu optimistlik tautoloogia!).

Aitäh selle kirjavahetuse eest! Sinu sõprus tähendab mulle palju.

Järgmiste kordadeni!

Alati Sinuga

A. lastega

Peter Gray “Vabadus õppida”

ClangulaLisa kommentaar

Lausa imelik, et mulle pole varem pähe tulnud kirjutada siin blogis mõnest raamatust. Vaatasin lugemispäevikust, et olen oma kolmeaastase emaduskarjääri jooksul lugenud kokku 19 beebi/lapseteemalist raamatut. Kaugeltki kõik neist pole muidugi arutelu väärilised, kuid osad on pakkunud üksjagu mõtteainet. Nii ka P. Gray “Vabadus õppida”, millest tulebki selle blogi esimene raamatu ülevaade.

Vabadus õppida : miks teeb loomuliku mängimistungi toetamine meie lapsed õnnelikumateks, sõltumatumateks ja paremateks eluaegseteks õppuriteks

Peter Gray “Vabadus õppida: miks teeb loomuliku mängimistungi toetamine meie lapsed õnnelikumateks, sõltumatumateks ja paremateks eluaegseteks õppuriteks” Tõlkijad Helin Haga ja Katrin Saage; ilmunud 2013, eesti keeles 2018. Kirjastaja: Demokraatliku hariduse kogukond PUNT.

Mis raamat see on?

Peter Gray “Vabadus õppida” on vabahariduse manifest. Umbes pool raamatust räägib mängimisest – kui kasulik on laste jaoks mängimine ning kui tõhusalt nad omandavad elulisi oskusi läbi mängimise. Ülejäänud raamat arutleb selle üle, kuidas klassikaline koolisüsteem igasugust mängimist ja õpimotivatsiooni lämmatab. Samuti tutvustab autor alternatiivset koolimudelit, kus õppimine toimub täielikult läbi vaba mängu ja enesejuhitud õppe. Tundub, et sellest raamatust on saanud vabahariduse piibel, mille kummardajaid leidub juba ka Eestis.

Mina kindlasti kummardajate hulka ei kuulu ning kohe räägin lähemalt, miks. Kuid nagu öeldud, pakkus raamat siiski ohtralt mõtteainet ning nii mõnedki ideed jäid mind tõsimeeli kummitama. Niisiis, alustan kriitikast ning lõpetan kiitusega.

“Pahad” vs “head”

Nimetasin seda raamatut manifestiks, kuna see kannab väga tugevat ideoloogilist sõnumit. Ja nagu manifestid ikka, kubiseb ka see raamat liialdustest, mustvalgest lähenemisest ja provokatsioonidest. Koguni sel määral, et esimeste peatükkide lugemine oli minu jaoks vaevaline ning kohati diagonaalne.

Kogu asi algab veendumusega, et kiviajal oli elu kui lill. Nähtavasti olid kütid-korilased üdini õnnelikud inimesed, kelle punapõsksed lapsed nautisid lõputut vabadust ning keksisid hommikust õhtuni käsikäes aasal ringi. Kuna see oligi kogu nende kool, siis sirgusid neist kõigist “enesekindlad, tahtejõulised, loomingulised ja riskialdis” inimesed. Ja kuna nõnda elasid meie esivanemad, siis pole kahtlustki, et nõnda peaksime elama ka meie. Sellised õudused nagu põlluharimine, feodalism ja kirik ajasid meid aga Eedeni aiast välja ning algas inimkonna ühemõtteline allakäik ja kannatuste rada.

Ilmselt paistab juba välja, et mind selline lähtepunkt ei köida. Mingi kindla ajalooperioodi ühekülgne ülistamine ja selle möödumise pidamine “ebaloomulikuks” lihtsalt ei klapi minu maailmavaate ja arusaamisega loomulikkusest. Peaksin sellest ehk eraldi postituse kirjutama. Aga raamatu põhiteema on siiski mujal.

Põhiteema on selles, kui lastevaenulik on klassikaline koolisüsteem. Ka see argumentatsioon sisaldab häirivalt palju liialdusi ja mustvalget üldistamist. Näiteks: “Kõik, kes on kunagi koolis käinud, teavad, et kool on vangla.” Hmm… Olles ise õppinud ja õpetanud äärmiselt inimkeskses koolis, kus valitseb kultuurne ja lugupidav õhkkond, ei tuleks mulle pähegi võrrelda seda kohta vanglaga. Tõsi, olles õppinud ja õpetanud ka teistes koolides, möönan, et sellised koolid on haruldased. Kuid on vale väita, et olemasoleva süsteemi raames pole lastel kuidagi võimalik end koolis hästi tunda. Aga olgu, vaatan edaspidi raamatu provokatiivsest toonist mööda ning asun sisulisema poole kallale.

Klassikalise koolihariduse kaitseks

Gray rõhutab, et nagu kõik sotsiaalsed liigid, õpib ka inimlaps elulisi oskusi läbi mängimise, ning õppimine on kaasasündinud instinkt. Olen täiesti nõus – kuid minu meelest ei järeldu sellest sugugi, et igasugune ülalt alla õpetamine on saatanast. Gray nägemuses on olukord, kus passiivne laps saab teadjamalt täiskasvanult õpetust, põhimõtteliselt vale. Tema arvates on ülalt alla õpetamise juured feodalismis ja kristluses ning sellise õpetamise eesmärgiks on teenida kitsa ringi poliitilisi huve. Mina nii ei arva. Esiteks on päris kindel, et ka nö loodusrahvastel toimub mingis vormis teadmiste üleandmine täiskasvanutelt lastele. Teiseks ei näe ma selle taga mingit ideoloogilist vandenõud, vaid selget eesmärki, et lapsed omandaksid juba olemasolevad teadmised kiiresti ja tõhusalt.

Kaasaegne ühiskond toetub rohkem kui kunagi varem inimkonna akumuleerunud teadmistele, eriti teaduse ja tehnoloogia vallas. Seetõttu ongi kaasaegne haridussüsteem optimeeritud olemasolevate teadmiste kiireks omandamiseks, et nende peale kasvatada uusi ideid (seda siis juba kõrghariduse tasandil). Et luua uusi kasulikke teadmisi, tuleb end esmalt kurssi viia sellega, mis on juba teada. Ja kui inimene hakkab näiteks füüsikaseadusi õppima alles ülikooli astudes, läheb tal sellevõrra kauem aega, et jõuda omapoolse uudse panuseni. Kui talle aga varakult ja süstemaatiliselt tutvustada, mida selle teema kohta juba teada on, siis jõuab ta uute avastusteni sellevõrra varem. Teisisõnu, kui igaüks hakkaks omal käel ratast leiutama, siis oleksime ikka veel kiviajas (nagu Gray küllap soovikski, aga mina mitte).

Rääkides “kasulikest teadmistest”, siis tekib muidugi küsimus, et kelle jaoks kasulikud. Kelle huve haridussüsteem teenima peaks? Ka siin lähevad minu ja Gray arvamused lahku, kuna minu meelest on selge, et haridusüsteemi ainus eesmärk ei saa olla indiviidi isiklik areng. Haridus peab teenima ka laiemat ühiskondlikku huvi ning pakkuma õppijale konkreetseid tööriistu ühiskonda panustamiseks. Akadeemilised oskused ning teadmised on just sedasorti tööriistad.

Minu teine etteheide vabaharidusele on seotud ühiskondlike kokkulepetega. Kui puudub igasugune ülalt alla õpetamine, siis mis saab kultuurikaanonitest? Ma ei ole mingi rahvuslane, kuid väärtustan siiski ühist kultuurset jalgealust. Ühised tüvitekstid, muusika ja ajalookäsitlus, kombed ja narratiivid on see mõtestatud ühisosa, mis aitab üksteist ja iseennast mõista. Isegi kui seada eeskujuks korilased, siis lõkke ääres vanade lugude kuulamine ja mingit sorti etikett on nende kultuuris päris kindlasti au sees. Kuidas sobitub kultuuriline õppimine haridusmudelisse, mis põlgab hierarhiat?

Kolmandaks toon välja oma mure selle üle, kui õppimises puudub igasugune stress. Gray rõhutab, et hea soorituse surve tapab õpimotivatsiooni ning et stressiolukord pärsib uute teadmiste omandamist. Nõus, kuid minu meelest ei ole lahendus selles, et eemaldada õpilaste elust igasugune pinge ning lasta neil mõnuleda oma mugavustsoonis omaenda kehtestatud (mängu)reeglite järgi. Kui eesmärgiks on õppida elulisi oskusi, siis ebamugavate olukordadega toimetulek peab vaieldamatult kuuluma nende hulka. Näiteks avalik esinemine. Ja mitte ainult sellistel tingimustel, nagu õpilane seda ise parasjagu soovib. Mõningane stress on normaalne osa elust, mida tuleb valitseda, mitte vältida.

Ideed, mis kõnetasid

Asun nüüd helgema osa juurde ja räägin sellest, mis mulle meeldis. Laias laastus võib öelda, et haridust puudutavad peatükid tekitasid minus pigem vaidlussoovi, kuid mängimise teooria tundus veenev ja sümpaatne. Laste jaoks on mängimine sama, mis täiskasvanute jaoks loometöö, meditatsioon või mistahes muu tegevus, mis pakub vaimset naudingut ja vaba mõttelendu. Need on kogemused, mis muudavad elu elamisväärseks. Enamgi veel, mänguline mõtteviis aitab mõista elu tõelist olemust – elu ei ole võistlus ega kontrolltöö, vaid mäng.

“Päriselu ongi mitteformaalne mäng. Selle reegleid saab lõputult muuta ja nende loomises peab igaüks osalema. Päriselus ei ole võitjaid ja kaotajaid, sest lõpetame kõik samas kohas. Üksteisega läbisaamine on palju olulisem kui võitmine. Elus on oluline see, kuidas mängida, kui palju rõõmu sellest tunda ja kui palju teistega seda rõõmu jagada.” (P. Gray)

Kõige enam meeldis mulle peatükk eri vanuses laste koosmängimisest. Ma polnud sellele enne mõelnud, kuid tõsi ta on, et kaasaegses maailmas puutuvad lapsed valdavalt kokku ainult omaealiste lastega (ja täiskasvanutega). Nii klassid kui ka huviringid koosnevad ju enamjaolt samaealistest lastest ning kokkupuude märksa nooremate või vanemate lastega on väga piiratud. Samas on sellised kokkupuuted mõlemale väga kasulikud. Tundub igati usutav, et “nooremate laste kohalolu kutsub vanemates lastes esile hoolitsemisinstinkti ja soodustab selle arengut”. Samas kui nooremate jaoks on suurematega koostegutsemine arendav ja õpetlik, sest lapsed õpivad väga tõhusalt teiste, oskuslikumate laste pealt. Eri vanuses lastest koosnevad karjad on omaette väärtus, mida võiks rohkem soosida.

Teine, veelgi tõsisem häda on selles, kui vähe on tänapäeva lastel vaba mängu võimalusi. Valdava enamuse oma päevast tegelevad nad täiskasvanute poolt kontrollitud või juhendatud tegevustega. Erinevalt Grayst usun ma, et mõnele lapsele siiralt sobib tihe päevakava ja arvukad huviringid, mis pakuvad tõelist eneseteostust. Organiseeritud vs jõudeaja õige vahekord on sügavalt individuaalne. Kuid laste ülekoormamine peegeldab minu meelest kaasaegset moehoiakut, et pidevalt hõivatud olemine on mingi kvaliteedi märk. Ei ole. “Niisama olemine” on tähtis oskus, mida võiksid väärtustada nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ning lastel peaks olema maast-madalast võimalus veeta aega omaette, eemal täiskasvanute valvsa pilgu alt, ideaalis õuetingimustes.

