Rubriik: mõtteviis

Sünnituse õppetunnid

ClangulaLisa kommentaar

Hurraa, kõhubeebi on saabunud!

Minu elu kolmas rasedus lõppes mõne nädala eest elu teise sünnitusega. Küsimusele “kuidas läks?” vastan tavaliselt, et “midagi väga jubedat ei juhtunud”.

Kuigi jah – on vist naisi, kes võivad nimetada oma sünnitust “kergeks”. On naisi, kes mäletavad oma sünnitusest ainult positiivset ja ilusat. Ja naisi, kes suudavad loetud päevad pärast sünnitust normaalselt istuda, kõndida või last kandelinas kanda. On neid, kes sünnitavad ilma rebendite ja õmblusteta. On naisi, kes ei tunne isegi presside ajal vajadust tuua kuuldavale ürgnaise möirgeid. Olen isegi kohanud naist, kes ütles otsesõnu, et talle meeldib sünnitada.

Ütleme nii, et mina nende naiste hulka ei kuulu.

Olgugi et meditsiinilises mõttes on mõlemad sünnitused olnud “normaalsed”. Väga kummaline termin minu meelest, “normaalne sünnitus”. Võrreldes terve ülejäänud eluga pole selles kogemuses küll midagi normaalset. Imestan ühtepuhku, et 21. sajandi teadmistest ja tehnoloogiast on sünnitusmajja jõudnud hämmastavalt vähe. Jah, on toimunud tohutu edasiminek suremuse vähendamisel ning kõiksugu erandlike olukordade lahendamisel, ning selle üle saab ainult rõõmustada. Kuid üks “normaalne sünnitus” on tänapäeval praktiliselt sama brutaalne nagu keskajal.

Mõlemad sünnitused on minu jaoks olnud suured eneseületused, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ning põhjalik ettevalmistus on tõenäoliselt mänginud olulist rolli, et olen mõlemal korral siiski iseenda silmis hästi toime tulnud. Olen oma hirmudele otsa vaadanud ega lubanud neid endaga sünnitustuppa kaasa tulla.

Samuti olen avastanud, et sünnitusest saab kaasa võtta mõned olulised õppetunnid ülejäänud elu tarbeks. Need on järgnevad:

1. Hinga. Kui tunned, et olukord väljub kontrolli alt, siis hinga. Hinga sügavalt sisse, sügavalt välja. Enne kui reageerid või emotsioonid valla lased – hinga. Lase uus hapnik kehasse ning hinga välja kõik ebavajalik. Unusta hetkeks kõik muu, ja lihtsalt hinga.

2. Ükskõik kui valus on, see läheb üle. Iga tuhu ja iga press saab ükskord läbi, ning saabub vaheaeg. Ükski valu ei ole pidev ja lõputu, isegi kui vahel võib nii tunduda. See on ainult praegune hetk. Laiendades argielule – siis üks halb päev on ainult üks halb päev. See läheb mööda, tuleb uus ja parem.

3. Kui parasjagu ei ole valus, siis naudi hetke. Jah, minuti eest oli sul paha ning kahe minuti pärast on jälle paha – aga praegu ju ei ole. Praegusel hetkel on kõik korras ja sa tohid seda nautida. Puhka, lõõgastu, tunne end hästi, ja ära kiirusta sellest hetkest minema.

Varasemad postitused, mis haakuvad:

Külalispostitused 2: Ausalt emadusest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituste autor: M.

Lapseootus

Minu jaoks oli lapseootuse aeg tõesti mõnus ja roosiline. Polnud erilisi suuri füüsilisi vaevusi, keha püsis ilus ja vormis (“modellrase” – oli suur kõht ja palju rinda, aga mujale ei lisandunud suurt midagi). Kuidagi väga rahulik olin – nii zen pole ma varem, ammugi siis mitte hiljem olnud. Ja ma tundsin ennast hoitu ja armastatuna. Lapse isa oli suurepärane isa kohe – juba ammu enne sündi; see oli väga selgelt jagatud “projekt” ja jagatud maailm kõige oma perekoolide ja ämmaka visiitidega. See sünnieelne suurepärane isadus tähendas ju, et mina sain kogu tähelepanu endale ning sain selle toel õitseda.

“Sa olid nii õnnelik! Kirjuta sellest ka!” ütles üks mu sõbranna. Jah, head kogemused lähevad ju meelest ära. Või no, neile pole justkui põhjust keskenduda, sest need ei ohusta ju kedagi. Heas kogemuses ei sori, seda ei analüüsi. Aga kui analüüsiks …

Ma olen ja olin päris uhke selle üle, et ma olin “ilus rase”. Tegelikult pole see ju minu teene – ju siis loodus on andnud head geenid, et just “õigesse” kohta juurde võtsin ja mitte “valesse” kohta. Aga nii oli väga mõnus. Naiselik. Tundsin end naisena, ilusana, olulisena. Hoituna.

Zeni tunde taga on ilmsesti hormoonid, mis tõmbasid malbeks ja rahulikuks. Kindel tunne oli; usk, et kõik läheb hästi ja korda ja küll on ja saab. Küllap ma olin ikka vahel ka ärev ja murelik – no näiteks beebikraami hankimise või beebi heaolu teemadel – aga üldiselt ma mäletan, et sellise pehme vatiteki tunne oli. Turvaline, hoitud, kurja eest kaitstud.

Ja kõige hoituma ja kaitstuma tunde taga seisab ilmselt lapse isa ja mu tollane elukaaslane. Ta võttis tõesti enesestmõistetavalt kogu beebirallist osa, see ei olnud ainult minu asi. Tundsin, et oleme hästi koos. See osavõtt ja enesestmõistetav 100% isa olemine ei ole mitte kusagile kadunud ka nüüd, kui paarisuhe on ära lagunenud. Jagatud vanemlus töötab jätkuvalt.

Kuni beebi oli kõhus, seni oli aega ja vabadust. “Oma elu” ei olnud ju veel kildudeks pudenenud. Ja ma ei osanud seda plahvatust ka karta – ja väga hea, et ei osanud! Muidu ehk polekski söandanud seda personaalset arengutreenerit oma ellu lasta ja siis oleks… üks hoopis teistmoodi elu.


Postituse ämmaemand:

sõbranna, kes ütles, et ausama kogemuse nimel – kirjuta heast ikka ka!

Pühendusega minu lapse suurepärasele isale ja headele aegadele

********************

Kas sa siis ei armasta oma last?

Täpsem tsitaat on “kas ta siis ei armasta oma last, et nii ruttu tööle tuli”. Pärineb väidetavasti selle organisatsiooni juhi suust, kus ma töötan ja oli kommentaar sellele, et ma aastase lapse kõrvalt tööle tagasi läksin. Kuulsin sellest kaude. Ja no näe – meelde jäi. Ei läinud ülearu südamesse, arvan ma. Aga midagi väga iseloomulikku on selles küll. Meeste töötamise üle ju ei imestata – olgu neil siis kodus beebid või mitte. Imestatakse, kui mehed lapsehoolduspuhkuse võtavad. Imestatakse ehk üha vähem. Aga ikka veel imestatakse. Ja ka see võib olla uskumatult suur barjäär – et kuidas ma mehena kõõlun päevad otsa seal liivakasti serval, teised veel vaatavad! Ja mina liigun pigem edumeelsete ja haritud inimeste ringkondades!

Omaenda tuumikpere mõttes olen ma päris kindlasti privilegeeritud: ma ei ole mitte eales pidanud võitlema selle nimel, et lapsel oleks võrdselt isa ja ema; ma ei pidanud aastase lapse juurest tööle minemist kuidagi põhjendama – see oli iseenesestmõistetav võimalus. Ja ka nüüd lahus elades püüame lapsevanematena ühes paadis olla ning teineteisega arvestada.

Iseenda sees tunnen ma küll väga palju mitmikmoraali ja paineid “rongaemaduse” teemal. Kuidas ma vajan iseendale nii palju aega / vabadust /…?! Kuidas ma lähen sinna või tänna?! Kuidas ma ei võta või vii last tänna või sinna?! Kuidas ma ajan nii palju omi asju! Ma nõuan endalt palju. Ma tahaksin olla hea ema ka ajalise pühendumise mõttes. Aga ma ei ole ealeski see ematüüp, kes lõviosa ajast lapsele pühendaks. Minu pühendumine käib teisiti. 

Lapse beebiajast mäletan metaärritust sel teemal, et mul on lapsekasvatusliku tööjaotusega tõesti hästi ja et ühiskondlikus mõttes peaksin selle eest justkui surmani ja nõretavalt tänulik olema. Olin ja olen tänulik. Aga mitte nõretavalt. Lisaks ajas mind eriliselt segadusse see, et kõigest hoolimata oli lapsekasvatus minu jaoks päris algusest peale ränkraske. Ma arvan, et nii subjektiivselt kui objektiivselt. Uneprobleemid. Söögiprobleemid. Lõputu sunniviisiline kärutamine (kui tahad, et laps magaks! jah, ma tahtsin). Minu vajadused, lapse vajadused. Uneprobleemid aka lõputu tudutamine. Ajukeemia. Ja palju väikeseid tegureid ning nende kombinatsioone veel.

Mis tööle minekusse puutub, siis see oli väga oodatud. Rahu ja vaikus. Mingi oma, koduväline asi, mida ajada. Mõttetöö. Sotsiaalne suhtlus. Beebikasvatuse töö oli minu arvates kordades raskem kui palgatöö. Niisiis oli tööleminek omamoodi palgaline puhkus, kuhu igapäevaselt minna. Selliseid mõtteid olen välja öelda julgema hakanud alles nüüd. Ja muidugi ma valin, kus ja kellele. Aga neid tabusid tuleb minu arvates murda. Lapsega kodus olemine ei ole mingi vahva puhkus teleka ees koos roosa ja rõõmsa beebiga! Võib-olla mõnele on ka. Aga päris paljudele naistele (ja meestele!) on see päris raske. Mõnele kõige raskem ülesanne elus üldse. Mina küll pole kogenud midagi nii hullu ja mitmekihiliselt keerulist nagu lapsekasvatus. 

********************

Idüllihetked, -päevad ja nädalad

Vahel on idüll. Laps ärkab, on unine, sasine ja tuleb ja kallistab. Ei hakka kohe hommikul skandaalitsema, ei ütle: “Emme, mine ära!”. Ja näiteks … ei hakkagi kogu päeva jooksul väga skandaalitsema. Sellisel päeval ma olen idülli üle sedavõrd rõõmus, et suudan skandaalialgeid täitsa hästi hallata. No näiteks huumoriga või lihtsalt rahulikult võtta. Ja noh, siis ta ju rahuneb maha. 

Ma mäletan, et esimene mõnus periood minu lapsepidamise jooksul oli siis, kui ta oli umbes 6-kuune. Mäletan hetki, kui mõtlesin, et nüüd vist hakkab elu lõpuks rööpasse minema. Päike paistis, olin saanud natukene hingamisruumi juurde. Sain hakkama. Rööpasse see elu muidugi ei läinud midagi, aga puhkepaus oli korra küll, äkki isegi kuu aega oli kergem ja lootusrikas tunne. Järgmine tõesti hea periood oli siis, kui aastase lapse juurest tööle sain. Mõte hakkas tööle, kontori rahu ja vaikus. WCs sai käia rahulikult, ajapiiranguta ja üksi. Kohvinurka jalutada, kohvi soojalt ja omas tempos juua. Täitsa inimese moodi elu.

Kui laps sai 2-aastaseks, siis tundsin esimest korda end emarollis kindlamalt, kodusemalt. Ja lapsega tekkis uue kvaliteediga kontakt. Päris kontakt, päris inimesega. Kõneleva inimesega. See aeg langes kokku esimese koroonakevadega, mis oli minu elus hoopis ootamatult plussmärgiline. Vähemalt mõneks kuuks küll. Korraks tekkis sotsiaalne plahvatus, virtuaal- ja telefonisuhtluse küllus – seda oli mulle väga vaja ja see kosutas mind. Sõitsime palju ringi, kõik tärkas. Laps õppis jooksurattaga sõitma. Sinnamaani oli isolatsioon olnud mu isiklik probleem – nüüd olid kõik samas supis. Ja mul hakkas selle supi sees kergem, sest see ei eraldanud mind enam nii radikaalselt kogu muust maailmast.

Idüllihetki jagub muidugi ka raskematesse aegadesse – siis, kui refrääni moodustavad kurnatus, tuumajonnihood ja skandaalitsemine ning püüded neid kõiki ohjeldada või vähemasti rahuldavalt taluda. Õhtune pesurutiin ja lapse rätikusse keeramine näiteks on enamasti rahulik ja mõnus hetk. Ja unejutt – nii raamatust loetu kui ka meie omavaheline jutuajamine. Ta räägib juba nii arukat juttu! See on nauditav, kõik need hetked, kui inimese mõttekäikudes on mingi uus keerukus ja uus kvaliteet. Sellised küsimused! Sihukesed mõttearendused! Niisugune äge loogika!

Üldiselt me naudime mõlemad väljasõite – olgu siis ratta või autoga. Kusagile kodust kaugemale minekut. See küll väsitab, aga kui on põnev, siis konflikti ja kaklust on vähem.

Naudime ka muuseumis või külas käimist. Kodust eemal tuleb paraku korralikult käituda ja alati pole see jõukohane. Siis seisneb külaskäik nonstop lapsevalves ja -ohjeldamises. Aga kui täppi läheb ja on hea külaskäigu päev, siis on tore.

Ja mõnikord võib täitsa tore olla “väljasõit” kodupoodi. Siis, kui on hea poeskäigu päev.

********************

Varasemad postitused autorilt M. :

Külalispostitused 1: Ausalt emadusest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: M.

Lapsekasvatusest ei räägita

Vähemalt mitte ausalt ega eriti palju. Mõnedest aspektidest. Ei räägita lapsekasvatusest kui üksildusest. Lapsekasvatusest kui ressursipuudusest. Sellest, et lapse saamisele võib järgneda nii tugev šokk ja elumuutus, et… seda oleks vaja leinata. Ainult et leinamiseks pole selle möllu sees enam võimalust. Ressursse ju ei ole. Aega ja rahu näiteks. Need on nii vastikud ja segadusse ajavad teemad, et mina ei jaganud alguses üldse matsu, mis minuga lahti on. Ma ei ole hea ema, kui ma nii tunnen! Ma ei tohiks nii tunda! Mul on ju kõik olemas! Siis hakkasin kuidagi kontseptualiseerima. Aga et sellest rääkida… Ma siiamaani ei oska, varsti juba 4 aastat. Mul on nii häid, empaatilisi ja nüansitundlikke sõpru – nii lastega kui lasteta – et olen siiski aina julgemalt rääkinud. Ükski minu inimestest ei ole selle jutu peale küsinud “kas sa siis ei armasta oma last?”. Kui küsiks, oleksin vist adressaadiga eksinud.

Mu poeg oli väga oodatud, planeeritud laps. Oskasin rõhku panna sotsiaalmajanduslikule “turvamisele” – peab olema enam-vähem mõistlik palk (st ka vanemahüvitis), kodu peab olema. Lapsel peab isa olema. Laps peab olema tahetud, oodatud, armastatud. Check, check, check, check. Mulle tundus ühtlasi, et mul on olnud elus piisavalt luksusi ja aega “oma asja” ajada – põhjalikult ülikoolis käia, natukene Eestist eemal elada, oma tööalane elu enam-vähem sisse seada, katsetada ja otsida, decent job leida. Et nüüd võiks ju endaga natukeseks ajaks rahu majas olla ja saab fookuse iseendalt teisele inimesele sättida. Seda ma ei arvanud, et ma eriline kodukana olen, aga no aasta aega kodus on ju lühike katkestus. Meil oli lapse isaga juba varem kokkulepe, et mina olen kodus aasta, tema pool aastat.

Ma ei osanud arvestada täieliku isoleerituse tundega. Ma ei osanud arvestada sellega, et tugistruktuure lapsehoidjate/sugulaste näol on minu jaoks kaugelt liiga vähe ja see tugi, mis on, ei tööta. Ma ei osanud arvestada sellega, et mul pole oma elu üle enam mingit kontrolli – nii see mulle tundus. Ma ei osanud iseenda, oma psüühika nõrkuste ja isiklike taakadega arvestada. Lapse kasvatamine tõi ja toob minus välja kõik nõrkused tugistruktuurides, iseenda sees, ajukeemias.

Avastasin, kui eneseteostuse keskne ma olen – ma vajan ajule tegevust ja stimulatsiooni, regulaarselt ja eluliselt. Ma väga vajan inimesi enda ümber, oma sõpru. Vajan vabadust tulla, minna, otsustada oma ajakava ja tegemiste üle. Väikelapsega elu paneb päris tugevad piirid kõigile nendele punktidele.

Hoia oma tass täis. Ja turguta paarisuhet. ?!? Millal? Kuidas? Kes? Üksteise alla puhkehetki me ikka võimaldasime – noh, näiteks, et mine puhka seal toidupoes 😀 Aga et koos. Kuidas? Millal? ja lõpuks ja kõige valulikumalt… Kellega? Meiega juhtus nii, et päris kiiresti oli kaks kurnatud ja üsna pea ka depressioonis lapsevanemat, kes püüdsid kuidagi vaimselt ellu jääda ja hakkama saada. Mis paarisuhe?! Algul ei jõua ega jaksa teineteisega rääkida. Siis enam ei oska. Ja päris lõpuks enam ei taha. See on vist puhas klassika. Sellest, et suhted lagunevad lapsekasvatuse pingetes päris tihti, sellest isegi natukene räägitakse. Erinevalt kogu sellest muust möllust.

Mõneti on mul tegelikult hea meel, et ma olin nii naiivne ega osanud lapsesaamist eriti karta. See igapäevane arengukoolitus on kaela- ja kontimurdev, aga ma jätkuvalt loodan ellu jääda. Ilma selle väikese tulesädemeta, kes on ühtlasi minu isiklike probleemide suurepärane katalüsaator… ma küllap visistaksin neidsamu probleeme märksa aeglasemalt menetleda. Nüüd on vahel põrgukatel ja siis jälle suured selginemishetked, kus ma justnagu millestki aru saan. Hull ja intensiivne.

****************

Leinamata lein

Leinast oleks lapsekasvatuse kontekstis justkui sobimatu rääkida. Lapse saamine on ju rõõmus ja roosa sündmus, saad ellu ühe inimese juurde. Ja loodetavasti annavad andeks need, kes päriselt ja lõplikult kedagi kaotanud… ja saavad aru, et lapsesaamise “lein” justkui on hoopis teistsugune kaotus, aga võib ometi olla suur, tugev ja raputav.

Mina olen selgelt tundnud ja ka välja öelnud, et pärast lapse sündi minu enda elu mingis mõttes lõppes ära. Või siis: läks pikale pausile. Seda unetusesegast režiimi, lõputut kärutamist, pesupesu, mähkmete ja kakavärvi virrvarri ma ei osanud oma eluks pidada ja hakkasin kannatamatult ootama, et millal läheb üle ja kergemaks. Tagantjärele tean, et üle ei lähe ja kergemaks läheb… ajuti, mõni asi ja mõni teine jama tekib jälle juurde. Minu ja minu lapse suhtlus ja iseloomud on sellised, et ilmselt ei lähe niipea üle 😀

Leina kontseptsioon tundub mulle viljakas hoopis selles võtmes, et ma VÕIN oma vabaduste kaotuse üle kurvastada. VÕIN välja öelda, et suure osa ajast on lapsega koos olemine minu jaoks nii raske, et ma ei jaksa seda nautida. Või mõnel pöörasemal perioodil lausa kardan seda tunnet (kardan oma last!), et hakkab jälle pihta, jälle ma ei saa hakkama. Jälle feil, feil, feil. Ta lihtsalt jaurab / märatseb / jonnib / skandaalitseb / manipuleerib. Kokkuvõttes on lihtsalt enda segaste ja suurte tunnetega hädas.

“Sina oled täiskasvanu!” vasardab peas. Sina peaksid olema see rahusadam. Kehtestama piirid. Rahustama, lohutama. Aga ma hoopis tunnen, et jään laviini alla. Olukord kokku ei ole ju tegelikult (elu)ohtlik – vahel, kui suurelt vehib, siis ma kardan küll, et ta lihtsalt lööb ennast korralikult ära. Tavaliselt elab ta end välja ja rahuneb maha. See on tema psühholoogiline suurpuhastus. Aga minuga teeb see nii, et ma:

a) väsin kohutavalt ära,
b) lähen mõistagi väga närvi – olgu siis nähtavalt endast välja või ainult sisimas,
c) tunnen end saamatu, küündimatu ja halva vanemana,
d) olen kohutavalt segaduses – mida mul oleks parim teha või tegemata jätta (juhendit pole kaasa antud),
e) olen mures – kas temaga on kõik korras; kas mina saan hakkama ja “jään ellu”; kas see läheb veel hullemaks; kui ma õigesti ei käitu, kas siis on varsti mingi käitumishäire diagnoos platsis; äkki mina põhjustan seda kõike jne jne.

Minu jaoks on kogu see raskustunne päris paras tabu (olnud). Aga ma ei saa oma tunnet jõuga muuta. Muidugi see ei tähenda, et ma ei püüaks anda oma parimast parimat. Olla nii hea ema kui ma vähegi oskan. Võimalik, et ma mõnes asjas püüan liigagi palju – mõnes teises siis jälle liiga vähe. Aga ma tõesti püüan. Ja see tabu (ka pooleldi jõuga) murdmine võtab minult ühe pinge vähemaks. Vähemalt ma võin tunnistada, et nii on.

Minu jaoks on mu vabadused kallid ja olulised. Tulla, minna, mõelda, otsustada – omi asju. Üks nõudlik ja häälekas väike inimene eriti ei lase. Temaga koos ma tulen ja lähen tema rütmis. Ja oi, ta ei salli ajasurvet – ja ma tegelikult saan sellest aru; no miks peab kiiresti riidesse panema, kui tahaks jorutada. Meie, suurte inimeste kellaajalised kohustused on ju tegelikult kunstlikud. Mis mõttes sa pead tööle minema?!? Nii on iga lasteaiahommik potentsiaalne sõjatanner. See sõda väsitab päris korralikult.

Mõtlemine on ka päris korralikult häiritud, sest “emmeee!…” Päris kindlasti olen ma tänu lapsele osavam rööprähkleja, aga ka väga ärev ja keskendumisraskustega. Pikk mõte enam ei kanna, kognitiivsed võimed on kehvemad. Näiteks mälu streigib ja selge jutu rääkimise suutlikkus on kohati vähenenud. Aga ambitsioonid – need ju ei vähene, suurenevad hoopis! Endaga üha ausamalt ja valusamalt tutvudes olen aru saanud, mida kõike ma soovin, suudan ja võiksin veel suuta. Lihtsalt oma eesmärkide poole püüdlemine – kui need eesmärgid on seotud karjääri, õpingute, eneseteostuse, majanduslike võimaluste parandamisega – on keerulisem kui lapsesaamise eelses maailmas.

Niisiis leinata – see tähendab minu mõtestuses lubada endale kurbust ja enesehaletsust lapsekasvatuse raskuste teemal. Kurvastada selle üle, et see kogemus on sageli üksildane, kurvastada toe vähesuse ja tunnustuse puudumise üle; kurvastada selle üle, et tahaks olla palju parem, aga ei oska. Kurvastada, sest kogu hellus ja armastus on raskustunde ja kurbuse all peidus. Mu laps väga igatseb seda hellust ja armastust. Aga mina ei suuda seda talle pakkuda. Ma ei jaksa. Ma tahan tema jaoks olemas olla, püüan kõigest väest. Aga mul on enda jaoks tähelepanu ja olemasolu liiga vähe olnud. Olla tige ja vihane – sest mis mõttes mu lähedased ei saa minust üldse aru.

Ja kõige esimese sammuna (paistab, et see samm on tehtud) endale tunnistada, et on raske, elu on piiratum ja ma võin kõiki neid tundeid tunda. Ja see ei tähenda, et ma oleks oma lapsele halvem ema. Heal juhul ehk vastupidi. Saab ehk helluse muude tunnete alt paremini kätte.


Postituse ämmaemand:

sõbranna, kes mulle otsesõnu ütles, et sul on ehk lapsesaamise lein leinamata

****************

Erivajadused ja erioskused

Mulle tundub, et tegelikult on väga paljud inimesed vähemal või rohkemal määral “erivajadustega” – see tähendab, ei sobi ühiskonna keskmistatud võimaluste ja normidega. See ei tähenda ju enamasti diagnoosi, ei tähenda, et oleks vaja abi liikumisel, kõnelemisel, kuulmisel vmt. Aga mingi ebakõla on ometi.

Mulle tundub päris sageli, et ma olen lapsevanemana rohkete erivajadustega, eriti emana. Ma oleksin kindlasti parem isa kui ema! Aga mis parata.

Niisiis, minu vajadused ja eripärad, mis emarolliga ei klapi:

1. Üks kahest suurest tugipostist mu elus on eneseteostus – see tähendab rahuldustpakkuvat töist tegevust või õpinguid, keskendunud ajutegevust. Suurema lapsega see vastuolu kaob, aga beebiajal eeldatakse vist küll, et naisel pole intellektuaalseid vajadusi või et need saab pausile panna. 

2. Ma olen suurepärane kohanduja… kuni ma murdun. Vaat see on üks vastik trikiga asi, see kohanemisvõime. Mina suutsin alles väga hiljuti sõnastada, et ma olen liigagi paindlik. Kui olud nõuavad, siis kohandun oludega, annan endast, pingutan, lükkan enda soove ja vajadusi muudkui edasi ja kõrvale. Ja lapsekasvatuses olud muudkui nõuavad ja nõuavad. Ja pole eriti aega ega energiat, et isegi aru saada, et kogu see kupatus on üle piiride. Või energiat, et mõelda, kuidas omaenda taluvuspiire hoida ja kaitsta.

3. Ma vajan väga oma aega ja ruumi.

4. Ma väga vajan oma inimesi, sügavaid vestlusi, refleksiooni, kogemuste mõtestamist ja lõpuks lihtsalt seltskondlikku elu.

5. Ma kipun olema perfektsionist ja maksimalist, kontrollifriik pealekauba – lapsekasvatuses on palju kontrolli alt väljas faktoreid, “väga head” sooritust ei autasusta miski, eksid ja ebaõnnestud see-eest pidevalt.

6. Ma igatsen tunnustust ja (positiivset) tagasisidet – lapsevanema rollis üldiselt kiita ei saa. Üldse igasugust peegeldust saab väga vähe, nii et vahel olen isegi ekstra palunud mõnd klõpsu või videolõiku, kus me lapsega mõlemad peal oleme.

7. Ma igatsen väga lähedust ja tähelepanu – minu või meie puhul juhtus nii, et ressursipuuduses läks paarisuhe pausile. Ja enam ei taastunudki.

8. Mulle meeldivad vabadused, ka kasvatuses anda võimalikult palju vabadusi. Ühelt poolt põhimõtteliselt. Teisalt on piiride kehtestamine ja hoidmine minu jaoks raske – nõuab suurt pingutust, ei ole mul loomuses. Ma ise loodan, et olen piire ja reegleid ikkagi kehtestanud, vajalikul minimaalsel määral vähemalt. Ilma nendeta on lapsel halb ja ebaturvaline.

Mu lapsel on minuga palju ühist. Mu meelest on temagi nii- ja naasugune ja mitte üldse eriti keskmine. Ta on nõudlik ja häälekas. Vajab ja nõuab palju lähedust ja tähelepanu. On tujukas ja vastuoluline, tohutu tahtega ja väga dramaatiline, kui ei saa, mida tahab. Tema sisepinged on minu hinnangul suured ning neist saab vahel osa terve tänav või trepikoda. 

Aga erioskused? Midagi peab ju plusspoolel ka olema! Kui ma ütlen, et ma olen “hea isa”, siis ma mõtlen, et minuga on tihti action ja fun – ma naudin, kui lapsega kusagile läheme ja midagi teeme. Ma olen temaga päris beebist peale palju rääkinud, sest ma tõesti ei osanud ärkvel oleva lapsega vaikides kärutada. Kuidas ma ei räägi inimesega, mis sest, et ta ei oska veel vastata! Nii et ta kuulis vatramist juba varakult ja kasvades üha rohkem. Praeguseks, usun ma, on sellest kõne ja sõnavara arengul abi. Me vaatame igal õhtul raamatuid, see on loomulik päevarutiin, mõlemad naudivad. Mu laps on peaaegu jalgratta seljas sündinud.

Ma olen emotsionaalne, ta on emotsionaalne. Aga ma teadlikult püüan talle – loodetavasti eakohasel moel – emotsioone sõnastada, öelda, et nüüd olen kurb ja et sina oled vihane/pettunud/igatsed/rõõmus… Ka sellel on vilju juba märgata – ta vahel sõnastab endaga toimuvat küll: “nüüd ma rahunesin maha”, “nüüd me leppisime ära”.

Mulle tundub, et mul on nišioskusi, mis ilmnevad teatud tingimustes. Ehk on sama ka lapsevanemana – et teatud tingimustel… ma säraksin ja oleks flow. Mu lapses on need omadused olemas, mis mind sütitavad, ta on mu lemmiklaps. Aga minu enda sisemised ja välised tugistruktuurid veavad alt, nii et ei mingeid ideaaltingimusi ega flowd. 15 aasta pärast äkki, kui ka puberteet on üle elatud? Või siiski varem? Või siiski üldse mitte ja lapsekasvatus tulebki pigem parimal võimalikul moel üle elada ja lapsest inimene kasvatada. Ja oma flow ja jõud saada hoopis mujalt, et jaksaks.

**************** *

Varasemad postitused autorilt M. :

Lapsepidamise kividest ja kändudest

Leppida või mitte leppida?

ClangulaLisa kommentaar

Minus kõneleb kaks häält.

Esimene Hääl räägib tänulikkusest. Emaks olemine on ometi suur kingitus! Terves maailmas pole tõesti midagi rõõmustavamat, kui üks kallis, kauaoodatud laps, kelle kasvatamine loob elule uue tähenduse ja valguse. Esimene Hääl märkab minu praeguses eluetapis 3-4 Suurt Unistust, mis on täitunud ja milles igapäevaselt elan. Lapsed, kodu, suurepärased peresuhted – see kõik on ju hea elu aluseks. On, mille eest tänulik olla, sest mitte kõigile pole nii palju antud. Esimene Hääleke teeb mulle pai, soovitab hetkes püsida ja seda kõike endasse võtta (vt Kohalolu).

Mõnikord laulavad ka kõrvalseisjad Esimest Häält. Nad vaatavad mu peale heldimusega ja tõdevad: “Küll oli tore aeg, kui lapsed olid pisikesed!” ja “Naudi, sest nad kasvavad nii kiiresti!”.

Seda kuuldes aga hakkab miski minus kriipima. Sest mõnes mõttes röövivad sellised märkused minult õiguse kuulata ka oma teist sisehäält.

Teine Hääl kõneleb väsimusest ja üksildusest. Sest argielu pisikese lapsega (peagi juba kahega) on ühtlasi suurim katsumus, mida olen elus läbinud. Lapsevanema amet eeldab ammendamatut empaatiavõimet, üliinimlikku kannatlikkust ja ebamaist pühendumist. See töö ei saa kunagi valmis, tagasisidet ja tunnustust saab peamiselt vaid iseendalt. Pean olema 24/7 kättesaadav, et kuulata või lohutada või rõõmustada või süüa teha või klotsidega mängida või mida iganes laps parasjagu vajab. Või kui ma soovitut ei tee, pean end põhjendama ja kaitsma võimaliku pahameele eest. See roll on kurnav isegi juhul, kui minu akud on täis ning laps loomu poolest rõõmus ja leplik.

Olukord on sealjuures täiesti ebaproportsionaalne, sest minu vajaduste ja soovide järgi ju ei küsita. Igapäevaselt on rahuldamata minu karjainstinkt (vt Kus on küla?) ja vajadus intellektuaalse ajutöö järgi; halvematel päevadel ka bioloogilised põhivajadused (uni, normaalne toit). Oleks ebarealistlik oodata, et selle kõige juures tunneksin end päevast päeva õnneliku ja tänulikuna – see tähendaks enda eitamist. Kindlasti on neid, kellele on “vähem antud”, kuid võrreldes minu enda varasema eluga, on igapäevane elukvaliteet lapsevanema rolli tõttu kahtlemata langenud.

Ja selle argielu kohal hõljub veelgi suurem, olemuslik paradoks. Kuigi teen maailma kõige tähtsamat ja tähendusrikkamat tööd, valdab mind enneolematult sihitu tunne. Kes ma üldse olen väljaspool emarolli? Mille suunas ma omadega liigun? Mida ma viimasel ajal saavutanud olen või saavutada soovin? Mis on minu praegused Suured Unistused? Esimest korda elus ajavad sellised küsimused mind segadusse. Ja olles juba kaks aastat koduseinte vahel nende kallal teadlikult töötanud, ei ole mul ikka veel selgeid vastuseid.

Oleks lihtne öelda, et Teine Hääl on vaid väsimuse hääl, madalad noodid, mis tuleks maha raputada. Mõtle positiivselt! Ole tänulik! Naudi väikeseid asju! Jah, miks mitte, mõnikord sellest piisabki. Kuid oleksin enda suhtes ebaõiglane, kui väidaksin, et Teine Hääl pole minu pärisosa – on küll, ja vägagi. Teine Hääl on sama siiras ja kasulik kui too esimene, tänulikkuse hääl. Tänu Teisele Häälele olen õppinud tundma iseennast, oma piire ja ehedaid vajadusi. Teine Hääl annab elule sügavust ning mõistmist, milleni Esimesel Häälel trillerdades ja piiritus õnnemullis elades pole võimalik küündida.

Minus kõneleb kaks häält, ning ma pean õppima neid üheaegselt kuulama. Ainult nii on võimalik jääda iseendaks. Ainult nii on võimalik leida oma tasakaal ning jõuda selgusele, mis on minu elus sellist, millega ma soovin rahu teha ja leppida, ning mida on vaja muuta.

Kolm asja, mida õppisin oma esimesest imetamisest

Clangula3 kommentaari

Minu esimese lapse imetamine oli õpetlik, kuid väga stressirohke kogemus. Kuigi on möödunud juba kõvasti üle aasta, on nii mõndagi jäänud kripeldama ja otsustasin koostada väikese kokkuvõtte oma imetamisloost. Ehk saab siit värsket mõtteainet mõni teine imetaja, või siis mitteimetaja. Ja mis veelgi tähtsam – soovin teha selle kõigega rahu, et saaksin kõhubeebiga alustada puhtalt lehelt.

Seega kolm üliolulist asja, mida tahan meelde jätta oma esimesest imetamisest:

1. Rinnapiim ei ole lapsele parim!

Mis mõttes peaks rinnapiim olema lapsele “parim”? Kas rinnapiim on lapsele tähtsam kui terve ema? Ja parimat saab oma lapsele pakkuda ainult see ema, kes imetab? Kõik alternatiivid (rpa-d) on lapsele vähem head kui rinnapiim?

Ei, ei ja veelkord ei.

Asju, mis on lapsele tähtsamad kui rinnapiim, on terve sületäis. Nendest esimene on ema. Kui imetamine tuleb ema vaimse või füüsilise tervise arvelt, siis see ei ole õige asi. Jah, sageli on imetamisprobleemide põhjuseks teadmatus või motivatsioonipuudus, ning sel juhul võib loosungitest isegi abi olla. Kuid ka kõige teadlikum ja motiveeritum ema võib põrkuda ületamatute probleemidega. Meile peab jääma võimalus imetamisest loobuda, ilma et kuskilt tuleks hukkamõistvaid signaale selle osas, mis on “lapsele parim”.

Iga ema on oma lapsele parim, sõltumata sellest, kas rinnapiima on või ei ole.

Väide, et “rinnapiim on lapsele parim”, tekitab mõttetut ja destruktiivset süütunnet paljudes emades, kellel on imetamisega probleeme. Samuti aitab see kaasa väärarvamusele, nagu oleks rinnapiimaasendaja (rpa) lapsele kuidagi vähem tervislik kui rinnapiim. Sellisel väitel ei ole teaduslikku alust (loe lähemalt RP vs RPA) ning kirjutan 3. punkti juures lähemalt, kuidas selline müüt on tekkinud.

2. Mõnel naisel ei ole piisavalt piima – päriselt ka.

Loe ka hilisemat, põhjalikumat postitust Liiga vähe piima

Minu rinnad ei käitunud pärast sünnitust nii, nagu õpikus kirjas. Mina ise sealjuures käitusin küll – imetasin iga tunni-kahe tagant, päeval ja öösel, lapse haare oli eeskujulik. Ometi selgus 48h pärast sünnitust, et mu piimatootlikkus oli mõõdetav mitte milliliitrites, vaid tilkades. Kolmandal päeval koju minnes õnnestus pumbaga kätte saada täpselt 2 ml ternespiima, mis oli suur edasiminek, kuid lapse kaalumine kinnitas piima vähesust. Kaalulangus oli natuke liiga suur ning laps sai juba sünnitusmajas rpa-d. Mõnes mõttes päästis see otsus lapse elu, sest minu rinnapiim jäigi tulemata.

Nädal pärast sünnitust, mil õpiku järgi peaksid kraanid suure pauguga avanema, pumpasin mina jätkuvalt vaid mõne ml kaupa. Ootasin piimapaisu nagu õnnistust – kuid asjata. Imetasin ööpäevas 10-11 korda, lisaks veel 3-4 pumpamist. Kuu aega sellist režiimi hiljem tootsin iga imetamiskorraga kahe rinna peale kokku juba keskmiselt 20 ml piima. Kuid seegi moodustas vaid murdosa lapse vajadusest. Olgu öeldud, et 20-30 ml jäigi minu normiks ning ka 4.-5. kuul ei saanud ma kordagi kätte üle 40 ml. Lapse energiavajadus kasvas muidugi märksa kiiremini.

Kui lugejat huvitab minu täpsem “metoodika”, siis rinnapiima kogust näitas lapse igapäevane kaalumine enne ja pärast söötmist või need harvad juhud, kui pumpasin imetamise asemel. Tavaliselt pumpasin ainult pärast imetamist – nendel kordadel ei tulnud piima enam tilkagi, kuid rindu oli ju vaja stimuleerida. Äratasin last ööpäevaringselt kella järgi, et imetamiste vahele ei jääks jumala eest üle 3 tunni. Ilmselt pole vaja mainida, et emotsionaalses plaanis oli see kõik väga rusuv ja rinnapiima koguse suurendamine võttis haiglaselt suure osa mu tähelepanust. (Ning ei, rinnapiima kogus ei suurenenud ka siis, kui lõpuks olukorraga leppisin ja rahumeeli rpa-ga elama õppisin, nii et paluks mitte panna piima vähesust stressi arvele.)

Lugesin läbi terve interneti, kõikvõimalikud raamatud ja konsulteerisin korduvalt imetamisnõustajatega. Peamine sõnum oli ühene – mulle ainult tundub, et piima pole piisavalt! Tõesõna, guugelda “liiga vähe piima” ning kõik allikad sõnastavad su probleemi ümber: “kuidas suurendada rinnapiima kogust?” Rinnapiima kogust saab igatahes suurendada! Pole võimalik, et sul päriselt polegi piisavalt piima! Kui sulle tundub, et sul on liiga vähe piima, siis järelikult teed midagi valesti! Niisiis võtsin ükshaaval läbi kõik need lõputud nõuanded, alates sagedasest imetamisest kuni ravimtaimedeni.

Möödus piinarikkalt pikk aeg, enne kui jõudsin elementaarse õige vastuseni – kui rinnapiima on liiga vähe, siis vajab laps rinnapiimaasendajat! Lapsele parim ei ole mitte rinnapiim, vaid täis kõht.

Mitte ükski allikas ega imetamisnõustaja ei tunnistanud, et mõnel naisel lihtsalt ei olegi piisavalt rinnapiima, ega saagi olema. Ükskõik, mida ta teeb. Pidin selle tõdemuseni jõudma iseseisvalt, aegamisi ja valulikult. Olen oma otsingutel kohanud ka teisi naisi, kes on jõudnud samasse kohta. Piima reaalne vähesus ei ole sugugi nii haruldane, kui mulle alguses tundus. Kuid imetamisalased allikad sisuliselt eitavad sellist võimalust, nimetades seda müüdiks.

Lõplik valgustus saabus minuni umbes pool aastat pärast imetamise lõpetamist. Sattusin lugema etoloog Frans de Waali raamatut “Mama viimane kallistus”. Seal oli lugu loomaaaia šimpansist, kes ei suutnud toota oma järglastele piisavalt piima ning nood surid järjest nälga. Lõpuks õpetasid talitajad teda kasutama lutipudelit ning tänu piimaasendajale sai ta lõpuks ühe järglase üles kasvatatud. Vaadates pilti lutipudeliga toitvast šimpansist, tundsin tõelist lunastust. Hiljem olen asja uurinud veel näiteks koerte ja hobuste aretajatelt – ka nendel loomadel võib juhtuda, et ema piimatootlikkus on liiga väike ning loomabeebid vajavad piimaasendajat. Kriitiliselt vähe rinnapiima võib esineda isegi teistel liikidel, loomulikult ei ole inimene mingi erand.

3. Imetamisnõustajad võivad olla heatahtlikud, kuid sügavalt ekslikud.

Esmalt olgu öeldud, et mul ei ole imetamisnõustajatega ühtegi otseselt negatiivset kogemust. Oma teekonnal puutusin kokku 5-6 erineva nõustajaga (TÜKis ja SIETis) ning nad kõik olid väga armsad inimesed. Nad jätsid usaldusväärse mulje ning ma uskusin neid pimesi. Läks aega, enne kui seadsin kahtluse alla imetamisnõustajate pädevuse ning hakkasin kuulama oma kriitikameelt samamoodi, nagu teeksin seda iga teise allika puhul.

Probleem on selles, et imetamisnõustajad lähtuvad oma töös väga üheselt WHO / UNICEFi rinnapiimastrateegiast. Nood aga lähtuvad omakorda mingisugusest globaalsest keskmisest, mis ei arvesta kohalikke olusid. Kritiseerisin sellist lähenemist ka ühes varasemas postituses lisatoidu kohta. Imetamisnõustajate lähtepunktiks on “rinnapiim on lapsele parim, sest WHO ütleb nii ja jutul lõpp”. Selline mustvalge suhtumine on lühinägelik, et mitte öelda rumal.

WHO on ülemaailmne organisatsioon, mille loosungid on adresseeritud 7.7 miljardile inimesele. Nendest valdav enamus elab hoopis teistsuguses reaalsuses kui meie. Suur osa naistest saab imetamisalast infot näiteks rahvatarkustest või rpa-d tootvate firmade reklaamidest. “Rinnapiim on lapsele parim” on selles kontekstis tõepoolest päris hea loosung. Rinnapiim on kindlasti lapsele parem kui solgiveest või valesti kokku segatud rpa. Samuti on rinnapiim parem kui tee või liiga varajane lisatoit. Ja erinevalt 1950.-tel USAs levinud müüdist, ei ole rinnapiim kindlasti kehvem kui rpa. WHO loosungid peavad olema lihtsustatud, jõulised ja mustvalged, et tungida läbi selle harimatuse ja väärinfo barjääri.

Ka Eesti kontekstis tuleb muidugi arvestada valeinfo levikuga. Imetamisnõustajate ülesandeks on lükata ümber mitmesuguseid (suuresti nõukaaegseid) müüte, mis võivad imetavale emale tuua rohkem kahju kui kasu. Kuid seda tehes kipuvad nõustajad sageli nö üle kompenseerima ja liialdama. Näiteks kui vanasti arvati (ekslikult), et ligi pooled naised ei suuda piisavalt piima toota, siis tänapäeva imetamisnõustajate retoorika kohaselt suudavad seda kõik naised. Ka see pole tõsi! Ning kui tegemist on näiteks minusuguse naisega, kes tollest nõukaaegsest müüdist midagi ei tea ning kuuleb vaid loosungit “kõik naised suudavad imetada”, siis võivad tagajärjed olla päris masendavad.

Ning üleüldse, miks on vaja kaasaegsetes Eesti oludes halvustada rpa-d? Kas selle pakkumine ohustab mingilgi moel lapse tervist? Lihtne vastus on “ei”. Rinnapiima alternatiivideks meie oludes ei ole solgivesi ega maisikört, nagu WHO eeldab. Selleks ei ole ka riisitumm ega algeline piimaasendaja nagu nõukaaajal. Rinnapiima alternatiiviks on igati täisväärtuslik rpa, mille koostises on kohati rohkem teaduspõhisust kui WHO loosungites. Puhtalt lapse tervise seisukohast ei ole alust eelistada rinnapiima rpa-le (v.a. enneaegsed või haiged lapsed, loe veelkord RP vs RPA). Ning isegi kui oleks, siis imetamise põhimotivatsiooniks ei tohiks olla rpa vältimine või mõni muu hirmul põhinev argument.

Rinnapiimastrateegias kasutatakse sõnu nagu “toetamine”, “juhendamine” ja “julgustamine”, kuid pahatihti muutub see hoopis survestamiseks ja kallutatud info edastamiseks. Nõustajate paindumatu suhtumine rpa-sse ei ole eetiline ega teaduspõhine. Kogu minu imetamissaaga jooksul ei jõudnud mitte ükski imetamisnõustaja järeldusele, et minu olukorras on rpa ainuvõimalik ja tänuväärne lahendus. Ja et imetamise edukust ei pea siduma sellega, kui palju rinnapiima laps saab.

Kokkuvõtteks …

… soovin endale järgmiseks korraks rohkem meelekindlust. Ükskõik, kas otsustan imetamise, rpa või kombineeritud toitumise kasuks – lapse seisukohast on need võrdväärselt head. Ja kõik ülejäänu olgu juba minu vaba valik. Vaba väärarvamustest, survestamisest ja omaenda kogemuse kibedusest.

Varasemad postitused samal teemal:

Kohalolu

ClangulaLisa kommentaar

Our purpose in life isn’t to arrive at a destination where we find inspiration,
just as the purpose of dancing isn’t to end up at a particular spot on the floor.
The purpose of dancing and of life is to enjoy every moment and every step,
regardless of where we are when the music ends.

Wayne Dyer

Olen suure osa oma elust veetnud kusagil mujal. Viibin justkui siin ja kirjutan näiteks blogi, aga mõtetes valmistun pidevalt järgmiseks asjaks. Ja nii mööduvad terved päevad, nädalad, aastad… Lausa hämmastav, et ma pole seda isegi märganud.

Ärkan hommikul – ja hakkan koheselt algavat päeva planeerima. Päev kulgeb, kuid mina sisustan juba õhtut. Õhtu on käes – muretsen, mis kell magama peaks minema? Lähen voodisse – ja enne uinumist tegelen juba homse päevaga. Justkui homme oleks kuidagi tähtsam kui tänane… ja nii iga päev!

Mitte ainult päev, vaid suisa aastad. Õppisin põhikoolis selleks, et saada sisse tugevasse keskkooli. Keskkool aga on ju ettevalmistus ülikooliks. Ülikoolis tuleb hoolega mõelda, kuhu pärast lõpetamist tööle minna. Alles siis algavat “päris elu”… Ikka see järgmine asi, see järgmine samm on oluline.

Muidugi langen samasse mõttelõksu nüüd, lapsega kodus olles. Istun oma üksikul saarel, kus minu tegemistel on väga vähe kokkupuudet välismaailmaga, ja päevad muutuvad äravahetamiseni sarnasteks (vt ka Kus on küla?). Elaksin nagu sama päeva üha uuesti ja uuesti, vaatan 20 korda päeva jooksul kella, ja ootan järgmist asja. Oh, saaks juba tagasi tööle minna… või saaks hoopis veel ühe lapse… oh, hakkaks laps juba kõndima… hakkaks juba rääkima… saaks talle juba raamatuid ette lugeda… hakkaks ta juba ise lugema!

Naljaga pooleks (kuid ainult pooleks) olgu lisatud, et ega ümbritsev tarbimisühiskond asja just lihtsamaks ei tee. Alati on midagi, mis on puudu täiuslikust elust – olgu see uus auto, täiuslik kodu või vähemalt uus ja veelgi tervislikum seemnesai (sinu unistuste figuur!). Vot siis oled kohal, saabunud, vot siis algab päris elu.

Alles nüüd olen hakanud märkama, kui harjumuspärane on mulle selline järgmises asjas elamine. Ja ma otsustasin sellest vabaneda. Oleviku märkamine ei peaks olema vaid eriliste hetkede preemia, vaid igapäevane harjumus.

Ei, ma ei kavatse kalendermärkmikku nurka visata ja loobuda igasugusest ajaplaneerimisest. Homse päeva ja järgmise aasta peale mõtlemine on väga tervislik ja tore. Kuid see ei tohi hõivata nii suurt osa minu mõtetest, et tänase jaoks ei jäägi ruumi. Tänase päeva põhiline eesmärk ei saa olla ettevalmistus homseks, järgmiseks asjaks.

Elu on siin ja praegu. Elu koosnebki nendest väikestest tänastest, kus pestakse nõusid, käiakse mänguväljakul, istutakse mõtlikult söögilaua ääres, kirjutatakse mõni kiri. Pealtnäha ehk ei toimunudki midagi erilist, kuid üksluine on see ometi ainult keskmises plaanis. Lähemalt vaadates hakkavad eristuma iga päeva kordumatud detailid, ning eemaldudes näeme juba suurt pilti, kus joonistub välja üks ainulaadne elu.

Hinga sügavalt sisse, hinga välja, ja vaata ringi. Sa oled kohale jõudnud.

*

*

Selle postituse ämmaemandad:

Pole olemas õige suurusega perekonda

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Täna kirjutan ma sellest kuidas jõudsin ühe väga olulise tõdemuseni. Ehk aitab see kedagi või tunneb keegi ka iseend ära. Teadke, et te pole üksi.

Tänane jalutuskäik lapsega ei läinud nii nagu ma oleksin tahtnud. Õigemini on ju tegelikult naljakas “tahta” et miski läheks nagu me eeldame sest lapsed on teatavasti ettearvamatud. Ja isegi kui minu laps 9l juhul 10st jääb kärus kenasti magama on aeg-ajalt ikkagi mõni kord kui ei jää. Tuleb jonn, ei meeldi vihm, ei taha kindaid või LIHTSALT sest ta on laps kelle jaoks on suureks kasvamine antud päeval liiga raske.

Enamasti kui lapse ema on enda eest hästi hoolitsenud jätkub tal jaksu jonni lohutada. No täna oli siis minul see 1 päev 10st kus ma ei jaksanud. Sellises olukorras on väga kerge jõuda meeleolusse kus kõik on absoluutselt nii halb kui olla saab. Nagu veepargis liutorust alla laskmine. Kui sa lased lahti, siis ennem ei peatu kui all basseinis.

Laps jäi siiski lõpuks magama. Nagu alati. Mina pidin pisut end rahustama. Selle rahunemise jooksul jõudsin ma mõelda kõike alates sellest kui üksi ja kui väsinud ja kui hale ma olen kuni selleni et mina küll teist last ei taha sest ma ei saa praegugi hakkama.

Kui sul on üks laps, siis tihtipeale tunnevad sind ümbritsevad inimesed vajadust küsida – millal tuleb teine? Isegi kui nad teevad seda naljaga pooleks, siis võib taoline salakaval surve aja jooksul kuhjuda. Ühiskond tahab, et sa saaksid palju lapsi (ilma et nad oleks valmis tegelikult noori emasid toetama neile vajalikul määral). Riik tahab. Su sugulased tahavad. Enamikul ju on! Pealegi kes see ikka üksik laps tahab olla (vihjeks, mina olin ja tahtsin)? Kahega on lihtsam! Üksikutest kasvavad niikuinii lumehelbekesed!

Alates sellest hetkest kui ma otsustasin, et ma soovin lapsi (see pole minu jaoks kunagi olnud lihtne ja loomulik otsust) teadsin ma, et ma tegelikult soovin ainult ühte. Ma ei tea mis tähendab kui sul on õed ja vennad. Ma ei kujutanud ette ega arvanud end oskavat mitme lapsega hakkama saada. Suurim osa minu hirmudest olid seotud raseduse ja beebieaga ning mu enda kogemus näitas, et nendel hirmudel ei olnud alust. Et kõik läks justkui liigagi lihtsalt.

Sellisest lähtepunktist oli lihtne hakata mõtlema et mis oleks kui teine veel. Kõik ju küsivad ja kiidavad oma peremudelit, mis enamasti on mitmelapseline. Osad isegi ei küsi, vaid ütlevad et küll tuleb veel. Need viimased on mu jaoks eriti kummalised. 

Ma sain selle jalutuskäigu ajal aru, et ma olin lasknud end survestada selle teise lapse teemal. Ma olin enda eneseväärtuse sidunud sellega kui palju lapsi mul on või palju ma neid planeerin saada. Ja ma ei olnud sellest ise arugi saanud! Ma olin arvanud, et minust arvatakse paremini kui mul on rohkem kui üks laps. Et ma peaks ikka teise veel saama. Sealjuures ei ole ma ise mitte kunagi, mitte ealeski arvanud halvasti naistest kellel on üks laps või pole neid üldse.

Mul ei tuleks pähegi teiste puhul sellest asjast midagi arvata.

Ma arvan et minu näide illustreerib hästi seda, kuidas me mõnikord seame tingimused iseenda armastamisele ja väärtustamisele. Ilma et me sellest arugi saaks. Mina arvasin et mul on kõik selles osas päevavalgele toodud. Peaks ütlema, et sellise avastuse nimel võib kärutades natuke nutta küll. On vaeva väärt.

Mitte kellegi teise asi ei ole seada tingimusi sellele kui palju sa end väärtustad või kui palju sul on lubatud ennast armastada. Või kui palju sa lapsi tahad või ei taha.

*

Varasemad postitused autorilt Escapist:

Kus on küla?

Clangula3 kommentaari

Lapse kasvatamine on kõige üksildasem asi, mida ma elus teinud olen.

Olgu kohe öeldud, et mul on imeline ja toetav perekond. Armastav abikaasa ja lapse kõik vanavanemad osalevad tite kasvatamises nii palju, kui logistilised takistused seda vähegi võimaldavad. Samuti olgu öeldud, et ma olen varasemas elus võtnud ette üksjagu keerulisi sooloprojekte. Näiteks rännanud kuude kaupa üksipäini võõrastel maadel ja mandritel. Koolis olin ma alati see õpilane, kes ei sallinud rühmatöid, kuna olin üksinda töötades märksa tõhusam.

Ometi olen beebiga kodus olles avastanud, et tunnen nüüd karjuvat puudust mingist kollektiivist. Mul puuduvad “töökaaslased”, kellega “lõunapausil” auru välja lasta. Tahaksin osaleda regulaarsetel “koosolekutel”, kus päevakajalisi probleeme arutada. Tunnen puudust kõrvadest ja silmadest, kes oleksid tunnistajaks minu igapäevastele muredele ja rõõmudele.

Kuidas teised oma beebidega mängivad? Kuidas õhtul tuttu minnakse? Millist näputoitu pakkuda? Kas eelistada taskumähkmeid või villakatteid? Jah, ma võin seda lugeda (ja loengi) (sotsiaal)meediast, pereajakirjadest ja nõuanderaamatutest. Kuid lõppude lõpuks olen iga päev üksinda oma kümnete küsimuste otsas ning pean neile üksinda vastama. Loomulikult ei olegi siin õigeid ja valesid vastuseid ja ma ei igatse põrmugi, et keegi neid mulle ette söödaks. Kuid regulaarne muljete vahetamine ja oma mõtete jagamine kuluks teinekord vägagi ära. Sagedamini kui mõned telefonikõned nädalas või mõned kohtumised kuus. Ja tähendusrikkamalt kui põgusad vestlused naabriemmedega või beebikoolis.

Minu teine igatsus on sarnane, kuid samas vastupidine. Igatsen ka sellist kollektiivi, kus ei tegeldaks laste kasvatamisega. Näiteks koeraomanike kogukonda, kelle seltsis oma penisid tuulutada ja koerajutte rääkida. Või mingeid rohelisi, kelle seltsis loodusvaatlusi teha. Või laulukoori või raamatuklubi, kus tegeleda millegi argielust suuremaga.

Kui emmede seltskonda ei oska ma lihtsalt kuskilt otsida, siis kõikide muude kampadega liitumine tundub beebi kõrvalt lihtsalt võimatu. Lapse kasvatamine ei ühildu peaaegu ühegi hobiga, mida ma varasemalt harrastasin. Ja üleüldse eeldab igasugune kontakt välisilmaga nüüd lisapingutust. Parematel päevadel tasub pingutus end ära; halvematel päevadel pole selle jaoks lihtsalt piisavalt jõudu.

Niisiis, ma tunnen puudust inimlikust kontaktist. Ja kuidagi jõudsin ma järeldusele, et kõige lihtsam viis vähemalt osa sellest igatsusest rahuldada on… minna tööle! Pisikese koormusega, tita kõrvalt. Kuigi ma ootan pikisilmi värskendust, mida see muutus peaks tooma, tajun ma olukorra jaburust. Tegelikult ma ei taha tööle minna. Ma tahan lihtsalt tunda ennast mingi rühma liikmena. Sest minu “põhitöö” on väga, väga üksildane.

Inimene on sotsiaalne loom (vt varasem postitus) ja lapse kasvatamine on üks raskemaid asju, mida see loom oma elu jooksul võib ette võtta. Kuidas siis on läinud nii, et just selle kõige keerulisema ülesande täitmine lõikab noore vanema justkui ühiskonnast välja? Ja ainus pääsetee sinna naasmiseks tundub olevat tööle minek?

Kuidas tuua oma ellu rohkem küllust?

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Emadus on kahtlemata imeline aeg. Kuid see võib aeg-ajalt olla ka kurnav või keeruline. Olenavalt sellest, kummale poole kaalukauss enamasti kaldu, on ka meie üldine seisund.

Minu emakogemus näitab, et kohati on päris lihtne ajada end nurka, kus kõik tundub pigem keeruline ja halb ja raske. Enamasti on süüdi hoopiski rahuldamata põhivajadused ehk kui lapse eest hoolitsemine on (mistahes põhjusel) enamus ajast ema õlul. Puudu võib tulla energiast, nii füüsilises kui vaimses mõttes või hoopis õlast, mille najal nutta.

Kuidas siis seda kaalukaussi tihedamalt teisele poole kallutada? See võimalus ja võim on meil absoluutselt olemas. Kõigil.

Üks õpetus, mis mulle on hakanud meeldima (sest see toimib) kõlab järgmiselt.

Mõtle välja, mida sa tahad. Mida sa soovid, et sul oleks rohkem. Püüa selle harjutuse juures mitte mõelda materiaalsetele asjadele, vaid sellele, mida sa sooviksid rohkem kogeda. Materiaalsed asjad ei ole vähetähtsad, kuid me tahame neid omada põhjusel, et need tekitavad meis mingi soovitud tunde. Näiteks kui sul on palju raha, siis sa loodad tunda rohkem vabadust või spontaansust. Mõtle välja kolm tunnet või kolm märksõna, mida sa soovid enda ellu rohkem tuua. Ja seejärel püüa märgata iga päev neid kohti ja olukordi, kus sa juba oma soovitud tundeid koged.

Käisin täna hommikul kärutamas. Nagu ikka, laps on vaja ju kuidagi uinakusse saada ning kuna oleme suveks maale kolinud, on siin selleks palju atraktiivsemad võimalused kärutamiseks. Ilus metsatee, värske vihmast küllastunud õhk, endal soe ja hea olla. Hommik, seega energiat ka jagub. Hakkasin mõtlema – kas ma tahaksin praegu sellesse hetke veel midagi juurde? Kas midagigi on veel puudu? Ja jõudsin järeldusele, et ei ole. Et kõik ongi täpselt nii nagu ma tahan. Selles hetkes ei soovi ma midagi muud. Ja see ongi ju küllus kui pole enam midagi lisada!

Jah, mul võiks olla parem käru. Mul võiks olla uuemad riided. Mul võiks tossude sees auku mitte olla. Aga, kui ma sulgen silmad, on mul ikka soe ja hea ja värske mereõhk ninas ja vahet ju pole, mitme-eurost käru ma lükkan kui see sama sujuvalt sõidab.

See ei ole vähemaga leppimine. See ei tähenda, et sa ei võiks tahta paremaid, kvaliteetsemaid või kallimaid asju. Aga kui sul praeguses hetkes tuntavat erinevust ei ole, siis sa võid lubada endale seda küllusetunnet ja rõõmu, mis sellega kaasneb. Kui sa (võrdluse mõttes) keskenduksid sellele, et sul pole kohvitopsi täna kaasas, et käru on roostes ja sul on pisut jahe, siis mis tunde see sinus tekitaks? Vaevalt, et parema.

Ja veel kõige parem selle juures on asjaolu, et see millele sa keskendud, seda tuleb su ellu juurde. Kui ei usu, proovi järele. Kaotada pole midagi 🙂

Ema isiklik ruum

ClangulaLisa kommentaar

Iga inimene elab omas “mullis”. Tähendab, inimese ümber on mõtteline mull, mida ta tajub oma isikliku ruumina. Võõra inimese sisenemine sellesse ruumi tekitab ebamugavust ja ärevust ning vastupidi – mulli jagamine lähedase inimesega kutsub esile rõõmutunnet.

Mulli suurus ja läbitavus on muidugi individuaalne. Isegi kauaaegse sõbra kallistamine võib mõne inimese jaoks jääda lõpuni ebamugavaks, rääkimata oma privaatruumi jagamisest võhivõõrastega. Teised embavad sundimatult juba esmakordsel kohtumisel ega pane tähelegi, kui nende kõrvale pargipingile istub keegi tundmatu.

Lapse tulek muudab pöördumatult inimese mullitaju. Naise jaoks algab see muutus juba rasedusega ning jätkub sünnituse ja imetamisega. Laps kaaperdab ema isikliku ruumi igas võimalikus mõttes. Ema peab õppima oma mulli jagama nii heas kui halvas – “luba küsimata” kallistamine, juuste kiskumine, näpistamine ja musitamine muutuvad argielu lahutamatuks osaks. Rääkimata imetamisest, kus ema ja laps moodustavad tõelise ühismulli.

Ema võib sealjuures avastada, et oma mulli väljaüürimine võib tegelikult olla päris meeldiv. Siiski jäävad suuremullilisele emale ka mõned võimalused oma piiride kehtestamiseks. Näiteks beebiga voodi jagamine on mõne ema jaoks algusest peale välistatud, kuna tema mullitaju lihtsalt ei võimalda sel moel uinuda. Teised vanemad jagavad meeleldi oma sängi ka koolieelikuga. Osad emad soovivad imetamise lõpetada, kui laps “hakkab särki kiskuma”, kuna nad tajuvad seda oma privaatsuse rikkumisena. Teised imetavad rõõmuga ka last, kes on juba piisavalt vana, et rinda otsesõnu küsida.

Mida vanemaks saab laps, seda rohkem võimalusi tekib emal oma mulli tagasi võitmiseks. Ideaalis võiks see toimuda sünkroonselt lapse vajadusega omeaenda mulli laiendada. Laps õpib aina rohkem oma keha valdama ning füüsiline lähedus emaga muutub psühholoogiliseks. Aina vähemaks jääb näpistamist, juustest sikutamist ja emme peale oksendamist. Paraku-paraku, koomale tõmbub ka nunnutamine.