Rubriik: emapiim

Emaduse õppetunnid: neli uut mõttemustrit

ClangulaLisa kommentaar

Niisiis, eelmises postituses koondasin kokku oma emaduse suurimad väljakutsed (vt Kolm paradoksi). Eks probleemide kaardistamine (või teinekord ka lihtsalt hädaldamine) võib olla vältimatu esimene samm, et midagi saaks paraneda. Nüüd on aeg astuda edasi ning rääkida lahendustest.

Kuigi probleemid olid suuresti olmelised, siis lahenduste osas tahan rääkida eelkõige mõttemustritest. Sest just suhtumine määrab selle, mida me üldse probleemina tajume. Näiteks vihmasadu või tujukas laps võib olla probleem, aga võib olla ka ebaoluline detail või hoopis rõõmu allikas. Just see avastus on mind viimastel aastatel päästnud. Püüangi järgnevalt sõnadesse panna mõned päästvad mõtted, mis on selle keerulise eluperioodi minu jaoks märksa seeditavamaks muutnud.

Esimene õppetund: oleviku omaksvõtmine

Märkasin juba esimestel kuudel, et mu beebil ja koeral on üks huvitav ühine omadus (vt Õnne valem). Mul endal ei tundunud sellist imevõimet olevat ja see hakkas mind paeluma. Selleks on oskus elada olevikus.

Mina nimelt olen tõhus täiskasvanu ja oskan elada üheaegselt mitmes ajahetkes. Viibides näiliselt lapsega liivakasti ääres, on mu aju hõivatud hommikuste või hoopis järgmise nädala sündmustega. Pendeldan lakkamatult mineviku ja tuleviku vahel, sageli olevikku märkamata. See pole iseenesest halb oskus, vaid vastupidi – mineviku õppetundide ja tuleviku tõenäosustega arvestamine on küpsuse märk. Halb on aga see, kui enam teisiti ei oskagi. Küpsed üle ja lähed kõrbema.

Kui mõned ajarändurid armastavad minevikku, siis mina kaldun pigem tulevikku. Elu jooksul on mul kujunenud harjumus elada pidevas tulevikus, järgmise asja ootel (vt Kohalolu). Olen loomult kärsitu, mu rahutu meel on pidevalt ametis analüüsi ja hinnangutega. Näiteks vaatan oma toas ringi ja suudan näha ainult seda, mis võiks olla teisiti. Vaip on plekiline, peaks ära pesema… Diivan on kulunud, peaks uut otsima… Nende klotsidega pole ammu mängitud, peaks välja vahetama… Peaks, peaks, peaks. Ja nõnda märkamatult lisan aina uusi asju oma niigi ülepaisunud kohustuste nimekirja.

Tegelikult saab ka teisiti. Alustuseks võib teha oma ajarännakus kannapöörde ja meenutada minevikku. Mäletad, kuidas me selle vaiba Helsingi kaltsukast leidsime ja kuidas see meie uue tühja korteri särama lõi? Mäletad, kuidas sa alguses sellest tädi Tiia vanast diivanist keeldusid, kuid lõpuks sobis see siia nagu valatult? Igal asjal ja asjaolul on oma lugu ja põhjus, miks ta on just siin, just selline. Vahel tasub neid lugusid meenutada, et näha suuremat pilti ja mitte uppuda oma olmelistes peaks-ides. Kõik, mis mind ümbritseb, tundus ju kunagi see ihaldusväärne tulevik seal peaks-ide nimekirja lõpus. Võta siis hoog maha ja naudi vaadet.

Proovida võib ka üht lihtsat, kuid tõhusat harjutust. Asenda igas lauses sõna “peaks” sõnaga “tahaks” ja proovi lisada põhjendus. Tahaks vaiba ära pesta, sest mulle nii meeldib, kui kodu on puhas. Tahaks lastele uued klotsid otsida, sest see on nii lahe, kuidas nad iseseisvalt mängivad. Tahaks uue diivani osta… või tegelt äkki ei tahakski, see on täitsa äge diivan! Võluväel muutub kohustuste nimekiri soovide nimekirjaks, mis on hoopis lühem ja motiveerivam. See võib tunduda nagu aju lollitamine, kuid tegelikult on see väga põhimõtteline fookuse muutus. See paneb märkama vabadusi, mida ma pole ära andnud.

Ja viimaks, mõnikord ei ole üldse vaja nii palju juurelda, vaid lihtsalt stoilise rahuga vaadelda. Kasvõi vaiba mustrit ja plekke. Usaldada, et need plekid pole ohtlikud ega koledad – nad lihtsalt on. Kodus lastega on igav? Laste lollitamine ajab vihale? Nojah, siis on igav ja vihane. Inimestel on igasugu tundeid. Ega sellepärast ei pea veel närvi minema. (Ilmselt paistab välja, et minu tööriistakasti on lisandunud ka meditatsioon.)

Teine õppetund: kui tahad lõigata, hakka külvama

Emana tunnen sageli puudust oma vabast, segamatust ajast. Väikeste laste puhul, kes vajavad pidevat tähelepanu, tähendab see aega lastest eemal.

Alguses tundus mulle, et mul on mingi iseenesestmõistetav õigus sellisele ajale. Et inimesel on sünnipärane õigus vabale ajale ja minult on see ära võetud. Et maailm on mulle seda võlgu. Ja kui maailm oma võlga ära ei maksa, siis on minul omakorda õigus muutuda pahuraks ja kergesti ärrituvaks.

Aegamööda olen saanud selgeks, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua. Sest maailm pole mulle mitte midagi võlgu. Huvitav on mõtiskleda, kas õigus vabale ajale üldse ongi inimese baasvajadus või lihtsalt ühiskondlik norm. Kaldun arvama viimast, misjuhul tekiks ka võimalus sellest vajadusest mõningase meelekindluse abil lihtsalt loobuda. Kuid olgu, võtkem siinkohal vääramatuks eelduseks, et ma vajan vaba aega. See on minu isiklik eripära ja ma võtan selle omaks.

Minu puhul on vaba aega võimalik saada ainult siis, kui saan lapsed jätta teisele hooldajale, tavaliselt mehele. Häda on aga selles, et ka temal endal on enamasti tõsine puudus vabast ajast. Nii tekib nõiaring, kus kumbki ei saa võimaldada teisele vaba aega, sest vajab seda hoopis ise. Aga vastutus selle ringi katkestamise eest ei lasu maailmal, vaid meil endil. See käib nii: selleks, et saada vaba aega lastest eemal, pean ma ise esmalt investeerima veel rohkem aega lastega koos olemisele. See võimaldab mehel puhata ja nõnda loon ise eeldused oma soovide täitumiseks. Alles siis saan paluda mingeid vastuteeneid.

Nii saigi mulle selgeks, et ainus viis oma probleemi lahendada on joosta iseendast kiiremini. Selleks, et saaks pingutada vähem, tuleb esmalt pingutada rohkem. Maailmale ei saa esitada tellimusi: paluks vaba aega, paluks mulle seda, sellist või toda. Maailmale saab ainult pakkuda: siin on minu panus ja pingutus. Kui sellele järgnevad soovitud tulemused, siis aitäh. Ja kui ei järgne, siis on maailm vähemalt minu panuse võrra rikkam ja mina ise targem.

Mõnikord võib see kõik tõepoolest osutuda võimatuks ning ei jää üle muud, kui heita end universumi meelevalda ja loota imepärast kingitust. Kuid sellele ei tasu lootma jääda ning pole ka mõtet pettuda, kui nõudlikke tellimusi ei täideta.

Kolmas õppetund: iseendaks saamine

Emaduse sisse on lihtne ennast ära kaotada. Võrreldes senise eluga on olustik nii radikaalselt muutunud, et raske on iseennast selles ära tunda. Eriti teisel aastal hakkasin tajuma ebamugavust ja lausa identiteedikriisi. Varem olin end määratlenud oma kutsumuse ja eriala, hobide, sotsiaalse ringkonna ja igapäevaste valikute kaudu. Sellest kõigest oli nüüd alles jäänud õige vähe – tööl ma ei käinud, seltsielu ja hobid oli piiratud, nagu ka igapäevane valikuvabadus. Mis minust niimoodi alles jääb? Mille poolest ma üldse eristun mõnest teisest inimesest? Kes ma sellisena olen?

Võtsin siis iseennast luubi alla ja hakkasin sooritama vaatlusi. Võtkem näiteks: lastele riiete valimine. Tänu sõpradele-sugulastele saabus mulle üsna suurtes kogustes kasutatud riideid. Võtsin kõik tänulikult vastu. Kuid suur osa neist ei jõudnud lõpuks meie kappi, sest mul olid peal mingid alateadlikud filtrid. Näiteks praakisin koheselt välja kõiksugu logode, loosungite ja multikategelastega riided. Lisaks tõstsin kõrvale erkroosad ja/või sädelevad printsessirõivad. Ma ei kanna selliseid ka ise, kuna minu meelest need piiravad enesekuvandit ja kinnistavad stereotüüpe, millesse ma ei usu. Riided, mis mu valikust kõrvale jäid, kuid olid veel kantavad, pesin läbi, voltisin hoolega kokku ja viisin taaskasutusse.

Tähelepanelik vaatleja leidis siit päris mitu olulist vihjet oma vaatlusobjekti kohta. Paistab, et meil on tegemist inimesega, kellel on selged hoiakud soorollide ja tarbimisühiskonna suhtes. Lisaks paistab välja keskkonnateadlikkus ja võib-olla ka finantsiline arukus, sest ta tahab kõik esemed lõpuni ära kasutada. Sellise detektiivitööga hakkasin lõpuks märkama, et tegelikult ma olen ikka mina ise – muutunud on ainult olukorrad, kust see välja paistab. Välist peegeldust on vähem, kuid see ei pea tähendama identiteedikadu.

Omaette teema on veel see, et minu identiteet ei olegi mingi kivisse raiutud, kõrgemalt poolt tulnud kujund, millest ma pean kinni hoidma. See on hoopis midagi, mida ma ise saan luua ja sobivas suunas mudida. Nagu ütleb minu lemmikkoolitaja ühes oma netisaates, siis iseendaks saamine ei ole mitte arheoloogia, vaid arhitektuur. Muidugi on meil kõigil mingid sünnipärased eeldused, tugevused ja nõrkused. Nendega tuleks end esmalt kurssi viia ja seejärel neid vormida – midagi võimendada, midagi ohjata. Sellised teadlikud valikud ütlevad meie kohta palju rohkem kui mistahes kaasasündinud omadused.

Mina olen näiteks otsustanud, et tahan endas kasvatada empaatiat ja minnalaskmist. Kuigi olen loomu poolest üks igavene kahtleja ja kriitik, olen eriti viimastel aastatel aru saanud, et aeg-ajalt on kasulik iseenda ja oma otsustega rahu teha. Ja mitte ainult enda, vaid ka teiste inimestega. Ma ei pea lakkamatult paremale ja vasakule hinnanguid jagama, vaid võin usaldada ja võtta asju sellistena, nagu nad on. See ei tule mulle päris iseenesest. (Vähemalt mitte kaine peaga, sest sünnitusjärgse oksütotsiinilaksu all kogesin ma küll peaaegu ebamaist empaatiat, mis oli nii rikastav ja vabastav; vt Mina ja oksütotsiin). Eriti laste kasvatamisel tuleks selline tööriist vägagi kasuks.

Nõnda oma harjumusi kujundades loon ennast üha uuesti ega pea enam mõistatama, kes ma olen. Sest see polegi mingi mõistatus, mida lahendada, vaid raamat, mida kirjutada.

Neljas õppetund: probleemid on meie sõbrad

Nagu eelmisest postitusest näha (vt Kolm paradoksi), on mul väga palju probleeme. Ma olen seltsielust eemale jäetud ja magamatusest kurnatud, ma ei saa omatahtsi käia duši all ega kempsus, rääkimata kohvikust või teatrist, ma igatsen intellektuaalseid väljakutseid jne. Kui inimesel on nii palju probleeme, siis inimesel on raske. Oleks vaja, et probleeme oleks vähem.

Ka minu lastel on väga palju probleeme. Eriti üheaastasel, kelle ambitsioonid on oskustest kaugele ette tormanud. Seda ei tohi, toda ei ulata, see klots ei mahu siit august sisse, suur õde virutas kühvliga vastu pead ning kümme korda päevas käivad jalad all risti ja inimene kukub. Ja nii iga päev!

Ega lapsed on ikkagi väga õrnad ja tundlikud. Kui ema läheb ära, siis tekib neil kohutav stress ja trauma. Kui nad peavad üksinda magama, siis tekib neil surmahirm ja trauma. Kui nad nutavad, siis tuleb nad kiiresti vaigistada, enne kui tuleb hüljatuse trauma. Kui neil ei õnnestu redelist üles ronida, siis tuleb neid aidata, sest muidu nad kaotavad usu iseendasse ja tekib trauma.