Hoolimata oma eelnevast kaitsekõnest, olen tegelikult päri ka Gray mõnede kooliteemaliste seisukohtadega. Näiteks sellega, et koolikeskkonnas võiks mängimine olla rohkem au sees. Mänguline vahepala aitab lastel paremini sooritada ka loogikaülesandeid, loomingulistest rääkimata. Isegi kui tunnid jäävad tõsise töö ajaks, siis vähemalt vahetunnid peaksid võimaldama korralikku mängulist lõõgastust, kuid paljudes koolides on vahetunnid väga lühikesed või praktiliselt olematud.

Samuti nõustun sellega, et koolisüsteemis on liiale mindud pideva hindamise ja hea soorituse survestamisega. Hindeid kasutatakse karistuste ja preemiatena, mis on ju üpris aegunud ja vähetõhusad meetodid käitumise suunamiseks. Töö tagasisidestamine on muidugi vajalik ning olles ise õpetanud üheaegselt 300 õpilast, mõistan täiesti, et kontrolltööd ja 5-palline hindeskaala näib olevat kõike loogilisem viis seda teha. Eriti kui eesmärgiks on demonstreerida mingi konkreetse teadmise omandamist. Kuid kui hinnetest saab eesmärk omaette, siis võib see tõesti soosida petturluse ja konkurentsi õhkkonda, nagu Gray märgib.

Ning viimaks jäi mind kummitama mõttekäik, et ülalt alla õpetamine teeb lapsed passiivseteks ja kasvatab neis ohvrimentaliteeti:

“Koolikohustuse peidetud ja teinekord ka ilmne sõnum on järgmine: «Kui teed nii, nagu koolis kästakse, läheb sul elus hästi.» Lapsed, kes seda lubadust uskuma jäävad, lõpetavad oma hariduse eest vastutuse võtmise. Nad eeldavad, kahjuks ekslikult, et keegi teine on juba leidnud, mida on vaja teada selleks, et kasvada edukateks täiskasvanuteks. Kui neil elus hästi ei lähe, näevad nad end ohvrina: «Mu kool (või vanemad või ühiskond) vedas mind alt ja seepärast ongi mu elu tuksis.» See ohvrirolli astumine, mis saab alguse juba lapsepõlves, võib kujuneda mõne inimese jaoks elukestvaks käitumismustriks. Mida olulisemaks mõjuriks noorte elus on saanud kool, seda suuremaks on kasvanud ka inimeste abitustunne.” (P. Gray)

Kokkuvõte: kuldne kesktee

See raamat täitis tublisti oma eesmärgi, pannes mind järele mõtlema mängimise ja õppimise omavahelise suhte üle. Ma ei näe siiski vajadust olemasolevat haridussüsteemi demoniseerida või sellele räigelt vastanduda. Kooliharidus ei ole mingi poliitilise vandenõu väärastunud tulem, vaid teadlikult kujundatud süsteem, millel on omad eesmärgid ja tugevused. Kuid kas olemasolevate teadmiste meeldejätmine peaks siiski moodustama 100% hariduse sisust? Kui ühiskond eeldab oma liikmetelt üha enam vastutustunnet, algatusvõimet, empaatiat ja koostööd, siis on ehk tõesti aeg integreerida need oskused ka kooliharidusse. Ning selle jaoks võiks enesejuhitud õpe ja mänguline meeleseisund olla tõepoolest head vahendid.

Minu nägemuses ei pea hierarhiline (ülalt alla) ja enesejuhitud õppimine üksteist välistama. Minu meelest on siin küsimus pigem õige tasakaalu leidmises, mitte kahe äärmuse vahel valimises. Minu kolmeaastase lapse lasteaiapäevikut vaadates jääb mulje, et vähemalt kõige pisemate harimises on see tasakaal veel olemas. Ilmselgelt tuleb neil selgeks saada värvide ja numbrite õiged nimetused (s.t. omandada olemasolevaid teadmisi ja kokkuleppeid), kuid samuti tundub iseenesestmõistetav, et see toimub rõõmsalt mängides. Lisaks lastakse nad iga päev õue vabalt mängima. Kas on ikka mõistlik, et see kõik lõppeb päevapealt, kui laps alustab kooliteed? Mida saaks teha, et võimaldada mängulist õppimist kauem kui ainult 7. eluaastani?

Liiga vähe rinnapiima

Clangula3 kommentaari

Imetamine on järjekordne näide Emakese Looduse täiuslikkusest. Mida rohkem laps rinda imeb, seda rohkem hakkab rind piima tootma. See loob harmoonia, kus ema toodab täpselt nii palju piima, kui tema lapsuke vajab. Lõpuks saabub aeg, mil laps saab oma põhitoidu mujalt ja käib sellevõrra harvem rinnal. Nii hakkab piima kogus järk-järgult vähenema. Imetamise teekond jõuab sujuvalt lõpule.

Kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Jah, paraku ongi. Sellist muinasjutulist imetamist kogevad kahjuks vaid tõelised õnneseened. Reaalsuses võib imetamine olla tõeline kadalipp ning selleks võib olla tuhandeid põhjuseid. Nagu selle blogi lugejad ilmselt märganud on, varjutab minu (ja muidugi mitte ainult minu) imetamiskogemust peamiselt tõsiasi, et piima lihtsalt ei ole. Nüüdseks hakkab mul tekkima terviklik arusaam selle probleemi tagamaadest ning tahaksin seda lugejatega pikemalt jagada.

Arvamused ja väärarvamused

Mure rinnapiima vähesuse tõttu on imetavate emade seas väga levinud. Mitmete uuringute kohaselt on tegemist ühe peamise põhjusega, miks imetamine üldse ära lõpetatakse 1,2. Sinna hulka kuuluvad kahjuks ka arvukad juhtumid, kus naisele miskipärast tundub, et rinnapiima kogus on liiga väike, kuigi tegelikult ei ole. “Ta on lihtsalt kogu aeg näljane! Alles ta ju sõi! Ilmselt mul pole piisavalt piima…” Teadmine, et beebid söövadki väga sagedasti (eriti alguses ja “kasvuspurtide” ajal) ning nutavad ka muudel põhjustel peale nälja, ei pruugi olla sugugi iseenesestmõistetav. Eriti kui meditsiinisüsteem sulle kinnitab, et “mõnel naisel lihtsalt pole piisavalt piima”.

Olid tõepoolest ajad, mil isegi arstidele tundus, et rinnapiima vähesus on tavaline ja paratamatu. Muuhulgas takistas piima tulekut sünnitusmajades toimuv. Normaalse laktatsiooni vallandumiseks on vajalik sünnitusjärgne nahk-naha kontakt, ema ja lapse pidev koosviibimine ja korralik piimaralli esimestel nädalatel. Kuid toona seda ei teatud – lapsi hoiti emadest lahus ning keelati sööta sagedamini kui kolme tunni tagant. Sellistes oludes oli piisava rinnapiima tekkimine tõepoolest imelugu. Kahjuks eksisteerib selline olukord siiamaani väga paljudes maailma piirkondades, sh USA3 (mida meditsiinisüsteemi seisukohast muide sageli klassifitseeritakse arengumaaks).

Nii süvenes nõiaring, kus rinnapiima vähesust peeti normaalseks ning kasutati seetõttu võtteid, mis piima vähenemisele veelgi kaasa aitasid. Kasvas üles mitu põlvkonda naisi, kes ei osanud unistadagi olukorrast, kus laps saab kogu vajamineva piima oma ema rinnast.

Kuid meie põlvkonna jaoks on asjad teisiti. Viimastel aastakümnetel on nimelt selgunud, et õigete võtetega annab piima kogust enamasti edukalt suurendada. Soovides minevikku heastada, on meditsiinisüsteemi retoorika nüüd kaldunud teise äärmusesse. Iga naine suudab imetada! Rinnapiim on lapsele parim! Imetamisest on saanud sotsiaalne norm, mida jõuliselt propageeritakse. Kahtlemata on sellel õilis eesmärk ning ma olen siiralt õnnelik kõigi naiste üle, kes imetavad edukalt tänu tõusnud teadlikkusele.

Kainelt mõeldes on aga selge, et piima vähesusse ei saa suhtuda mustvalgelt. Naiste piimavabrikud on väga individuaalsed. On naisi, kelle rinnad toodavad liiga palju piima, ning on neid, kes toodavad liiga vähe. Kahjuks ei vasta tõele, et “iga naine suudab imetada”. Kuid samuti on vale väita, et mõnel naisel “lihtsalt pole piima”, sest piima vähesuse taga on konkreetsed põhjused.

Kuidas suurendada rinnapiima kogust?

Peamiselt põhjustab piima vähesust ebatõhus imetamisrutiin. Eeldame siinkohal, et sünnitus ja esimesed päevad kulgesid kenasti ning välistatud on ka lapsepoolsed probleemid (nt keelekida, vale haare). Järgnevalt mõned peavoolu soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:

  1. SAGE IMETAMINE – see on piimavabriku käivitamise A ja O. “Sage” tähendab keskmiselt 2 tunni tagant, kokku 10x ööpäevas. Üle kolme tunni pikkused söögivahed on ebasoovitatavad ning alla 8x ööpäevas on liiga vähe.
  2. Öine imetamine – kuna öösel on prolaktiini tase kõrgem, suurendab öine imetamine päevast piima kogust (tänks, evolutsioon!). Kui klient parasjagu magab, võib teda asendada rinnapump. Üle 4 tunni magamine on ebasoovitatav. Hüvasti, Une-Mati, näeme järgmises elus!
  3. Pumbata, pumbata ja veelkord pumbata – rinda tuleb stimuleerida ka siis, kui laps pole näljane ja/või piima ei tule. Nii saavadki rinnad tellimuse piima koguse suurendamiseks. Levinud strateegiad on sealhulgas:
    • triple feeding ehk iga söögikord = imetamine + rpa + pumpamine,
    • maratonpumpamine ehk ühe tunni jooksul 20+10+10 minutit pumpamine (paar pausi on õnneks lubatud).
  4. Rpa (rinnapiimaasendaja) kogust peaks hoidma võimalikult väiksena, et laps sagedamini rinnal käiks. Jälgida siiski, et kaaluiive oleks normis. (Kuigi mõned imetamisnõustajad on muide viimase osas üsna leebed… )
  5. Vältida lutipudelit, et laps ei hakkaks pudelit rinnale eelistama. Alternatiivideks on näiteks süstal, topsike, sondisüsteem ja ükssarviku sabakarvadest heegeldatud lusikas (ok, see viimane on minu lisandus).
  6. Vee joomine – kuigi imetav naine oskab absoluutselt kõike piimaks muuta, on piima põhikomponendiks siiski vesi. Seega on oluline tarbida sportlikes kogustes vett.
  7. Taimsed preparaadid – apteegitill, fenkol, köömned, lambalääts. Eesti oludes näiteks imetava ema tee ja Maria kapslid.
  8. Ja mis kõige olulisem – seda kõike tehes pead olema äärmiselt lõõgastunud ja rahulik, sööma 3-4x päevas täisväärtuslikku toitu ning ennast korralikult välja puhkama! (naerukoht)

Ja nüüd loo püänt. On olemas naised, kes teevad seda KÕIKE, ning sellegipoolest ei tooda piisavalt rinnapiima. Naised nagu mina.

Kui levinud on “tõeline” rinnapiima vähesus?

