Rubriik: mõtteviis

Lapsepidamise kividest ja kändudest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: M.

Minu emakarjäär (2 aastat) on olnud paljuski varjutatud rahulolematusest, kimbatusest, ülesannetele allajäämise tundest. Pärast pikka lahenduste otsimist hakkasid lahendused hargnema depressiooni diagnoosist ja ajukeemia turgutamisest. Sealt edasi on tasapisi tekkinud jaksu ja suutlikkust hakata end ise edasi aitama.

Tähelepanekuid kivide ja kändude teemal, mis minul lapsepidamisega kaasnenud ja seda kogemust kujundanud:

Mind on väga häirinud emarollide variantide vähesus, mida ühiskond meile jutustab. Levinud on lastele pühendunud kangelasema mudel: “läbi raskuste tähtede poole”; “raske on küll, aga see kõik on seda väärt!”. Nähtaval on ka supernaise-karjääriema variant. Mõtle näiteks Mailis Repsi või Kaja Kallase peale vmt silmapaistvale eduloole, kui naine on suutnud lapse/laste kasvatamise eduka tööeluga ühitada ja näiliselt pole millestki loobunud. Laias laastus ongi rollimudelitega kõik. Mina ei tundnud end ära mitte kummaski. Karjäärinaise mudel on oluliselt inspireerivam, aga see ei ole mina. Kanaema pole ma ammugi. Sealt ma siis ilmsesti kuskil kuklataga järeldasin, et ei kõlba ei emaks ega karjäärinaiseks = ei kõlba üldsegi mitte. Alles nüüd, kui laps on 2-aastane, tunnen esimest korda, et sel aastal on emadepäev natukene juba minu päev ka. Ma olen hakanud lapsega koosolemist oluliselt rohkem nautima ja selle naudingutundega võitnud iseenda silmis õiguse ematiitlile.

“Ma ei saa oma rolliga hakkama!” ja “Ma olen halb ema!” on olnud mu põhietteheited iseendale. Kui minult on edasi uuritud, et millega ma täpsemalt hakkama ei saa, siis ma olengi püüdnud seletada, et ma TUNNEN ennast valesti. Sedasama naudingu puudust olen ma endale ette heitnud. Ja pole seda endale andeks andnud. Ja ega ma ei suuda siiamaani sellest nõudest lahti lasta. Minu isikliku standardi järgi kuulub hea ema paketti vääramatult lapse seltskonnast rõõmu tundmine. Jaks sellest rõõmu tunda. Ilma ei tohi.

Ma olin ka enne lapse sündi teadlik, et “tass tuleb täis hoida” ja “paarisuhet tuleb hoida”, aga mulle tundub siiani, et need on poolvõimatud ülesanded. Lapse kasvatamine toob välja inimsuhete ja tugistruktuuride nõrgad kohad. Väga valusalt. Tasuta või tasulise lapsehoidja abi tasub kasutada, rohkem kui “vaja on”. Kui elukaaslane arvab, et väga vaja pole, siis ei tohi kuulata 🙂 Puhka/maga/leia-iseenese-jaoks-aega on kõik väga mõistlikud ja adekvaatsed soovitused, ainult et mind ajasid (ja ajavad) need ajuti närvi, sest päris tihti lapse kõrvalt piisavalt puhata lihtsalt ei saa. Ja kui ümbritsev olukord ükskord võimaldakski magada, siis lihtsalt ei suuda enam. Puhkuse vaegus paisub nii suureks, et välja puhkamiseks oleks vaja nädalaid. Aga neid pole jälle kusagilt võtta. Mitte-enam-päris-beebi kõrvalt muutus väsimus tuimaks ja krooniliseks, väikesed puhkusesutsakad tegid ärrituvustaseme hoopis hullemaks (seda me täheldasime elukaaslasega mõlemad), sest siis oli jälle jaksu vihastada. Heaolu ei paistnud kusagilt. Ma loodan väga, et kõige hullemast kroonilisest väsimusest saangi rääkida mineviku vormis.