Üleüldse on inimene üks habras olend. Kui süüa kartulit ja liha koos, siis läheb keha rikki. Kuna elame 21. sajandil, siis imbub meie aju läbi ohtlikest mürkidest ja tuleb jälle minna infrapunamatile vedelema. Kui keegi meile valetab, siis me saame trauma ega saa enam mitte kunagi mitte kedagi usaldada.

Olgu, siinkohal ma sunnin end pidurit tõmmata ja empaatiat rakendama. Küllap on inimestel omad head põhjused, miks nad usuvad detoksifikatsiooni müüti jmt pseudoteaduslikku jura. Ja valetamine on ebameeldiv, nagu ka ninali käimine. Point on selles, et miskipärast on väga levinud narratiiv, et inimene on habras ja probleemid on kahjulikud.

Niimoodi sõnastades on muidugi selge, et see narratiiv ei ole eriti võimestav. Ometi meeldib meile teinekord seda uskuda, sest see vabastab meid vastutusest. Kui inimene on habras ja probleemid on kahjulikud, siis on see täiesti õigustatud, et ma olen oma probleemide koorma all pidevalt pahas tujus ja õnnetu. Sinna pole midagi parata!

Mulle tõtt-öelda probleemid meeldivad. Märkasin juba noore täiskasvanuna, et mul on võime säilitada külma närvi olukordades, mida üldiselt peetakse keeruliseks. Mind võivad ärritada argielu pisiasjad, kuid päriselt rasketes olukordades valdab mind eriline rahu ja meelekindlus, ma muutun vaikseks, fokuseerituks ja tõhusaks. No näiteks kui ma 19-aastaselt üksinda Euroopas reisides kaotasin nii telefoni kui ka rahakoti ja pidin öises rongis võhivõõrastelt abi paluma keeles, mida ma ei osanud. Sellised olukorrad tekitavad minus erilise tunde, et ma elan täiel rinnal.

Olen täiesti veendunud, et igal inimesel on oma elust ette näidata keerulisi olukordi, mis on oskuslikult lahendatud. Neid tasub meeles pidada ja endale aeg-ajalt üle jutustada, et mitte lasta ennast õõnestada inimene on habras narratiivil. Sest inimene on sitke ja probleemid on meie sõbrad.

Mina ei ole nõrk ja probleemne ja ammugi pole seda minu lapsed. Enamgi veel, raskused ei ole üldsegi probleemid, vaid elu kõige sisukam osa. Raskuseid ei tule vältida ning kindlasti ei tule oma lapsi nende eest „kaitsta“. Hea elu ei tähenda seda, et inimesel puuduvad probleemid. Loomulikult on kuskil piir, kust alates raskused muutuvad ületamatuteks ja probleemid ohtlikeks. Aga see piir on palju kaugemal, kui inimene on habras narratiiv meile sisestab. Lapsed ei lähe katki, kui viibivad aeg-ajalt emast eemal või kukuvad liiga palju. Vastupidi – ilma kukkumata polegi võimalik normaalselt kõndima hakata, sest just nõnda õpib laps oma keha tajuma ja turvaliselt maha potsatama. See protsess võib teinekord tekitada stressi või rahulolematust – aga just see panebki meid rohkem pingutama, et lõpuks jõuda sügava naudinguni oma saavutustest (vt Spordipäev).

Kokkuvõttes…

… on just see viimane – raskuste ümbermõtestamine – üks minu peamisi õppetunde emadusest. Tagantjärgi näen, kuidas see õppetund saabus mulle esmalt läbi imetamise, mis moodustas tohutu osa minu emaduse algusest.

Juba esimestel päevadel nimelt selgus, et imetamine on väga raske (vt Liiga vähe piima). Sellest sai tõeline katsumus, mis kaaperdas täielikult minu esimesed kuud emana. Tundsin end läbikukkununa ja reedetuna, ma ei suutnud olukorda mõista ega aktsepteerida. Kuid ma pühendasin end olukorra lahendamisele, süvenesin selle põhjustesse ja õppisin leppima tagajärgedega. Selle käigus murdsin ükshaaval kõik oma tabud ja eelarvamused (vt Mida tähendab tabu?), mida ma varem isegi ei märganud. Ja usun siiralt, et see kogemus tegi minust mitmes mõttes parema inimese. Justnimelt seetõttu, et see oli nii raske.

Nagu imetamine, nõnda kogu emadus. Loodetavasti jäävad mulle meelde nii raskused kui ka nende ületamine, sest lõppude lõpuks selles seisnebki elamise kunst: süvitsi mõista probleeme, sirge seljaga neid lahendada, ja sealjuures tundliku täpsusega doseerida empaatiat ja nõudlikkust. Õiges kohas kahelda ja õiges kohas usaldada.

Liiga vähe rinnapiima

Clangula3 kommentaari

Imetamine on järjekordne näide Emakese Looduse täiuslikkusest. Mida rohkem laps rinda imeb, seda rohkem hakkab rind piima tootma. See loob harmoonia, kus ema toodab täpselt nii palju piima, kui tema lapsuke vajab. Lõpuks saabub aeg, mil laps saab oma põhitoidu mujalt ja käib sellevõrra harvem rinnal. Nii hakkab piima kogus järk-järgult vähenema. Imetamise teekond jõuab sujuvalt lõpule.

Kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Jah, paraku ongi. Sellist muinasjutulist imetamist kogevad kahjuks vaid tõelised õnneseened. Reaalsuses võib imetamine olla tõeline kadalipp ning selleks võib olla tuhandeid põhjuseid. Nagu selle blogi lugejad ilmselt märganud on, varjutab minu (ja muidugi mitte ainult minu) imetamiskogemust peamiselt tõsiasi, et piima lihtsalt ei ole. Nüüdseks hakkab mul tekkima terviklik arusaam selle probleemi tagamaadest ning tahaksin seda lugejatega pikemalt jagada.

Arvamused ja väärarvamused

Mure rinnapiima vähesuse tõttu on imetavate emade seas väga levinud. Mitmete uuringute kohaselt on tegemist ühe peamise põhjusega, miks imetamine üldse ära lõpetatakse 1,2. Sinna hulka kuuluvad kahjuks ka arvukad juhtumid, kus naisele miskipärast tundub, et rinnapiima kogus on liiga väike, kuigi tegelikult ei ole. “Ta on lihtsalt kogu aeg näljane! Alles ta ju sõi! Ilmselt mul pole piisavalt piima…” Teadmine, et beebid söövadki väga sagedasti (eriti alguses ja “kasvuspurtide” ajal) ning nutavad ka muudel põhjustel peale nälja, ei pruugi olla sugugi iseenesestmõistetav. Eriti kui meditsiinisüsteem sulle kinnitab, et “mõnel naisel lihtsalt pole piisavalt piima”.

Olid tõepoolest ajad, mil isegi arstidele tundus, et rinnapiima vähesus on tavaline ja paratamatu. Muuhulgas takistas piima tulekut sünnitusmajades toimuv. Normaalse laktatsiooni vallandumiseks on vajalik sünnitusjärgne nahk-naha kontakt, ema ja lapse pidev koosviibimine ja korralik piimaralli esimestel nädalatel. Kuid toona seda ei teatud – lapsi hoiti emadest lahus ning keelati sööta sagedamini kui kolme tunni tagant. Sellistes oludes oli piisava rinnapiima tekkimine tõepoolest imelugu. Kahjuks eksisteerib selline olukord siiamaani väga paljudes maailma piirkondades, sh USA3 (mida meditsiinisüsteemi seisukohast muide sageli klassifitseeritakse arengumaaks).

Nii süvenes nõiaring, kus rinnapiima vähesust peeti normaalseks ning kasutati seetõttu võtteid, mis piima vähenemisele veelgi kaasa aitasid. Kasvas üles mitu põlvkonda naisi, kes ei osanud unistadagi olukorrast, kus laps saab kogu vajamineva piima oma ema rinnast.

Kuid meie põlvkonna jaoks on asjad teisiti. Viimastel aastakümnetel on nimelt selgunud, et õigete võtetega annab piima kogust enamasti edukalt suurendada. Soovides minevikku heastada, on meditsiinisüsteemi retoorika nüüd kaldunud teise äärmusesse. Iga naine suudab imetada! Rinnapiim on lapsele parim! Imetamisest on saanud sotsiaalne norm, mida jõuliselt propageeritakse. Kahtlemata on sellel õilis eesmärk ning ma olen siiralt õnnelik kõigi naiste üle, kes imetavad edukalt tänu tõusnud teadlikkusele.

Kainelt mõeldes on aga selge, et piima vähesusse ei saa suhtuda mustvalgelt. Naiste piimavabrikud on väga individuaalsed. On naisi, kelle rinnad toodavad liiga palju piima, ning on neid, kes toodavad liiga vähe. Kahjuks ei vasta tõele, et “iga naine suudab imetada”. Kuid samuti on vale väita, et mõnel naisel “lihtsalt pole piima”, sest piima vähesuse taga on konkreetsed põhjused.

Kuidas suurendada rinnapiima kogust?

Peamiselt põhjustab piima vähesust ebatõhus imetamisrutiin. Eeldame siinkohal, et sünnitus ja esimesed päevad kulgesid kenasti ning välistatud on ka lapsepoolsed probleemid (nt keelekida, vale haare). Järgnevalt mõned peavoolu soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:

  1. SAGE IMETAMINE – see on piimavabriku käivitamise A ja O. “Sage” tähendab keskmiselt 2 tunni tagant, kokku 10x ööpäevas. Üle kolme tunni pikkused söögivahed on ebasoovitatavad ning alla 8x ööpäevas on liiga vähe.
  2. Öine imetamine – kuna öösel on prolaktiini tase kõrgem, suurendab öine imetamine päevast piima kogust (tänks, evolutsioon!). Kui klient parasjagu magab, võib teda asendada rinnapump. Üle 4 tunni magamine on ebasoovitatav. Hüvasti, Une-Mati, näeme järgmises elus!
  3. Pumbata, pumbata ja veelkord pumbata – rinda tuleb stimuleerida ka siis, kui laps pole näljane ja/või piima ei tule. Nii saavadki rinnad tellimuse piima koguse suurendamiseks. Levinud strateegiad on sealhulgas:
    • triple feeding ehk iga söögikord = imetamine + rpa + pumpamine,
    • maratonpumpamine ehk ühe tunni jooksul 20+10+10 minutit pumpamine (paar pausi on õnneks lubatud).
  4. Rpa (rinnapiimaasendaja) kogust peaks hoidma võimalikult väiksena, et laps sagedamini rinnal käiks. Jälgida siiski, et kaaluiive oleks normis. (Kuigi mõned imetamisnõustajad on muide viimase osas üsna leebed… )
  5. Vältida lutipudelit, et laps ei hakkaks pudelit rinnale eelistama. Alternatiivideks on näiteks süstal, topsike, sondisüsteem ja ükssarviku sabakarvadest heegeldatud lusikas (ok, see viimane on minu lisandus).
  6. Vee joomine – kuigi imetav naine oskab absoluutselt kõike piimaks muuta, on piima põhikomponendiks siiski vesi. Seega on oluline tarbida sportlikes kogustes vett.
  7. Taimsed preparaadid – apteegitill, fenkol, köömned, lambalääts. Eesti oludes näiteks imetava ema tee ja Maria kapslid.
  8. Ja mis kõige olulisem – seda kõike tehes pead olema äärmiselt lõõgastunud ja rahulik, sööma 3-4x päevas täisväärtuslikku toitu ning ennast korralikult välja puhkama! (naerukoht)

Ja nüüd loo püänt. On olemas naised, kes teevad seda KÕIKE, ning sellegipoolest ei tooda piisavalt rinnapiima. Naised nagu mina.

Kui levinud on “tõeline” rinnapiima vähesus?

Loomulikult tekib nüüd kiusatus küsida, kui palju minusuguseid tegelikult on? Kui palju on naisi, kes on teinud kõike võimalikku oma piima koguse suurendamiseks, kuid ei tooda siiski piisavalt? Kahjuks pole sellele küsimusele põhimõtteliselt võimalik vastata. Meil pole võimalik objektiivselt hinnata, kust alates on naine tõesti “teinud kõike võimalikku”, sest see tähendab iga naise jaoks midagi erinevat (vt ka Imetamise hind).

Mõne naise jaoks on tõepoolest jõukohane proovida läbi kõik need punktid rinnapiima koguse suurendamiseks. Kuid mil määral? Kui kaua? On naisi, kes suudavad sooritada näiteks triple feedingut lausa mitu kuud, kuigi enamuse kurnab selline režiim juba mõne päevaga täielikult läbi.

Illustreerin olukorda kahe tegelasega. Kujutlegem Annat, kes täidab kohusetundlikult kõiki neid punkte, mida eelpool kirjeldasin. Sealjuures ärkab ta igal issanda ööl 4h tagant ainult selleks, et pumbata. Kuna öine stimuleerimine on oluline, siis tänu sellele säilib tema maksimaalne piima kogus – aga see ei kata siiski täielikult lapse vajadust. Küllap nõustuvad kõik, et Annal päriselt pole piisavalt piima.