Loomulikult tekib nüüd kiusatus küsida, kui palju minusuguseid tegelikult on? Kui palju on naisi, kes on teinud kõike võimalikku oma piima koguse suurendamiseks, kuid ei tooda siiski piisavalt? Kahjuks pole sellele küsimusele põhimõtteliselt võimalik vastata. Meil pole võimalik objektiivselt hinnata, kust alates on naine tõesti “teinud kõike võimalikku”, sest see tähendab iga naise jaoks midagi erinevat (vt ka Imetamise hind).

Mõne naise jaoks on tõepoolest jõukohane proovida läbi kõik need punktid rinnapiima koguse suurendamiseks. Kuid mil määral? Kui kaua? On naisi, kes suudavad sooritada näiteks triple feedingut lausa mitu kuud, kuigi enamuse kurnab selline režiim juba mõne päevaga täielikult läbi.

Illustreerin olukorda kahe tegelasega. Kujutlegem Annat, kes täidab kohusetundlikult kõiki neid punkte, mida eelpool kirjeldasin. Sealjuures ärkab ta igal issanda ööl 4h tagant ainult selleks, et pumbata. Kuna öine stimuleerimine on oluline, siis tänu sellele säilib tema maksimaalne piima kogus – aga see ei kata siiski täielikult lapse vajadust. Küllap nõustuvad kõik, et Annal päriselt pole piisavalt piima.

Tema õde Mari teeb samuti kõiki neid asju, kuid loobub öisest pumpamisest ning hakkab inimese moodi magama. Seetõttu tema piima kogus aga väheneb ning laps vajab nüüd lisaks rpa-d, et kõhtu täis saada. Et siis tema ei kuulu nende hulka, kellel päriselt pole, vaid ta lihtsalt ei pinguta piisavalt? Oot-oot, aga äkki ikka Annal ka päriselt oleks piisavalt piima, kui ta oleks veel tublim ja pumpaks iga 3h, mitte aga 4h järel?? Kust see “tõeline” piima vähesus siis algab? Kust lõppeb mõistlik pingutus ja algab füsioloogiline probleem? Võimatu öelda.

Seega on arusaadav, et selle nähtuse esinemissagedust on võimatu üheselt määrata. Kuid vaatame korraks siiski numbritele otsa. Imetamisnõustajad väidavad tüüpiliselt, et primaarne laktatsiooni puudulikkus esineb “ühel naisel sajast”. Samas leidub ka uuringuid, kus see protsent on hoopis 5-15% 4,5. Kuid mida tegelikult tähendab 1% või 5% naistest? Võttes aluseks, et Eestis sünnitab viimasel ajal umbes 14 000 naist aastas, siis 1% nendest on kõvasti üle saja inimese. 5% puhul on jutt juba 700 naisest. Seega on juba viimase kolme aasta sünnitajate seas potensiaalselt sadu või tuhandeid naisi, kes kannatavad kroonilise rinnapiima vähesuse all. Isegi kui see on ainult paar protsenti emadest.

Lõppude lõpuks polegi erilist vahet, kui palju neid naisi täpselt on. Iga meditsiiniline probleem väärib tähelepanu ja tegelemist, sõltumata sellest, kui haruldane see on. Aeg on lõpetada olukord, kus kroonilist rinnapiima vähesust ignoreeritakse ja pisendatakse ettekäändel, et see on “üliharuldane”.

Füsioloogilised põhjused vähese rinnapiima taga

Esmalt tuleb rõhutada, et rinnapiima puuduse füsioloogilisi põhjuseid on väga vähe uuritud. Siin on taaskord tegemist nõiaringiga: kuna sellised naised loobuvad sageli juba varakult imetamisest, on seda fenomeni väga raske uurida. Ning kuna teadus ei oska seetõttu lahendusi pakkuda, siis ei jäägi naistel muud võimalust kui imetamisest loobuda.

Õnneks on olemas üks tänuväärne ühendus – Low Milk Supply Foundation – kes on selle vähese olemasoleva info kokku kraapinud. Kuigi teave on lünklik, on siiski tuvastatud mõningaid juurpõhjusi, miks mõned rinnad ei suuda piisavalt piima toota. Nende hulka kuuluvad näiteks insuliiniresistentsus, kilpnäärme probleemid (ala- või ületalitlus) ja polütsüstiliste munasarjade sündroom. Sageli esineb neist mitu üheaegselt. Soovituslikud allikad nende teemade uurimiseks on postituse lõpus.

Rinnapiima vähesus võib seega olla osa millestki suuremast. Probleemi taga võib olla mingi süsteemne häire organismis, millest naine pole teadlik ning mille varajane diagnoosimine oleks tema tervise seisukohalt oluline.

Veel üheks võimalikuks põhjuseks peetakse piimanäärmete puudulikkust (insufficient glandular tissue). Selle nähtusega kaasneb sageli rindade hüpoplaasia (breast hypoplasia), mis väljendub ka silmnähtavalt rindade anatoomias 4,5,6. Kuid sellest räägitakse väga ettevaatlikult, et mitte julgustada pelgalt välimuse põhjal “diagnoosi” panemist. Ligi 40% hüpoplastilise välimusega rindadest suudavad normaalselt imetada6 ning on äärmiselt ohtlik, kui neile naistele pannakse ennatlikult piimanäärmete puudulikkuse diagnoos.

Praktikas lähenetaksegi probleemile välistamismeetodil: esmalt tehakse kindlaks, et imetamisrutiin on tõhus. Naine peab läbi proovima kõik eelpool kirjeldatud võtted rinnapiima koguse suurendamiseks. Alles siis võib kahtlustada füsioloogilisi tagamaid. Mõned eelpool nimetatud seisundid (nt insuliiniresistentsus, kilpnääre) on võimalik tuvastada vereanalüüsidega. Ja kui kõik muu on läbi proovitud-uuritud, siis lõpuks pannaksegi diagnoosiks “piimanäärmete puudulikkus”. Senimaani pole olemas ühtegi meetodit piimanäärmete funktsionaalsuse otseseks uurimiseks.

Tegurid, mis mõjutavad rinnapiima kogust, ja piima vähesuse juurpõhjusteni jõudmise loogika.
Pane tähele, et ainult üks neist kastidest allub otseselt naise kontrollile.
(Joonise autor: Clangula, https://emauurimus.law.blog)

Eesti oludes on see kõik alles lapsekingades. Mulle teadaolevalt on see blogipostitus esimene eestikeelne kokkuvõte antud teema kohta. Ja ka oma naistearsti pommitasin põhjalikult teadusartiklitega, enne kui ta nõustus mulle vereanalüüse määrama. Viletsa piimavabrikuga naised lihtsalt lõpetavad imetamise ja/või peavad leppima teadmatusega oma olukorra tagamaadest.

Psühholoogiline pool

Iga ema, kes on last oma rinnal hoidnud, teab, milliseid võimsaid emotsioone see tekitab. Eduka imetamisega kaasneb ülim lähedustunne, sügav rahulolu ja puhtamast puhtam rõõm.

Ja sama sügavalt lõikab valu, kui imetamine ei õnnestu. Imetamise nurjumine võib olla traumeeriv kogemus. Sind valdab läbikukkumise tunne, pettumus ja hingemattev kurbus. Sind on jäetud ilma millestki imekaunist, mida sulle justkui lubati, sest “iga naine suudab imetada”. Aga mitte sina. Sinu keha on sind alt vedanud ega suuda täita oma bioloogilist põhiülesannet, millest sõltub sinu lapse elu. Selle kogemuse tabavaim sõnastus on breastfeeding grief. Imetamisest ilmajäämise lein.

Piima vähesusega kaasnevad veel mõned psühholoogilised nüansid. Nagu juba kirjeldatud, peab naine esmalt läbi proovima kõik võtted piima koguse suurendamiseks. See on kurnav ja masendav teekond, mis tegelikult ei vii sihile, kui piima puuduse taga on mingi füsioloogiline põhjus. Kuid see on ainuke viis, kuidas üldse füsioloogiliste tagamaadeni jõuda, sest nagu öeldud, neid diagnoose pannakse välistamismeetodil.

Samuti kaasneb piima vähesuse probleemiga süütunne ja teadmatus. Sest alati jääb õhku võimalus, et äkki ma oleksin saanud veel midagi teha. Kõikide eelpool kirjeldatud võtete rakendamine samaaegselt on lihtsalt võimatu, ning kahjuks ei ole see loetelu isegi lõplik. Seega rangelt võttes ei olegi ühtegi naist, kes oleks “kõike teinud”.

Mina näiteks märkasin eelmisel nädalal pumbates, et pumba lehter oleks nagu väikseks jäänud. Iseenesest on see normaalne, sest imetamise käigus võib rinna kuju muutuda. Kuid koheselt tabas mind mõte, et äkki lehter on alguses peale vale olnud? Äkki mul tegelikult, õige lehtriga oleks 10x rohkem piima?? Üleüldse, äkki mõni teine (või kolmas või neljas) rinnapump oleks hoopis tõhusam?? Kust ma võin seda teada, ma pole ju teisi pumpasid üldse proovinudki!? Ja nii võib iga väike infokild sind täiesti rööpast välja viia.

Tagatipuks on naised enamasti kõikide nende tunnetega üksinda. Tegemist on väga isikliku teemaga, mida saab jagada ainult kõige lähedasematega. Kuid kes pole ise kogenud (traumeerivat) imetamisteekonda, saab seda mõista ainult teatud piirini. Võrdleksin seda raseduse katkemisega – pealtnäha ei paista probleem üldse välja, kuid sisimas ei suuda sa vahel muust mõeldagi. Sellest on raske rääkida, ning sama raske on kuulajatel leida õigeid sõnu, mis aitaksid. Minu jaoks näiteks on see blogi peaaegu ainus kanal, kus saan oma imetamise leina välja elada. Paljudel pole sedagi.

Võimalikud lahendused

Mida siis saab teha naine, kellel ei ole ega saagi olema piisavalt rinnapiima? Imeretsepti muidugi ei ole, kuid siin on mõned minu avastused olukorra parandamiseks:

  1. Kesksel kohal on olukorra mõtestamine ja ümbermõtestamine (mindset). Puuduliku rinnapiimaga ON võimalik edukalt imetada – lihtsalt “edukas” tuleb ümber defineerida. Eesmärgiks ei ole see, et laps saab kogu oma toidu rinnast. Eesmärgiks on imetamist nautida.
  2. Täpselt sama tähtis on mõista, et ka see on täiesti okei, kui sa otsustad mitte imetada. Minu jaoks oli siinkohal murdepunktiks see, kui mõistsin, et selle otsusega ma ei kahjusta mingil moel oma lapse tervist (loe RP vs RPA).
  3. On olemas tehnilised lahendused, mis vähese rinnapiima puhul aitavad. Meie päästerõngaks sai sondisüsteem (loe Sondiga imetamisest), mida kasutame (enamasti) lutipudeli asemel. Ilma selleta mul ilmselt ei olegi võimalik imetada, sest varem või hiljem võõrdub laps rinnast ja hakkab (arusaadavatel põhjustel) eelistama pudelit, nagu olen näinud oma mõlema lapse puhul. Ja nagu ma nüüdseks tean, on sondisüsteemiga võimalik imetada kuude ja isegi aastate kaupa täiesti edukalt.
  4. Kogu infot selle kohta, mis sinuga toimub. Kuula teiste kogemusi, aruta oma olukorda meditsiinitöötajatega ja guugelda nii palju kui süda lustib. Minu jaoks saabus siinkohal järjekordne murrang, kui liitusin eelpool mainitud ühenduse tugigrupiga.

Kokkuvõtteks …

  • Enamik naistest on võimelised tootma piisavas koguses rinnapiima, kuid teatud osale on see bioloogiliselt võimatu. Piir nende kahe vahel on ähmane ja kokkuleppeline.
  • Piima vähesuse taga võib olla varjatud füsioloogiline põhjus, kuid selle teema kohta on väga vähe infot.
  • Liiga vähese rinnapiima kogemus on moraalselt kurnav või isegi traumeeriv.
  • Kõikide eelnevate punktide kiuste on ka nendes oludes võimalik luua endale positiivne imetamiskogemus.

