Rubriik: bioloogia

Loomulik sünnitus, loomulik imetamine?

ClangulaLisa kommentaar

Sünnituseks valmistudes ja imetamist õppides sattuvad naise teele varem või hiljem loosungid nagu “loomulik sünnitus” või “loomulik imetamine”. Sinna juurde käivad selgitused: sünnitus / imetamine on maailma kõige loomulikum asi! Naise keha on loodud sünnitama / imetama! Kõik naised suudavad sünnitada / imetada! Paraku peab naine ise tulema selle peale, et kui miski on “loomulik”, siis ei tähenda see veel “lihtne” või “iseenesestmõistetav”, veel vähem “ohutu”.

Bioloogil aga ei tohiks olla erilisi illusioone selles osas, mida tähendab “loomulik” või “looduslik”. See võib tähendada küll “kaunis”, “harmooniline” või “tähendusrikas”, kuid täpselt samavõrra ka “julm”, “halastamatu” või “kompleksne”.

Positiivsetel seostel ja isiklikul kogemusel on kahtlemata oma roll “loodusliku” mõistmisel. Kuid hädavajalikud on ka mõned faktiteadmised ja tunnetus, et loodus võib olla julm. Teisisõnu, see on kohutav traagika, kui inimesed ei käi enam metsas seenel, kuid veel traagilisem on see, kui nad teevad kärbseseenesousti ja surevad ära. Sest nad on veendunud, et kõik looduslik on nunnu ja ohutu.

Tulles tagasi imetamise juurde, siis väike vahekokkuvõte minu siseheitlusest. Kampaanialoosungid ja paraku ka instinktid ütlesid mulle, et imetamine on “loomulik” tähenduses “iseenesestmõistetav” ja “lihtne”. Aga kogemuste kaudu olin õppinud, et on hoopis “loomulik” tähenduses “halastamatu” ja “kompleksne” (vt postitus “3 asja, mida õppisin…“). Kuidas siis üks segaduses bioloog peaks oma igapäevaeluga edasi minema?

Kui oma sisetunne veab alt, aga küsimus vajab vastuseid, siis pöördun teaduse poole (vt postitus Kuidas mõtelda). Mida näitavad andmed? Järgnevalt paar fakti imetamise ja sünnitamise kohta:

  • Esimesed kuus elukuud loetakse imikueaks ehk lapse põhitoit võiks olla piim. Aga 3-kuuselt on täielikul rinnapiimatoidul ainult 65% ja 6 kuu vanuselt 24% beebidest (2018. a Eesti).
  • Sajanditaguses Suurbritannias suri iga 200. naine sünnituse tagajärjel. (Illustreerimiseks olgu öeldud, et kui see proportsioon kehtiks ka praegu, sureks Eestis igal aastal ligi 70 sünnitavat naist.)

Kuskil on mingi konks! Sest nende teadmiste valguses on üsna raske edasi uskuda, et imetamine on loomulik tähenduses “lihtne” ja “iseenesestmõistetav”. Kui see tõesti nii lihtne on, siis miks nii vähesed seda teevad? Samamoodi on raske pidada sünnitamist “kauniks” või “harmooniliseks”, kui ilma kaasaegse meditsiinita on 1 võimalus 200-st, et ma selle käigus ära suren.

Ja nüüd rakendusteaduste etteaste. Kuna imetamine võib vahel olla väga keeruline, siis on olemas rinnapiimaasendajad, mis on lapse jaoks igati täisväärtuslikud (vt postitus RP vs RPA). Ja kuna sünnitamine võib olla väga valus, siis on olemas valu vaigistavad meetodid. Rääkimata keisrilõikest ja muudest elupäästvatest lahendustest. Loomulikult ei maksa alahinnata ka vaimujõudu valuga (nagu üldse eluraskustega) toimetulekul, kuid kui sellest ei piisa, tuleb usaldada meditsiini.

2012. aastaks muide oli Suurbritannias sünnituse tagajärjel suremise tõenäosus langenud ühele 10 000-st. Eestis on sünnitusel suremine tänapäeval äärmiselt haruldane (0 kuni 1 juhtumit aastas). Sünnitus on sajandi jooksul muutunud märksa turvalisemaks. Minu meelest tuleks sellele arengule kõvasti aplodeerida ja kiituslaulu laulda, mitte kurvastada, et sünnitamine on kaasajal kuidagi vähem “loomulik”.

Ometi tundus ka mulle, et imetamine kui “loomulik” tegevus peaks ju olema “lihtne” ning tõrkusin kasutamast kaasaegseid lahendusi (rpa) oma probleemidele. Järeldan, et raseda / sünnitava / imetava naisena on minu vastuvõtlikkus kampaaniate ja loosungite suhtes olnud tavapärasest suurem. Ma uskusin pimesi ja viimse veretilgani positiivset narratiivi “loodusliku” kohta. Kuniks see läks karjuvasse vastuolusse minu isikliku kogemuse ja seejärel ka faktiteadmistega.

Kummalisel kombel olin sealjuures rasedana ja isegi sünnitavana ikkagi suhteliselt adekvaatne, võrreldes päevadega, mis järgnesid vahetult sünnitusele. Huvitav, kuhu kadus minu kriitiline mõtlemine ja analüüsivõime? Hormoonid? Vastutuskoorem? Magamatus? Teadmatus?

Soovin lõpetada selle postituse oma fiktiivse kampaaniaga kartulikasvatamisest. Kas kõlab veenvalt ja loogiliselt?

“Kõik maale kartulit kasvatama! Ise maas kasvav kartul on loomulik, palju loomulikum kui poekartul! Kõik inimesed suudavad ise oma kartuleid kasvatada! Kartulikasvatamine on nii lihtne! Kunagi olid ajad, kui kõik inimesed kasvatasid ise oma kartuleid – järelikult peaks seda ka nüüd tegema! Kui sul tekib kartulikasvatamisel probleeme, siis pöördu kartulinõustajate* poole!”

(Haahaa, minu ema selle kampaaniaga küll kaasa ei läheks ja samuti mitte tema lapsed, kes veetsid vanasti pool suve kartulipõldu rohides.)

* Disclaimer: igaks juhuks seletan lahti, et mul on sügav austus ja tänutunne imetamisnõustajate ja ämmaemandate suhtes. Ilma nendeta oleksin võib-olla depressioonis või surnud. Tahan lihtsalt rõhutada, et paljude naiste jaoks on sünnitamine või imetamine raske või lausa võimatu. Ja siis võib märksõna “loomulik” olla äärmiselt eksitav.

Selle postituse ämmaemandad:
  • Eesti statistika imetamise ja sünnitusel suremise kohta
  • UK statistika
  • raamat “Ja sünnib inimene” (Gudrun Abascal, tema muide inimeste ämmaemand ka, mitte ainult blogipostituste)
  • hea kolleeg, kes osales hüpnosünnituse kursusel
  • arvukad reklaamplakatid sünnitusmaja tabloodel

Inimene on sotsiaalne loom

ClangulaLisa kommentaar

Lapsevanemaks saamine muudab päevselgeks bioloogilise tõsiasja, et inimene on sotsiaalne loom. Iga naine teab, et sünnitus on nii emotsionaalselt kui füüsiliselt väga raske protsess. Bioloog lisaks, et inimesel ongi loomariigi kõige komplitseeritum sünnitus. Selle evolutsioonilised tagamaad väärivad ilmselt omaette postitust, aga bioloogide seas levinud tavateadmine on see, et põhjuseks on bipedaalsuse ja suure ajumahu kombinatsioon.

Inimese sünnituse õnnestumise võtmeks on seega teiste inimeste abi. Võib ehk isegi öelda, et inimene ei ole võimeline üksinda sünnitama (kindlasti on erandjuhtumeid, näiteks Vargamäe Krõõt). Mõnevõrra vähem ilmne on aga see, et reproduktiivtsükli järgmised peatükid – imetamine ja lapse kasvatamine – on samuti mõeldud sotsiaalseks, mitte individuaalseks ettevõtmiseks.

Enne lapsevanemaks saamist seostus mõiste “kogukond” ikka mingil määral mõistega “öko”, isegi minu jaoks, kes ma olen suurepäraselt kursis sõna “ökoloogia” teadusliku tähendusega. Ja kui see kogukonnast rääkija on veel sealjuures lapsevanem, siis järelikult “ökoemme”.

Nüüd aga tundub, et ümbritsevate inimestega kontakti otsimine on midagi palju sügavamat kui ühe kitsa ühiskonnagrupi nunnu meelelahutus. Sünnituse, imetamise ja laste kasvatamise käigus abi ja toe otsimine on inimese ürgne instinkt. Kui seda instinkti ei saa järgida, sest näiteks perekonnas on suhted halvad või ühiskonnas valitsevad mingid eelarvamused (nt üksikvanemate osas?), siis võib see märkimisväärselt pärssida nende tegevuste edukust.

Ja samasugune instinkt on ehk ka mittesünnitajatel, mitteimetajatel ja lastetutel inimestel neile see abikäsi ulatada (arvestades muidugi, et see ei kahjustaks nende enda šansse oma geneetilist materjali edasi kanda, lisaks halastamatu vanakooli evolutsioonibioloog). Sest inimene on sotsiaalne loom ja oma evolutsioonilise tausta tõttu teistele inimestele orienteeritud.

Siinkohal on vist jälle väike eelis naistel, kellel on füüsiliselt rohkem võimalusi reproduktiivtsüklis osalemiseks (vt postitus Tajude spekter). Võimalik, et seetõttu tajuvad nad ka suhtlemise vajadust mõnevõrra teravamalt kui mehed…?

Selle postituse ämmaemandad:

Koerte külge magnetiseeritud lapsed

ClangulaLisa kommentaar

Kuna meie sünnitus toimus 10 päeva oodatust hiljem, siis jäi mul sinna vahele üksjagu vaba aega. Panin näiteks kokku oma 1000-tükise pusle. Jõudsin muuhulgas mõtiskleda ka selle üle, kuidas oma tulevast last suhestada meie kalli koeraga.

Jõudsin järeldusele, et mina ei soovi oma last koera külge magnetiseerida. Teate küll olukorda, kus laps näeb misiganes olukorras misiganes koera ja kohe on tal vastupandamatu soov seda koera katsuma ja nunnutama minna? Aga mis siis, kui koeral ei ole parasjagu huvi olla nunnutatud? Laps ei oska ju sellest aru saada, isegi täiskasvanud alati ei oska.

Ühesõnaga, minu peas on arusaam, et ma ei taha lapse ja koera vahelist kontakti üldse julgustada, enne kui lapsest on saanud mõistuslik olend. Koer on nagu kamin või käärid – need on asjad, mida laps ei tohi omal algatusel näppima minna. Kui mingit kontakti lubada, siis ainult koera poolt algatatut, sest – päris ausalt – temal on ju rohkem mõistust kui beebil.

Ilmselt aitas selle strateegia omaksvõtule üksjagu kaasa tõsisasi, et mu koeral on toiduagressiooni probleem ja olen isiklikult tema hammustuste tõttu kaks korda elu jooksul EMOs käinud (õnneks keegi teine ei ole). Ma armastan oma koera sellegipoolest piiritult, kuid ma annan endale aru, et tegemist ei ole karvase mänguasja, vaid reaalse kiskjaga.

Ühtlasi olen isegi tänulik, et mul just selline koer on. Sest kui ma ei teaks, et koer on kiskja, ja magnetiseeriksin heast tahtest oma lapse juba varakult koerte külge, siis kurat teab, millal ta selle päris kiskja otsa võiks kord sattuda.

Selle postituse ämmaemand:

Appi äkki see blogi on juba olemas!

ClangulaLisa kommentaar

Vahetult enne selle blogi ilmaletulekut tabas mind tõeline kriis. Sõbranna nimelt pistis mulle pihku ühe raamatu, kus noored emad jagasid oma mõttekilde ja kogemusi elust ja emadusest. Koheselt tabas mind ebakindluse ja nördimuse laine oma veel sündimata blogi kohta, mis kulges umbes nii:

Appi, keegi teine kirjutab veel oma emadusest!! siis on ju kõik juba öeldud! no okei, ta ei ole bioloog… aga mul on mitmeid sõbrannasid kes on noored emad ja bioloogid raudselt neil KÕIGIL on blogid kus nad kirjutavad TÄPSELT samu asju mis mina! seega oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU, sest raudselt on selline blogi juba olemas!! või äkki on risti vastupidi et minu kirjutised on lihtsalt nii isiklikud ja imelikud et mitte keegi ei saa neist midagi aru ja ka sel juhul oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU!

Jess! Hurraa! Palju õnne! Üheainsa mõttekäiguga olin ma elegantselt katnud kõik kolm isiklikku tabu, millest just see blogi pidi mul aitama vabaneda 😀

Sõbranna juurest koju sõites sain sellest õnneks aru ja tundus siiski, et äkki ma ikka tohin ka midagi oma mõtetest jagada. Olgugi et teised inimesed oskavad ka mõelda!

Siinkohal väärib ehk ka mainimist, et viimase 7 aasta jooksul olen ma teatud regulaarsusega jälginud ainult ühte (aga see-eest väga head) blogi. Ma ei ole elu sees lugenud mitte ühtegi teist emadusele pühendatud blogi ja kahjuks ei ole mul hetkel mahti seda ka praegu teha. Aga ilmselt hakkavad nüüdsest rohkem minu huvi- ja tähelepanusfääri langema, mis oleks ju väga tore!

Selle postituse ämmaemandad:

Ema-lapse konflikt

ClangulaLisa kommentaar

Suur osa vanemaks olemise probleemidest ja miks see nii väsitav on, on see, et vanema ja lapse vahel toimub evolutsioonibioloogiast teada „ema-lapse konflikt“ (loomulikult kehtib ka isa kohta). Mõlemad püüavad maksimeerida oma ellujäämisvõimalusi, et kanda edasi oma geneetilist materjali, arvestamata sealjuures teise osapoolega. Teisisõnu, vanem peab pidevalt žongleerima kahe instinkti vahel – järglase eest hoolitsemine ja enda ellujäämine –, mis võivad olla üksteisega vastuolus.

Üldjuhul, kui peab valima, siis valib vanem esimese seni kuni suudab, kui aga väsib ohtlikult ära, siis järgib teist. Sama laieneb ka näiteks imetamise kohta, kui lapse vajadus / nõudmine toidu järgi on nii suur / jõuline, et ema peab seda rahuldama enda ellujäämisvõimaluste (nt une või puhkamise) arvelt.

Kui konflikt on minimaalne, siis öeldakse “hea vanem” või “hea laps”.

Selle postituse ämmaemand:

Tajude spekter

ClangulaLisa kommentaar

Emadus laiendab märkimisväärselt naise tajude spektrit. Enne olid kategooriad „seks“ ja „mitte-seks“, nüüd on nendele lisaks veel „sünnitamine“ ja „imetamine“. „Sünnitamine“ on äärmuslikult intensiivse tunnetuse (einoh, olgem ausad, äärmusliku valu) kategooria, mis hõlmab samu elundeid kui „seks“, kuid (päris kindlasti mitte!) samu emotsioone. (Kui, siis ehk sünnimomendil, kuid sedagi vist mitte iga naise puhul ja iga kord.) „Imetamine“ ei seostu 100% samade elunditega, kuid on emotsionaalses plaanis sarnane „seksile“, sest tekib sarnane lähedus- ja ühtekuuluvustunne.

Kusjuures kõiki kategooriad ühendavad ka samad hormoonid (nt oksütotsiin), sest need kõik on osa inimese reproduktiivsest tsüklist, milles mehed saavad vahetult-füüsiliselt osaleda ainult läbi tegevuse „seks“. Ilmselt tulenevad ka naise emotsionaalse spektri üldised eripärad sellest bioloogilisest funktsioonist – naisel tekib läbi emaduse (eriti ehk imetamise, kuitahes üürikese) füüsiline kogemus lähedussuhtest, mis on meestele sama intensiivsel kujul kättesaadav ainult partnerlussuhte kaudu (vist?).

Veel üks sarnane omadus nende kolme kategooria vahel on see, et need on nö lainelised protsessid ja õnnestumise võtmeks on laineharjade tabamine ja kasutamine.