Tema õde Mari teeb samuti kõiki neid asju, kuid loobub öisest pumpamisest ning hakkab inimese moodi magama. Seetõttu tema piima kogus aga väheneb ning laps vajab nüüd lisaks rpa-d, et kõhtu täis saada. Et siis tema ei kuulu nende hulka, kellel päriselt pole, vaid ta lihtsalt ei pinguta piisavalt? Oot-oot, aga äkki ikka Annal ka päriselt oleks piisavalt piima, kui ta oleks veel tublim ja pumpaks iga 3h, mitte aga 4h järel?? Kust see “tõeline” piima vähesus siis algab? Kust lõppeb mõistlik pingutus ja algab füsioloogiline probleem? Võimatu öelda.

Seega on arusaadav, et selle nähtuse esinemissagedust on võimatu üheselt määrata. Kuid vaatame korraks siiski numbritele otsa. Imetamisnõustajad väidavad tüüpiliselt, et primaarne laktatsiooni puudulikkus esineb “ühel naisel sajast”. Samas leidub ka uuringuid, kus see protsent on hoopis 5-15% 4,5. Kuid mida tegelikult tähendab 1% või 5% naistest? Võttes aluseks, et Eestis sünnitab viimasel ajal umbes 14 000 naist aastas, siis 1% nendest on kõvasti üle saja inimese. 5% puhul on jutt juba 700 naisest. Seega on juba viimase kolme aasta sünnitajate seas potensiaalselt sadu või tuhandeid naisi, kes kannatavad kroonilise rinnapiima vähesuse all. Isegi kui see on ainult paar protsenti emadest.

Lõppude lõpuks polegi erilist vahet, kui palju neid naisi täpselt on. Iga meditsiiniline probleem väärib tähelepanu ja tegelemist, sõltumata sellest, kui haruldane see on. Aeg on lõpetada olukord, kus kroonilist rinnapiima vähesust ignoreeritakse ja pisendatakse ettekäändel, et see on “üliharuldane”.

Füsioloogilised põhjused vähese rinnapiima taga

Esmalt tuleb rõhutada, et rinnapiima puuduse füsioloogilisi põhjuseid on väga vähe uuritud. Siin on taaskord tegemist nõiaringiga: kuna sellised naised loobuvad sageli juba varakult imetamisest, on seda fenomeni väga raske uurida. Ning kuna teadus ei oska seetõttu lahendusi pakkuda, siis ei jäägi naistel muud võimalust kui imetamisest loobuda.

Õnneks on olemas üks tänuväärne ühendus – Low Milk Supply Foundation – kes on selle vähese olemasoleva info kokku kraapinud. Kuigi teave on lünklik, on siiski tuvastatud mõningaid juurpõhjusi, miks mõned rinnad ei suuda piisavalt piima toota. Nende hulka kuuluvad näiteks insuliiniresistentsus, kilpnäärme probleemid (ala- või ületalitlus) ja polütsüstiliste munasarjade sündroom. Sageli esineb neist mitu üheaegselt. Soovituslikud allikad nende teemade uurimiseks on postituse lõpus.

Rinnapiima vähesus võib seega olla osa millestki suuremast. Probleemi taga võib olla mingi süsteemne häire organismis, millest naine pole teadlik ning mille varajane diagnoosimine oleks tema tervise seisukohalt oluline.

Veel üheks võimalikuks põhjuseks peetakse piimanäärmete puudulikkust (insufficient glandular tissue). Selle nähtusega kaasneb sageli rindade hüpoplaasia (breast hypoplasia), mis väljendub ka silmnähtavalt rindade anatoomias 4,5,6. Kuid sellest räägitakse väga ettevaatlikult, et mitte julgustada pelgalt välimuse põhjal “diagnoosi” panemist. Ligi 40% hüpoplastilise välimusega rindadest suudavad normaalselt imetada6 ning on äärmiselt ohtlik, kui neile naistele pannakse ennatlikult piimanäärmete puudulikkuse diagnoos.

Praktikas lähenetaksegi probleemile välistamismeetodil: esmalt tehakse kindlaks, et imetamisrutiin on tõhus. Naine peab läbi proovima kõik eelpool kirjeldatud võtted rinnapiima koguse suurendamiseks. Alles siis võib kahtlustada füsioloogilisi tagamaid. Mõned eelpool nimetatud seisundid (nt insuliiniresistentsus, kilpnääre) on võimalik tuvastada vereanalüüsidega. Ja kui kõik muu on läbi proovitud-uuritud, siis lõpuks pannaksegi diagnoosiks “piimanäärmete puudulikkus”. Senimaani pole olemas ühtegi meetodit piimanäärmete funktsionaalsuse otseseks uurimiseks.

Tegurid, mis mõjutavad rinnapiima kogust, ja piima vähesuse juurpõhjusteni jõudmise loogika.
Pane tähele, et ainult üks neist kastidest allub otseselt naise kontrollile.
(Joonise autor: Clangula, https://emauurimus.law.blog)

Eesti oludes on see kõik alles lapsekingades. Mulle teadaolevalt on see blogipostitus esimene eestikeelne kokkuvõte antud teema kohta. Ja ka oma naistearsti pommitasin põhjalikult teadusartiklitega, enne kui ta nõustus mulle vereanalüüse määrama. Viletsa piimavabrikuga naised lihtsalt lõpetavad imetamise ja/või peavad leppima teadmatusega oma olukorra tagamaadest.

Psühholoogiline pool

Iga ema, kes on last oma rinnal hoidnud, teab, milliseid võimsaid emotsioone see tekitab. Eduka imetamisega kaasneb ülim lähedustunne, sügav rahulolu ja puhtamast puhtam rõõm.

Ja sama sügavalt lõikab valu, kui imetamine ei õnnestu. Imetamise nurjumine võib olla traumeeriv kogemus. Sind valdab läbikukkumise tunne, pettumus ja hingemattev kurbus. Sind on jäetud ilma millestki imekaunist, mida sulle justkui lubati, sest “iga naine suudab imetada”. Aga mitte sina. Sinu keha on sind alt vedanud ega suuda täita oma bioloogilist põhiülesannet, millest sõltub sinu lapse elu. Selle kogemuse tabavaim sõnastus on breastfeeding grief. Imetamisest ilmajäämise lein.

Piima vähesusega kaasnevad veel mõned psühholoogilised nüansid. Nagu juba kirjeldatud, peab naine esmalt läbi proovima kõik võtted piima koguse suurendamiseks. See on kurnav ja masendav teekond, mis tegelikult ei vii sihile, kui piima puuduse taga on mingi füsioloogiline põhjus. Kuid see on ainuke viis, kuidas üldse füsioloogiliste tagamaadeni jõuda, sest nagu öeldud, neid diagnoose pannakse välistamismeetodil.

Samuti kaasneb piima vähesuse probleemiga süütunne ja teadmatus. Sest alati jääb õhku võimalus, et äkki ma oleksin saanud veel midagi teha. Kõikide eelpool kirjeldatud võtete rakendamine samaaegselt on lihtsalt võimatu, ning kahjuks ei ole see loetelu isegi lõplik. Seega rangelt võttes ei olegi ühtegi naist, kes oleks “kõike teinud”.

Mina näiteks märkasin eelmisel nädalal pumbates, et pumba lehter oleks nagu väikseks jäänud. Iseenesest on see normaalne, sest imetamise käigus võib rinna kuju muutuda. Kuid koheselt tabas mind mõte, et äkki lehter on alguses peale vale olnud? Äkki mul tegelikult, õige lehtriga oleks 10x rohkem piima?? Üleüldse, äkki mõni teine (või kolmas või neljas) rinnapump oleks hoopis tõhusam?? Kust ma võin seda teada, ma pole ju teisi pumpasid üldse proovinudki!? Ja nii võib iga väike infokild sind täiesti rööpast välja viia.

Tagatipuks on naised enamasti kõikide nende tunnetega üksinda. Tegemist on väga isikliku teemaga, mida saab jagada ainult kõige lähedasematega. Kuid kes pole ise kogenud (traumeerivat) imetamisteekonda, saab seda mõista ainult teatud piirini. Võrdleksin seda raseduse katkemisega – pealtnäha ei paista probleem üldse välja, kuid sisimas ei suuda sa vahel muust mõeldagi. Sellest on raske rääkida, ning sama raske on kuulajatel leida õigeid sõnu, mis aitaksid. Minu jaoks näiteks on see blogi peaaegu ainus kanal, kus saan oma imetamise leina välja elada. Paljudel pole sedagi.

Võimalikud lahendused

Mida siis saab teha naine, kellel ei ole ega saagi olema piisavalt rinnapiima? Imeretsepti muidugi ei ole, kuid siin on mõned minu avastused olukorra parandamiseks:

  1. Kesksel kohal on olukorra mõtestamine ja ümbermõtestamine (mindset). Puuduliku rinnapiimaga ON võimalik edukalt imetada – lihtsalt “edukas” tuleb ümber defineerida. Eesmärgiks ei ole see, et laps saab kogu oma toidu rinnast. Eesmärgiks on imetamist nautida.
  2. Täpselt sama tähtis on mõista, et ka see on täiesti okei, kui sa otsustad mitte imetada. Minu jaoks oli siinkohal murdepunktiks see, kui mõistsin, et selle otsusega ma ei kahjusta mingil moel oma lapse tervist (loe RP vs RPA).
  3. On olemas tehnilised lahendused, mis vähese rinnapiima puhul aitavad. Meie päästerõngaks sai sondisüsteem (loe Sondiga imetamisest), mida kasutame (enamasti) lutipudeli asemel. Ilma selleta mul ilmselt ei olegi võimalik imetada, sest varem või hiljem võõrdub laps rinnast ja hakkab (arusaadavatel põhjustel) eelistama pudelit, nagu olen näinud oma mõlema lapse puhul. Ja nagu ma nüüdseks tean, on sondisüsteemiga võimalik imetada kuude ja isegi aastate kaupa täiesti edukalt.
  4. Kogu infot selle kohta, mis sinuga toimub. Kuula teiste kogemusi, aruta oma olukorda meditsiinitöötajatega ja guugelda nii palju kui süda lustib. Minu jaoks saabus siinkohal järjekordne murrang, kui liitusin eelpool mainitud ühenduse tugigrupiga.

Kokkuvõtteks …

  • Enamik naistest on võimelised tootma piisavas koguses rinnapiima, kuid teatud osale on see bioloogiliselt võimatu. Piir nende kahe vahel on ähmane ja kokkuleppeline.
  • Piima vähesuse taga võib olla varjatud füsioloogiline põhjus, kuid selle teema kohta on väga vähe infot.
  • Liiga vähese rinnapiima kogemus on moraalselt kurnav või isegi traumeeriv.
  • Kõikide eelnevate punktide kiuste on ka nendes oludes võimalik luua endale positiivne imetamiskogemus.

Üleskutse

Kas tundsid ennast ära? Kui sattusid siia blogisse juhuslikult ning kuulud samuti 1-15% klubisse, oleks mul väga hea meel, kui jätaksid endast jälje blogi kommentaariumisse.

Täiendavat lugemist:
Varasemad postitused, mis haakuvad:
Teadusviited:
  1. Factors influencing the reasons why mothers stop breastfeeding
  2. Why Mothers Stop Breastfeeding: Mothers’ Self-reported Reasons for Stopping During the First Year
  3. Hospital Support for Breastfeeding (USA Centers for Disease Control and Prevention)
  4. Biological underpinnings of breastfeeding challenges: the role of genetics, diet, and environment on lactation physiology
  5. Mammary Hypoplasia: Not Every Breast Can Produce Sufficient Milk
  6. Low Milk Supply Foundation: Publications

Imetamise hind

ClangulaLisa kommentaar

Iga ema jaoks on imetamisel erinev “hind. Mõne naise jaoks on imetamine “kulukas” ning nõuab palju ressurssi. Näiteks võib teda kimbutada mõni krooniline probleem, mis tuleb üha uuesti tagasi ning takistab imetamist. Olgu selleks siis nibulõhed, lapse toidutalumatus, probleemid piima kogusega (vt Liiga vähe piima) või mistahes muu imetamisalane probleem. Esineb ka meditsiinilisi seisundeid, mille puhul imetamine kahjustab otseselt ema füüsilist tervist – sel juhul on imetamise hind võimatult kõrge. Kui naine ei kohta oma imetamisteekonnal erilisi takistusi, nimetagem seda tinglikult “odavaks” imetamiseks (püüdkem ignoreerida selle sõna negatiivset varjundit, mis pole siinkohal üldse sihipärane). Sellisel juhul toimub imetamine justkui iseenesest ja sujuvalt, võtmata mingit lõivu naise füüsilise või vaimse tervise arvelt.