Üleskutse

Kas tundsid ennast ära? Kui sattusid siia blogisse juhuslikult ning kuulud samuti 1-15% klubisse, oleks mul väga hea meel, kui jätaksid endast jälje blogi kommentaariumisse.

Täiendavat lugemist:
Varasemad postitused, mis haakuvad:
Teadusviited:
  1. Factors influencing the reasons why mothers stop breastfeeding
  2. Why Mothers Stop Breastfeeding: Mothers’ Self-reported Reasons for Stopping During the First Year
  3. Hospital Support for Breastfeeding (USA Centers for Disease Control and Prevention)
  4. Biological underpinnings of breastfeeding challenges: the role of genetics, diet, and environment on lactation physiology
  5. Mammary Hypoplasia: Not Every Breast Can Produce Sufficient Milk
  6. Low Milk Supply Foundation: Publications

Mina ja oksütotsiin

Clangula4 kommentaari

Vastsündinu eest hoolitsemine on kirjeldamatult kurnav ülesanne. Juba ainuüksi beebi toitmise peale võib esimestel nädalatel kuluda 8+ tundi ööpäevas, ning seda ühtlaste vahedega päeval ja öösel. Sellele lisandub kõik, mis toimub söögiaegade vahel – mähkimine, riietamine, pesemine, kärutamine, magamapanek, niisama kussutamine… Kuskile 24 tunni sisse peaks mahtuma ka iseenda toitmine ja vahest isegi hammaste pesemine (parematel päevadel lausa dušš), ning siis veel teiste pereliikmete eest hoolitsemine. Ja seda kõike kroonilise unepuuduse tähe all.

Õnneks on Emake Loodus kõigele mõelnud. Hiljuti sünnitanud, imetaval naisel on varuks salarelv, mis annab talle üliinimlikud võimed – selleks on oksütotsiin! Kaine ja tervemõistusliku inimese ajaks selline elukorraldus paari päevaga hulluks, kuid mulle tundub maailm üleni helge ja ilus. Kõik inimesed on armsad ja arusaadavad, kõik raskused on ületatavad. Kõik lihtsalt klapib ja sobitub paika! Selline on minu hetkeseisund siin lahinguväljal, ning mulle meeldib mõelda, et selles on süüdi oksütotsiin.

Hea küll, võib-olla ei ole oksütotsiin tegelikult ainus süüdlane. Vaid mõne päeva / nädala vanust lapsukest vaadates valdab küllap iga normaalset inimest mingisugune emotsioon. Olgu selleks siis kabuhirm ja võõristus või hardus ja heldimus. (Minu puhul õnneks need viimased.) Ja kui vaatad teda iga päev tundide kaupa, siis võimendub vastavalt ka emotsioon. Samuti on võimalik, et magamatus annab oma panuse minu kergelt ebaadekvaatse meeleseisundi tekkimisse. Alahinnata ei saa ka sünnituse seljatamisega kaasnevat kergendust ja rahulolu (loe ka Sünnituse õppetunnid).

Olgu kuidas on, selles õnnesupis hulpimine on äraütlemata mõnus. Oleksin nagu üleöö saavutanud selle mindseti, milleni muidu oleksin jõudnud aastatepikkuse teadliku enesearendamise teel. Minu automaatsed mõttemustrid on ebatavaliselt optimistlikud ja empaatilised, loomingulisus õitseb. Kriitikameel nii enda kui ka teiste suhtes on seevastu puhkusele sõitnud.

Siin on mõned stiilinäited minu viimase aja mõttemustritest:

Olukord

Raadiost kõlab imal armastuslaul.

Mähe lekib.

Väsinud abikaasa toriseb pesemata nõude pärast.

Tavaline mina

“Appi kui nõme imal armastuslaul!”

“Öh kui tüütu, jälle peab hakkama riideid vahetama.”

“Pese ise kui tahad!” ja / või solvumine

Oksütotsiini-mina

“Issand kui armas laul, see on ju täpselt mulle ja titale kirjutatud!”

“Ahhaa, see mähku on vist liiga lahja. Vedas, et me õues polnud!”

“Oi vaeseke, tal on vist halb päev.”

Mäletan eredalt ka eelmist korda, kui selline meeleolu mind võimsalt valdas. See oli kaks aastat tagasi, kui mu esimene laps oli 1.5-kuune. Pärast raskeid siseheitlusi mõistsin siis esimest korda, et temast ei saa kunagi Rinnapiimalast – ning et see on täiesti okei! (loe ka 3 asja, mida õppisin … ja Liiga vähe piima). Lasin lahti kinnisideest, mis oli mu elu teinud asjatult raskeks, ja sellega kaasnev kergendustunne oli kirjeldamatu. See meeleseisund kestis mõned kuud, ning see oli üks mu elu ilusamaid aegu.

Ja nüüd miljoni dollari küsimus – kuidas seda kõike säilitada, ka ilma oksütotsiinita?

Kolm asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest

Clangula3 kommentaari

Minu esimese lapse imetamine oli õpetlik, kuid väga stressirohke kogemus. Kuigi on möödunud juba kõvasti üle aasta, on nii mõndagi jäänud kripeldama ja otsustasin koostada väikese kokkuvõtte oma imetamisloost. Ehk saab siit värsket mõtteainet mõni teine imetaja, või siis mitteimetaja. Ja mis veelgi tähtsam – soovin teha selle kõigega rahu, et saaksin kõhubeebiga alustada puhtalt lehelt.

Seega kolm üliolulist asja, mida tahan meelde jätta oma esimesest imetamisest:

1. Rinnapiim ei ole lapsele parim!

Mis mõttes peaks rinnapiim olema lapsele “parim”? Kas rinnapiim on lapsele tähtsam kui terve ema? Ja parimat saab oma lapsele pakkuda ainult see ema, kes imetab? Kõik alternatiivid (rpa-d) on lapsele vähem head kui rinnapiim?

Ei, ei ja veelkord ei.

Asju, mis on lapsele tähtsamad kui rinnapiim, on terve sületäis. Nendest esimene on ema. Kui imetamine tuleb ema vaimse või füüsilise tervise arvelt, siis see ei ole õige asi. Jah, sageli on imetamisprobleemide põhjuseks teadmatus või motivatsioonipuudus, ning sel juhul võib loosungitest isegi abi olla. Kuid ka kõige teadlikum ja motiveeritum ema võib põrkuda ületamatute probleemidega. Meile peab jääma võimalus imetamisest loobuda, ilma et kuskilt tuleks hukkamõistvaid signaale selle osas, mis on “lapsele parim”.

Iga ema on oma lapsele parim, sõltumata sellest, kas rinnapiima on või ei ole.

Väide, et “rinnapiim on lapsele parim”, tekitab mõttetut ja destruktiivset süütunnet paljudes emades, kellel on imetamisega probleeme. Samuti aitab see kaasa väärarvamusele, nagu oleks rinnapiimaasendaja (rpa) lapsele kuidagi vähem tervislik kui rinnapiim. Sellisel väitel ei ole teaduslikku alust (loe lähemalt RP vs RPA) ning kirjutan 3. punkti juures lähemalt, kuidas selline müüt on tekkinud.

2. Mõnel naisel ei ole piisavalt piima – päriselt ka.

Loe ka hilisemat, põhjalikumat postitust Liiga vähe piima

Minu rinnad ei käitunud pärast sünnitust nii, nagu õpikus kirjas. Mina ise sealjuures käitusin küll – imetasin iga tunni-kahe tagant, päeval ja öösel, lapse haare oli eeskujulik. Ometi selgus 48h pärast sünnitust, et mu piimatootlikkus oli mõõdetav mitte milliliitrites, vaid tilkades. Kolmandal päeval koju minnes õnnestus pumbaga kätte saada täpselt 2 ml ternespiima, mis oli suur edasiminek, kuid lapse kaalumine kinnitas piima vähesust. Kaalulangus oli natuke liiga suur ning laps sai juba sünnitusmajas rpa-d. Mõnes mõttes päästis see otsus lapse elu, sest minu rinnapiim jäigi tulemata.

Nädal pärast sünnitust, mil õpiku järgi peaksid kraanid suure pauguga avanema, pumpasin mina jätkuvalt vaid mõne ml kaupa. Ootasin piimapaisu nagu õnnistust – kuid asjata. Imetasin ööpäevas 10-11 korda, lisaks veel 3-4 pumpamist. Kuu aega sellist režiimi hiljem tootsin iga imetamiskorraga kahe rinna peale kokku juba keskmiselt 20 ml piima. Kuid seegi moodustas vaid murdosa lapse vajadusest. Olgu öeldud, et 20-30 ml jäigi minu normiks ning ka 4.-5. kuul ei saanud ma kordagi kätte üle 40 ml. Lapse energiavajadus kasvas muidugi märksa kiiremini.

Kui lugejat huvitab minu täpsem “metoodika”, siis rinnapiima kogust näitas lapse igapäevane kaalumine enne ja pärast söötmist või need harvad juhud, kui pumpasin imetamise asemel. Tavaliselt pumpasin ainult pärast imetamist – nendel kordadel ei tulnud piima enam tilkagi, kuid rindu oli ju vaja stimuleerida. Äratasin last ööpäevaringselt kella järgi, et imetamiste vahele ei jääks jumala eest üle 3 tunni. Ilmselt pole vaja mainida, et emotsionaalses plaanis oli see kõik väga rusuv ja rinnapiima koguse suurendamine võttis haiglaselt suure osa mu tähelepanust. (Ning ei, rinnapiima kogus ei suurenenud ka siis, kui lõpuks olukorraga leppisin ja rahumeeli rpa-ga elama õppisin, nii et paluks mitte panna piima vähesust stressi arvele.)

Lugesin läbi terve interneti, kõikvõimalikud raamatud ja konsulteerisin korduvalt imetamisnõustajatega. Peamine sõnum oli ühene – mulle ainult tundub, et piima pole piisavalt! Tõesõna, guugelda “liiga vähe piima” ning kõik allikad sõnastavad su probleemi ümber: “kuidas suurendada rinnapiima kogust?” Rinnapiima kogust saab igatahes suurendada! Pole võimalik, et sul päriselt polegi piisavalt piima! Kui sulle tundub, et sul on liiga vähe piima, siis järelikult teed midagi valesti! Niisiis võtsin ükshaaval läbi kõik need lõputud nõuanded, alates sagedasest imetamisest kuni ravimtaimedeni.

Möödus piinarikkalt pikk aeg, enne kui jõudsin elementaarse õige vastuseni – kui rinnapiima on liiga vähe, siis vajab laps rinnapiimaasendajat! Lapsele parim ei ole mitte rinnapiim, vaid täis kõht.

Mitte ükski allikas ega imetamisnõustaja ei tunnistanud, et mõnel naisel lihtsalt ei olegi piisavalt rinnapiima, ega saagi olema. Ükskõik, mida ta teeb. Pidin selle tõdemuseni jõudma iseseisvalt, aegamisi ja valulikult. Olen oma otsingutel kohanud ka teisi naisi, kes on jõudnud samasse kohta. Piima reaalne vähesus ei ole sugugi nii haruldane, kui mulle alguses tundus. Kuid imetamisalased allikad sisuliselt eitavad sellist võimalust, nimetades seda müüdiks.

