Imetamine on järjekordne näide Emakese Looduse täiuslikkusest. Mida rohkem laps rinda imeb, seda rohkem hakkab rind piima tootma. See loob harmoonia, kus ema toodab täpselt nii palju piima, kui tema lapsuke vajab. Lõpuks saabub aeg, mil laps saab oma põhitoidu mujalt ja käib sellevõrra harvem rinnal. Nii hakkab piima kogus järk-järgult vähenema. Imetamise teekond jõuab sujuvalt lõpule.

Kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Jah, paraku ongi. Sellist muinasjutulist imetamist kogevad kahjuks vaid tõelised õnneseened. Reaalsuses võib imetamine olla tõeline kadalipp ning selleks võib olla tuhandeid põhjuseid. Nagu selle blogi lugejad ilmselt märganud on, varjutab minu (ja muidugi mitte ainult minu) imetamiskogemust peamiselt tõsiasi, et piima lihtsalt ei ole. Nüüdseks hakkab mul tekkima terviklik arusaam selle probleemi tagamaadest ning tahaksin seda lugejatega pikemalt jagada.

Arvamused ja väärarvamused

Mure rinnapiima vähesuse tõttu on imetavate emade seas väga levinud. Mitmete uuringute kohaselt on tegemist ühe peamise põhjusega, miks imetamine üldse ära lõpetatakse ^1,2. Sinna hulka kuuluvad kahjuks ka arvukad juhtumid, kus naisele miskipärast tundub, et rinnapiima kogus on liiga väike, kuigi tegelikult ei ole. “Ta on lihtsalt kogu aeg näljane! Alles ta ju sõi! Ilmselt mul pole piisavalt piima…” Teadmine, et beebid söövadki väga sagedasti (eriti alguses ja “kasvuspurtide” ajal) ning nutavad ka muudel põhjustel peale nälja, ei pruugi olla sugugi iseenesestmõistetav. Eriti kui meditsiinisüsteem sulle kinnitab, et “mõnel naisel lihtsalt pole piisavalt piima”.

Olid tõepoolest ajad, mil isegi arstidele tundus, et rinnapiima vähesus on tavaline ja paratamatu. Muuhulgas takistas piima tulekut sünnitusmajades toimuv. Normaalse laktatsiooni vallandumiseks on vajalik sünnitusjärgne nahk-naha kontakt, ema ja lapse pidev koosviibimine ja korralik piimaralli esimestel nädalatel. Kuid toona seda ei teatud – lapsi hoiti emadest lahus ning keelati sööta sagedamini kui kolme tunni tagant. Sellistes oludes oli piisava rinnapiima tekkimine tõepoolest imelugu. Kahjuks eksisteerib selline olukord siiamaani väga paljudes maailma piirkondades, sh USA³ (mida meditsiinisüsteemi seisukohast muide sageli klassifitseeritakse arengumaaks).

Nii süvenes nõiaring, kus rinnapiima vähesust peeti normaalseks ning kasutati seetõttu võtteid, mis piima vähenemisele veelgi kaasa aitasid. Kasvas üles mitu põlvkonda naisi, kes ei osanud unistadagi olukorrast, kus laps saab kogu vajamineva piima oma ema rinnast.

Kuid meie põlvkonna jaoks on asjad teisiti. Viimastel aastakümnetel on nimelt selgunud, et õigete võtetega annab piima kogust enamasti edukalt suurendada. Soovides minevikku heastada, on meditsiinisüsteemi retoorika nüüd kaldunud teise äärmusesse. Iga naine suudab imetada! Rinnapiim on lapsele parim! Imetamisest on saanud sotsiaalne norm, mida jõuliselt propageeritakse. Kahtlemata on sellel õilis eesmärk ning ma olen siiralt õnnelik kõigi naiste üle, kes imetavad edukalt tänu tõusnud teadlikkusele.

Kainelt mõeldes on aga selge, et piima vähesusse ei saa suhtuda mustvalgelt. Naiste piimavabrikud on väga individuaalsed. On naisi, kelle rinnad toodavad liiga palju piima, ning on neid, kes toodavad liiga vähe. Kahjuks ei vasta tõele, et “iga naine suudab imetada”. Kuid samuti on vale väita, et mõnel naisel “lihtsalt pole piima”, sest piima vähesuse taga on konkreetsed põhjused.

Kuidas suurendada rinnapiima kogust?

Peamiselt põhjustab piima vähesust ebatõhus imetamisrutiin. Eeldame siinkohal, et sünnitus ja esimesed päevad kulgesid kenasti ning välistatud on ka lapsepoolsed probleemid (nt keelekida, vale haare). Järgnevalt mõned peavoolu soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:

1. SAGE IMETAMINE – see on piimavabriku käivitamise A ja O. “Sage” tähendab keskmiselt 2 tunni tagant, kokku 10x ööpäevas. Üle kolme tunni pikkused söögivahed on ebasoovitatavad ning alla 8x ööpäevas on liiga vähe.
2. Öine imetamine – kuna öösel on prolaktiini tase kõrgem, suurendab öine imetamine päevast piima kogust (tänks, evolutsioon!). Kui klient parasjagu magab, võib teda asendada rinnapump. Üle 4 tunni magamine on ebasoovitatav. Hüvasti, Une-Mati, näeme järgmises elus!
3. Pumbata, pumbata ja veelkord pumbata – rinda tuleb stimuleerida ka siis, kui laps pole näljane ja/või piima ei tule. Nii saavadki rinnad tellimuse piima koguse suurendamiseks. Levinud strateegiad on sealhulgas:
   • triple feeding ehk iga söögikord = imetamine + rpa + pumpamine,
   • maratonpumpamine ehk ühe tunni jooksul 20+10+10 minutit pumpamine (paar pausi on õnneks lubatud).
4. Rpa (rinnapiimaasendaja) kogust peaks hoidma võimalikult väiksena, et laps sagedamini rinnal käiks. Jälgida siiski, et kaaluiive oleks normis. (Kuigi mõned imetamisnõustajad on muide viimase osas üsna leebed… )
5. Vältida lutipudelit, et laps ei hakkaks pudelit rinnale eelistama. Alternatiivideks on näiteks süstal, topsike, sondisüsteem ja ükssarviku sabakarvadest heegeldatud lusikas (ok, see viimane on minu lisandus).
6. Vee joomine – kuigi imetav naine oskab absoluutselt kõike piimaks muuta, on piima põhikomponendiks siiski vesi. Seega on oluline tarbida sportlikes kogustes vett.
7. Taimsed preparaadid – apteegitill, fenkol, köömned, lambalääts. Eesti oludes näiteks imetava ema tee ja Maria kapslid.
8. Ja mis kõige olulisem – seda kõike tehes pead olema äärmiselt lõõgastunud ja rahulik, sööma 3-4x päevas täisväärtuslikku toitu ning ennast korralikult välja puhkama! (naerukoht)

Ja nüüd loo püänt. On olemas naised, kes teevad seda KÕIKE, ning sellegipoolest ei tooda piisavalt rinnapiima. Naised nagu mina.

Kui levinud on “tõeline” rinnapiima vähesus?

Loomulikult tekib nüüd kiusatus küsida, kui palju minusuguseid tegelikult on? Kui palju on naisi, kes on teinud kõike võimalikku oma piima koguse suurendamiseks, kuid ei tooda siiski piisavalt? Kahjuks pole sellele küsimusele põhimõtteliselt võimalik vastata. Meil pole võimalik objektiivselt hinnata, kust alates on naine tõesti “teinud kõike võimalikku”, sest see tähendab iga naise jaoks midagi erinevat (vt ka Imetamise hind).

Mõne naise jaoks on tõepoolest jõukohane proovida läbi kõik need punktid rinnapiima koguse suurendamiseks. Kuid mil määral? Kui kaua? On naisi, kes suudavad sooritada näiteks triple feedingut lausa mitu kuud, kuigi enamuse kurnab selline režiim juba mõne päevaga täielikult läbi.

Illustreerin olukorda kahe tegelasega. Kujutlegem Annat, kes täidab kohusetundlikult kõiki neid punkte, mida eelpool kirjeldasin. Sealjuures ärkab ta igal issanda ööl 4h tagant ainult selleks, et pumbata. Kuna öine stimuleerimine on oluline, siis tänu sellele säilib tema maksimaalne piima kogus – aga see ei kata siiski täielikult lapse vajadust. Küllap nõustuvad kõik, et Annal päriselt pole piisavalt piima.

Tema õde Mari teeb samuti kõiki neid asju, kuid loobub öisest pumpamisest ning hakkab inimese moodi magama. Seetõttu tema piima kogus aga väheneb ning laps vajab nüüd lisaks rpa-d, et kõhtu täis saada. Et siis tema ei kuulu nende hulka, kellel päriselt pole, vaid ta lihtsalt ei pinguta piisavalt? Oot-oot, aga äkki ikka Annal ka päriselt oleks piisavalt piima, kui ta oleks veel tublim ja pumpaks iga 3h, mitte aga 4h järel?? Kust see “tõeline” piima vähesus siis algab? Kust lõppeb mõistlik pingutus ja algab füsioloogiline probleem? Võimatu öelda.

Seega on arusaadav, et selle nähtuse esinemissagedust on võimatu üheselt määrata. Kuid vaatame korraks siiski numbritele otsa. Imetamisnõustajad väidavad tüüpiliselt, et primaarne laktatsiooni puudulikkus esineb “ühel naisel sajast”. Samas leidub ka uuringuid, kus see protsent on hoopis 5-15% ^4,5. Kuid mida tegelikult tähendab 1% või 5% naistest? Võttes aluseks, et Eestis sünnitab viimasel ajal umbes 14 000 naist aastas, siis 1% nendest on kõvasti üle saja inimese. 5% puhul on jutt juba 700 naisest. Seega on juba viimase kolme aasta sünnitajate seas potensiaalselt sadu või tuhandeid naisi, kes kannatavad kroonilise rinnapiima vähesuse all. Isegi kui see on ainult paar protsenti emadest.

Lõppude lõpuks polegi erilist vahet, kui palju neid naisi täpselt on. Iga meditsiiniline probleem väärib tähelepanu ja tegelemist, sõltumata sellest, kui haruldane see on. Aeg on lõpetada olukord, kus kroonilist rinnapiima vähesust ignoreeritakse ja pisendatakse ettekäändel, et see on “üliharuldane”.

Füsioloogilised põhjused vähese rinnapiima taga

Esmalt tuleb rõhutada, et rinnapiima puuduse füsioloogilisi põhjuseid on väga vähe uuritud. Siin on taaskord tegemist nõiaringiga: kuna sellised naised loobuvad sageli juba varakult imetamisest, on seda fenomeni väga raske uurida. Ning kuna teadus ei oska seetõttu lahendusi pakkuda, siis ei jäägi naistel muud võimalust kui imetamisest loobuda.

Õnneks on olemas üks tänuväärne ühendus – Low Milk Supply Foundation – kes on selle vähese olemasoleva info kokku kraapinud. Kuigi teave on lünklik, on siiski tuvastatud mõningaid juurpõhjusi, miks mõned rinnad ei suuda piisavalt piima toota. Nende hulka kuuluvad näiteks insuliiniresistentsus, kilpnäärme probleemid (ala- või ületalitlus) ja polütsüstiliste munasarjade sündroom. Sageli esineb neist mitu üheaegselt. Soovituslikud allikad nende teemade uurimiseks on postituse lõpus.

Rinnapiima vähesus võib seega olla osa millestki suuremast. Probleemi taga võib olla mingi süsteemne häire organismis, millest naine pole teadlik ning mille varajane diagnoosimine oleks tema tervise seisukohalt oluline.

Veel üheks võimalikuks põhjuseks peetakse piimanäärmete puudulikkust (insufficient glandular tissue). Selle nähtusega kaasneb sageli rindade hüpoplaasia (breast hypoplasia), mis väljendub ka silmnähtavalt rindade anatoomias ^4,5,6. Kuid sellest räägitakse väga ettevaatlikult, et mitte julgustada pelgalt välimuse põhjal “diagnoosi” panemist. Ligi 40% hüpoplastilise välimusega rindadest suudavad normaalselt imetada⁶ ning on äärmiselt ohtlik, kui neile naistele pannakse ennatlikult piimanäärmete puudulikkuse diagnoos.

Praktikas lähenetaksegi probleemile välistamismeetodil: esmalt tehakse kindlaks, et imetamisrutiin on tõhus. Naine peab läbi proovima kõik eelpool kirjeldatud võtted rinnapiima koguse suurendamiseks. Alles siis võib kahtlustada füsioloogilisi tagamaid. Mõned eelpool nimetatud seisundid (nt insuliiniresistentsus, kilpnääre) on võimalik tuvastada vereanalüüsidega. Ja kui kõik muu on läbi proovitud-uuritud, siis lõpuks pannaksegi diagnoosiks “piimanäärmete puudulikkus”. Senimaani pole olemas ühtegi meetodit piimanäärmete funktsionaalsuse otseseks uurimiseks.

Tegurid, mis mõjutavad rinnapiima kogust, ja piima vähesuse juurpõhjusteni jõudmise loogika.
Pane tähele, et ainult üks neist kastidest allub otseselt naise kontrollile.
(Joonise autor: Clangula, https://emauurimus.law.blog)

Eesti oludes on see kõik alles lapsekingades. Mulle teadaolevalt on see blogipostitus esimene eestikeelne kokkuvõte antud teema kohta. Ja ka oma naistearsti pommitasin põhjalikult teadusartiklitega, enne kui ta nõustus mulle vereanalüüse määrama. Viletsa piimavabrikuga naised lihtsalt lõpetavad imetamise ja/või peavad leppima teadmatusega oma olukorra tagamaadest.

Psühholoogiline pool

Iga ema, kes on last oma rinnal hoidnud, teab, milliseid võimsaid emotsioone see tekitab. Eduka imetamisega kaasneb ülim lähedustunne, sügav rahulolu ja puhtamast puhtam rõõm.

Ja sama sügavalt lõikab valu, kui imetamine ei õnnestu. Imetamise nurjumine võib olla traumeeriv kogemus. Sind valdab läbikukkumise tunne, pettumus ja hingemattev kurbus. Sind on jäetud ilma millestki imekaunist, mida sulle justkui lubati, sest “iga naine suudab imetada”. Aga mitte sina. Sinu keha on sind alt vedanud ega suuda täita oma bioloogilist põhiülesannet, millest sõltub sinu lapse elu. Selle kogemuse tabavaim sõnastus on breastfeeding grief. Imetamisest ilmajäämise lein.

Piima vähesusega kaasnevad veel mõned psühholoogilised nüansid. Nagu juba kirjeldatud, peab naine esmalt läbi proovima kõik võtted piima koguse suurendamiseks. See on kurnav ja masendav teekond, mis tegelikult ei vii sihile, kui piima puuduse taga on mingi füsioloogiline põhjus. Kuid see on ainuke viis, kuidas üldse füsioloogiliste tagamaadeni jõuda, sest nagu öeldud, neid diagnoose pannakse välistamismeetodil.

Samuti kaasneb piima vähesuse probleemiga süütunne ja teadmatus. Sest alati jääb õhku võimalus, et äkki ma oleksin saanud veel midagi teha. Kõikide eelpool kirjeldatud võtete rakendamine samaaegselt on lihtsalt võimatu, ning kahjuks ei ole see loetelu isegi lõplik. Seega rangelt võttes ei olegi ühtegi naist, kes oleks “kõike teinud”.

Mina näiteks märkasin eelmisel nädalal pumbates, et pumba lehter oleks nagu väikseks jäänud. Iseenesest on see normaalne, sest imetamise käigus võib rinna kuju muutuda. Kuid koheselt tabas mind mõte, et äkki lehter on alguses peale vale olnud? Äkki mul tegelikult, õige lehtriga oleks 10x rohkem piima?? Üleüldse, äkki mõni teine (või kolmas või neljas) rinnapump oleks hoopis tõhusam?? Kust ma võin seda teada, ma pole ju teisi pumpasid üldse proovinudki!? Ja nii võib iga väike infokild sind täiesti rööpast välja viia.

Tagatipuks on naised enamasti kõikide nende tunnetega üksinda. Tegemist on väga isikliku teemaga, mida saab jagada ainult kõige lähedasematega. Kuid kes pole ise kogenud (traumeerivat) imetamisteekonda, saab seda mõista ainult teatud piirini. Võrdleksin seda raseduse katkemisega – pealtnäha ei paista probleem üldse välja, kuid sisimas ei suuda sa vahel muust mõeldagi. Sellest on raske rääkida, ning sama raske on kuulajatel leida õigeid sõnu, mis aitaksid. Minu jaoks näiteks on see blogi peaaegu ainus kanal, kus saan oma imetamise leina välja elada. Paljudel pole sedagi.

Võimalikud lahendused

Mida siis saab teha naine, kellel ei ole ega saagi olema piisavalt rinnapiima? Imeretsepti muidugi ei ole, kuid siin on mõned minu avastused olukorra parandamiseks:

1. Kesksel kohal on olukorra mõtestamine ja ümbermõtestamine (mindset). Puuduliku rinnapiimaga ON võimalik edukalt imetada – lihtsalt “edukas” tuleb ümber defineerida. Eesmärgiks ei ole see, et laps saab kogu oma toidu rinnast. Eesmärgiks on imetamist nautida.
2. Täpselt sama tähtis on mõista, et ka see on täiesti okei, kui sa otsustad mitte imetada. Minu jaoks oli siinkohal murdepunktiks see, kui mõistsin, et selle otsusega ma ei kahjusta mingil moel oma lapse tervist (loe RP vs RPA).
3. On olemas tehnilised lahendused, mis vähese rinnapiima puhul aitavad. Meie päästerõngaks sai sondisüsteem (loe Sondiga imetamisest), mida kasutame (enamasti) lutipudeli asemel. Ilma selleta mul ilmselt ei olegi võimalik imetada, sest varem või hiljem võõrdub laps rinnast ja hakkab (arusaadavatel põhjustel) eelistama pudelit, nagu olen näinud oma mõlema lapse puhul. Ja nagu ma nüüdseks tean, on sondisüsteemiga võimalik imetada kuude ja isegi aastate kaupa täiesti edukalt.
4. Kogu infot selle kohta, mis sinuga toimub. Kuula teiste kogemusi, aruta oma olukorda meditsiinitöötajatega ja guugelda nii palju kui süda lustib. Minu jaoks saabus siinkohal järjekordne murrang, kui liitusin eelpool mainitud ühenduse tugigrupiga.

Kokkuvõtteks …

• Enamik naistest on võimelised tootma piisavas koguses rinnapiima, kuid teatud osale on see bioloogiliselt võimatu. Piir nende kahe vahel on ähmane ja kokkuleppeline.
• Piima vähesuse taga võib olla varjatud füsioloogiline põhjus, kuid selle teema kohta on väga vähe infot.
• Liiga vähese rinnapiima kogemus on moraalselt kurnav või isegi traumeeriv.
• Kõikide eelnevate punktide kiuste on ka nendes oludes võimalik luua endale positiivne imetamiskogemus.

Üleskutse

Kas tundsid ennast ära? Kui sattusid siia blogisse juhuslikult ning kuulud samuti 1-15% klubisse, oleks mul väga hea meel, kui jätaksid endast jälje blogi kommentaariumisse.

Täiendavat lugemist:

• Low Milk Supply Foundation: Resources for Parents
• Hypoplasia/Insufficient Glandular Tissue
• The Science Behind Low Milk Supply
• Living with Chronic Low Milk Supply: A Basic Guide

Varasemad postitused, mis haakuvad:

• Kolm asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest
• Imetamise hind
• RP vs RPA
• Loomulik sünnitus, loomulik imetamine?
• Kombineeritud toitumine
• Sondiga imetamisest
• Raseduse katkemisest

Teadusviited:

1. Factors influencing the reasons why mothers stop breastfeeding
2. Why Mothers Stop Breastfeeding: Mothers’ Self-reported Reasons for Stopping During the First Year
3. Hospital Support for Breastfeeding (USA Centers for Disease Control and Prevention)
4. Biological underpinnings of breastfeeding challenges: the role of genetics, diet, and environment on lactation physiology
5. Mammary Hypoplasia: Not Every Breast Can Produce Sufficient Milk
6. Low Milk Supply Foundation: Publications

Miks öeldakse, et beebi peab lisatoitu saama alates 6. kuust? Miks mitte varem või hiljem? Ja mille alusel selliseid soovitusi koostatakse? Seekordses postituses uurime beebide lisatoidu bioloogilisi tagamaid. Selgub, et ka selles küsimuses kõnelevad mustvalged loosungid ja teaduslikud seisukohad tihtipeale eri keelt.

Vahel jääb lisatoidu kohta liikuva info põhjal mulje, et lapse 6. elukuu täitudes juhtub midagi maagilist. Ühes äärmuses on range soovitus, et enne 6. elukuud ei tohi mingil juhul lisatoitu pakkuda. Teisalt räägitakse, et 6. elukuul peab laps juba kindlasti arvestatavas koguses lisatoitu sööma. Tundub, nagu toimuks lapse organismis justkui üleöö midagi drastilist, mistõttu lisatoiduga varem või hiljem alustamine on keelatud. Mis ikkagi toimub seal 6. elukuu kandis ja mida kõnelevad teadusuuringud?

Üks lahendus sobib kõigile?

Beebide toitmise kõige valjuhäälsem nõustaja on WHO ehk Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation). WHO juurutab jõuliselt oma “globaalseid tervisenõuandeid” riiklikesse tervishoiusüsteemidesse, kust need liiguvad edasi perekondadesse. Nõuanded nagu “rinnapiim on lapsele parim” ja “laps peab saama 6. elukuuni ainult rinnapiima” pärinevad just WHO sulest. Sellised loosungid on üpris vastuolulised, maalides meile mustvalge pildi küsimustes, mille võtmeks peaks olema individuaalne lähenemine.

Ega WHO elu ei ole lihtne. Ta on võtnud oma pühaks ülesandeks jagada universaalseid tervisenõuandeid, mis kehtiksid ühtemoodi nii India slummides kui ka jõuka Euroopa keskklassi jaoks. Paraku on tegemist juba eos võimatu ülesandega ning väärarusaamad on kerged tekkima. Seda ka beebide toitmise osas.

Natuke järele mõeldes tundub tõesti ilmne, et beebide lisatoidu osas ei saa eksisteerida globaalseid tõdesid. Beebi lisatoit Aafrikas vs Euroopas tähendab väga erinevaid asju. Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et toit peab lisaks süsivesikutele sisaldama vitamiine ja loomseid valke. Kui ise ei viitsi keeta, on kaupluselettidel saadaval lai valik tervislikke ja toitvaid beebipüreesid. Näiteks Tansaanias on aga tüüpiliseks beebitoiduks üksluine maisi- või jamsipuder, mis sobiva konsistentsi nimel segatakse veel veega pooleks. Värskeid köögivilju (rääkimata lihast) sinna lisamiseks pole lihtsalt saadaval. Ja selline mitte-täisväärtuslik varajane lisatoit on oluliseks põhjuseks, miks Tansaanias on alatoidetud laste osakaal jätkuvalt suur.

Tegelikult pole mingit põhjust, miks meie Sinuga ei võiks anda oma lastele lisatoitu juba 4. või 5. elukuul (sellest lähemalt allpool). Samas on hädavajalik, et Tansaania beebid saaksid võimalikult kaua ainult rinnapiima, sest neile kättesaadav lisatoit ei ole täisväärtuslik. Sestap ei lähtu WHO ülemaailmne soovitus mitte küsimusest “mis on kõige varasem aeg, millal beebile võib lisatoitu pakkuda”, vaid “mis on kõige hilisem aeg, millal seda peab pakkuma”. Nõnda püstitatud küsimusele võib tõesti vastata, et 6 kuud. Kuid nagu öeldud, ei tähenda see tingimata ainuõiget vastust Sinule ja minule.

Ühesõnaga, WHO meeleheitlik püüd jagada globaalseid nõuandeid viib pahatihti soovitusteni, mis lokaalses kontekstis ei päde. Kaasa ei aita ka tõsiasi, et nende soovituste koostamisel kipub WHO minetama igasuguse kriitika enda ja oma allikate suhtes. Näiteks on nad koostanud “põhjaliku teadusülevaate” lisatoiduga alustamise kohta, mis põhineb ainult 14 korrelatiivsel ja kahel (!) eksperimentaalsel uuringul. Ometi on see ülevaade üheks alustalaks, millel põhineb kogu nende retoorika lisatoidu kohta… See aga viib jutu juba järgmise murekohani.

Mitte iga seos ei ole põhjuslik

Tagatipuks varjutab tõde taaskord tõsiasi, et (arusaadavatel põhjustel) on imikute toitmise osas läbi viidud vähe kontrollitud eksperimente. Vaatlusandmetele ja korrelatsioonidele toetudes aga on põhjuslike seoste tuvastamine põhimõtteliselt võimatu. Oletagem näiteks, et meie uurimisküsimus on järgnev: “Kas lapse kaaluiibe seisukohast on parem alustada lisatoiduga 4. või 6. elukuul?”

Oletame edasi, et leitakse järgnev seos: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kaaluvad mõne aja möödudes vähem kui need, kes said 6. elukuuni ainult rinnapiima. WHO tahaks ehk järeldada, et liiga varakult lisatoiduga alustamine vähendab lapse kaaluiivet. Kuid seos võib olla hoopis vastupidine: lisatoitu hakati varakult andma nendele lastele, kelle kaal oli madalavõitu.

Sama probleem tekiks juhul, kui uuringu tulemus oleks vastupidine: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kasvavad kiiremini kui 6. elukuuni ainult rinnapiimaga toidetud lapsed. Kas lisatoit pani nad kiiremini kasvama? Või hakati neile varakult lisatoitu andma seetõttu, et nad kasvasid juba enne nii kiiresti? Nende andmete põhjal oleks liiga julgete järelduste tegemine teaduslikult ebakorrektne.

Olgu, jätkem nüüd poliitilised ja metodoloogilised probleemid seljataha ja asugem asja kallale. Järgnevalt vaatleme, millistele bioloogilistele alustele tugineb “6. kuu reegel” ja miks võiks lisatoiduga tegelikult alustada juba natuke varem.

Miks piimast ei piisa?

Energia. Kui emal piima jätkub, on põhimõtteliselt võimalik, et rinnapiim katab lapse energiavajaduse esimesel 6 elukuul täielikult. Kalorsuse seisukohast võib rinnapiima pidada isegi optimaalseks toiduks, kuna imetamisega väheneb beebi ületoitmise risk. Teisisõnu, asendades rinnapiim liiga vara lisatoidu või rpa-ga võib viia selleni, et laps saab toidust liiga palju energiat ning võib kujuneda ülekaal. Kuid mõned uuringud on leidnud, et imetamise “kaitsev” mõju hilisema ülekaalulisuse vastu võib avalduda juba ka 3 kuu pikkuse imetamise tagajärjel. Nii et lisatoiduga viivitamist 6. elukuuni sel moel siiski põhjendada ei saa.

Enamgi veel, Suurbritannias tehtud uuringu kohaselt ei saa enamus lapsi tegelikult 6. elukuuks enam piimast piisavalt energiat. Uuringusse oli kaasatud üle 1000 ema-lapse paari, kelle põhjal arvutati välja imikute poolt söödud rinnapiima kogused, piima kalorsus ja beebide energiavajadus. Teadlased jõudsid järeldusele, et ligi 90% ainult rinnapiima saavatest 6-kuustest imikutest ei saa enam piimast piisavalt kaloreid, et katta oma igapäevane energiavajadus.

Seega kalorite seisukohast tundub, et 6. elukuul ainult rinnapiimast toitumine võib vähendada ülekaalulisuse riski. Teisalt aga võib sellega kaasneda hoopis vastupidine probleem ehk alatoidetud laps.

Raud. Lisaks energiale vajab organism ka erinevaid mikrotoitaineid ning nende kogus rinnapiimas ei ole lapse kasvades enam ühel hetkel kindlasti piisav. See kehtib eelkõige raua ja tsingi kohta (aga ka mõnede A ja B grupi vitamiinide), mille kaasasündinud varud ammenduvad umbes 6. elukuu täitudes. Seega on oht, et kui 6-kuune laps saab toiduks ainult piima, võib tal kujuneda näiteks rauapuudus.

Raud ja lisatoit on õnneks piisavalt konkreetne küsimus, et sooritada korralikke eksperimentaalseid uuringuid. Seetõttu teamegi, et 6-kuuselt on lisatoiduga alustanud laste rauavarud (st hemoglobiin ja ferritiin veres) paremas seisus kui nendel, kes on saanud ainult piima. Raua seisukohast oleks seega optimaalne alustada lisatoiduga juba isegi 3.-4. elukuul ehk enne, kui varud otsa saavad.

Siiski ei maksa raua pärast liialt muretseda ka 6. kuul alustanud beebidel. Nimelt ei ole päris üheselt selge, kas kirjeldatud erinevusel on mingit reaalset mõju lapse tervisele. Näiteks tõestati nimetatud seost (s.o. varem lisatoitu saanud lastel on rohkem rauda) ühes Islandi uuringus. Kuid samas tõdeti, et ohtlikult madalat (aneemilist) rauapuudust esines siiski mõlemas grupis sama tõenäoliselt. Teise, Saksamaal tehtud uuringu kohaselt oli juba 10. elukuuks beebide rauatase ühtlustunud, sõltumata lisatoiduga alustamise ajast. Sarnast tulemust näitas varasem USAs tehtud katse rpa lastega.

Tsink. Tsingi kohta on avaldatud märksa vähem eksperimente, kuid laias laastus paistab pilt sarnane. Tsingi sisaldus ja kättesaadavus rinnapiimas hakkab kiiresti vähenema juba mõni nädal pärast sünnitust ning hinnanguliselt 7. elukuuks ei piisa enam rinnapiimast, et katta lapse tsingivajadus. Sestap tuleks lapsele aegsasti pakkuda kas tsingiga rikastatud beebitoite või liha, mida peetakse üheks parimaks tsingi- (ja muidugi ka raua)allikaks. Samas jääb ka siin võimalus, et aja jooksul laste tsingivarud ühtlustuvad sõltumata lisatsingiga alustamise ajast, ning viivitamine ei pruugi põhjustada mingit püsivat tervisekahjustust.

Niisiis tundub, et lisatoiduga ootamine 6. elukuuni ei pruugi lapsele kahjulik olla. Kuid kindlam oleks siiski alustada natuke varem, et olla kindel, et lapsel ei kujune puudust energiast või toitainetest nagu raud või tsink.

Kuidas on lood lisatoidu ja allergiatega?

Veel paarkümmend aastat tagasi kehtinud “talupojatarkuse” kohaselt võis liiga varajane lisatoiduga alustamine suurendada allergiate kujunemise riski. Kaasaegsed teadusuuringud aga näitavad, et lugu võib olla hoopis vastupidine: varane kokkupuude erinevate toitudega pigem vähendab allergia kujunemise tõenäosust, ja seda isegi eelsoodumusega laste puhul. Kusjuures “varase kokkupuute” all peetakse silmas juba 3.-5. elukuud.

Ka siin võime rõõmustada, et teadlased on võtnud vaevaks korraldada neid parimat sorti, randomiseeritud kontrollitud eksperimente. See tähendab, et lapsed on juhuslikkuse alusel jaotatud kahte rühma, kellest ühed saavad potensiaalselt allergeenset lisatoitu varakult (3.-4. elukuul) ja teised saavad seda hiljem või üldse mitte. Mõne aja möödudes võrreldakse, kas neil tekib selle aine suhtes immuunvastus.

Nii on tõestatud, et hilisem allergia tekkimise tõenäosus on väiksem, kui lapsed on nende toitudega õige varakult ja regulaarselt kokku puutunud. Selliseid tulemusi võib leida näiteks maapähklite, nisu ja (eriti) muna kohta. Tõsi, uuringute metodoloogiad on väga erinevad (mida täpselt lugeda “allergiaks”?) ning vähemalt üks uuring viitab sellele, et ka selles küsimuses võivad leitud erinevused aastate jooksul kaduda. Samas on kõnekas, et otsingutel ei jäänud mulle silma mitte ükski eksperiment, mille tulemused näitaksid vastupidist – et liiga varajane kokkupuude võiks allergia teket soodustada.

Seega tundub, et ka allergiate vältimise seisukohast on lapsel kasulik tutvuda erinevate toitudega juba 4. elukuu paiku.

Alustada võib julgelt enne 6. kuud

Tegelikult ongi paljud teadlased ja arstid seda meelt, et õige aeg lisatoiduga alustamiseks on 4.-5. elukuu vahel. Nagu eelpool selgitasin, siis WHO on oma globaalses soovituses tõmmanud punase joone just 6. kuu juurde, lähtudes arengumaade oludest. Kui lapsele pole võimalik pakkuda täisväärtuslikku lisatoitu või toit võib saastuda haigustekitajatega, on kindlasti parem toita imikut võimalikult kaua ainult rinnapiimaga.

Kui need riskid on maandatud, võib aga 4.-5. elukuu olla lisatoiduga alustamiseks optimaalne aeg. Nii saab kindlasti kaetud lapse toitainevajadus ja võib väheneda allergiate kujunemise risk.

Selle postituse ämmaemandad:

• Cecilia Chrapkowska ja Agnes Woldi raamat “Lapseootus. Fakte ja müüte raseduse ja imikuea kohta“
• WHO seisukoht imikute toitmise kohta

Teadusartiklid:

• WHO “põhjalik” uurimus ja teaduslik kriitika WHO uuringu pihta
• Lisatoit Tansaanias: Persistent child malnutrition in Tanzania: Risks associated with traditional complementary foods
• Rinnapiim, kalorsus ja ülekaal: Suurbritannia uuring rinnapiima kalorsusest, Saksa uuring rinnapiimast ja kaaluiibest, USA uuring kaaluiibest, Kanada uuring
• Ülevaateartikkel lisatoiduga alustamisest
• Raud, tsink ja lisatoiduga alustamine: Islandi rauauuring, USA Zn ja Fe uuring, Saksa rauauuring, veel üks tsingiuuring, ülevaateartikkel Zn ja Fe kohta
• Allergiatest ja lisatoiduga alustamisest: maapähkliuuring, munauuring 1, munauuring 2, veel üks allergiauuring ja veel üks

Vaata ka hilisemaid postitusi “3 asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest” ja “Liiga vähe piima“

Rinnapiim on imeline! See vastab täiuslikult lapse vajadustele, võimaldades pisikesel organismil kasvada ja areneda. Samas ei tähenda see veel, et kõik muud toiduallikad oleksid ilmselgelt kehvemad. Teaduslikust seisukohast ei saa tegelikult väita, et rinnapiima asemel rpa-ga toitmine mõjutaks lapse tervist mingil moel negatiivselt.

Rinnapiima (rp) sobivus lapse jaoks on küll imeline, ent sugugi mitte müstiline. On ju arusaadav, et evolutsiooni käigus on igal imetajal kujunenud toitevedelik, mis sobib just tema järglastele. Läbi põlvkondade on ellu jäänud ja siginud need järglased, kelle emade piim oli kõige toitvam. Nii vastabki rinnapiima biokeemiline koostis üks-üheselt lapse vajadustele. Näiteks on naise rinnapiima koostis erinev poegade ja tütarde jaoks, muutudes koos lapse vanuse ja isegi tervisliku seisundiga. See pole seletamatu maagia, vaid igati (bio)loogiline asjade käik.

Kui rinnapiim on lapsele nii täiuslik, siis miks ometi kõik naised ei imeta? Eesti kolmekuustest imikutest on rinnapiimalapsed ainult 65%. Seda on siiski rohkem kui näiteks USA-s, kus vastav näitaja on 47%. Ja olukord on lausa suurepärane, võrreldes Mexico City äärelinnaga, kus neljakuustest imikutest vaid 2% on ainult rinnapiimatoidul.

Imetamine võib olla väga keeruline mitmetel põhjustel (vt ka Imetamise hind). Arengumaades (aga mitte ainult) võib põhjusteks pidada lakkamatut stressi, vaesust ja terviseprobleeme. Naistel puudub ligipääs elementaarsele arstiabile ja adekvaatsele informatsioonile. Imetamist ei pruugi toetada kogukond või seal levivad väärarusaamad. Isegi USAs takerdub imetamine tihtipeale teadmatuse ja ühiskondlike hoiakute taha. Lisaks peavad noored emad juba kolmekuuse beebi kõrvalt täiskohaga tööle naasma, sest puudub tasustatud emapuhkus. Igas ühiskonnas on alati ka teatud hulk naisi, kes ei saa imetada meditsiinilistel põhjustel (vt ka Liiga vähe piima).

Kõigest sellest järeldub, et rinnapiima pakkumine ei ole naisele alati jõukohane või üleüldse võimalik. Paljud naised seisavad silmitsi olukorraga, kus nad peavad valima näljase lapse ja mingisuguse lisatoidu vahel. Õige valik on ilmselge.

Muidugi ei ole tegemist 21. sajandi probleemiga – need naised on alati olemas olnud. Imikutele on kõiksugu piimaasendajaid leiutatud nii vana-Kreekas kui ka ENSV-s. Selleks on kõlvanud küll lehmapiim, küll riisitumm, vana-Kreeka puhul isegi vein. Küllap kasvasid nendestki lastest täitsa normaalsed täiskasvanud. Tänapäeva naised võiksid siiski rõõmustada, et teadus on jõudnud rinnapiimaasendajani (rpa), mis on tõepoolest etem kui vein ja riis.

Aga kas tänapäevane rpa ikka on täisväärtuslik, võrreldes rinnapiimaga? Siinkohal jõuame lõpuks loodusteaduste pärusmaale. Peatselt tutvustan, mida näitavad teaduslikud andmed rpa kohta. Enne aga olgu öeldud, et “rpa vs rpa” uuringute puhul tuleb alati meeles pidada üht olulist metodoloogilist takistust.

Probleem on selles, et inimese tervist uurides on praktiliselt võimatu rakendada randomiseeritud kontrollitud uuringuid. Me ei saa moodustada kahte rühma emadest ja beebidest, kus rühmade ainsaks erinevuseks oleks nende toitmisviis. See tähendaks, et peaksime sünnitusmajas juhuslikkuse alusel määrama osad lapsed rinnapiimatoidule ning teised rpa-le. Kuid kuna tegemist on ema jaoks väga isikliku otsusega, siis pole sellist katset põhimõtteliselt võimalik teha.

Seega jääb meil üle ainult üks võimalus – vaatlusandmed. Võtame lapsed “päris elust” ja lihtsalt uurime neid. Ja nii on selgunud, et rinnapiimalapsed ja pudelilapsed (s.t. lapsed, kes saavad rp asemel rpa-d) erinevad tõepoolest mitmes mõttes – näiteks on nad keskmiselt erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga. Kui siis leitaksegi mingi erinevus nende tervisenäitajates, näiteks et pudelilaste seas on mõni haigus rohkem levinud, ei saa sellest veel järeldada, miks see nii on! Tegemist võib olla korrelatiivse, kuid mitte tingimata põhjusliku seosega. Jõuan selle probleemi juurde hiljem tagasi (müüt nr 3).

Nüüd jõuamegi konkreetsete müütideni, mis rp vs rpa debatis ikka ja jälle esile kerkivad. Piirdun siinkohal vaid nendega, mis puudutavad otseselt lapse tervist.

Müüt nr 1: “Rinnapiimas on üle 200 erineva komponendi, aga rpa-s ainult mõnikümmend. Seega rp on kindlasti tervislikum.”

Minu vastus: Need arvud on iseenesest õiged, kuid järeldus vildakas. Vaadata tuleks ikka komponentide mõju lapse tervisele, mitte pelgalt arvu. Mõned rinnapiima koostisosad sattuvad sinna ka lihtsalt paratamatult, ilma et lapsel oleks neist mingit kasu, näiteks laktotsüüdid (s.t. rakud, millest piimanäärmed koosnevad). Sõnastagem seega täpsemalt:

Müüt nr 2: “Rinnapiim on väga keerulise biokeemilise koostisega. Rinnapiimaasendajad ei suuda seda täpselt matkida. Seega on rinnapiima toiteväärtus kõrgem.”

Minu vastus: Jällegi on eeldused õiged, kuid järeldus vaieldav. On tõsi, et rinnapiima täpset koostis pole võimalik sünteetiliselt jäljendada (kasvõi seetõttu, et rinnapiima koostis on ajas muutlik). Kuid toitumise biokeemia alused ei ole tänapäeval mingi müsteerium – juba põhikooli bioloogiast on ju teada, mida normaalne toit peab laias laastus sisaldama. Inimese toit koosneb mikro- ja makrotoitainetest: valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid ja mineraalained. Neid tuleb tarbida õiges koguses ja vahekorras. Kaasaegse teaduse jaoks ei ole eriti keeruline välja selgitada nende ainete keskmine sisaldus rinnapiimas, ning luua seejärel vedelik, mis sisaldaks neid samal määral. Täpselt seda rpa endast kujutabki.

Pole mingit alust arvata, et eelsoodumusteta laps võiks kannatada kroonilise toitainete puuduse all vaid seetõttu, et tema toiduks on rpa. Kui rpa beebidel jääks puudu mingist olulisest toitainest, siis peaks see väljenduma väga selgelt näiteks kasvukiiruse pidurdumises. Seda oleks lihtne tõestada elementaarsete uuringuga – kas pudelilaste kaaluiive on keskmiselt aeglasem kui rinnapiimalastel? Selliseid uuringuid on hulganisti tehtud ning selgub, et olukord on täpselt vastupidine – rpa-d peetakse üheks riskiteguriks hoopis beebide ülekaalu tekkimisel. Juba see näitab, et rpa ei saa olla hüppeliselt kehvema toiteväärtusega kui rinnapiim.

Natuke keerulisem on lugu rinnapiima nende komponentidega, mis ei ole toitained, vaid näiteks antikehad või bakterid. Rinnapiima bioaktiivetest osadest ja immuunsüsteemist räägib müüt nr 4.

Müüt nr 3: “Rpa-d saavad lapsed on sagedamini haiged kui rinnapiimalapsed.”

Minu vastus: See müüt on ilmselt alguse saanud WHO / UNICEFi ühiskampaaniast “Rinnapiim on lapsele parim!”. Kampaania loetleb kümneid terviseprobleeme, mis justkui “sõltuvad” beebi toitmisviisist: hingamisteede haigustest ja astmast kuni diabeedi ja hällisurmani. On leitud, et neid esineb rinnapiimalastel vähem – järelikult rinnapiim kaitseb nende eest! Right?

Wrong. Selline loogika ei kannata kriitikat. Lähemal vaatlusel selgub, et praktiliselt ühegi haiguse puhul ei ole tõestatud põhjuslikku seost. Rinnapiimalapsed on tervemad mitte seetõttu, et nad saavad rinnapiima, vaid seetõttu, et nad kasvavad keskmiselt paremates oludes. Imetamist harrastavad eelkõige jõukamad, haritumad, tervemad ja tugevama kogukondliku toega naised; seda nii Euroopas, USAs kui ka globaalselt. On täiesti loogiline, et sellistes oludes sirguvad tugevama tervisega lapsed, ning sel pole midagi pistmist rinnapiimaga. See aspekt on muide ka UNICEFi raportis selgelt välja toodud, kuid kipub rahvasuus väga kergelt kaotsi minema.

Rinnapiima osas torkab siiski silma üks erandlik beebide rühm: enneaegsed lapsed. Tegemist on eriti haavatavate organismidega, sest nende elundid ei ole sünnihetkel veel täielikult välja arenenud. Leidub kaalukaid tõendeid, et rinnapiim aitab neil vältida teatud haiguseid ja paneb nad kiiremini kosuma. Siinkohal võib uskuda põhjuslikku seost, sest lisaks elulistele vaatlustele on ära kirjeldatud ka toimemehhanism – on teada, kuidas ja millised rinnapiima komponendid rakubioloogia tasandil reaalselt toimivad. Seega võime uskuda, et rinnapiim kaitseb tõepoolest näiteks sellise jubeda soolehaiguse vastu nagu nekrotiseeriv enterokoliit.

Müüt nr 4: “Rinnapiim tugevdab lapse immuunsüsteemi, sest see sisaldab ema antikehasid.”

Minu vastus: Selle väitega võiks isegi osaliselt nõus olla. Kahtlemata sisaldab rinnapiim lisaks toitainetele (müüt nr 2) ka hulgaliselt mitte-toitaineid, mida seostatakse lapse immuunsüsteemiga. Ka parimad rpa-d ei suuda matkida kõiki neid baktereid, tüvirakke, antikehasid ja muid bioaktiivseid komponente. Rakubioloogilised uuringud on näidanud, et mõned nendest tegelastest võivad eraldivõetuna mõjutada lapse immuunsüsteemi positiivses suunas. Näiteks soolestikku elama asuvad bifidobakterid võivad pakkuda kaitset allergiate eest ja teatud ensüümid (lüsosüümid) hävitada haigustekitajaid. Seda vähemalt laboritingimustes.

Paraku sellega head uudised piirduvad. Sest õnneks või kahjuks ei kasva lapsed laboritingimustes. Kas nende bioaktiivsete komponentide potensiaalne mõju päris elus mingit rolli mängib, on pehmelt öeldes kaheldav. Antikehade jmt sissesöötmine ei anna mingit garantiid lapse immuunsüsteemi kohta, sest mängu tulevad loendamatud keskkonnategurid. Näiteks allergiateemalistes uuringutes kahaneb toitmisviisi (rp vs rpa) mõju sageli olematuks, kui arvesse võetakse pärilikkust ja (taaskord) perekonna sotsiaalmajanduslikku tausta.

Omaette küsimus on see, kuidas üldse hinnata immuunsüsteemi kvaliteeti. Tegemist on äärmiselt kompleksse mehhanismiga, mida pole võimalik mõõta skaalal “hea-halb”. Sestap on ka jabur väita, et mingite üksikute tegevustega on võimalik immuunsüsteemi üleüldiselt “tugevdada”. (Soovitan siinkohal tuttava proviisori blogipostitust sel teemal.) Me saame küll mõõta (või tõsta) näiteks antikehade või muude immuunsüsteemi komponentide taset. Kuid ükski neist ei anna meile täit pilti immuunsüsteemi “tugevuse” kohta. Ammugi pole immuunsüsteem nagu auster, mis soodsates oludes kasvab lõpmatult suuremaks ja tugevamaks.

Seetõttu tuleks pigem rääkida lihtsalt normaalsest, toimivast immuunsüsteemist. Kui immuunsüsteem on võimeline last haiguste eest kaitsma, siis ongi hästi. Ja selle saavutamine on täiesti võimalik ka ilma rinnapiimata. Meil on õnn elada sellises maailma piirkonnas, kus selleks ei pea isegi midagi erilist tegema. Meie beebid puutuvad kokku erinevate bakteritega, nad ei kannata alatoitumuse käes ning neile on kättesaadav kaasaegne arstiabi. Eriti õnnelikud neist juhtuvad kasvama majanduslikult kindlustatud ja haritud peredes (mõlemaid tegureid seostatakse lapse tervisenäitajatega) ega saa sündides kaasa mõnd geneetilist haigust. Rinnapiimast saadav “lisakasu” immuunsüsteemile on sellise lapse puhul kaduvväike – väga suure tõenäosusega kasvab temast terve inimene, sõltumata sellest, mida ta beebina sööb. Teisisõnu, rinnapiim võib kaasa aidata normaalse immuunsüsteemi kujunemisele, kuid ei ole selle jaoks hädavajalik.

Seda väidet toetavad ka uuringud, kus võrreldakse sama pere lapsi, keda on toidetud eri viisidel (rp vs rpa). Kui rinnapiim mõjutaks üheselt lapse immuunsüsteemi, siis peaksid ju rinnapiimal kasvanud lapsed olema märksa tervemad kui nende õed-vennad, kes on saanud rpa-d. Kuid andmed seda ei toeta. Ühes põhjalikumas USA uuringus võrreldi selliste laste tervisenäitajaid 11 erineva mõõdiku abil, sealhulgas astma kujunemise tõenäosus. Leiti, et sama pere lastel on sarnased tulemused, sõltumata sellest, kas nad said beebina rp-d või rpa-d. See tõestab veelkord, et perekondlik taust ja keskkonnategurid on olulisemad kui beebi toitmisviis.

Globaalses kontekstis seisnebki rinnapiima “kaitsev mõju” haiguste vastu selles, et imetades saab puhverdada keskkonnast tulenevaid ohte. Nendeks võib olla ebahügieeniline ümbrus, epideemiapuhang või elementaarse arstiabi puudumine. Kui rinnapiima alternatiiviks on näiteks joogikõlbmatu vesi või sellest valmistatud rpa, siis tõepoolest tuleks eelistada rinnapiima. Samuti avaldub rinnapiima positiivne mõju immuunsüsteemile juhul, kui organism on tugevalt nõrgestatud. Ja veelkord – ma ei räägi siin nohust, vaid näiteks geneetilisest eelsoodumusest või enneaegsest sünnist. Heaoluühiskonnas kasvava, üldiselt terve lapse puhul pole immuunsüsteemi seisukohast vahet, kas tema toiduks on rp või rpa.

Kokkuvõtteks…

… tuleb tõdeda, et rinnapiimaasendajatel pole häda midagi. Meil puuduvad teaduslikud tõendid, et rpa peal kasvavate laste elukvaliteet oleks märkimisväärselt kehvem ainult seetõttu, et nad ei saa rinnapiima. Lapse tervist mõjutavaid tegureid on lihtsalt nii palju, et puhtalt toiduallika mõju kahaneb üldjuhul olematuks.

Ma kordan: rinnapiim on imeline. Kui imetamine sujub justkui iseenesest ja probleemideta – suurepärane! Ka esimeste murede tekkides ei maksa liiga kergesti alla anda, sest kahtlemata on lapsele rinnapiima pakkumine tore eesmärk, mille nimel tasub pingutada. On äärmiselt kahetsusväärne, kui imetamine jääb ema teadmatuse või ebakindluse taha.

Kui aga rinnapiima pakkumine on juba eos võimatu või eeldab emalt üliinimlikke pingutusi, siis rpa võib olla ainuõige lahendus. Ükski ema ei peaks ennast sealjuures tundma halvasti väärarusaama tõttu, nagu oleks rpa pakkumine lapse tervisele kahjulik.

Selle postituse ämmaemandad:

• arvukad teadusartiklid (vt allpool)
• populaarteaduslik video Bad Science: Breast Milk and Formula – soovitan!
• populaarteaduslik artikkel Rinnapiima 5 võluvõimet
• pudeliemmest sõbranna
• müütide küüsis netikommentaatorid

Teadusartiklid:

• Eesti imetamise statistika
• USA imetamise statistika
• Rapid ethnographic assessment of breastfeeding practices in periurban Mexico City
• UNICEFi raport rinnapiima tervisemõjudest
• Who Breastfeeds in the United States?
• teadusartiklid enneaegsete laste ja rp kohta: 1 ja 2
• Review of Infant Feeding: Key Features of Breast Milk and Infant Formula
• Lactation and Neonatal Nutrition: Defining and Refining the Critical Questions
• Breastfeeding and asthma and allergies: a systematic review and meta‐analysis
• Breastfeeding, the Immune Response, and Long-term Health
• Is breast truly best? Estimating the effects of breastfeeding on long-term child health and wellbeing in the United States using sibling comparisons