Samuti on emadel erinev “maksevõime”, s.t. kui palju ressurssi on võimalik imetamisse panustada. Ressurssideks võib olla näiteks:

  • aeg – imetamine läheb märksa sujuvamalt, kui naine ei pea ennast jagama näiteks töökoha või teiste laste vahel;
  • tervislik seisund, s.h. üldine stressitase – kui naine peab pöörama rohkelt tähelepanu omaenda tervisele, võib tal jääda vähem energiat, et tegeleda imetamisprobleemidega;
  • teised inimesed – lähedaste toetus ja ühiskondlikud hoiakud imetamise suhtes võivad olla määrava tähtsusega;
  • ligipääs adekvaatsele infole – imetamisnõustajate kättesaadavus, asjakohaste raamatute ja interneti kasutamise võimalus;
  • raha – näiteks õige rinnapumba või muu töövahendi jaoks, samuti stressi maandamise “ostmiseks” (nt pühapäevane poodlemistuur või massaaž).

Õnnelikud on need, kelle jaoks imetamise hind on väike ja maksevõime suur – neil ei teki imetamisega erilisi probleeme ning kui ka tekib, on neil võimalik otsida lahendusi. Kõige haavatavamad on ilmselgelt naised, kelle jaoks imetamine on “kallis” ehk problemaatiline, ning samas pole neil erilisi võimalusi lahenduste otsimiseks. Sellisel juhul otsustab naine väga tõenäoliselt imetamisest loobuda.

Loomulikult on see kõik ajas muutlik. Esimest lapse imetamine on esimestel nädalatel igaühe jaoks “kallis” ja nõuab ohtralt aega ja energiat. Hiljem võib sellest kujuneda aga väga sujuv protsess ehk imetamine muutub “odavamaks”. Samuti võib naise maksevõime ajas muutuda, kui näiteks muutub tema tervislik seisund või talle avaneb mingi seni suletud uks adekvaatse infoni. Mõnikord on võimalik naisel endal oma ressursse suurendada, näiteks võtta imetamise jaoks rohkem aega või ümbritseda end toetavate inimestega.

Ja muidugi on kõik need “mõisted” väga tinglikud. Kaks naist ei ole kunagi täpselt samas olukorras ning pealtnäha sarnane probleem võib olla ühe jaoks käkitegu (imetamine on odav), kuid teise jaoks ületamatu (imetamine on kallis). Ainult naine ise saab oma imetamise hinda ja maksevõimet määratleda.

Kuid sellegipoolest on selles skeemis minu meelest mingi iva. Ehk aitab see näiteks kasvatada mõistmist teiste imetavate naiste suhtes. Kui sa ei tea, millised on nende ressursid ja maksevõime – ja seda ei tea sa kunagi päris täpselt – siis pole mingit mõtet hinnata neid enda mõõdupuu järgi. Usun, et just sellest mõtteveast idanebki hukkamõist, mida imetamise teemadel tuleb ette nördimapanevalt sageli.

Imetamise edukus sõltub imetamise individuaalsest “hinnast” ja naise isiklikust “maksevõimest”.
(Joonise autor: Clangula, https://emauurimus.law.blog)

Mina ja oksütotsiin

Clangula4 kommentaari

Vastsündinu eest hoolitsemine on kirjeldamatult kurnav ülesanne. Juba ainuüksi beebi toitmise peale võib esimestel nädalatel kuluda 8+ tundi ööpäevas, ning seda ühtlaste vahedega päeval ja öösel. Sellele lisandub kõik, mis toimub söögiaegade vahel – mähkimine, riietamine, pesemine, kärutamine, magamapanek, niisama kussutamine… Kuskile 24 tunni sisse peaks mahtuma ka iseenda toitmine ja vahest isegi hammaste pesemine (parematel päevadel lausa dušš), ning siis veel teiste pereliikmete eest hoolitsemine. Ja seda kõike kroonilise unepuuduse tähe all.

Õnneks on Emake Loodus kõigele mõelnud. Hiljuti sünnitanud, imetaval naisel on varuks salarelv, mis annab talle üliinimlikud võimed – selleks on oksütotsiin! Kaine ja tervemõistusliku inimese ajaks selline elukorraldus paari päevaga hulluks, kuid mulle tundub maailm üleni helge ja ilus. Kõik inimesed on armsad ja arusaadavad, kõik raskused on ületatavad. Kõik lihtsalt klapib ja sobitub paika! Selline on minu hetkeseisund siin lahinguväljal, ning mulle meeldib mõelda, et selles on süüdi oksütotsiin.

Hea küll, võib-olla ei ole oksütotsiin tegelikult ainus süüdlane. Vaid mõne päeva / nädala vanust lapsukest vaadates valdab küllap iga normaalset inimest mingisugune emotsioon. Olgu selleks siis kabuhirm ja võõristus või hardus ja heldimus. (Minu puhul õnneks need viimased.) Ja kui vaatad teda iga päev tundide kaupa, siis võimendub vastavalt ka emotsioon. Samuti on võimalik, et magamatus annab oma panuse minu kergelt ebaadekvaatse meeleseisundi tekkimisse. Alahinnata ei saa ka sünnituse seljatamisega kaasnevat kergendust ja rahulolu (loe ka Sünnituse õppetunnid).

Olgu kuidas on, selles õnnesupis hulpimine on äraütlemata mõnus. Oleksin nagu üleöö saavutanud selle mindseti, milleni muidu oleksin jõudnud aastatepikkuse teadliku enesearendamise teel. Minu automaatsed mõttemustrid on ebatavaliselt optimistlikud ja empaatilised, loomingulisus õitseb. Kriitikameel nii enda kui ka teiste suhtes on seevastu puhkusele sõitnud.

Siin on mõned stiilinäited minu viimase aja mõttemustritest:

Olukord

Raadiost kõlab imal armastuslaul.

Mähe lekib.

Väsinud abikaasa toriseb pesemata nõude pärast.

Tavaline mina

“Appi kui nõme imal armastuslaul!”

“Öh kui tüütu, jälle peab hakkama riideid vahetama.”

“Pese ise kui tahad!” ja / või solvumine

Oksütotsiini-mina

“Issand kui armas laul, see on ju täpselt mulle ja titale kirjutatud!”

“Ahhaa, see mähku on vist liiga lahja. Vedas, et me õues polnud!”

“Oi vaeseke, tal on vist halb päev.”

Mäletan eredalt ka eelmist korda, kui selline meeleolu mind võimsalt valdas. See oli kaks aastat tagasi, kui mu esimene laps oli 1.5-kuune. Pärast raskeid siseheitlusi mõistsin siis esimest korda, et temast ei saa kunagi Rinnapiimalast – ning et see on täiesti okei! (loe ka 3 asja, mida õppisin … ja Liiga vähe piima). Lasin lahti kinnisideest, mis oli mu elu teinud asjatult raskeks, ja sellega kaasnev kergendustunne oli kirjeldamatu. See meeleseisund kestis mõned kuud, ning see oli üks mu elu ilusamaid aegu.

Ja nüüd miljoni dollari küsimus – kuidas seda kõike säilitada, ka ilma oksütotsiinita?

Kolm asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest

Clangula3 kommentaari

Minu esimese lapse imetamine oli õpetlik, kuid väga stressirohke kogemus. Kuigi on möödunud juba kõvasti üle aasta, on nii mõndagi jäänud kripeldama ja otsustasin koostada väikese kokkuvõtte oma imetamisloost. Ehk saab siit värsket mõtteainet mõni teine imetaja, või siis mitteimetaja. Ja mis veelgi tähtsam – soovin teha selle kõigega rahu, et saaksin kõhubeebiga alustada puhtalt lehelt.

Seega kolm üliolulist asja, mida tahan meelde jätta oma esimesest imetamisest:

1. Rinnapiim ei ole lapsele parim!

Mis mõttes peaks rinnapiim olema lapsele “parim”? Kas rinnapiim on lapsele tähtsam kui terve ema? Ja parimat saab oma lapsele pakkuda ainult see ema, kes imetab? Kõik alternatiivid (rpa-d) on lapsele vähem head kui rinnapiim?

Ei, ei ja veelkord ei.

Asju, mis on lapsele tähtsamad kui rinnapiim, on terve sületäis. Nendest esimene on ema. Kui imetamine tuleb ema vaimse või füüsilise tervise arvelt, siis see ei ole õige asi. Jah, sageli on imetamisprobleemide põhjuseks teadmatus või motivatsioonipuudus, ning sel juhul võib loosungitest isegi abi olla. Kuid ka kõige teadlikum ja motiveeritum ema võib põrkuda ületamatute probleemidega. Meile peab jääma võimalus imetamisest loobuda, ilma et kuskilt tuleks hukkamõistvaid signaale selle osas, mis on “lapsele parim”.

Iga ema on oma lapsele parim, sõltumata sellest, kas rinnapiima on või ei ole.

Väide, et “rinnapiim on lapsele parim”, tekitab mõttetut ja destruktiivset süütunnet paljudes emades, kellel on imetamisega probleeme. Samuti aitab see kaasa väärarvamusele, nagu oleks rinnapiimaasendaja (rpa) lapsele kuidagi vähem tervislik kui rinnapiim. Sellisel väitel ei ole teaduslikku alust (loe lähemalt RP vs RPA) ning kirjutan 3. punkti juures lähemalt, kuidas selline müüt on tekkinud.

2. Mõnel naisel ei ole piisavalt piima – päriselt ka.

Loe ka hilisemat, põhjalikumat postitust Liiga vähe piima

Minu rinnad ei käitunud pärast sünnitust nii, nagu õpikus kirjas. Mina ise sealjuures käitusin küll – imetasin iga tunni-kahe tagant, päeval ja öösel, lapse haare oli eeskujulik. Ometi selgus 48h pärast sünnitust, et mu piimatootlikkus oli mõõdetav mitte milliliitrites, vaid tilkades. Kolmandal päeval koju minnes õnnestus pumbaga kätte saada täpselt 2 ml ternespiima, mis oli suur edasiminek, kuid lapse kaalumine kinnitas piima vähesust. Kaalulangus oli natuke liiga suur ning laps sai juba sünnitusmajas rpa-d. Mõnes mõttes päästis see otsus lapse elu, sest minu rinnapiim jäigi tulemata.

Nädal pärast sünnitust, mil õpiku järgi peaksid kraanid suure pauguga avanema, pumpasin mina jätkuvalt vaid mõne ml kaupa. Ootasin piimapaisu nagu õnnistust – kuid asjata. Imetasin ööpäevas 10-11 korda, lisaks veel 3-4 pumpamist. Kuu aega sellist režiimi hiljem tootsin iga imetamiskorraga kahe rinna peale kokku juba keskmiselt 20 ml piima. Kuid seegi moodustas vaid murdosa lapse vajadusest. Olgu öeldud, et 20-30 ml jäigi minu normiks ning ka 4.-5. kuul ei saanud ma kordagi kätte üle 40 ml. Lapse energiavajadus kasvas muidugi märksa kiiremini.

Kui lugejat huvitab minu täpsem “metoodika”, siis rinnapiima kogust näitas lapse igapäevane kaalumine enne ja pärast söötmist või need harvad juhud, kui pumpasin imetamise asemel. Tavaliselt pumpasin ainult pärast imetamist – nendel kordadel ei tulnud piima enam tilkagi, kuid rindu oli ju vaja stimuleerida. Äratasin last ööpäevaringselt kella järgi, et imetamiste vahele ei jääks jumala eest üle 3 tunni. Ilmselt pole vaja mainida, et emotsionaalses plaanis oli see kõik väga rusuv ja rinnapiima koguse suurendamine võttis haiglaselt suure osa mu tähelepanust. (Ning ei, rinnapiima kogus ei suurenenud ka siis, kui lõpuks olukorraga leppisin ja rahumeeli rpa-ga elama õppisin, nii et paluks mitte panna piima vähesust stressi arvele.)

Lugesin läbi terve interneti, kõikvõimalikud raamatud ja konsulteerisin korduvalt imetamisnõustajatega. Peamine sõnum oli ühene – mulle ainult tundub, et piima pole piisavalt! Tõesõna, guugelda “liiga vähe piima” ning kõik allikad sõnastavad su probleemi ümber: “kuidas suurendada rinnapiima kogust?” Rinnapiima kogust saab igatahes suurendada! Pole võimalik, et sul päriselt polegi piisavalt piima! Kui sulle tundub, et sul on liiga vähe piima, siis järelikult teed midagi valesti! Niisiis võtsin ükshaaval läbi kõik need lõputud nõuanded, alates sagedasest imetamisest kuni ravimtaimedeni.

Möödus piinarikkalt pikk aeg, enne kui jõudsin elementaarse õige vastuseni – kui rinnapiima on liiga vähe, siis vajab laps rinnapiimaasendajat! Lapsele parim ei ole mitte rinnapiim, vaid täis kõht.

Mitte ükski allikas ega imetamisnõustaja ei tunnistanud, et mõnel naisel lihtsalt ei olegi piisavalt rinnapiima, ega saagi olema. Ükskõik, mida ta teeb. Pidin selle tõdemuseni jõudma iseseisvalt, aegamisi ja valulikult. Olen oma otsingutel kohanud ka teisi naisi, kes on jõudnud samasse kohta. Piima reaalne vähesus ei ole sugugi nii haruldane, kui mulle alguses tundus. Kuid imetamisalased allikad sisuliselt eitavad sellist võimalust, nimetades seda müüdiks.