Lõplik valgustus saabus minuni umbes pool aastat pärast imetamise lõpetamist. Sattusin lugema etoloog Frans de Waali raamatut “Mama viimane kallistus”. Seal oli lugu loomaaaia šimpansist, kes ei suutnud toota oma järglastele piisavalt piima ning nood surid järjest nälga. Lõpuks õpetasid talitajad teda kasutama lutipudelit ning tänu piimaasendajale sai ta lõpuks ühe järglase üles kasvatatud. Vaadates pilti lutipudeliga toitvast šimpansist, tundsin tõelist lunastust. Hiljem olen asja uurinud veel näiteks koerte ja hobuste aretajatelt – ka nendel loomadel võib juhtuda, et ema piimatootlikkus on liiga väike ning loomabeebid vajavad piimaasendajat. Kriitiliselt vähe rinnapiima võib esineda isegi teistel liikidel, loomulikult ei ole inimene mingi erand.

3. Imetamisnõustajad võivad olla heatahtlikud, kuid sügavalt ekslikud.

Esmalt olgu öeldud, et mul ei ole imetamisnõustajatega ühtegi otseselt negatiivset kogemust. Oma teekonnal puutusin kokku 5-6 erineva nõustajaga (TÜKis ja SIETis) ning nad kõik olid väga armsad inimesed. Nad jätsid usaldusväärse mulje ning ma uskusin neid pimesi. Läks aega, enne kui seadsin kahtluse alla imetamisnõustajate pädevuse ning hakkasin kuulama oma kriitikameelt samamoodi, nagu teeksin seda iga teise allika puhul.

Probleem on selles, et imetamisnõustajad lähtuvad oma töös väga üheselt WHO / UNICEFi rinnapiimastrateegiast. Nood aga lähtuvad omakorda mingisugusest globaalsest keskmisest, mis ei arvesta kohalikke olusid. Kritiseerisin sellist lähenemist ka ühes varasemas postituses lisatoidu kohta. Imetamisnõustajate lähtepunktiks on “rinnapiim on lapsele parim, sest WHO ütleb nii ja jutul lõpp”. Selline mustvalge suhtumine on lühinägelik, et mitte öelda rumal.

WHO on ülemaailmne organisatsioon, mille loosungid on adresseeritud 7.7 miljardile inimesele. Nendest valdav enamus elab hoopis teistsuguses reaalsuses kui meie. Suur osa naistest saab imetamisalast infot näiteks rahvatarkustest või rpa-d tootvate firmade reklaamidest. “Rinnapiim on lapsele parim” on selles kontekstis tõepoolest päris hea loosung. Rinnapiim on kindlasti lapsele parem kui solgiveest või valesti kokku segatud rpa. Samuti on rinnapiim parem kui tee või liiga varajane lisatoit. Ja erinevalt 1950.-tel USAs levinud müüdist, ei ole rinnapiim kindlasti kehvem kui rpa. WHO loosungid peavad olema lihtsustatud, jõulised ja mustvalged, et tungida läbi selle harimatuse ja väärinfo barjääri.

Ka Eesti kontekstis tuleb muidugi arvestada valeinfo levikuga. Imetamisnõustajate ülesandeks on lükata ümber mitmesuguseid (suuresti nõukaaegseid) müüte, mis võivad imetavale emale tuua rohkem kahju kui kasu. Kuid seda tehes kipuvad nõustajad sageli nö üle kompenseerima ja liialdama. Näiteks kui vanasti arvati (ekslikult), et ligi pooled naised ei suuda piisavalt piima toota, siis tänapäeva imetamisnõustajate retoorika kohaselt suudavad seda kõik naised. Ka see pole tõsi! Ning kui tegemist on näiteks minusuguse naisega, kes tollest nõukaaegsest müüdist midagi ei tea ning kuuleb vaid loosungit “kõik naised suudavad imetada”, siis võivad tagajärjed olla päris masendavad.

Ning üleüldse, miks on vaja kaasaegsetes Eesti oludes halvustada rpa-d? Kas selle pakkumine ohustab mingilgi moel lapse tervist? Lihtne vastus on “ei”. Rinnapiima alternatiivideks meie oludes ei ole solgivesi ega maisikört, nagu WHO eeldab. Selleks ei ole ka riisitumm ega algeline piimaasendaja nagu nõukaaajal. Rinnapiima alternatiiviks on igati täisväärtuslik rpa, mille koostises on kohati rohkem teaduspõhisust kui WHO loosungites. Puhtalt lapse tervise seisukohast ei ole alust eelistada rinnapiima rpa-le (v.a. enneaegsed või haiged lapsed, loe veelkord RP vs RPA). Ning isegi kui oleks, siis imetamise põhimotivatsiooniks ei tohiks olla rpa vältimine või mõni muu hirmul põhinev argument.

Rinnapiimastrateegias kasutatakse sõnu nagu “toetamine”, “juhendamine” ja “julgustamine”, kuid pahatihti muutub see hoopis survestamiseks ja kallutatud info edastamiseks. Nõustajate paindumatu suhtumine rpa-sse ei ole eetiline ega teaduspõhine. Kogu minu imetamissaaga jooksul ei jõudnud mitte ükski imetamisnõustaja järeldusele, et minu olukorras on rpa ainuvõimalik ja tänuväärne lahendus. Ja et imetamise edukust ei pea siduma sellega, kui palju rinnapiima laps saab.

Kokkuvõtteks …

… soovin endale järgmiseks korraks rohkem meelekindlust. Ükskõik, kas otsustan imetamise, rpa või kombineeritud toitumise kasuks – lapse seisukohast on need võrdväärselt head. Ja kõik ülejäänu olgu juba minu vaba valik. Vaba väärarvamustest, survestamisest ja omaenda kogemuse kibedusest.

Varasemad postitused samal teemal:

Raseduse katkemisest

Clangula2 kommentaari

Elu on ebatõenäoline nähtus.

Kujutle vaid – kohtuvad kaks tillukest rakku, millest ühe läbimõõt on vaid 100 mikromeetrit ja teine on sellest veel 20x pisem. Põgusad 38 nädalat hiljem on neist kahest saanud juba 2 miljardit rakku, mis kokku moodustavad ühe täiesti reaalse, imelise beebi.

Eksimise võimalusi on selle teekonnal loendamatult, õigeid stsenaariumeid ainult üks. Täringut tuleb veeretada üha uuesti ja uuesti.

Raseduse katkemise jäämägi: eduka sünnituseni jõuab laias laastus vaid 30% viljastunud munarakkudest (Macklon et al 2002)1

Alustame algusest. Kujutle umbes 30-aastast paari, kes ei joo, ei suitseta ega põe ühtki kroonilist haigust. Õigesti ajastatud vahekorra puhul on neil rasestumise tõenäosus esimese kuu jooksul ligi 40%. Teistpidi vaadates võib öelda, et rasestumine esimese kuu jooksul enamasti ei õnnestu. Siiski rasestub esimese poole aasta jooksul ligi 80% ning aasta jooksul 92% sellistest paaridest2. Numbrid sõltuvad muidugi konkreetse uuringu metoodikast, kuid üks on algusest peale kindel: garantiisid selles mängus ei anta.

Kui viljastumine õnnestub, algab embrüo areng – esialgu salaja ja nähtamatult. Ent samamoodi salaja võib viljastunud munarakk hoopis hukkuda. Uuringute kohaselt katkeb 60% rasedustest enne esimest ärajäänud mensest ning seega enne, kui naine oleks saanud teha rasedustesti1, 3, 4. Nendest ülivarajastest katkemistest (täpne termin: prekliiniline või biokeemiline rasedus) ligi pooltel juhtudel ei õnnestu viljastunud munarakul pesastumine. Ülejäänud pooled küll pesastuvad, kuid hävivad siiski järgmise 1-2 nädala jooksul. Seega on juba positiivse rasedustesti saamisega ületatud järjekordne oluline piiripunkt.

Esimene voor. Seisan vannitoas ja naeratan oma peegelpildile, ise rõõmust lõhkemas. Esimene kuu ja kaks triipu käes. Jälle! Olen pääsenud õnneliku vähemuse hulka, kelle teekond võib takistamatult alata. Mind valdab elevus, kui ajan taaskord näpuga raamatust järge, uurides imetlusega pilte pisikesest, silmale nähtamatust eluhakatisest. Mõelda vaid – selles pisikeses rakukobaras on kõik juba otsustatud. Sugu, silmavärv, veregrupp… Kõik on juba otsustatud.

Ja teekond jätkub pöörase tempoga. Kolm nädalat pärast viljastumist on embrüo juba silmaga nähtav, 2,5 mm suurune terake, millel hakkavad kujunema tibatillukesed elundid. 22. päeval hakkab lööma süda5 – meie esimene organ, mis elu alustab, ja viimane, mis töö lõpetab. Embrüo südamelöökide esinemine ja sagedus on kriitilise tähtsusega näitaja, mis ennustab edasist raseduse käiku. 6. nädala alguses lööb normaalne süda vähemalt 100 lööki minutis, ja aeglasem südametegevus võib tähendada raseduse edaspidist katkemist. Näiteks ühes uuringus katkes 64% rasedustest, mille puhul tuvastati 6. nädala embrüol vaid 80-90 lööki minutis6. Varsti saabubki aeg minna esimesele arstivisiidile, et viia end kurssi embrüo südameasjadega.

On veel põhjuseid, miks esimest arstilkäiku ei maksa edasi lükata. Neist üks on emakaväline rasedus, mis tabab küll õnneks vaid 1% rasedatest7. See tähendab, et viljastunud munarakk ei pesastu mitte oma ettemääratud kohas – emakas – vaid juba enne seda, munajuhas. Munajuha on aga igas mõttes sobimatu koht lootepõikese arenguks ning halvimal juhul võib selline olukord lõppeda munajuha lõhkemisega. Seega on tegemist on küll haruldase, kuid potensiaalselt eluohtliku seisundiga. Ning kuigi emakavälisest rasedusest võib märku anda tugev veritsus või valud, siis lausa 1/3 naiste puhul ei avaldu mingid sümptomid7. Ka see on risk, mis maandatakse esimese ultraheli tegemisel.

Teine voor. Minu vastas istub eakam, lahke olemisega ämmaemand. “Rääkige, mis siis muret teeb? Või rõõmu?”
Mõned täpsustavad küsimused hiljem saabub pidulik hetk. Ekraanil paistva sigrimigri keskele ilmub pisike kera, mille keskel tilluke C-tähe kujuline moodustis. “Emakasisene rasedus, suurus vastab raseduse kestusele,” tõlgendab ämmaemand vaatepilti. “Südametegevus normaalne.”
Jälgin C-tähekest, julgemata silmi pilgutada. Ta on tõeline, see väike krevett, tõeline ime. Nagu esimese rasedusega, jään igatsusega ootama meie järgmist kohtumist 11. nädala ultrahelis.

Pärast esimest ultraheli on taas põhjust kergendatult hingata. Kuigi esimese trimestri jooksul on raseduse katkemise oht kõige suurem, langeb risk kõvasti madalamaks pärast seda, kui rasedus on juba kliiniliselt tuvastatud. Kui esimeses ultrahelis on embrüo südametegevus tuvastatud, jääb vaid 7% tõenäosus, et rasedus võib esimestel kuudel siiski katkeda8, 9. Risk langeb järk-järgult iga mööduva rasedusnädalaga ning alates 14. nädalast on katkemise tõenäosus 2% või isegi alla selle10. Ühes uuringus, kust välistati veel ka ohumärkidega rasedused (sh aeglasevõitu südametegevus), langes raseduse katkemise tõenäosus pärast esimest ultraheli ainult 1,5% peale9. Raseduse varajase katkemise peamisteks riskiteguriteks on naise vanus (35+), kehakaal, eluviisid (peamiselt suitsetamine) ja varasemad katkenud rasedused11, 12.