Antidepressandid töötavad, laps on aina suurem, kodukontor on minu hämmastuseks andnud soodsate asjaolude kokkulangemisel võimaluse end esimest korda välja puhata. Kriisikevade turgutavad omadused üllatasid mind väga, sest just sotsiaalse suhtluse vaegus on minu jaoks olnud valus ja depressiooni süvendav faktor. Aga ühtäkki virtuaalsuhtlus hoopiski tihenes ja oli vajadust, põhjust ja aega oma inimesed üles otsida. Ja palju magada. Ettevaatlikult julgen rõõmustada, sest enesetunne on juba mitu kuud stabiilselt parem.

Teiste inimeste lapsed ei peagi sulle meeldima

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Enne emakssaamist ei saanud ma emadusest üldse aru. Ma olin terve elu mõelnud, et kas minul kui naisel on mingid ühendused kuskil lahti või puudu, et miks ma ei mõista ja ei taju. Ma pole kunagi olnud see, kes teiste lapsi nähes vaimustuks, naerataks või tunneks oma kehas mingitki sooja emotsiooni. Ma olen alati olnud see, kes pelgab ja mõtleb beebide kohta, et mis need on ja mida nendega peale hakatakse.

Ma otsustasin sellest kirjutada sellepärast, et äkki on veel kellelgi sellised tunded ja võib-olla hirm emakssaamise ees. Ise olin küll lugenud oma elu jooksul vist ühe ema kirjeldust, mis vastas täpselt minu arusaamale, kuid enne ise emaks saamist ma ei uskunud tolle inimese lauset “oma lapsega on kõik teistmoodi, kõik on hästi, ära põe”.

Nüüd, olles emaks saanud (tahaks lausa öelda “sündinud”), mõistan ja tajun ma kogu emainstinkti ilma ühegi puudujäägita. Vähemasti ma ise tunnen küll nii. Mina olen üks nendest, kellel see tekkis sekundipealt kui see suurte helesiniste silmadega laps mu kõhule pandi. Hetkega oli kõik selge. Paljudel ei toimu see hetkega, vaid ajapikku ja see on täiesti okei. See ei tähenda mitte kuidagi, et su instinktid või armastus oleks väiksem või nõrgem.

Aga missuguseid hirme võib naisel veel olla kui ta emadust enne emakssaamist “ei taju”?

Minu jaoks polnud varem ükski beebi ilus ega nunnu. Praegu meeldivad mulle (päriselt ja siiralt) juba ka teiste lapsed aga sülle ma neid võtta ei taha ja ei julge. Üks mu tuttav ütles nii kenasti, et iga laps on justkui oma ema jaoks disainitud ja nii vist ongi. Mu laps on mu jaoks kõige ilusam ja kõige täiuslikum. Ja ma kahtlustan, et sellel on ka mõni evolutsiooniline põhjus ja eelis.

Kuigi ma olin lastega mitmeid aastaid töötanud, siis need päris pisikesed tekitasid minus ikkagi ebakindlust. Ma poleks osanud nendega mitte midagi peale hakata. Ja ma tundsin end alati väga kohmetult kui seltkonnas oli beebi ning tema õnnest ja rõõmust helendav ema kellele ma ei osanud midagi toredat öelda peale õnnesoovide.

Kui ma tutvusin oma elukaaslasega, oli tema kõige noorem õde alles kolmeaastane. Tegemist oli elavaloomulise ja lõbusa, täiesti tavalise kolmeaastase lapsega. Oma elava loomu tõttu oli ta vahepeal (täiesti eakohaselt) pisut pöörane ning mu elukaaslase ema küsis meie käest, kas me tahame ka sellist. Et noh, saate praegu harjutada. Mul vist hakkas reaalselt paha sel hetkel. Nüüd ma vaatan enda last, kes on pigem selline rahulik ja mõnus tegelane ning on raske ette kujutada teda sama pöörasena.

Vaadates praegu teiste emade lapsi, näiteks minu lapsest mitu kuud või aastat vanemaid, siis on mul alati raske ette kujutada, milline minu laps olema peaks kui ta ükskord sinnamaale jõuab. Kas tõesti samasuguste oskustega? Või samasuguse käitumisega? See tekitab mõnikord kahtlust. Kuna aga oma lapsega elad päevast päeva koos, ei näe sa kunagi tema juures selliseid kontraste. Kõik üleminekud on loomulikud ja pehmemad. Võrdlemine ei ole produktiivne, kuigi ühiskond meid soodustab seda pidevalt tegema. Kui teiste lapsed kümnekuuselt ringi jooksevad ja minu oma kaheksakuuselt isegi ei rooma, saad aru et edasi pole isegi mõtet selle pilguga vaadata.

Seega, oma lapsega on tõepoolest hoopis teine lugu. Kellegi teise laps ei peagi sulle meeldima, ka isegi mitte natukene. Kui sa ei taha neid sülle võtta ja nunnutada, siis ei tähenda see et sul oleks karvavõrdki vähem emapotentsiaali kui nendel, kes tahavad.

Lapse iseseisvus

ClangulaLisa kommentaar

Vastsündinu abitus on erakordne. Su kätel lebab olend, kes ei suuda ilma sinu abita ennast kaitsta, toituda ega isegi paigalt liikuda. See mõistmine annab täiskasvanutele erilist laadi jõudu ja tekitab instinktiivse soovi seda pisikest loomakest iga hinna eest aidata.

Iga päevaga astub laps uusi samme inimeseks olemise teekonnal. Teekonda tähistavad verstapostid – roomamine, esimene hammas, esimesed sammud, esimesed sõnad -, mis toovad vanematele uhkust ja rõõmu, kuid ka magusat nukrust. Sest kõik need uued võimalused suurendavad lapse vabadusastmeid ning võimaldavad tal üha vähem sõltuda oma vanematest.

Mõned vanemad ei suudagi sellega leppida. Nende jaoks jääb laps igavesti selleks väikeseks abituks olendiks, keda on vaja toita, katta ja maailma eest kaitsta. 10-aastase lapse koolitööd tuleb tema eest ära teha, 20-aastasele lapsele tuleb sokke osta ja 30-aastaseltki tuleb hoolitseda lapse iga suutäie eest. Nii jääb vanemale alatiseks see jõuduandev ja meelitav teadmine, et laps ei saa ilma temata hakkama.

Ka mind valdab lapse verstaposte jälgides rõõm ja uhkus. Kuid uhkus ei tulene mitte sellest, et laps on minust sõltuv, vaid sellest, et suudan üles ehitada isetoimiva süsteemi. Minu toel kujuneb sellest abitust vastsündinust enesekindel olend, kes tuleb endaga ise toime, vajamata selleks minu ega kellegi teise abi. Ta saab hakkama oma kodutöödega, ostab endale sokke ja toidab ennast. Suudan üles kasvatada inimese, mitte lapse.

Ära palu tal oodata 10 minutit

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Üks nukramaid asju, mida ma emakssaamise juures kogenud olen, on see aeg-ajalt hingemattev üksildusetunne. Ma ei räägi siinkohal isegi mitte üksi olemisest või elamisest, vaid tundest, et mitte keegi teine ei taju mis reaalsuses sa parasjagu eksisteerid. 

Ema ja lapse vaheline side on kindlasti müstilisemaid ja imelisemaid, mida selles maailmas leida võib. Mind mõnikord huvitab, missuguse pilgu läbi näeb last isa? Või vanaema, vanaisa? Kui väga see võib erineda ema kogemusest. Kui palju oleneb see perekonna ülesehitusest või sellest, kas laps on ainult ema küljes 24/7 või kasvatab teda heas mõttes kogu küla? 

Ema ja laps õpivad üksteist lugema ja kuigi see ülesanne võib tunduda alguses nagu raketiteadus, siis ajapikku õpivad mõlemad. Minu laps on algusest peale olnud pigem see, kes on minu küljes (mõnikord mõtlen, et äkki olen hoopis mina tema küljes veel rohkem). Ma pole tahtnud teda jätta eriti kellegagi ega eriti pikaks ajaks. Ja sellest hoolimata on mul alati pigem see tunne, et ta kasvab nii kiiresti ja et ma ei jõuagi igat minutit nautida. 

Minu strateegia, mida ma just kirjeldasin, ei pruugi olla ema jaoks kõige jätkusuutlikum. Me kõik väsime ning taolist väsimust pole enne emakssaamist isegi vist võimalik ette kujutada. Ja siis on äärmiselt tänuväärne kui sul on ümberringi toetav tugisüsteem. Inimesed, kellelt sa saad küsida aega ja sa päriselt ka küsid. Mitte siis kui sul on viimane piir käes, vaid ilma põhjenduseta siis kui sa tahad.

Ka mind ümbritsev perekond on armastav ja toetav. Aga ega nad ise suurt oma abi ei paku. Ilmselt on asi minus, sest ma olen alati püüdnud olla nii iseseisev kui üldse võimalik ja palunud abi siis kui surm silme ees (loe: hädaoht, äärmiselt suur ebamugavus, tõsisem tervisemure). Ükskord ma ei palunud isegi siis. Nad on harjunud, et ma ei vaja midagi ja ma ei taha abi ja mulle ei meeldi sekkumine. Üldiselt see niimoodi ongi, kuid emaks saades ma naiivselt mõtlesin, et nüüd võiks teiste abi ju nautida küll. 

Seega, siit tuleb soovitus noort ema ümbritsevale tugipersonalile. Kui noor ema palun oma last hoida selleks, et käia näiteks duši all või korraks värsket õhku hingamas või tegemas mida iganes tal sel hetkel tuleb pähe teha enda hüvanguks siis võimalusel ära palu tal oodata. Jah, mõnikord on vannituppa järjekord ja lemmiktelesaade algab varsti. Mõnikord on tomatid vaja ära kasta. Mõnikord oleks nii produktiivne teha asju järjekorras, mille sa oled oma peas välja mõelnud. Aga…

Ära palu sellel noorel emal oodata ei pool tundi, ei veerand, ega isegi mitte kümme minutit (kui see vähegi võimalik on). Miks? Sest tema, kes ta “loeb” oma pisikest beebit kõige paremini, teab et kümne minuti pärast võib olla hilja. Et veerand tunni pärast hakkab x minutit ärkvel olnud laps nihelema, emmet tahtma, süüa soovima (x on tavaliselt emmele hästi teada, kuigi mitte alati). Et poole tunni pärast võib juba tulla pisike nutt ja sealt edasi võib emmet vaja olla tund, poolteist või kaks. Ja ta palub duši alla KOHE ja NÜÜD sellepärast et ta tõesti tahab sinna kohe ja nüüd ja ta ei soovi, et sellest tuleks 60 sekundi turbodušš vaid 10-minutiline luksuslik spaaelamus. Su tomatid võivad oodata. 

Selline seisund ei kesta muidugi igavesti. Pisikeste laste käitumine muutub tavaliselt ajaga paremini etteaimatavaks (muidugi, kohe kui jõuad harjuda, saabub järgmine arenguhüpe, uue oskuse õppimine, hambad või mõni muu arengutähis, mis kohe kõik sassi lööb). Esimesed kuud on kõigi jaoks rasked aga kõige raskemad on nad ikkagi ema jaoks. Seega, kui ta midagi teilt küsib, siis tehke talle see teene. Enamasti ei soovi nad võimatut 🙂

Õnne valem

ClangulaLisa kommentaar

Mida teha, et koer / laps oleks õnnelik? Oma põhiolemuselt on asi ju väga lihtne:

  1. Kaardista olendi hetkevajadused.
  2. Rahulda need.
  3. Tulemus: olend on rahul ja rõõmus!

Peamised väljakutsed seisnevad selles, et mõnikord ei saa olendi hetkevajadustest päris täpselt aru. Ning isegi kui saad, siis teinekord tahaks lihtsalt parasjagu millegi muuga tegeleda.

Täiskasvanu (sh iseenda) rahuldamine on paraku veel märksa keerulisem. Raskused ilmnevad juba kahe esimese punkti täitmisel – täiskasvanu vajaduste kaardistamine võib olla juba väga keeruline, ning hullemal juhul võib nende rahuldamine osutuda lausa võimatuks. Lisaks on aga täiskasvanutel üks kummaline omadus, mis koerale / lapsele on üdini võõras. Täiskasvanule ei ole loomuomane püsida hetkes.

Teisisõnu, täiskasvanu oleviku rahulolu varjutab mineviku ja tuleviku rahulolematus. Olgugi et hetkel on kõik hästi – aga eile ju ei olnud! Ja äkki homme enam ka ei ole! Mõnikord piisab ka oluliselt lühemast ajasammust, näiteks et tund aega tagasi oli mingi probleem. Mis siis, et see sai lahendatud – möödunud hetke pagas lohiseb meil järel nagu sangpomm.

Näide: käisin poes ja pidin koera autosse ootama jätma. Poeskäik kujunes üksjagu pikaks, ent kui lõpuks autosse naasin, siis mida tegi koer? Kas ta oli solvunud, pahane, mossitas? Ei – ta oli siiralt rõõmus, et ma tagasi tulin! Mina tema asemel oleksin kindlasti oma istmel kössitanud, käed risti rinnal ja kulm kortsus, ja üha uuesti läbi elanud möödunud hetkede rahulolematust. Tema jaoks olid need hetked aga juba halliks minevikuks saanud ning kõik, mis luges, oli praegune õnnelik hetk, kus ei pidanud enam üksi autos ootama.

Mida tähendab tabu?

ClangulaLisa kommentaar

See postitus on pühendatud inimestele, kes ei ole päris kindlad, mida tähendab sõna “tabu”. Kuulusin ise veel nädal tagasi nende hulka, kuid nüüdseks arvan, et läbi isikliku tunnetuse mõistan seda juba paremini. Kui sina nende hulka ei kuulu, võid selle postituse rahuga vahele jätta.

“Tabu” on midagi, mida ei seata kahtluse alla – see lihtsalt on nii ja jutul lõpp. Kui mõni teema on tabu, siis see ei kuulu arutlusele ega analüüsimisele. Tabusid ümbritsevad käsud ja keelud, mis on absoluutsed. Need on justkui kuskilt kõrgemalt poolt antud või juba ette ära otsustatud. Oma algupärases tähenduses võib “tabu” tõlkida ka kui “püha”.

Paradoksaalselt võib tabuks olla ka midagi, mis on tegelikult kõigile tuttav ja omane. Kuid rääkida sellest ometi ei tohi. Tüüpiline tabuteema on näiteks seks – kõik teavad, et see on olemas, paljud seda harrastavad, kuid sellest ei räägita. Tekib ebamugavustunne, on kuidagi imelik – samas päris hästi ka ei oska öelda, miks on imelik, kui kõik seda ometi teevad. Lihtsalt tundub sobimatu ja kõik.

Tabudega on see häda, et võime pimesi jääda mingite keeldude ja käskude lõksu, mis tegelikult on alusetud. Sellega piirame iseennast ning mis veelgi hullem, võime täiesti põhjendamatult kedagi hukka mõista, kui tema tabude süsteem ei lange meie omaga kokku. Samuti, kui kehtib absoluutne keeld teatud teemadest rääkida, siis inimesed, kellel selle valdkonnaga on probleeme, jäävad päris üksi.

Isiklikud tabud on siis sellised mõtted, mis sinu peas on mingil põhjusel kivistunud ja mida sa endale ehk ei teadvustagi, aga mis muudavad teatud teemad sinu jaoks ebamugavaks. Näiteks minu kolme isikliku tabu hulka kuulub “väldi klišeesid! see jätab mannetu mulje!”. Ehk siis ma lihtsalt PEAN igas olukorras olema võimalikult originaalne, sest muidu ma jätan endast halva mulje. See arusaam on minu teadvuses kivistunud kurat-teab-miks ja see piirab teinekord minu tegutsemist ja isegi mõtlemist. Kusjuures see on ju kainelt võttes üpris alusetu, sest ega tegelikult ilmselt ei mõtle keegi minust halvasti ainult seetõttu, et ma mõnikord järgin klišeesid, tehes midagi, mida teised ka teevad. Näiteks vaatan mingit lollakat seriaali. Ometi tundub mulle kuidagi piinlik seda tunnistada.

Isiklike tabudega on see häda, et mida rohkem mul neid on, seda raskem on mul iseendaga toime tulla. See on mingi põhjendamatu enesepiirang. Sundmõte.

Siis on veel olemas ühiskondlikud tabud ja muidugi ka lastekasvatusega seotud tabud. Need on teemad, mida sageli saadab (üsnagi alusetu) hukkamõist, ning millest seetõttu alati ei julgeta avameelselt rääkida. Olgu selleks imetamine, nutiseadmed või maiustused.

Siiski-siiski – kui mingi tegevus kahjustab otseselt kellegi huvisid või lausa (inim)õiguseid, siis ei ole tegemist tabuga, vaid üheselt vale asjaga. Näiteks lapse või koera üksinda palavasse autosse jätmine on vale, mitte tabu, isegi kui kõik seda teeksid. Tabu puhul aga võib mõni tegevus või käitumine sattuda põlu alla mitte seetõttu, et see kedagi otseselt kahjustaks, vaid lihtsalt seetõttu, et “nii pole kombeks”.

Sageli tekivad tabud nende kahe piirimail – need on tegevused, mis võivad olla mõnes mõttes kahjulikud, ja sestap on kiusatus suhtuda neisse mustvalgelt. Näiteks teame, et liigne maiustamine on ebatervislik. Sealt on aga lühike samm seisukohani, et lastele igasuguste maiustuste pakkumine on saatanast ning vanemad, kes seda ranget keeldu ei järgi, väärivad hukkamõistu. Nii võime jõuda olukorda, kus magusat küll pakutakse, kuid seda ei tunnistata, kuna kardetakse kriitikarahe alla sattumist. Ja sellest ei võida kokkuvõttes küll keegi.

Niisiis – märgakem, teadvustagem ja murdkem tabusid, mis meid ei teeni.

Selle postituse ämmaemandad:

Appi äkki see blogi on juba olemas!

ClangulaLisa kommentaar

Vahetult enne selle blogi ilmaletulekut tabas mind tõeline kriis. Sõbranna nimelt pistis mulle pihku ühe raamatu, kus noored emad jagasid oma mõttekilde ja kogemusi elust ja emadusest. Koheselt tabas mind ebakindluse ja nördimuse laine oma veel sündimata blogi kohta, mis kulges umbes nii:

Appi, keegi teine kirjutab veel oma emadusest!! siis on ju kõik juba öeldud! no okei, ta ei ole bioloog… aga mul on mitmeid sõbrannasid kes on noored emad ja bioloogid raudselt neil KÕIGIL on blogid kus nad kirjutavad TÄPSELT samu asju mis mina! seega oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU, sest raudselt on selline blogi juba olemas!! või äkki on risti vastupidi et minu kirjutised on lihtsalt nii isiklikud ja imelikud et mitte keegi ei saa neist midagi aru ja ka sel juhul oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU!

Jess! Hurraa! Palju õnne! Üheainsa mõttekäiguga olin ma elegantselt katnud kõik kolm isiklikku tabu, millest just see blogi pidi mul aitama vabaneda 😀

Sõbranna juurest koju sõites sain sellest õnneks aru ja tundus siiski, et äkki ma ikka tohin ka midagi oma mõtetest jagada. Olgugi et teised inimesed oskavad ka mõelda!

Siinkohal väärib ehk ka mainimist, et viimase 7 aasta jooksul olen ma teatud regulaarsusega jälginud ainult ühte (aga see-eest väga head) blogi. Ma ei ole elu sees lugenud mitte ühtegi teist emadusele pühendatud blogi ja kahjuks ei ole mul hetkel mahti seda ka praegu teha. Aga ilmselt hakkavad nüüdsest rohkem minu huvi- ja tähelepanusfääri langema, mis oleks ju väga tore!

Selle postituse ämmaemandad:

Kuidas mõtelda?

ClangulaLisa kommentaar

Kui vajad vastuseid, siis tee nii:

  1. Kuula esmalt oma sisetunnet ja pöördu looduse / loomuliku poole.
  2. Kui sellest ei piisa või see ei aita, pöördu teaduse poole ja kohanda oma sisetunnet selle järgi.
  3. Kui ka sellest ei piisa või see ei aita, küsi abi, kuula teiste kogemusi ja kohanda oma sisetunnet selle järgi.