Lõplik valgustus saabus minuni umbes pool aastat pärast imetamise lõpetamist. Sattusin lugema etoloog Frans de Waali raamatut “Mama viimane kallistus”. Seal oli lugu loomaaaia šimpansist, kes ei suutnud toota oma järglastele piisavalt piima ning nood surid järjest nälga. Lõpuks õpetasid talitajad teda kasutama lutipudelit ning tänu piimaasendajale sai ta lõpuks ühe järglase üles kasvatatud. Vaadates pilti lutipudeliga toitvast šimpansist, tundsin tõelist lunastust. Hiljem olen asja uurinud veel näiteks koerte ja hobuste aretajatelt – ka nendel loomadel võib juhtuda, et ema piimatootlikkus on liiga väike ning loomabeebid vajavad piimaasendajat. Kriitiliselt vähe rinnapiima võib esineda isegi teistel liikidel, loomulikult ei ole inimene mingi erand.

3. Imetamisnõustajad võivad olla heatahtlikud, kuid sügavalt ekslikud.

Esmalt olgu öeldud, et mul ei ole imetamisnõustajatega ühtegi otseselt negatiivset kogemust. Oma teekonnal puutusin kokku 5-6 erineva nõustajaga (TÜKis ja SIETis) ning nad kõik olid väga armsad inimesed. Nad jätsid usaldusväärse mulje ning ma uskusin neid pimesi. Läks aega, enne kui seadsin kahtluse alla imetamisnõustajate pädevuse ning hakkasin kuulama oma kriitikameelt samamoodi, nagu teeksin seda iga teise allika puhul.

Probleem on selles, et imetamisnõustajad lähtuvad oma töös väga üheselt WHO / UNICEFi rinnapiimastrateegiast. Nood aga lähtuvad omakorda mingisugusest globaalsest keskmisest, mis ei arvesta kohalikke olusid. Kritiseerisin sellist lähenemist ka ühes varasemas postituses lisatoidu kohta. Imetamisnõustajate lähtepunktiks on “rinnapiim on lapsele parim, sest WHO ütleb nii ja jutul lõpp”. Selline mustvalge suhtumine on lühinägelik, et mitte öelda rumal.

WHO on ülemaailmne organisatsioon, mille loosungid on adresseeritud 7.7 miljardile inimesele. Nendest valdav enamus elab hoopis teistsuguses reaalsuses kui meie. Suur osa naistest saab imetamisalast infot näiteks rahvatarkustest või rpa-d tootvate firmade reklaamidest. “Rinnapiim on lapsele parim” on selles kontekstis tõepoolest päris hea loosung. Rinnapiim on kindlasti lapsele parem kui solgiveest või valesti kokku segatud rpa. Samuti on rinnapiim parem kui tee või liiga varajane lisatoit. Ja erinevalt 1950.-tel USAs levinud müüdist, ei ole rinnapiim kindlasti kehvem kui rpa. WHO loosungid peavad olema lihtsustatud, jõulised ja mustvalged, et tungida läbi selle harimatuse ja väärinfo barjääri.

Ka Eesti kontekstis tuleb muidugi arvestada valeinfo levikuga. Imetamisnõustajate ülesandeks on lükata ümber mitmesuguseid (suuresti nõukaaegseid) müüte, mis võivad imetavale emale tuua rohkem kahju kui kasu. Kuid seda tehes kipuvad nõustajad sageli nö üle kompenseerima ja liialdama. Näiteks kui vanasti arvati (ekslikult), et ligi pooled naised ei suuda piisavalt piima toota, siis tänapäeva imetamisnõustajate retoorika kohaselt suudavad seda kõik naised. Ka see pole tõsi! Ning kui tegemist on näiteks minusuguse naisega, kes tollest nõukaaegsest müüdist midagi ei tea ning kuuleb vaid loosungit “kõik naised suudavad imetada”, siis võivad tagajärjed olla päris masendavad.

Ning üleüldse, miks on vaja kaasaegsetes Eesti oludes halvustada rpa-d? Kas selle pakkumine ohustab mingilgi moel lapse tervist? Lihtne vastus on “ei”. Rinnapiima alternatiivideks meie oludes ei ole solgivesi ega maisikört, nagu WHO eeldab. Selleks ei ole ka riisitumm ega algeline piimaasendaja nagu nõukaaajal. Rinnapiima alternatiiviks on igati täisväärtuslik rpa, mille koostises on kohati rohkem teaduspõhisust kui WHO loosungites. Puhtalt lapse tervise seisukohast ei ole alust eelistada rinnapiima rpa-le (v.a. enneaegsed või haiged lapsed, loe veelkord RP vs RPA). Ning isegi kui oleks, siis imetamise põhimotivatsiooniks ei tohiks olla rpa vältimine või mõni muu hirmul põhinev argument.

Rinnapiimastrateegias kasutatakse sõnu nagu “toetamine”, “juhendamine” ja “julgustamine”, kuid pahatihti muutub see hoopis survestamiseks ja kallutatud info edastamiseks. Nõustajate paindumatu suhtumine rpa-sse ei ole eetiline ega teaduspõhine. Kogu minu imetamissaaga jooksul ei jõudnud mitte ükski imetamisnõustaja järeldusele, et minu olukorras on rpa ainuvõimalik ja tänuväärne lahendus. Ja et imetamise edukust ei pea siduma sellega, kui palju rinnapiima laps saab.

Kokkuvõtteks …

… soovin endale järgmiseks korraks rohkem meelekindlust. Ükskõik, kas otsustan imetamise, rpa või kombineeritud toitumise kasuks – lapse seisukohast on need võrdväärselt head. Ja kõik ülejäänu olgu juba minu vaba valik. Vaba väärarvamustest, survestamisest ja omaenda kogemuse kibedusest.

Varasemad postitused samal teemal:

Nii palju kui on arste, on ka arvamusi

Clangula2 kommentaari

Külalispostituse autor: Escapist

Seda postitust ärgitas kirjutama viimase paari kuu sündmused, kus peategelasteks mu 1a2k laps, imetamine ja arstid.

Kui alustada päris algusest, siis minu laps on sünnist saati väga kiiresti kasvanud. Mina siiski, vaadates teda, ei arva et siin oleks tegemist millegi ennenägematuga, vaid nagu tihtipeale geenide ja keskkonna koosmõjuga.

Alates 3. elukuust on ta olnud normi piirest väljas oma kaalu poolest. Ega ta kõige lühem jupats nüüd ka sealjuures ei ole aga vot see kaal on sestsaati kogu meditsiinipersonalile jalgu jäänud.

Võite ette kujutada kui “hea” tunne on kuulda et su 6kuune, seni 100% rinnapiimalaps on ülekaaluline. Okei. Aga miks või kuidas või mis ma valesti tegin või mis edasi teha? Ega ei saagi midagi teha! See siis meie perearsti poolt antud hinnang. Kiiremas korras taastusraviarsti juurde, et kiiremas korras laps roomama ja liikuma saada. Käisime. Laps ei arvanud sellest asjast kuigi palju.

Ma ei olnud tükk aega nii endast väljas olnud. Ülekaalulisus on eluaeg hell teema olnud minu jaoks isiklikult, sest paigutusin ise sellesse kategooriasse vähemalt kuni 15. eluaastani ja alles nüüd ma esimest korda mõtlen et see ei pruukinud üldse olla minu süü. Mulle on alati meeldinud süüa aga ülekaaluline olin ma oma perearsti (sellesama) jaoks juba enne kui ma end mäletan. Küll olin ma liiga laisk, küll armastasin liiga palju näksida ja küll oli vanaema mulle liiga palju kohukesi ostnud. Ja kui juba mina mäletan selliseid ütlusi enda kohta eelkooli east siis küllap mu ema mäletab veel umbes sada korda rohkem. Kuuldes aga sama juttu mu rinnapiimatite kohta tuli kõik see nii ägedalt ja erksalt meelde et mul hakkas tõsimeeli paha. Sest ma sain ühtäkki aru, et 97% mu vaimse tervise probleemidest võisid alguse saada kuskilt lastepolikliiniku seinte vahelt. Ja mul ei olnud kavas leppida et sama juhtub mu oma lapsega.

Kuud möödusid, laps kasvas oma tempos (ta teeb seda väga rahumeelselt ja rõõmsalt siiamaani, teda ei huvita et ta pole normi piires mõõtudes). Kuni ühest juhuslikust vereproovist leiti, et tal on veresuhkur liiga kõrge. Siit algas siis kogu selle loo teine osa.

Lapsel kahtlustati diabeeti. Uuriti, torgiti, lasti kuu aega kodus veresuhkrut mõõta ning lõpuks selgus et diabeeti siiski ei ole. Vähemalt mitte veel. Kõige lõpuks käisime Lastehaigla diabeediõe juures. Tema pidi vaatama üle meie toidulaua.

Toidulaud osutus eeskujulikuks. Sain kiita et ei anna lapsele suhkrut, soola, mahlasid, mahlajooke, maiustusi. Et kas… päriselt keegi annab? Aastasele lapsele? Minu ettekujutuse järgi pidid aastased lapsed olema enam-vähem kodutoidule üle läinud aga ma arvasin, et see tähendab et laps sööb sama putru, sama keedukartulit ja hakklihakastet ja sama kama keefiriga mis ülejäänud peregi. On ju Tervise Arengu Instituut oma juhendis kirjutanud, et alla 3-aastane ei vaja ei soola ega suhkrut ja et tegelikult ei vaja neid ka täiskasvanu. Okei. Tubli siis. Vahva.

“Ei no aga rinnaga toitmine lõpetage küll ära. Ta on aastane, enam pole vaja!”

Ja seda lauset olin ma kartnud sestsaati kui mu laps ülekaalulisuse sildi endale külge oli saanud. Ma olin terve see aeg kartnud, et mina olen see üks ja ainus erand, kes suudab oma lapse rinnapiimaga üle toita. Väidetakse küll et see polevat võimalik (“Las nad räägivad” öeldi selle peale)…

Ning et 10-kuuselt oleks olnud lihtsam teda võõrutada sest et aastaselt on ta juba liiga isepäine ja hakkab protestima kui ühtäkki enam ei anta. Ohoh, tõesti või?

See on minu arust imeline näide sellest, mida kõike on tänapäeval võimalik väikelapse emana kuulda. Ma mõistan, et imetamist propageeritakse nii palju kui võimalik ning sellest hoolimata on see kerges langustrendis (viidet mul ei ole kuid viimase aasta jooksul on see kuskilt kõrva jäänud). Ja võib olla tõesti on geenide ja keskkonna kombinatsioone mille puhul rinnapiimast saadud toiduenergia ületab vajaduse ja osutub liigseks.

Perearst ütles samuti, et aastane – rohkem pole vaja. Et järelikult on mu piim liiga hea. Olgu öeldud, et tegemist oli mõlemal juhul vanema generatsiooni esindajaga ning rinnapiimast räägiti sellisel toonil nagu oleks see (peale 1. eluaastat) mingi täiesti õudne ja kahjulik harjumus. Et siis minu piim on midagi rämpstoidulaadset? Äge. Ma tahaks mõne ämmaemanda arvamust ka kuulda selle kohta.

Mu laps on alati olnud kaisulaps ja öösel tissi otsas mõnuleja. Ma pole seda talle kunagi keelanud ega kavatse alustada. Ma ei hakka teda unekoolitama. Ma ei usu et öösel keefiri andmine oleks parem mõte. Mu lapsel on tädipoeg, kes on 2 kuud noorem ja samas kaalus ja terve aeg olnud 100% RPA laps. Mu meheõde tunneb end ka nüüd süüdi sest terve aasta jooksul pole talle midagi öeldud ja nüüd ühtäkki on laps ülekaaluline.

Kui selle postituse toon paistab pisut mürgine, siis see peegeldab mu nende hetkede emotsioone, segadust ja süütunnet. Rünnak pidavat parim kaitse olema.

Praegu ma usun, et kõik toimib alati meie hüvanguks. Võib olla vajasin mina niivõrd otse-näkku meeldetuletust vanadest haavadest sest äkki ma pole nendega päriselt lõpuni tegelenud. Võib olla teenis see mõnda muud eesmärki.

Seega kui arvad et oled kuulnud kõike siis… Ei ole.

Lisatoit – miks just 6 kuud?

ClangulaLisa kommentaar

Miks öeldakse, et beebi peab lisatoitu saama alates 6. kuust? Miks mitte varem või hiljem? Ja mille alusel selliseid soovitusi koostatakse? Seekordses postituses uurime beebide lisatoidu bioloogilisi tagamaid. Selgub, et ka selles küsimuses kõnelevad mustvalged loosungid ja teaduslikud seisukohad tihtipeale eri keelt.

Vahel jääb lisatoidu kohta liikuva info põhjal mulje, et lapse 6. elukuu täitudes juhtub midagi maagilist. Ühes äärmuses on range soovitus, et enne 6. elukuud ei tohi mingil juhul lisatoitu pakkuda. Teisalt räägitakse, et 6. elukuul peab laps juba kindlasti arvestatavas koguses lisatoitu sööma. Tundub, nagu toimuks lapse organismis justkui üleöö midagi drastilist, mistõttu lisatoiduga varem või hiljem alustamine on keelatud. Mis ikkagi toimub seal 6. elukuu kandis ja mida kõnelevad teadusuuringud?

Üks lahendus sobib kõigile?

Beebide toitmise kõige valjuhäälsem nõustaja on WHO ehk Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation). WHO juurutab jõuliselt oma “globaalseid tervisenõuandeid” riiklikesse tervishoiusüsteemidesse, kust need liiguvad edasi perekondadesse. Nõuanded nagu “rinnapiim on lapsele parim” ja “laps peab saama 6. elukuuni ainult rinnapiima” pärinevad just WHO sulest. Sellised loosungid on üpris vastuolulised, maalides meile mustvalge pildi küsimustes, mille võtmeks peaks olema individuaalne lähenemine.

Ega WHO elu ei ole lihtne. Ta on võtnud oma pühaks ülesandeks jagada universaalseid tervisenõuandeid, mis kehtiksid ühtemoodi nii India slummides kui ka jõuka Euroopa keskklassi jaoks. Paraku on tegemist juba eos võimatu ülesandega ning väärarusaamad on kerged tekkima. Seda ka beebide toitmise osas.

Natuke järele mõeldes tundub tõesti ilmne, et beebide lisatoidu osas ei saa eksisteerida globaalseid tõdesid. Beebi lisatoit Aafrikas vs Euroopas tähendab väga erinevaid asju. Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et toit peab lisaks süsivesikutele sisaldama vitamiine ja loomseid valke. Kui ise ei viitsi keeta, on kaupluselettidel saadaval lai valik tervislikke ja toitvaid beebipüreesid. Näiteks Tansaanias on aga tüüpiliseks beebitoiduks üksluine maisi- või jamsipuder, mis sobiva konsistentsi nimel segatakse veel veega pooleks. Värskeid köögivilju (rääkimata lihast) sinna lisamiseks pole lihtsalt saadaval. Ja selline mitte-täisväärtuslik varajane lisatoit on oluliseks põhjuseks, miks Tansaanias on alatoidetud laste osakaal jätkuvalt suur.

Tegelikult pole mingit põhjust, miks meie Sinuga ei võiks anda oma lastele lisatoitu juba 4. või 5. elukuul (sellest lähemalt allpool). Samas on hädavajalik, et Tansaania beebid saaksid võimalikult kaua ainult rinnapiima, sest neile kättesaadav lisatoit ei ole täisväärtuslik. Sestap ei lähtu WHO ülemaailmne soovitus mitte küsimusest “mis on kõige varasem aeg, millal beebile võib lisatoitu pakkuda”, vaid “mis on kõige hilisem aeg, millal seda peab pakkuma”. Nõnda püstitatud küsimusele võib tõesti vastata, et 6 kuud. Kuid nagu öeldud, ei tähenda see tingimata ainuõiget vastust Sinule ja minule.

Ühesõnaga, WHO meeleheitlik püüd jagada globaalseid nõuandeid viib pahatihti soovitusteni, mis lokaalses kontekstis ei päde. Kaasa ei aita ka tõsiasi, et nende soovituste koostamisel kipub WHO minetama igasuguse kriitika enda ja oma allikate suhtes. Näiteks on nad koostanud “põhjaliku teadusülevaate” lisatoiduga alustamise kohta, mis põhineb ainult 14 korrelatiivsel ja kahel (!) eksperimentaalsel uuringul. Ometi on see ülevaade üheks alustalaks, millel põhineb kogu nende retoorika lisatoidu kohta… See aga viib jutu juba järgmise murekohani.

Mitte iga seos ei ole põhjuslik

Tagatipuks varjutab tõde taaskord tõsiasi, et (arusaadavatel põhjustel) on imikute toitmise osas läbi viidud vähe kontrollitud eksperimente. Vaatlusandmetele ja korrelatsioonidele toetudes aga on põhjuslike seoste tuvastamine põhimõtteliselt võimatu. Oletagem näiteks, et meie uurimisküsimus on järgnev: “Kas lapse kaaluiibe seisukohast on parem alustada lisatoiduga 4. või 6. elukuul?”

Oletame edasi, et leitakse järgnev seos: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kaaluvad mõne aja möödudes vähem kui need, kes said 6. elukuuni ainult rinnapiima. WHO tahaks ehk järeldada, et liiga varakult lisatoiduga alustamine vähendab lapse kaaluiivet. Kuid seos võib olla hoopis vastupidine: lisatoitu hakati varakult andma nendele lastele, kelle kaal oli madalavõitu.

Sama probleem tekiks juhul, kui uuringu tulemus oleks vastupidine: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kasvavad kiiremini kui 6. elukuuni ainult rinnapiimaga toidetud lapsed. Kas lisatoit pani nad kiiremini kasvama? Või hakati neile varakult lisatoitu andma seetõttu, et nad kasvasid juba enne nii kiiresti? Nende andmete põhjal oleks liiga julgete järelduste tegemine teaduslikult ebakorrektne.

Olgu, jätkem nüüd poliitilised ja metodoloogilised probleemid seljataha ja asugem asja kallale. Järgnevalt vaatleme, millistele bioloogilistele alustele tugineb “6. kuu reegel” ja miks võiks lisatoiduga tegelikult alustada juba natuke varem.

Miks piimast ei piisa?

Energia. Kui emal piima jätkub, on põhimõtteliselt võimalik, et rinnapiim katab lapse energiavajaduse esimesel 6 elukuul täielikult. Kalorsuse seisukohast võib rinnapiima pidada isegi optimaalseks toiduks, kuna imetamisega väheneb beebi ületoitmise risk. Teisisõnu, asendades rinnapiim liiga vara lisatoidu või rpa-ga võib viia selleni, et laps saab toidust liiga palju energiat ning võib kujuneda ülekaal. Kuid mõned uuringud on leidnud, et imetamise “kaitsev” mõju hilisema ülekaalulisuse vastu võib avalduda juba ka 3 kuu pikkuse imetamise tagajärjel. Nii et lisatoiduga viivitamist 6. elukuuni sel moel siiski põhjendada ei saa.

Enamgi veel, Suurbritannias tehtud uuringu kohaselt ei saa enamus lapsi tegelikult 6. elukuuks enam piimast piisavalt energiat. Uuringusse oli kaasatud üle 1000 ema-lapse paari, kelle põhjal arvutati välja imikute poolt söödud rinnapiima kogused, piima kalorsus ja beebide energiavajadus. Teadlased jõudsid järeldusele, et ligi 90% ainult rinnapiima saavatest 6-kuustest imikutest ei saa enam piimast piisavalt kaloreid, et katta oma igapäevane energiavajadus.

Seega kalorite seisukohast tundub, et 6. elukuul ainult rinnapiimast toitumine võib vähendada ülekaalulisuse riski. Teisalt aga võib sellega kaasneda hoopis vastupidine probleem ehk alatoidetud laps.

Raud. Lisaks energiale vajab organism ka erinevaid mikrotoitaineid ning nende kogus rinnapiimas ei ole lapse kasvades enam ühel hetkel kindlasti piisav. See kehtib eelkõige raua ja tsingi kohta (aga ka mõnede A ja B grupi vitamiinide), mille kaasasündinud varud ammenduvad umbes 6. elukuu täitudes. Seega on oht, et kui 6-kuune laps saab toiduks ainult piima, võib tal kujuneda näiteks rauapuudus.

Raud ja lisatoit on õnneks piisavalt konkreetne küsimus, et sooritada korralikke eksperimentaalseid uuringuid. Seetõttu teamegi, et 6-kuuselt on lisatoiduga alustanud laste rauavarud (st hemoglobiin ja ferritiin veres) paremas seisus kui nendel, kes on saanud ainult piima. Raua seisukohast oleks seega optimaalne alustada lisatoiduga juba isegi 3.-4. elukuul ehk enne, kui varud otsa saavad.

Siiski ei maksa raua pärast liialt muretseda ka 6. kuul alustanud beebidel. Nimelt ei ole päris üheselt selge, kas kirjeldatud erinevusel on mingit reaalset mõju lapse tervisele. Näiteks tõestati nimetatud seost (s.o. varem lisatoitu saanud lastel on rohkem rauda) ühes Islandi uuringus. Kuid samas tõdeti, et ohtlikult madalat (aneemilist) rauapuudust esines siiski mõlemas grupis sama tõenäoliselt. Teise, Saksamaal tehtud uuringu kohaselt oli juba 10. elukuuks beebide rauatase ühtlustunud, sõltumata lisatoiduga alustamise ajast. Sarnast tulemust näitas varasem USAs tehtud katse rpa lastega.

Tsink. Tsingi kohta on avaldatud märksa vähem eksperimente, kuid laias laastus paistab pilt sarnane. Tsingi sisaldus ja kättesaadavus rinnapiimas hakkab kiiresti vähenema juba mõni nädal pärast sünnitust ning hinnanguliselt 7. elukuuks ei piisa enam rinnapiimast, et katta lapse tsingivajadus. Sestap tuleks lapsele aegsasti pakkuda kas tsingiga rikastatud beebitoite või liha, mida peetakse üheks parimaks tsingi- (ja muidugi ka raua)allikaks. Samas jääb ka siin võimalus, et aja jooksul laste tsingivarud ühtlustuvad sõltumata lisatsingiga alustamise ajast, ning viivitamine ei pruugi põhjustada mingit püsivat tervisekahjustust.

Niisiis tundub, et lisatoiduga ootamine 6. elukuuni ei pruugi lapsele kahjulik olla. Kuid kindlam oleks siiski alustada natuke varem, et olla kindel, et lapsel ei kujune puudust energiast või toitainetest nagu raud või tsink.

Kuidas on lood lisatoidu ja allergiatega?

Veel paarkümmend aastat tagasi kehtinud “talupojatarkuse” kohaselt võis liiga varajane lisatoiduga alustamine suurendada allergiate kujunemise riski. Kaasaegsed teadusuuringud aga näitavad, et lugu võib olla hoopis vastupidine: varane kokkupuude erinevate toitudega pigem vähendab allergia kujunemise tõenäosust, ja seda isegi eelsoodumusega laste puhul. Kusjuures “varase kokkupuute” all peetakse silmas juba 3.-5. elukuud.

Ka siin võime rõõmustada, et teadlased on võtnud vaevaks korraldada neid parimat sorti, randomiseeritud kontrollitud eksperimente. See tähendab, et lapsed on juhuslikkuse alusel jaotatud kahte rühma, kellest ühed saavad potensiaalselt allergeenset lisatoitu varakult (3.-4. elukuul) ja teised saavad seda hiljem või üldse mitte. Mõne aja möödudes võrreldakse, kas neil tekib selle aine suhtes immuunvastus.

Nii on tõestatud, et hilisem allergia tekkimise tõenäosus on väiksem, kui lapsed on nende toitudega õige varakult ja regulaarselt kokku puutunud. Selliseid tulemusi võib leida näiteks maapähklite, nisu ja (eriti) muna kohta. Tõsi, uuringute metodoloogiad on väga erinevad (mida täpselt lugeda “allergiaks”?) ning vähemalt üks uuring viitab sellele, et ka selles küsimuses võivad leitud erinevused aastate jooksul kaduda. Samas on kõnekas, et otsingutel ei jäänud mulle silma mitte ükski eksperiment, mille tulemused näitaksid vastupidist – et liiga varajane kokkupuude võiks allergia teket soodustada.

Seega tundub, et ka allergiate vältimise seisukohast on lapsel kasulik tutvuda erinevate toitudega juba 4. elukuu paiku.

Alustada võib julgelt enne 6. kuud

Tegelikult ongi paljud teadlased ja arstid seda meelt, et õige aeg lisatoiduga alustamiseks on 4.-5. elukuu vahel. Nagu eelpool selgitasin, siis WHO on oma globaalses soovituses tõmmanud punase joone just 6. kuu juurde, lähtudes arengumaade oludest. Kui lapsele pole võimalik pakkuda täisväärtuslikku lisatoitu või toit võib saastuda haigustekitajatega, on kindlasti parem toita imikut võimalikult kaua ainult rinnapiimaga.

Kui need riskid on maandatud, võib aga 4.-5. elukuu olla lisatoiduga alustamiseks optimaalne aeg. Nii saab kindlasti kaetud lapse toitainevajadus ja võib väheneda allergiate kujunemise risk.