Kolmas voor.

Siin ma olen: 30-aastane mittesuitsetav normaalkaalus rase, kelle eelmine rasedus kulges probleemideta. Ma ei tohiks olla naistehaigla erakorralises vastuvõtus, et saada selgitust arusaamatule veritsusele.

Ometi, siin ma olen.

Saabub valvearst, mind kutsutakse kabinetti. Selgitan veelkord, mis ja millal ja kuidas. “Astuge edasi, vaatame üle.”

Seekord ma ekraani vaadata ei taha. Naelutan pilgu lakke, ühte kindlasse punkti steriilsete haiglalampide vahel.

“Emakaõõnes rasedust ei visualiseeru,” seisab hiljem digiloo sissekandes. Loen seda üha uuesti, et ennast veenda – see juhtus päriselt.
“Abortio spontaneus.”

Raseduse varase katkemise peamiseks põhjuseks on aneuploidsus ehk vale kromosoomide arv13. Meil peab igas rakus olema täpselt 46 veatut kromosoomi, ei ühtki vähem ega rohkem. “8. nädalal katkenud raseduste puhul on peaaegu alati tegemist mingi tõsise veaga,” kinnitab ka arst. Ma tean seda. Seda inimest poleks saanud olla.

Toibumine võtab aega. Mul on tõhusad ravimid – lähedaste energia, vankumatu usk tulevikku. Mõistmine ja mõtestamine läbi sõnade ja numbrite.

Ja mis peamine: üks täiesti reaalne, imeline laps. Hoolimata igasugustest tõenäosustest.



Teadusviited:
  1. Conception to ongoing pregnancy: the “black box” of early pregnancy loss.
  2. Time to pregnancy: results of the German prospective study and impact on the management of infertility
  3. Conception, early pregnancy loss, and time to clinical pregnancy: a population-based prospective study.
  4. Miscarriage Definitions, Causes and Management: Review of Literature
  5. Human embryonic development – Wikipedia
  6. Lies, Damned Lies, and Miscarriage Statistics – Expecting Science
  7. Diagnosing ectopic pregnancy and current concepts in the management of pregnancy of unknown location
  8. Fetal loss following ultrasound diagnosis of a live fetus at 6-10 weeks of gestation.
  9. Miscarriage risk for asymptomatic women after a normal first-trimester prenatal visit
  10. A systematic review to calculate background miscarriage rates using life table analysis.
  11. Early risk factors for miscarriage: a prospective cohort study in pregnant women
  12. Recurrent first trimester pregnancy loss: revised definitions and novel causes.
  13. Incidence and spectrum of chromosome abnormalities in spontaneous abortions: New insights from a 12-year study.

Lisatoit – miks just 6 kuud?

ClangulaLisa kommentaar

Miks öeldakse, et beebi peab lisatoitu saama alates 6. kuust? Miks mitte varem või hiljem? Ja mille alusel selliseid soovitusi koostatakse? Seekordses postituses uurime beebide lisatoidu bioloogilisi tagamaid. Selgub, et ka selles küsimuses kõnelevad mustvalged loosungid ja teaduslikud seisukohad tihtipeale eri keelt.

Vahel jääb lisatoidu kohta liikuva info põhjal mulje, et lapse 6. elukuu täitudes juhtub midagi maagilist. Ühes äärmuses on range soovitus, et enne 6. elukuud ei tohi mingil juhul lisatoitu pakkuda. Teisalt räägitakse, et 6. elukuul peab laps juba kindlasti arvestatavas koguses lisatoitu sööma. Tundub, nagu toimuks lapse organismis justkui üleöö midagi drastilist, mistõttu lisatoiduga varem või hiljem alustamine on keelatud. Mis ikkagi toimub seal 6. elukuu kandis ja mida kõnelevad teadusuuringud?

Üks lahendus sobib kõigile?

Beebide toitmise kõige valjuhäälsem nõustaja on WHO ehk Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation). WHO juurutab jõuliselt oma “globaalseid tervisenõuandeid” riiklikesse tervishoiusüsteemidesse, kust need liiguvad edasi perekondadesse. Nõuanded nagu “rinnapiim on lapsele parim” ja “laps peab saama 6. elukuuni ainult rinnapiima” pärinevad just WHO sulest. Sellised loosungid on üpris vastuolulised, maalides meile mustvalge pildi küsimustes, mille võtmeks peaks olema individuaalne lähenemine.

Ega WHO elu ei ole lihtne. Ta on võtnud oma pühaks ülesandeks jagada universaalseid tervisenõuandeid, mis kehtiksid ühtemoodi nii India slummides kui ka jõuka Euroopa keskklassi jaoks. Paraku on tegemist juba eos võimatu ülesandega ning väärarusaamad on kerged tekkima. Seda ka beebide toitmise osas.

Natuke järele mõeldes tundub tõesti ilmne, et beebide lisatoidu osas ei saa eksisteerida globaalseid tõdesid. Beebi lisatoit Aafrikas vs Euroopas tähendab väga erinevaid asju. Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et toit peab lisaks süsivesikutele sisaldama vitamiine ja loomseid valke. Kui ise ei viitsi keeta, on kaupluselettidel saadaval lai valik tervislikke ja toitvaid beebipüreesid. Näiteks Tansaanias on aga tüüpiliseks beebitoiduks üksluine maisi- või jamsipuder, mis sobiva konsistentsi nimel segatakse veel veega pooleks. Värskeid köögivilju (rääkimata lihast) sinna lisamiseks pole lihtsalt saadaval. Ja selline mitte-täisväärtuslik varajane lisatoit on oluliseks põhjuseks, miks Tansaanias on alatoidetud laste osakaal jätkuvalt suur.

Tegelikult pole mingit põhjust, miks meie Sinuga ei võiks anda oma lastele lisatoitu juba 4. või 5. elukuul (sellest lähemalt allpool). Samas on hädavajalik, et Tansaania beebid saaksid võimalikult kaua ainult rinnapiima, sest neile kättesaadav lisatoit ei ole täisväärtuslik. Sestap ei lähtu WHO ülemaailmne soovitus mitte küsimusest “mis on kõige varasem aeg, millal beebile võib lisatoitu pakkuda”, vaid “mis on kõige hilisem aeg, millal seda peab pakkuma”. Nõnda püstitatud küsimusele võib tõesti vastata, et 6 kuud. Kuid nagu öeldud, ei tähenda see tingimata ainuõiget vastust Sinule ja minule.

Ühesõnaga, WHO meeleheitlik püüd jagada globaalseid nõuandeid viib pahatihti soovitusteni, mis lokaalses kontekstis ei päde. Kaasa ei aita ka tõsiasi, et nende soovituste koostamisel kipub WHO minetama igasuguse kriitika enda ja oma allikate suhtes. Näiteks on nad koostanud “põhjaliku teadusülevaate” lisatoiduga alustamise kohta, mis põhineb ainult 14 korrelatiivsel ja kahel (!) eksperimentaalsel uuringul. Ometi on see ülevaade üheks alustalaks, millel põhineb kogu nende retoorika lisatoidu kohta… See aga viib jutu juba järgmise murekohani.

Mitte iga seos ei ole põhjuslik

Tagatipuks varjutab tõde taaskord tõsiasi, et (arusaadavatel põhjustel) on imikute toitmise osas läbi viidud vähe kontrollitud eksperimente. Vaatlusandmetele ja korrelatsioonidele toetudes aga on põhjuslike seoste tuvastamine põhimõtteliselt võimatu. Oletagem näiteks, et meie uurimisküsimus on järgnev: “Kas lapse kaaluiibe seisukohast on parem alustada lisatoiduga 4. või 6. elukuul?”

Oletame edasi, et leitakse järgnev seos: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kaaluvad mõne aja möödudes vähem kui need, kes said 6. elukuuni ainult rinnapiima. WHO tahaks ehk järeldada, et liiga varakult lisatoiduga alustamine vähendab lapse kaaluiivet. Kuid seos võib olla hoopis vastupidine: lisatoitu hakati varakult andma nendele lastele, kelle kaal oli madalavõitu.

Sama probleem tekiks juhul, kui uuringu tulemus oleks vastupidine: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kasvavad kiiremini kui 6. elukuuni ainult rinnapiimaga toidetud lapsed. Kas lisatoit pani nad kiiremini kasvama? Või hakati neile varakult lisatoitu andma seetõttu, et nad kasvasid juba enne nii kiiresti? Nende andmete põhjal oleks liiga julgete järelduste tegemine teaduslikult ebakorrektne.

Olgu, jätkem nüüd poliitilised ja metodoloogilised probleemid seljataha ja asugem asja kallale. Järgnevalt vaatleme, millistele bioloogilistele alustele tugineb “6. kuu reegel” ja miks võiks lisatoiduga tegelikult alustada juba natuke varem.

Miks piimast ei piisa?

Energia. Kui emal piima jätkub, on põhimõtteliselt võimalik, et rinnapiim katab lapse energiavajaduse esimesel 6 elukuul täielikult. Kalorsuse seisukohast võib rinnapiima pidada isegi optimaalseks toiduks, kuna imetamisega väheneb beebi ületoitmise risk. Teisisõnu, asendades rinnapiim liiga vara lisatoidu või rpa-ga võib viia selleni, et laps saab toidust liiga palju energiat ning võib kujuneda ülekaal. Kuid mõned uuringud on leidnud, et imetamise “kaitsev” mõju hilisema ülekaalulisuse vastu võib avalduda juba ka 3 kuu pikkuse imetamise tagajärjel. Nii et lisatoiduga viivitamist 6. elukuuni sel moel siiski põhjendada ei saa.

Enamgi veel, Suurbritannias tehtud uuringu kohaselt ei saa enamus lapsi tegelikult 6. elukuuks enam piimast piisavalt energiat. Uuringusse oli kaasatud üle 1000 ema-lapse paari, kelle põhjal arvutati välja imikute poolt söödud rinnapiima kogused, piima kalorsus ja beebide energiavajadus. Teadlased jõudsid järeldusele, et ligi 90% ainult rinnapiima saavatest 6-kuustest imikutest ei saa enam piimast piisavalt kaloreid, et katta oma igapäevane energiavajadus.

Seega kalorite seisukohast tundub, et 6. elukuul ainult rinnapiimast toitumine võib vähendada ülekaalulisuse riski. Teisalt aga võib sellega kaasneda hoopis vastupidine probleem ehk alatoidetud laps.

Raud. Lisaks energiale vajab organism ka erinevaid mikrotoitaineid ning nende kogus rinnapiimas ei ole lapse kasvades enam ühel hetkel kindlasti piisav. See kehtib eelkõige raua ja tsingi kohta (aga ka mõnede A ja B grupi vitamiinide), mille kaasasündinud varud ammenduvad umbes 6. elukuu täitudes. Seega on oht, et kui 6-kuune laps saab toiduks ainult piima, võib tal kujuneda näiteks rauapuudus.

Raud ja lisatoit on õnneks piisavalt konkreetne küsimus, et sooritada korralikke eksperimentaalseid uuringuid. Seetõttu teamegi, et 6-kuuselt on lisatoiduga alustanud laste rauavarud (st hemoglobiin ja ferritiin veres) paremas seisus kui nendel, kes on saanud ainult piima. Raua seisukohast oleks seega optimaalne alustada lisatoiduga juba isegi 3.-4. elukuul ehk enne, kui varud otsa saavad.

Siiski ei maksa raua pärast liialt muretseda ka 6. kuul alustanud beebidel. Nimelt ei ole päris üheselt selge, kas kirjeldatud erinevusel on mingit reaalset mõju lapse tervisele. Näiteks tõestati nimetatud seost (s.o. varem lisatoitu saanud lastel on rohkem rauda) ühes Islandi uuringus. Kuid samas tõdeti, et ohtlikult madalat (aneemilist) rauapuudust esines siiski mõlemas grupis sama tõenäoliselt. Teise, Saksamaal tehtud uuringu kohaselt oli juba 10. elukuuks beebide rauatase ühtlustunud, sõltumata lisatoiduga alustamise ajast. Sarnast tulemust näitas varasem USAs tehtud katse rpa lastega.

Tsink. Tsingi kohta on avaldatud märksa vähem eksperimente, kuid laias laastus paistab pilt sarnane. Tsingi sisaldus ja kättesaadavus rinnapiimas hakkab kiiresti vähenema juba mõni nädal pärast sünnitust ning hinnanguliselt 7. elukuuks ei piisa enam rinnapiimast, et katta lapse tsingivajadus. Sestap tuleks lapsele aegsasti pakkuda kas tsingiga rikastatud beebitoite või liha, mida peetakse üheks parimaks tsingi- (ja muidugi ka raua)allikaks. Samas jääb ka siin võimalus, et aja jooksul laste tsingivarud ühtlustuvad sõltumata lisatsingiga alustamise ajast, ning viivitamine ei pruugi põhjustada mingit püsivat tervisekahjustust.

Niisiis tundub, et lisatoiduga ootamine 6. elukuuni ei pruugi lapsele kahjulik olla. Kuid kindlam oleks siiski alustada natuke varem, et olla kindel, et lapsel ei kujune puudust energiast või toitainetest nagu raud või tsink.

Kuidas on lood lisatoidu ja allergiatega?

Veel paarkümmend aastat tagasi kehtinud “talupojatarkuse” kohaselt võis liiga varajane lisatoiduga alustamine suurendada allergiate kujunemise riski. Kaasaegsed teadusuuringud aga näitavad, et lugu võib olla hoopis vastupidine: varane kokkupuude erinevate toitudega pigem vähendab allergia kujunemise tõenäosust, ja seda isegi eelsoodumusega laste puhul. Kusjuures “varase kokkupuute” all peetakse silmas juba 3.-5. elukuud.

Ka siin võime rõõmustada, et teadlased on võtnud vaevaks korraldada neid parimat sorti, randomiseeritud kontrollitud eksperimente. See tähendab, et lapsed on juhuslikkuse alusel jaotatud kahte rühma, kellest ühed saavad potensiaalselt allergeenset lisatoitu varakult (3.-4. elukuul) ja teised saavad seda hiljem või üldse mitte. Mõne aja möödudes võrreldakse, kas neil tekib selle aine suhtes immuunvastus.

Nii on tõestatud, et hilisem allergia tekkimise tõenäosus on väiksem, kui lapsed on nende toitudega õige varakult ja regulaarselt kokku puutunud. Selliseid tulemusi võib leida näiteks maapähklite, nisu ja (eriti) muna kohta. Tõsi, uuringute metodoloogiad on väga erinevad (mida täpselt lugeda “allergiaks”?) ning vähemalt üks uuring viitab sellele, et ka selles küsimuses võivad leitud erinevused aastate jooksul kaduda. Samas on kõnekas, et otsingutel ei jäänud mulle silma mitte ükski eksperiment, mille tulemused näitaksid vastupidist – et liiga varajane kokkupuude võiks allergia teket soodustada.

Seega tundub, et ka allergiate vältimise seisukohast on lapsel kasulik tutvuda erinevate toitudega juba 4. elukuu paiku.

Alustada võib julgelt enne 6. kuud

Tegelikult ongi paljud teadlased ja arstid seda meelt, et õige aeg lisatoiduga alustamiseks on 4.-5. elukuu vahel. Nagu eelpool selgitasin, siis WHO on oma globaalses soovituses tõmmanud punase joone just 6. kuu juurde, lähtudes arengumaade oludest. Kui lapsele pole võimalik pakkuda täisväärtuslikku lisatoitu või toit võib saastuda haigustekitajatega, on kindlasti parem toita imikut võimalikult kaua ainult rinnapiimaga.

Kui need riskid on maandatud, võib aga 4.-5. elukuu olla lisatoiduga alustamiseks optimaalne aeg. Nii saab kindlasti kaetud lapse toitainevajadus ja võib väheneda allergiate kujunemise risk.

Selle postituse ämmaemandad:
Teadusartiklid:

Ema isiklik ruum

ClangulaLisa kommentaar

Iga inimene elab omas “mullis”. Tähendab, inimese ümber on mõtteline mull, mida ta tajub oma isikliku ruumina. Võõra inimese sisenemine sellesse ruumi tekitab ebamugavust ja ärevust ning vastupidi – mulli jagamine lähedase inimesega kutsub esile rõõmutunnet.

Mulli suurus ja läbitavus on muidugi individuaalne. Isegi kauaaegse sõbra kallistamine võib mõne inimese jaoks jääda lõpuni ebamugavaks, rääkimata oma privaatruumi jagamisest võhivõõrastega. Teised embavad sundimatult juba esmakordsel kohtumisel ega pane tähelegi, kui nende kõrvale pargipingile istub keegi tundmatu.

Lapse tulek muudab pöördumatult inimese mullitaju. Naise jaoks algab see muutus juba rasedusega ning jätkub sünnituse ja imetamisega. Laps kaaperdab ema isikliku ruumi igas võimalikus mõttes. Ema peab õppima oma mulli jagama nii heas kui halvas – “luba küsimata” kallistamine, juuste kiskumine, näpistamine ja musitamine muutuvad argielu lahutamatuks osaks. Rääkimata imetamisest, kus ema ja laps moodustavad tõelise ühismulli.

Ema võib sealjuures avastada, et oma mulli väljaüürimine võib tegelikult olla päris meeldiv. Siiski jäävad suuremullilisele emale ka mõned võimalused oma piiride kehtestamiseks. Näiteks beebiga voodi jagamine on mõne ema jaoks algusest peale välistatud, kuna tema mullitaju lihtsalt ei võimalda sel moel uinuda. Teised vanemad jagavad meeleldi oma sängi ka koolieelikuga. Osad emad soovivad imetamise lõpetada, kui laps “hakkab särki kiskuma”, kuna nad tajuvad seda oma privaatsuse rikkumisena. Teised imetavad rõõmuga ka last, kes on juba piisavalt vana, et rinda otsesõnu küsida.

Mida vanemaks saab laps, seda rohkem võimalusi tekib emal oma mulli tagasi võitmiseks. Ideaalis võiks see toimuda sünkroonselt lapse vajadusega omeaenda mulli laiendada. Laps õpib aina rohkem oma keha valdama ning füüsiline lähedus emaga muutub psühholoogiliseks. Aina vähemaks jääb näpistamist, juustest sikutamist ja emme peale oksendamist. Paraku-paraku, koomale tõmbub ka nunnutamine.

Rinnapiim vs rinnapiimaasendaja

ClangulaLisa kommentaar

Vaata ka hilisemaid postitusi “3 asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest” ja “Liiga vähe piima“

Rinnapiim on imeline! See vastab täiuslikult lapse vajadustele, võimaldades pisikesel organismil kasvada ja areneda. Samas ei tähenda see veel, et kõik muud toiduallikad oleksid ilmselgelt kehvemad. Teaduslikust seisukohast ei saa tegelikult väita, et rinnapiima asemel rpa-ga toitmine mõjutaks lapse tervist mingil moel negatiivselt.

Rinnapiima (rp) sobivus lapse jaoks on küll imeline, ent sugugi mitte müstiline. On ju arusaadav, et evolutsiooni käigus on igal imetajal kujunenud toitevedelik, mis sobib just tema järglastele. Läbi põlvkondade on ellu jäänud ja siginud need järglased, kelle emade piim oli kõige toitvam. Nii vastabki rinnapiima biokeemiline koostis üks-üheselt lapse vajadustele. Näiteks on naise rinnapiima koostis erinev poegade ja tütarde jaoks, muutudes koos lapse vanuse ja isegi tervisliku seisundiga. See pole seletamatu maagia, vaid igati (bio)loogiline asjade käik.

Kui rinnapiim on lapsele nii täiuslik, siis miks ometi kõik naised ei imeta? Eesti kolmekuustest imikutest on rinnapiimalapsed ainult 65%. Seda on siiski rohkem kui näiteks USA-s, kus vastav näitaja on 47%. Ja olukord on lausa suurepärane, võrreldes Mexico City äärelinnaga, kus neljakuustest imikutest vaid 2% on ainult rinnapiimatoidul.

Imetamine võib olla väga keeruline mitmetel põhjustel (vt ka Imetamise hind). Arengumaades (aga mitte ainult) võib põhjusteks pidada lakkamatut stressi, vaesust ja terviseprobleeme. Naistel puudub ligipääs elementaarsele arstiabile ja adekvaatsele informatsioonile. Imetamist ei pruugi toetada kogukond või seal levivad väärarusaamad. Isegi USAs takerdub imetamine tihtipeale teadmatuse ja ühiskondlike hoiakute taha. Lisaks peavad noored emad juba kolmekuuse beebi kõrvalt täiskohaga tööle naasma, sest puudub tasustatud emapuhkus. Igas ühiskonnas on alati ka teatud hulk naisi, kes ei saa imetada meditsiinilistel põhjustel (vt ka Liiga vähe piima).

Kõigest sellest järeldub, et rinnapiima pakkumine ei ole naisele alati jõukohane või üleüldse võimalik. Paljud naised seisavad silmitsi olukorraga, kus nad peavad valima näljase lapse ja mingisuguse lisatoidu vahel. Õige valik on ilmselge.

Muidugi ei ole tegemist 21. sajandi probleemiga – need naised on alati olemas olnud. Imikutele on kõiksugu piimaasendajaid leiutatud nii vana-Kreekas kui ka ENSV-s. Selleks on kõlvanud küll lehmapiim, küll riisitumm, vana-Kreeka puhul isegi vein. Küllap kasvasid nendestki lastest täitsa normaalsed täiskasvanud. Tänapäeva naised võiksid siiski rõõmustada, et teadus on jõudnud rinnapiimaasendajani (rpa), mis on tõepoolest etem kui vein ja riis.

Aga kas tänapäevane rpa ikka on täisväärtuslik, võrreldes rinnapiimaga? Siinkohal jõuame lõpuks loodusteaduste pärusmaale. Peatselt tutvustan, mida näitavad teaduslikud andmed rpa kohta. Enne aga olgu öeldud, et “rpa vs rpa” uuringute puhul tuleb alati meeles pidada üht olulist metodoloogilist takistust.

Probleem on selles, et inimese tervist uurides on praktiliselt võimatu rakendada randomiseeritud kontrollitud uuringuid. Me ei saa moodustada kahte rühma emadest ja beebidest, kus rühmade ainsaks erinevuseks oleks nende toitmisviis. See tähendaks, et peaksime sünnitusmajas juhuslikkuse alusel määrama osad lapsed rinnapiimatoidule ning teised rpa-le. Kuid kuna tegemist on ema jaoks väga isikliku otsusega, siis pole sellist katset põhimõtteliselt võimalik teha.

Seega jääb meil üle ainult üks võimalus – vaatlusandmed. Võtame lapsed “päris elust” ja lihtsalt uurime neid. Ja nii on selgunud, et rinnapiimalapsed ja pudelilapsed (s.t. lapsed, kes saavad rp asemel rpa-d) erinevad tõepoolest mitmes mõttes – näiteks on nad keskmiselt erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga. Kui siis leitaksegi mingi erinevus nende tervisenäitajates, näiteks et pudelilaste seas on mõni haigus rohkem levinud, ei saa sellest veel järeldada, miks see nii on! Tegemist võib olla korrelatiivse, kuid mitte tingimata põhjusliku seosega. Jõuan selle probleemi juurde hiljem tagasi (müüt nr 3).

Nüüd jõuamegi konkreetsete müütideni, mis rp vs rpa debatis ikka ja jälle esile kerkivad. Piirdun siinkohal vaid nendega, mis puudutavad otseselt lapse tervist.

Müüt nr 1: “Rinnapiimas on üle 200 erineva komponendi, aga rpa-s ainult mõnikümmend. Seega rp on kindlasti tervislikum.”

Minu vastus: Need arvud on iseenesest õiged, kuid järeldus vildakas. Vaadata tuleks ikka komponentide mõju lapse tervisele, mitte pelgalt arvu. Mõned rinnapiima koostisosad sattuvad sinna ka lihtsalt paratamatult, ilma et lapsel oleks neist mingit kasu, näiteks laktotsüüdid (s.t. rakud, millest piimanäärmed koosnevad). Sõnastagem seega täpsemalt:

Müüt nr 2: “Rinnapiim on väga keerulise biokeemilise koostisega. Rinnapiimaasendajad ei suuda seda täpselt matkida. Seega on rinnapiima toiteväärtus kõrgem.”

Minu vastus: Jällegi on eeldused õiged, kuid järeldus vaieldav. On tõsi, et rinnapiima täpset koostis pole võimalik sünteetiliselt jäljendada (kasvõi seetõttu, et rinnapiima koostis on ajas muutlik). Kuid toitumise biokeemia alused ei ole tänapäeval mingi müsteerium – juba põhikooli bioloogiast on ju teada, mida normaalne toit peab laias laastus sisaldama. Inimese toit koosneb mikro- ja makrotoitainetest: valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid ja mineraalained. Neid tuleb tarbida õiges koguses ja vahekorras. Kaasaegse teaduse jaoks ei ole eriti keeruline välja selgitada nende ainete keskmine sisaldus rinnapiimas, ning luua seejärel vedelik, mis sisaldaks neid samal määral. Täpselt seda rpa endast kujutabki.

Pole mingit alust arvata, et eelsoodumusteta laps võiks kannatada kroonilise toitainete puuduse all vaid seetõttu, et tema toiduks on rpa. Kui rpa beebidel jääks puudu mingist olulisest toitainest, siis peaks see väljenduma väga selgelt näiteks kasvukiiruse pidurdumises. Seda oleks lihtne tõestada elementaarsete uuringuga – kas pudelilaste kaaluiive on keskmiselt aeglasem kui rinnapiimalastel? Selliseid uuringuid on hulganisti tehtud ning selgub, et olukord on täpselt vastupidine – rpa-d peetakse üheks riskiteguriks hoopis beebide ülekaalu tekkimisel. Juba see näitab, et rpa ei saa olla hüppeliselt kehvema toiteväärtusega kui rinnapiim.

Natuke keerulisem on lugu rinnapiima nende komponentidega, mis ei ole toitained, vaid näiteks antikehad või bakterid. Rinnapiima bioaktiivetest osadest ja immuunsüsteemist räägib müüt nr 4.

Müüt nr 3: “Rpa-d saavad lapsed on sagedamini haiged kui rinnapiimalapsed.”

Minu vastus: See müüt on ilmselt alguse saanud WHO / UNICEFi ühiskampaaniast “Rinnapiim on lapsele parim!”. Kampaania loetleb kümneid terviseprobleeme, mis justkui “sõltuvad” beebi toitmisviisist: hingamisteede haigustest ja astmast kuni diabeedi ja hällisurmani. On leitud, et neid esineb rinnapiimalastel vähem – järelikult rinnapiim kaitseb nende eest! Right?

Wrong. Selline loogika ei kannata kriitikat. Lähemal vaatlusel selgub, et praktiliselt ühegi haiguse puhul ei ole tõestatud põhjuslikku seost. Rinnapiimalapsed on tervemad mitte seetõttu, et nad saavad rinnapiima, vaid seetõttu, et nad kasvavad keskmiselt paremates oludes. Imetamist harrastavad eelkõige jõukamad, haritumad, tervemad ja tugevama kogukondliku toega naised; seda nii Euroopas, USAs kui ka globaalselt. On täiesti loogiline, et sellistes oludes sirguvad tugevama tervisega lapsed, ning sel pole midagi pistmist rinnapiimaga. See aspekt on muide ka UNICEFi raportis selgelt välja toodud, kuid kipub rahvasuus väga kergelt kaotsi minema.

Rinnapiima osas torkab siiski silma üks erandlik beebide rühm: enneaegsed lapsed. Tegemist on eriti haavatavate organismidega, sest nende elundid ei ole sünnihetkel veel täielikult välja arenenud. Leidub kaalukaid tõendeid, et rinnapiim aitab neil vältida teatud haiguseid ja paneb nad kiiremini kosuma. Siinkohal võib uskuda põhjuslikku seost, sest lisaks elulistele vaatlustele on ära kirjeldatud ka toimemehhanism – on teada, kuidas ja millised rinnapiima komponendid rakubioloogia tasandil reaalselt toimivad. Seega võime uskuda, et rinnapiim kaitseb tõepoolest näiteks sellise jubeda soolehaiguse vastu nagu nekrotiseeriv enterokoliit.

Müüt nr 4: “Rinnapiim tugevdab lapse immuunsüsteemi, sest see sisaldab ema antikehasid.”

Minu vastus: Selle väitega võiks isegi osaliselt nõus olla. Kahtlemata sisaldab rinnapiim lisaks toitainetele (müüt nr 2) ka hulgaliselt mitte-toitaineid, mida seostatakse lapse immuunsüsteemiga. Ka parimad rpa-d ei suuda matkida kõiki neid baktereid, tüvirakke, antikehasid ja muid bioaktiivseid komponente. Rakubioloogilised uuringud on näidanud, et mõned nendest tegelastest võivad eraldivõetuna mõjutada lapse immuunsüsteemi positiivses suunas. Näiteks soolestikku elama asuvad bifidobakterid võivad pakkuda kaitset allergiate eest ja teatud ensüümid (lüsosüümid) hävitada haigustekitajaid. Seda vähemalt laboritingimustes.

Paraku sellega head uudised piirduvad. Sest õnneks või kahjuks ei kasva lapsed laboritingimustes. Kas nende bioaktiivsete komponentide potensiaalne mõju päris elus mingit rolli mängib, on pehmelt öeldes kaheldav. Antikehade jmt sissesöötmine ei anna mingit garantiid lapse immuunsüsteemi kohta, sest mängu tulevad loendamatud keskkonnategurid. Näiteks allergiateemalistes uuringutes kahaneb toitmisviisi (rp vs rpa) mõju sageli olematuks, kui arvesse võetakse pärilikkust ja (taaskord) perekonna sotsiaalmajanduslikku tausta.

Omaette küsimus on see, kuidas üldse hinnata immuunsüsteemi kvaliteeti. Tegemist on äärmiselt kompleksse mehhanismiga, mida pole võimalik mõõta skaalal “hea-halb”. Sestap on ka jabur väita, et mingite üksikute tegevustega on võimalik immuunsüsteemi üleüldiselt “tugevdada”. (Soovitan siinkohal tuttava proviisori blogipostitust sel teemal.) Me saame küll mõõta (või tõsta) näiteks antikehade või muude immuunsüsteemi komponentide taset. Kuid ükski neist ei anna meile täit pilti immuunsüsteemi “tugevuse” kohta. Ammugi pole immuunsüsteem nagu auster, mis soodsates oludes kasvab lõpmatult suuremaks ja tugevamaks.

Seetõttu tuleks pigem rääkida lihtsalt normaalsest, toimivast immuunsüsteemist. Kui immuunsüsteem on võimeline last haiguste eest kaitsma, siis ongi hästi. Ja selle saavutamine on täiesti võimalik ka ilma rinnapiimata. Meil on õnn elada sellises maailma piirkonnas, kus selleks ei pea isegi midagi erilist tegema. Meie beebid puutuvad kokku erinevate bakteritega, nad ei kannata alatoitumuse käes ning neile on kättesaadav kaasaegne arstiabi. Eriti õnnelikud neist juhtuvad kasvama majanduslikult kindlustatud ja haritud peredes (mõlemaid tegureid seostatakse lapse tervisenäitajatega) ega saa sündides kaasa mõnd geneetilist haigust. Rinnapiimast saadav “lisakasu” immuunsüsteemile on sellise lapse puhul kaduvväike – väga suure tõenäosusega kasvab temast terve inimene, sõltumata sellest, mida ta beebina sööb. Teisisõnu, rinnapiim võib kaasa aidata normaalse immuunsüsteemi kujunemisele, kuid ei ole selle jaoks hädavajalik.

Seda väidet toetavad ka uuringud, kus võrreldakse sama pere lapsi, keda on toidetud eri viisidel (rp vs rpa). Kui rinnapiim mõjutaks üheselt lapse immuunsüsteemi, siis peaksid ju rinnapiimal kasvanud lapsed olema märksa tervemad kui nende õed-vennad, kes on saanud rpa-d. Kuid andmed seda ei toeta. Ühes põhjalikumas USA uuringus võrreldi selliste laste tervisenäitajaid 11 erineva mõõdiku abil, sealhulgas astma kujunemise tõenäosus. Leiti, et sama pere lastel on sarnased tulemused, sõltumata sellest, kas nad said beebina rp-d või rpa-d. See tõestab veelkord, et perekondlik taust ja keskkonnategurid on olulisemad kui beebi toitmisviis.

Globaalses kontekstis seisnebki rinnapiima “kaitsev mõju” haiguste vastu selles, et imetades saab puhverdada keskkonnast tulenevaid ohte. Nendeks võib olla ebahügieeniline ümbrus, epideemiapuhang või elementaarse arstiabi puudumine. Kui rinnapiima alternatiiviks on näiteks joogikõlbmatu vesi või sellest valmistatud rpa, siis tõepoolest tuleks eelistada rinnapiima. Samuti avaldub rinnapiima positiivne mõju immuunsüsteemile juhul, kui organism on tugevalt nõrgestatud. Ja veelkord – ma ei räägi siin nohust, vaid näiteks geneetilisest eelsoodumusest või enneaegsest sünnist. Heaoluühiskonnas kasvava, üldiselt terve lapse puhul pole immuunsüsteemi seisukohast vahet, kas tema toiduks on rp või rpa.

Kokkuvõtteks…

… tuleb tõdeda, et rinnapiimaasendajatel pole häda midagi. Meil puuduvad teaduslikud tõendid, et rpa peal kasvavate laste elukvaliteet oleks märkimisväärselt kehvem ainult seetõttu, et nad ei saa rinnapiima. Lapse tervist mõjutavaid tegureid on lihtsalt nii palju, et puhtalt toiduallika mõju kahaneb üldjuhul olematuks.

Ma kordan: rinnapiim on imeline. Kui imetamine sujub justkui iseenesest ja probleemideta – suurepärane! Ka esimeste murede tekkides ei maksa liiga kergesti alla anda, sest kahtlemata on lapsele rinnapiima pakkumine tore eesmärk, mille nimel tasub pingutada. On äärmiselt kahetsusväärne, kui imetamine jääb ema teadmatuse või ebakindluse taha.

Kui aga rinnapiima pakkumine on juba eos võimatu või eeldab emalt üliinimlikke pingutusi, siis rpa võib olla ainuõige lahendus. Ükski ema ei peaks ennast sealjuures tundma halvasti väärarusaama tõttu, nagu oleks rpa pakkumine lapse tervisele kahjulik.

Selle postituse ämmaemandad:
Teadusartiklid: