Huvitav, kas imetava ema päevane kalorsus sõltub päevas toodetud piima kogusest?
Appi äkki see blogi on juba olemas!
Vahetult enne selle blogi ilmaletulekut tabas mind tõeline kriis. Sõbranna nimelt pistis mulle pihku ühe raamatu, kus noored emad jagasid oma mõttekilde ja kogemusi elust ja emadusest. Koheselt tabas mind ebakindluse ja nördimuse laine oma veel sündimata blogi kohta, mis kulges umbes nii:
Appi, keegi teine kirjutab veel oma emadusest!! siis on ju kõik juba öeldud! no okei, ta ei ole bioloog… aga mul on mitmeid sõbrannasid kes on noored emad ja bioloogid raudselt neil KÕIGIL on blogid kus nad kirjutavad TÄPSELT samu asju mis mina! seega oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU, sest raudselt on selline blogi juba olemas!! või äkki on risti vastupidi et minu kirjutised on lihtsalt nii isiklikud ja imelikud et mitte keegi ei saa neist midagi aru ja ka sel juhul oleks minu blogi TÄIESTI MÕTTETU!
Jess! Hurraa! Palju õnne! Üheainsa mõttekäiguga olin ma elegantselt katnud kõik kolm isiklikku tabu, millest just see blogi pidi mul aitama vabaneda 😀
Sõbranna juurest koju sõites sain sellest õnneks aru ja tundus siiski, et äkki ma ikka tohin ka midagi oma mõtetest jagada. Olgugi et teised inimesed oskavad ka mõelda!
Siinkohal väärib ehk ka mainimist, et viimase 7 aasta jooksul olen ma teatud regulaarsusega jälginud ainult ühte (aga see-eest väga head) blogi. Ma ei ole elu sees lugenud mitte ühtegi teist emadusele pühendatud blogi ja kahjuks ei ole mul hetkel mahti seda ka praegu teha. Aga ilmselt hakkavad nüüdsest rohkem minu huvi- ja tähelepanusfääri langema, mis oleks ju väga tore!
Selle postituse ämmaemandad:
- raamat “Emadepäev. Vastse ema vested”
- sõbranna, kes mulle selle raamatu lugeda andis
Loomepalavik
Tunnen ühte perekonda, kus Isa tegeleb loomingulise tööga, mis sisaldab lisaks vaimsele äraolekule ka füüsilist, ja Ema on lastega kodus. Olen ühtepuhku kuulnud Ema ohkamas, et Isa on nii tihti ära ja unustab teinekord loomepalavikus kogu oma perekonna.
Täna pärast linna peal käimist jõudsin koju oma perekonna juurde ja pärast nende tervitamist tormasin kohe arvutisse, et vahepeal tekkinud mõtted kiiresti üles kirjutada. Alles natuke aega hiljem läksin täpsemalt uurima, et kuidas neil läinud on ja et kas nüüd oleks minu kord lapsega tegeleda.
Tänu sellele Emale oli neid ridu natuke valus kirjutada. Aga tänu sellele Isale ma tean, et tegelikult ei ole sellest midagi. Sest ma tean täiesti kindlalt, et kuigi Ema ja Isa võiksid teinekord omavahel paremini sünkroonis olla, siis on see Isa ikkagi oma lastele üks kuradi hea Isa! Ja seda osaliselt just tänu sellele eeskujule: oma töösse ja/või loomingusse tuleb suhtuda (teinekord kompromissitu) kirega.
Mis värvi kaka on?
Kui ema jaoks huvitavad jututeemad keerlevad ainult ümber enda ja oma lapse, siis nende jagamine teiste emadega ja esimese ringi lähedastega on märk usaldusest. Kui aga üha laieneb inimeste ring, kellega ema ei saa enam rääkida muust kui oma lapsest (st oma emadusest) ehk tema huvide sfäär piirneb ainult enda ja lapsega, st ta ei suhestu enam millegi muuga, siis see võib olla märk emadusega kaasnevast stressist (alateadlik soov abi küsida). Või siis hoopis märk inimesest, kes lihtsalt ei suhestugi eriti välismaailmaga, kuid erinevalt varasemast ei häbene seda enam.
Selle postituse ämmaemandad:
- sõbrannad, kes on pärast laste saamist endasse kapseldunud, emmal-kummal põhjusel
Ema-lapse konflikt
Suur osa vanemaks olemise probleemidest ja miks see nii väsitav on, on see, et vanema ja lapse vahel toimub evolutsioonibioloogiast teada „ema-lapse konflikt“ (loomulikult kehtib ka isa kohta). Mõlemad püüavad maksimeerida oma ellujäämisvõimalusi, et kanda edasi oma geneetilist materjali, arvestamata sealjuures teise osapoolega. Teisisõnu, vanem peab pidevalt žongleerima kahe instinkti vahel – järglase eest hoolitsemine ja enda ellujäämine –, mis võivad olla üksteisega vastuolus.
Üldjuhul, kui peab valima, siis valib vanem esimese seni kuni suudab, kui aga väsib ohtlikult ära, siis järgib teist. Sama laieneb ka näiteks imetamise kohta, kui lapse vajadus / nõudmine toidu järgi on nii suur / jõuline, et ema peab seda rahuldama enda ellujäämisvõimaluste (nt une või puhkamise) arvelt.
Kui konflikt on minimaalne, siis öeldakse “hea vanem” või “hea laps”.
Selle postituse ämmaemand:
Tajude spekter
Emadus laiendab märkimisväärselt naise tajude spektrit. Enne olid kategooriad „seks“ ja „mitte-seks“, nüüd on nendele lisaks veel „sünnitamine“ ja „imetamine“. „Sünnitamine“ on äärmuslikult intensiivse tunnetuse (einoh, olgem ausad, äärmusliku valu) kategooria, mis hõlmab samu elundeid kui „seks“, kuid (päris kindlasti mitte!) samu emotsioone. (Kui, siis ehk sünnimomendil, kuid sedagi vist mitte iga naise puhul ja iga kord.) „Imetamine“ ei seostu 100% samade elunditega, kuid on emotsionaalses plaanis sarnane „seksile“, sest tekib sarnane lähedus- ja ühtekuuluvustunne.
Kusjuures kõiki kategooriad ühendavad ka samad hormoonid (nt oksütotsiin), sest need kõik on osa inimese reproduktiivsest tsüklist, milles mehed saavad vahetult-füüsiliselt osaleda ainult läbi tegevuse „seks“. Ilmselt tulenevad ka naise emotsionaalse spektri üldised eripärad sellest bioloogilisest funktsioonist – naisel tekib läbi emaduse (eriti ehk imetamise, kuitahes üürikese) füüsiline kogemus lähedussuhtest, mis on meestele sama intensiivsel kujul kättesaadav ainult partnerlussuhte kaudu (vist?).
Veel üks sarnane omadus nende kolme kategooria vahel on see, et need on nö lainelised protsessid ja õnnestumise võtmeks on laineharjade tabamine ja kasutamine.
Kuidas mõtelda?
Kui vajad vastuseid, siis tee nii:
- Kuula esmalt oma sisetunnet ja pöördu looduse / loomuliku poole.
- Kui sellest ei piisa või see ei aita, pöördu teaduse poole ja kohanda oma sisetunnet selle järgi.
- Kui ka sellest ei piisa või see ei aita, küsi abi, kuula teiste kogemusi ja kohanda oma sisetunnet selle järgi.
Laps vs arvutimäng
Lapse kasvatamine on nagu arvutimäng selle poolest, et:
- Kogu aeg toimub liikumine järgmistele levelitele – saad ühest tasemest edasi, siis kohe on järgmised ja kõvemad kollid vastas.
- Pead kogu aeg jälgima, et endal piisavalt elusid alles oleks.
- Esimesed u 10 päeva oli täielik Red November, kus tulekahju ees ja veeuputus järel, jooksed aga sündmustel sabas ja pingutad, et mitte läbi põleda. Nüüdseks on juba käimas mingi strateegilisem mäng, parema näite puudumisel kasvõi Katan, kus on küll juhusel suur roll, aga juba võimalik mingeid plaane teha ja ise asjade käiku natuke rohkem kontrollida. Loodetavasti saavutame kunagi malemängu taseme, kus kogu mängu kulgemine sõltub ainult enda ja kaasmängija psühholoogiast ja otsustest.
Laps vs koer
Lapse kasvatamine on sarnane kutsika kasvatamisele selle poolest, et:
- Saad kindlasti igast suunast väga palju nõuandeid (ka küsimata), mis kohati käivad üksteisele risti vastu. Siis on oma sisetunde küsimus, milliseid neist kuulda võtta st millised sinu olukorra kohta pädevad. Vahel, kuid mitte alati, tasub kuulda võtta ka teaduslikke seisukohti, ning kui ka nendest ei piisa, siis tuleb ilma valehäbita minna foorumitesse teiste kogemusi lugema.
- Koerale / lapsele ei loe see, mida sa teed, ega ka see, mida sa ütled, vaid eelkõige see, mida sa mõtled.
Emadus õpetab 