Selle postituse ämmaemandad:
Teadusartiklid:

Rinnapiim vs rinnapiimaasendaja

ClangulaLisa kommentaar

Vaata ka hilisemaid postitusi “3 asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest” ja “Liiga vähe piima“

Rinnapiim on imeline! See vastab täiuslikult lapse vajadustele, võimaldades pisikesel organismil kasvada ja areneda. Samas ei tähenda see veel, et kõik muud toiduallikad oleksid ilmselgelt kehvemad. Teaduslikust seisukohast ei saa tegelikult väita, et rinnapiima asemel rpa-ga toitmine mõjutaks lapse tervist mingil moel negatiivselt.

Rinnapiima (rp) sobivus lapse jaoks on küll imeline, ent sugugi mitte müstiline. On ju arusaadav, et evolutsiooni käigus on igal imetajal kujunenud toitevedelik, mis sobib just tema järglastele. Läbi põlvkondade on ellu jäänud ja siginud need järglased, kelle emade piim oli kõige toitvam. Nii vastabki rinnapiima biokeemiline koostis üks-üheselt lapse vajadustele. Näiteks on naise rinnapiima koostis erinev poegade ja tütarde jaoks, muutudes koos lapse vanuse ja isegi tervisliku seisundiga. See pole seletamatu maagia, vaid igati (bio)loogiline asjade käik.

Kui rinnapiim on lapsele nii täiuslik, siis miks ometi kõik naised ei imeta? Eesti kolmekuustest imikutest on rinnapiimalapsed ainult 65%. Seda on siiski rohkem kui näiteks USA-s, kus vastav näitaja on 47%. Ja olukord on lausa suurepärane, võrreldes Mexico City äärelinnaga, kus neljakuustest imikutest vaid 2% on ainult rinnapiimatoidul.

Imetamine võib olla väga keeruline mitmetel põhjustel (vt ka Imetamise hind). Arengumaades (aga mitte ainult) võib põhjusteks pidada lakkamatut stressi, vaesust ja terviseprobleeme. Naistel puudub ligipääs elementaarsele arstiabile ja adekvaatsele informatsioonile. Imetamist ei pruugi toetada kogukond või seal levivad väärarusaamad. Isegi USAs takerdub imetamine tihtipeale teadmatuse ja ühiskondlike hoiakute taha. Lisaks peavad noored emad juba kolmekuuse beebi kõrvalt täiskohaga tööle naasma, sest puudub tasustatud emapuhkus. Igas ühiskonnas on alati ka teatud hulk naisi, kes ei saa imetada meditsiinilistel põhjustel (vt ka Liiga vähe piima).

Kõigest sellest järeldub, et rinnapiima pakkumine ei ole naisele alati jõukohane või üleüldse võimalik. Paljud naised seisavad silmitsi olukorraga, kus nad peavad valima näljase lapse ja mingisuguse lisatoidu vahel. Õige valik on ilmselge.

Muidugi ei ole tegemist 21. sajandi probleemiga – need naised on alati olemas olnud. Imikutele on kõiksugu piimaasendajaid leiutatud nii vana-Kreekas kui ka ENSV-s. Selleks on kõlvanud küll lehmapiim, küll riisitumm, vana-Kreeka puhul isegi vein. Küllap kasvasid nendestki lastest täitsa normaalsed täiskasvanud. Tänapäeva naised võiksid siiski rõõmustada, et teadus on jõudnud rinnapiimaasendajani (rpa), mis on tõepoolest etem kui vein ja riis.

Aga kas tänapäevane rpa ikka on täisväärtuslik, võrreldes rinnapiimaga? Siinkohal jõuame lõpuks loodusteaduste pärusmaale. Peatselt tutvustan, mida näitavad teaduslikud andmed rpa kohta. Enne aga olgu öeldud, et “rpa vs rpa” uuringute puhul tuleb alati meeles pidada üht olulist metodoloogilist takistust.

Probleem on selles, et inimese tervist uurides on praktiliselt võimatu rakendada randomiseeritud kontrollitud uuringuid. Me ei saa moodustada kahte rühma emadest ja beebidest, kus rühmade ainsaks erinevuseks oleks nende toitmisviis. See tähendaks, et peaksime sünnitusmajas juhuslikkuse alusel määrama osad lapsed rinnapiimatoidule ning teised rpa-le. Kuid kuna tegemist on ema jaoks väga isikliku otsusega, siis pole sellist katset põhimõtteliselt võimalik teha.

Seega jääb meil üle ainult üks võimalus – vaatlusandmed. Võtame lapsed “päris elust” ja lihtsalt uurime neid. Ja nii on selgunud, et rinnapiimalapsed ja pudelilapsed (s.t. lapsed, kes saavad rp asemel rpa-d) erinevad tõepoolest mitmes mõttes – näiteks on nad keskmiselt erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga. Kui siis leitaksegi mingi erinevus nende tervisenäitajates, näiteks et pudelilaste seas on mõni haigus rohkem levinud, ei saa sellest veel järeldada, miks see nii on! Tegemist võib olla korrelatiivse, kuid mitte tingimata põhjusliku seosega. Jõuan selle probleemi juurde hiljem tagasi (müüt nr 3).

Nüüd jõuamegi konkreetsete müütideni, mis rp vs rpa debatis ikka ja jälle esile kerkivad. Piirdun siinkohal vaid nendega, mis puudutavad otseselt lapse tervist.

Müüt nr 1: “Rinnapiimas on üle 200 erineva komponendi, aga rpa-s ainult mõnikümmend. Seega rp on kindlasti tervislikum.”

Minu vastus: Need arvud on iseenesest õiged, kuid järeldus vildakas. Vaadata tuleks ikka komponentide mõju lapse tervisele, mitte pelgalt arvu. Mõned rinnapiima koostisosad sattuvad sinna ka lihtsalt paratamatult, ilma et lapsel oleks neist mingit kasu, näiteks laktotsüüdid (s.t. rakud, millest piimanäärmed koosnevad). Sõnastagem seega täpsemalt:

Müüt nr 2: “Rinnapiim on väga keerulise biokeemilise koostisega. Rinnapiimaasendajad ei suuda seda täpselt matkida. Seega on rinnapiima toiteväärtus kõrgem.”

Minu vastus: Jällegi on eeldused õiged, kuid järeldus vaieldav. On tõsi, et rinnapiima täpset koostis pole võimalik sünteetiliselt jäljendada (kasvõi seetõttu, et rinnapiima koostis on ajas muutlik). Kuid toitumise biokeemia alused ei ole tänapäeval mingi müsteerium – juba põhikooli bioloogiast on ju teada, mida normaalne toit peab laias laastus sisaldama. Inimese toit koosneb mikro- ja makrotoitainetest: valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid ja mineraalained. Neid tuleb tarbida õiges koguses ja vahekorras. Kaasaegse teaduse jaoks ei ole eriti keeruline välja selgitada nende ainete keskmine sisaldus rinnapiimas, ning luua seejärel vedelik, mis sisaldaks neid samal määral. Täpselt seda rpa endast kujutabki.

Pole mingit alust arvata, et eelsoodumusteta laps võiks kannatada kroonilise toitainete puuduse all vaid seetõttu, et tema toiduks on rpa. Kui rpa beebidel jääks puudu mingist olulisest toitainest, siis peaks see väljenduma väga selgelt näiteks kasvukiiruse pidurdumises. Seda oleks lihtne tõestada elementaarsete uuringuga – kas pudelilaste kaaluiive on keskmiselt aeglasem kui rinnapiimalastel? Selliseid uuringuid on hulganisti tehtud ning selgub, et olukord on täpselt vastupidine – rpa-d peetakse üheks riskiteguriks hoopis beebide ülekaalu tekkimisel. Juba see näitab, et rpa ei saa olla hüppeliselt kehvema toiteväärtusega kui rinnapiim.

Natuke keerulisem on lugu rinnapiima nende komponentidega, mis ei ole toitained, vaid näiteks antikehad või bakterid. Rinnapiima bioaktiivetest osadest ja immuunsüsteemist räägib müüt nr 4.

Müüt nr 3: “Rpa-d saavad lapsed on sagedamini haiged kui rinnapiimalapsed.”

Minu vastus: See müüt on ilmselt alguse saanud WHO / UNICEFi ühiskampaaniast “Rinnapiim on lapsele parim!”. Kampaania loetleb kümneid terviseprobleeme, mis justkui “sõltuvad” beebi toitmisviisist: hingamisteede haigustest ja astmast kuni diabeedi ja hällisurmani. On leitud, et neid esineb rinnapiimalastel vähem – järelikult rinnapiim kaitseb nende eest! Right?

Wrong. Selline loogika ei kannata kriitikat. Lähemal vaatlusel selgub, et praktiliselt ühegi haiguse puhul ei ole tõestatud põhjuslikku seost. Rinnapiimalapsed on tervemad mitte seetõttu, et nad saavad rinnapiima, vaid seetõttu, et nad kasvavad keskmiselt paremates oludes. Imetamist harrastavad eelkõige jõukamad, haritumad, tervemad ja tugevama kogukondliku toega naised; seda nii Euroopas, USAs kui ka globaalselt. On täiesti loogiline, et sellistes oludes sirguvad tugevama tervisega lapsed, ning sel pole midagi pistmist rinnapiimaga. See aspekt on muide ka UNICEFi raportis selgelt välja toodud, kuid kipub rahvasuus väga kergelt kaotsi minema.

Rinnapiima osas torkab siiski silma üks erandlik beebide rühm: enneaegsed lapsed. Tegemist on eriti haavatavate organismidega, sest nende elundid ei ole sünnihetkel veel täielikult välja arenenud. Leidub kaalukaid tõendeid, et rinnapiim aitab neil vältida teatud haiguseid ja paneb nad kiiremini kosuma. Siinkohal võib uskuda põhjuslikku seost, sest lisaks elulistele vaatlustele on ära kirjeldatud ka toimemehhanism – on teada, kuidas ja millised rinnapiima komponendid rakubioloogia tasandil reaalselt toimivad. Seega võime uskuda, et rinnapiim kaitseb tõepoolest näiteks sellise jubeda soolehaiguse vastu nagu nekrotiseeriv enterokoliit.

Müüt nr 4: “Rinnapiim tugevdab lapse immuunsüsteemi, sest see sisaldab ema antikehasid.”

Minu vastus: Selle väitega võiks isegi osaliselt nõus olla. Kahtlemata sisaldab rinnapiim lisaks toitainetele (müüt nr 2) ka hulgaliselt mitte-toitaineid, mida seostatakse lapse immuunsüsteemiga. Ka parimad rpa-d ei suuda matkida kõiki neid baktereid, tüvirakke, antikehasid ja muid bioaktiivseid komponente. Rakubioloogilised uuringud on näidanud, et mõned nendest tegelastest võivad eraldivõetuna mõjutada lapse immuunsüsteemi positiivses suunas. Näiteks soolestikku elama asuvad bifidobakterid võivad pakkuda kaitset allergiate eest ja teatud ensüümid (lüsosüümid) hävitada haigustekitajaid. Seda vähemalt laboritingimustes.

Paraku sellega head uudised piirduvad. Sest õnneks või kahjuks ei kasva lapsed laboritingimustes. Kas nende bioaktiivsete komponentide potensiaalne mõju päris elus mingit rolli mängib, on pehmelt öeldes kaheldav. Antikehade jmt sissesöötmine ei anna mingit garantiid lapse immuunsüsteemi kohta, sest mängu tulevad loendamatud keskkonnategurid. Näiteks allergiateemalistes uuringutes kahaneb toitmisviisi (rp vs rpa) mõju sageli olematuks, kui arvesse võetakse pärilikkust ja (taaskord) perekonna sotsiaalmajanduslikku tausta.

Omaette küsimus on see, kuidas üldse hinnata immuunsüsteemi kvaliteeti. Tegemist on äärmiselt kompleksse mehhanismiga, mida pole võimalik mõõta skaalal “hea-halb”. Sestap on ka jabur väita, et mingite üksikute tegevustega on võimalik immuunsüsteemi üleüldiselt “tugevdada”. (Soovitan siinkohal tuttava proviisori blogipostitust sel teemal.) Me saame küll mõõta (või tõsta) näiteks antikehade või muude immuunsüsteemi komponentide taset. Kuid ükski neist ei anna meile täit pilti immuunsüsteemi “tugevuse” kohta. Ammugi pole immuunsüsteem nagu auster, mis soodsates oludes kasvab lõpmatult suuremaks ja tugevamaks.

Seetõttu tuleks pigem rääkida lihtsalt normaalsest, toimivast immuunsüsteemist. Kui immuunsüsteem on võimeline last haiguste eest kaitsma, siis ongi hästi. Ja selle saavutamine on täiesti võimalik ka ilma rinnapiimata. Meil on õnn elada sellises maailma piirkonnas, kus selleks ei pea isegi midagi erilist tegema. Meie beebid puutuvad kokku erinevate bakteritega, nad ei kannata alatoitumuse käes ning neile on kättesaadav kaasaegne arstiabi. Eriti õnnelikud neist juhtuvad kasvama majanduslikult kindlustatud ja haritud peredes (mõlemaid tegureid seostatakse lapse tervisenäitajatega) ega saa sündides kaasa mõnd geneetilist haigust. Rinnapiimast saadav “lisakasu” immuunsüsteemile on sellise lapse puhul kaduvväike – väga suure tõenäosusega kasvab temast terve inimene, sõltumata sellest, mida ta beebina sööb. Teisisõnu, rinnapiim võib kaasa aidata normaalse immuunsüsteemi kujunemisele, kuid ei ole selle jaoks hädavajalik.

Seda väidet toetavad ka uuringud, kus võrreldakse sama pere lapsi, keda on toidetud eri viisidel (rp vs rpa). Kui rinnapiim mõjutaks üheselt lapse immuunsüsteemi, siis peaksid ju rinnapiimal kasvanud lapsed olema märksa tervemad kui nende õed-vennad, kes on saanud rpa-d. Kuid andmed seda ei toeta. Ühes põhjalikumas USA uuringus võrreldi selliste laste tervisenäitajaid 11 erineva mõõdiku abil, sealhulgas astma kujunemise tõenäosus. Leiti, et sama pere lastel on sarnased tulemused, sõltumata sellest, kas nad said beebina rp-d või rpa-d. See tõestab veelkord, et perekondlik taust ja keskkonnategurid on olulisemad kui beebi toitmisviis.

Globaalses kontekstis seisnebki rinnapiima “kaitsev mõju” haiguste vastu selles, et imetades saab puhverdada keskkonnast tulenevaid ohte. Nendeks võib olla ebahügieeniline ümbrus, epideemiapuhang või elementaarse arstiabi puudumine. Kui rinnapiima alternatiiviks on näiteks joogikõlbmatu vesi või sellest valmistatud rpa, siis tõepoolest tuleks eelistada rinnapiima. Samuti avaldub rinnapiima positiivne mõju immuunsüsteemile juhul, kui organism on tugevalt nõrgestatud. Ja veelkord – ma ei räägi siin nohust, vaid näiteks geneetilisest eelsoodumusest või enneaegsest sünnist. Heaoluühiskonnas kasvava, üldiselt terve lapse puhul pole immuunsüsteemi seisukohast vahet, kas tema toiduks on rp või rpa.

Kokkuvõtteks…

… tuleb tõdeda, et rinnapiimaasendajatel pole häda midagi. Meil puuduvad teaduslikud tõendid, et rpa peal kasvavate laste elukvaliteet oleks märkimisväärselt kehvem ainult seetõttu, et nad ei saa rinnapiima. Lapse tervist mõjutavaid tegureid on lihtsalt nii palju, et puhtalt toiduallika mõju kahaneb üldjuhul olematuks.

Ma kordan: rinnapiim on imeline. Kui imetamine sujub justkui iseenesest ja probleemideta – suurepärane! Ka esimeste murede tekkides ei maksa liiga kergesti alla anda, sest kahtlemata on lapsele rinnapiima pakkumine tore eesmärk, mille nimel tasub pingutada. On äärmiselt kahetsusväärne, kui imetamine jääb ema teadmatuse või ebakindluse taha.

Kui aga rinnapiima pakkumine on juba eos võimatu või eeldab emalt üliinimlikke pingutusi, siis rpa võib olla ainuõige lahendus. Ükski ema ei peaks ennast sealjuures tundma halvasti väärarusaama tõttu, nagu oleks rpa pakkumine lapse tervisele kahjulik.

Selle postituse ämmaemandad:
Teadusartiklid:

Loomulik sünnitus, loomulik imetamine?

ClangulaLisa kommentaar

Sünnituseks valmistudes ja imetamist õppides sattuvad naise teele varem või hiljem loosungid nagu “loomulik sünnitus” või “loomulik imetamine”. Sinna juurde käivad selgitused: sünnitus / imetamine on maailma kõige loomulikum asi! Naise keha on loodud sünnitama / imetama! Kõik naised suudavad sünnitada / imetada! Paraku peab naine ise tulema selle peale, et kui miski on “loomulik”, siis ei tähenda see veel “lihtne” või “iseenesestmõistetav”, veel vähem “ohutu”.

Bioloogil aga ei tohiks olla erilisi illusioone selles osas, mida tähendab “loomulik” või “looduslik”. See võib tähendada küll “kaunis”, “harmooniline” või “tähendusrikas”, kuid täpselt samavõrra ka “julm”, “halastamatu” või “kompleksne”.

Positiivsetel seostel ja isiklikul kogemusel on kahtlemata oma roll “loodusliku” mõistmisel. Kuid hädavajalikud on ka mõned faktiteadmised ja tunnetus, et loodus võib olla julm. Teisisõnu, see on kohutav traagika, kui inimesed ei käi enam metsas seenel, kuid veel traagilisem on see, kui nad teevad kärbseseenesousti ja surevad ära. Sest nad on veendunud, et kõik looduslik on nunnu ja ohutu.

Tulles tagasi imetamise juurde, siis väike vahekokkuvõte minu siseheitlusest. Kampaanialoosungid ja paraku ka instinktid ütlesid mulle, et imetamine on “loomulik” tähenduses “iseenesestmõistetav” ja “lihtne”. Aga kogemuste kaudu olin õppinud, et on hoopis “loomulik” tähenduses “halastamatu” ja “kompleksne” (vt postitus “3 asja, mida õppisin…“). Kuidas siis üks segaduses bioloog peaks oma igapäevaeluga edasi minema?

Kui oma sisetunne veab alt, aga küsimus vajab vastuseid, siis pöördun teaduse poole (vt postitus Kuidas mõtelda). Mida näitavad andmed? Järgnevalt paar fakti imetamise ja sünnitamise kohta:

  • Esimesed kuus elukuud loetakse imikueaks ehk lapse põhitoit võiks olla piim. Aga 3-kuuselt on täielikul rinnapiimatoidul ainult 65% ja 6 kuu vanuselt 24% beebidest (2018. a Eesti).
  • Sajanditaguses Suurbritannias suri iga 200. naine sünnituse tagajärjel. (Illustreerimiseks olgu öeldud, et kui see proportsioon kehtiks ka praegu, sureks Eestis igal aastal ligi 70 sünnitavat naist.)

Kuskil on mingi konks! Sest nende teadmiste valguses on üsna raske edasi uskuda, et imetamine on loomulik tähenduses “lihtne” ja “iseenesestmõistetav”. Kui see tõesti nii lihtne on, siis miks nii vähesed seda teevad? Samamoodi on raske pidada sünnitamist “kauniks” või “harmooniliseks”, kui ilma kaasaegse meditsiinita on 1 võimalus 200-st, et ma selle käigus ära suren.

Ja nüüd rakendusteaduste etteaste. Kuna imetamine võib vahel olla väga keeruline, siis on olemas rinnapiimaasendajad, mis on lapse jaoks igati täisväärtuslikud (vt postitus RP vs RPA). Ja kuna sünnitamine võib olla väga valus, siis on olemas valu vaigistavad meetodid. Rääkimata keisrilõikest ja muudest elupäästvatest lahendustest. Loomulikult ei maksa alahinnata ka vaimujõudu valuga (nagu üldse eluraskustega) toimetulekul, kuid kui sellest ei piisa, tuleb usaldada meditsiini.

2012. aastaks muide oli Suurbritannias sünnituse tagajärjel suremise tõenäosus langenud ühele 10 000-st. Eestis on sünnitusel suremine tänapäeval äärmiselt haruldane (0 kuni 1 juhtumit aastas). Sünnitus on sajandi jooksul muutunud märksa turvalisemaks. Minu meelest tuleks sellele arengule kõvasti aplodeerida ja kiituslaulu laulda, mitte kurvastada, et sünnitamine on kaasajal kuidagi vähem “loomulik”.

Ometi tundus ka mulle, et imetamine kui “loomulik” tegevus peaks ju olema “lihtne” ning tõrkusin kasutamast kaasaegseid lahendusi (rpa) oma probleemidele. Järeldan, et raseda / sünnitava / imetava naisena on minu vastuvõtlikkus kampaaniate ja loosungite suhtes olnud tavapärasest suurem. Ma uskusin pimesi ja viimse veretilgani positiivset narratiivi “loodusliku” kohta. Kuniks see läks karjuvasse vastuolusse minu isikliku kogemuse ja seejärel ka faktiteadmistega.

Kummalisel kombel olin sealjuures rasedana ja isegi sünnitavana ikkagi suhteliselt adekvaatne, võrreldes päevadega, mis järgnesid vahetult sünnitusele. Huvitav, kuhu kadus minu kriitiline mõtlemine ja analüüsivõime? Hormoonid? Vastutuskoorem? Magamatus? Teadmatus?

Soovin lõpetada selle postituse oma fiktiivse kampaaniaga kartulikasvatamisest. Kas kõlab veenvalt ja loogiliselt?

“Kõik maale kartulit kasvatama! Ise maas kasvav kartul on loomulik, palju loomulikum kui poekartul! Kõik inimesed suudavad ise oma kartuleid kasvatada! Kartulikasvatamine on nii lihtne! Kunagi olid ajad, kui kõik inimesed kasvatasid ise oma kartuleid – järelikult peaks seda ka nüüd tegema! Kui sul tekib kartulikasvatamisel probleeme, siis pöördu kartulinõustajate* poole!”

(Haahaa, minu ema selle kampaaniaga küll kaasa ei läheks ja samuti mitte tema lapsed, kes veetsid vanasti pool suve kartulipõldu rohides.)

* Disclaimer: igaks juhuks seletan lahti, et mul on sügav austus ja tänutunne imetamisnõustajate ja ämmaemandate suhtes. Ilma nendeta oleksin võib-olla depressioonis või surnud. Tahan lihtsalt rõhutada, et paljude naiste jaoks on sünnitamine või imetamine raske või lausa võimatu. Ja siis võib märksõna “loomulik” olla äärmiselt eksitav.

Selle postituse ämmaemandad:
  • Eesti statistika imetamise ja sünnitusel suremise kohta
  • UK statistika
  • raamat “Ja sünnib inimene” (Gudrun Abascal, tema muide inimeste ämmaemand ka, mitte ainult blogipostituste)
  • hea kolleeg, kes osales hüpnosünnituse kursusel
  • arvukad reklaamplakatid sünnitusmaja tabloodel

Inimene on sotsiaalne loom

ClangulaLisa kommentaar

Lapsevanemaks saamine muudab päevselgeks bioloogilise tõsiasja, et inimene on sotsiaalne loom. Iga naine teab, et sünnitus on nii emotsionaalselt kui füüsiliselt väga raske protsess. Bioloog lisaks, et inimesel ongi loomariigi kõige komplitseeritum sünnitus. Selle evolutsioonilised tagamaad väärivad ilmselt omaette postitust, aga bioloogide seas levinud tavateadmine on see, et põhjuseks on bipedaalsuse ja suure ajumahu kombinatsioon.

Inimese sünnituse õnnestumise võtmeks on seega teiste inimeste abi. Võib ehk isegi öelda, et inimene ei ole võimeline üksinda sünnitama (kindlasti on erandjuhtumeid, näiteks Vargamäe Krõõt). Mõnevõrra vähem ilmne on aga see, et reproduktiivtsükli järgmised peatükid – imetamine ja lapse kasvatamine – on samuti mõeldud sotsiaalseks, mitte individuaalseks ettevõtmiseks.

Enne lapsevanemaks saamist seostus mõiste “kogukond” ikka mingil määral mõistega “öko”, isegi minu jaoks, kes ma olen suurepäraselt kursis sõna “ökoloogia” teadusliku tähendusega. Ja kui see kogukonnast rääkija on veel sealjuures lapsevanem, siis järelikult “ökoemme”.

Nüüd aga tundub, et ümbritsevate inimestega kontakti otsimine on midagi palju sügavamat kui ühe kitsa ühiskonnagrupi nunnu meelelahutus. Sünnituse, imetamise ja laste kasvatamise käigus abi ja toe otsimine on inimese ürgne instinkt. Kui seda instinkti ei saa järgida, sest näiteks perekonnas on suhted halvad või ühiskonnas valitsevad mingid eelarvamused (nt üksikvanemate osas?), siis võib see märkimisväärselt pärssida nende tegevuste edukust.

Ja samasugune instinkt on ehk ka mittesünnitajatel, mitteimetajatel ja lastetutel inimestel neile see abikäsi ulatada (arvestades muidugi, et see ei kahjustaks nende enda šansse oma geneetilist materjali edasi kanda, lisaks halastamatu vanakooli evolutsioonibioloog). Sest inimene on sotsiaalne loom ja oma evolutsioonilise tausta tõttu teistele inimestele orienteeritud.

Siinkohal on vist jälle väike eelis naistel, kellel on füüsiliselt rohkem võimalusi reproduktiivtsüklis osalemiseks (vt postitus Tajude spekter). Võimalik, et seetõttu tajuvad nad ka suhtlemise vajadust mõnevõrra teravamalt kui mehed…?

Selle postituse ämmaemandad: