Autor: Clangula

Raseduse katkemisest

Clangula2 kommentaari

Elu on ebatõenäoline nähtus.

Kujutle vaid – kohtuvad kaks tillukest rakku, millest ühe läbimõõt on vaid 100 mikromeetrit ja teine on sellest veel 20x pisem. Põgusad 38 nädalat hiljem on neist kahest saanud juba 2 miljardit rakku, mis kokku moodustavad ühe täiesti reaalse, imelise beebi.

Eksimise võimalusi on selle teekonnal loendamatult, õigeid stsenaariumeid ainult üks. Täringut tuleb veeretada üha uuesti ja uuesti.

Raseduse katkemise jäämägi: eduka sünnituseni jõuab laias laastus vaid 30% viljastunud munarakkudest (Macklon et al 2002)1

Alustame algusest. Kujutle umbes 30-aastast paari, kes ei joo, ei suitseta ega põe ühtki kroonilist haigust. Õigesti ajastatud vahekorra puhul on neil rasestumise tõenäosus esimese kuu jooksul ligi 40%. Teistpidi vaadates võib öelda, et rasestumine esimese kuu jooksul enamasti ei õnnestu. Siiski rasestub esimese poole aasta jooksul ligi 80% ning aasta jooksul 92% sellistest paaridest2. Numbrid sõltuvad muidugi konkreetse uuringu metoodikast, kuid üks on algusest peale kindel: garantiisid selles mängus ei anta.

Kui viljastumine õnnestub, algab embrüo areng – esialgu salaja ja nähtamatult. Ent samamoodi salaja võib viljastunud munarakk hoopis hukkuda. Uuringute kohaselt katkeb 60% rasedustest enne esimest ärajäänud mensest ning seega enne, kui naine oleks saanud teha rasedustesti1, 3, 4. Nendest ülivarajastest katkemistest (täpne termin: prekliiniline või biokeemiline rasedus) ligi pooltel juhtudel ei õnnestu viljastunud munarakul pesastumine. Ülejäänud pooled küll pesastuvad, kuid hävivad siiski järgmise 1-2 nädala jooksul. Seega on juba positiivse rasedustesti saamisega ületatud järjekordne oluline piiripunkt.

Esimene voor. Seisan vannitoas ja naeratan oma peegelpildile, ise rõõmust lõhkemas. Esimene kuu ja kaks triipu käes. Jälle! Olen pääsenud õnneliku vähemuse hulka, kelle teekond võib takistamatult alata. Mind valdab elevus, kui ajan taaskord näpuga raamatust järge, uurides imetlusega pilte pisikesest, silmale nähtamatust eluhakatisest. Mõelda vaid – selles pisikeses rakukobaras on kõik juba otsustatud. Sugu, silmavärv, veregrupp… Kõik on juba otsustatud.

Ja teekond jätkub pöörase tempoga. Kolm nädalat pärast viljastumist on embrüo juba silmaga nähtav, 2,5 mm suurune terake, millel hakkavad kujunema tibatillukesed elundid. 22. päeval hakkab lööma süda5 – meie esimene organ, mis elu alustab, ja viimane, mis töö lõpetab. Embrüo südamelöökide esinemine ja sagedus on kriitilise tähtsusega näitaja, mis ennustab edasist raseduse käiku. 6. nädala alguses lööb normaalne süda vähemalt 100 lööki minutis, ja aeglasem südametegevus võib tähendada raseduse edaspidist katkemist. Näiteks ühes uuringus katkes 64% rasedustest, mille puhul tuvastati 6. nädala embrüol vaid 80-90 lööki minutis6. Varsti saabubki aeg minna esimesele arstivisiidile, et viia end kurssi embrüo südameasjadega.

On veel põhjuseid, miks esimest arstilkäiku ei maksa edasi lükata. Neist üks on emakaväline rasedus, mis tabab küll õnneks vaid 1% rasedatest7. See tähendab, et viljastunud munarakk ei pesastu mitte oma ettemääratud kohas – emakas – vaid juba enne seda, munajuhas. Munajuha on aga igas mõttes sobimatu koht lootepõikese arenguks ning halvimal juhul võib selline olukord lõppeda munajuha lõhkemisega. Seega on tegemist on küll haruldase, kuid potensiaalselt eluohtliku seisundiga. Ning kuigi emakavälisest rasedusest võib märku anda tugev veritsus või valud, siis lausa 1/3 naiste puhul ei avaldu mingid sümptomid7. Ka see on risk, mis maandatakse esimese ultraheli tegemisel.

Teine voor. Minu vastas istub eakam, lahke olemisega ämmaemand. “Rääkige, mis siis muret teeb? Või rõõmu?”
Mõned täpsustavad küsimused hiljem saabub pidulik hetk. Ekraanil paistva sigrimigri keskele ilmub pisike kera, mille keskel tilluke C-tähe kujuline moodustis. “Emakasisene rasedus, suurus vastab raseduse kestusele,” tõlgendab ämmaemand vaatepilti. “Südametegevus normaalne.”
Jälgin C-tähekest, julgemata silmi pilgutada. Ta on tõeline, see väike krevett, tõeline ime. Nagu esimese rasedusega, jään igatsusega ootama meie järgmist kohtumist 11. nädala ultrahelis.

Pärast esimest ultraheli on taas põhjust kergendatult hingata. Kuigi esimese trimestri jooksul on raseduse katkemise oht kõige suurem, langeb risk kõvasti madalamaks pärast seda, kui rasedus on juba kliiniliselt tuvastatud. Kui esimeses ultrahelis on embrüo südametegevus tuvastatud, jääb vaid 7% tõenäosus, et rasedus võib esimestel kuudel siiski katkeda8, 9. Risk langeb järk-järgult iga mööduva rasedusnädalaga ning alates 14. nädalast on katkemise tõenäosus 2% või isegi alla selle10. Ühes uuringus, kust välistati veel ka ohumärkidega rasedused (sh aeglasevõitu südametegevus), langes raseduse katkemise tõenäosus pärast esimest ultraheli ainult 1,5% peale9. Raseduse varajase katkemise peamisteks riskiteguriteks on naise vanus (35+), kehakaal, eluviisid (peamiselt suitsetamine) ja varasemad katkenud rasedused11, 12.

Kolmas voor.

Siin ma olen: 30-aastane mittesuitsetav normaalkaalus rase, kelle eelmine rasedus kulges probleemideta. Ma ei tohiks olla naistehaigla erakorralises vastuvõtus, et saada selgitust arusaamatule veritsusele.

Ometi, siin ma olen.

Saabub valvearst, mind kutsutakse kabinetti. Selgitan veelkord, mis ja millal ja kuidas. “Astuge edasi, vaatame üle.”

Seekord ma ekraani vaadata ei taha. Naelutan pilgu lakke, ühte kindlasse punkti steriilsete haiglalampide vahel.

“Emakaõõnes rasedust ei visualiseeru,” seisab hiljem digiloo sissekandes. Loen seda üha uuesti, et ennast veenda – see juhtus päriselt.
“Abortio spontaneus.”

Raseduse varase katkemise peamiseks põhjuseks on aneuploidsus ehk vale kromosoomide arv13. Meil peab igas rakus olema täpselt 46 veatut kromosoomi, ei ühtki vähem ega rohkem. “8. nädalal katkenud raseduste puhul on peaaegu alati tegemist mingi tõsise veaga,” kinnitab ka arst. Ma tean seda. Seda inimest poleks saanud olla.

Toibumine võtab aega. Mul on tõhusad ravimid – lähedaste energia, vankumatu usk tulevikku. Mõistmine ja mõtestamine läbi sõnade ja numbrite.

Ja mis peamine: üks täiesti reaalne, imeline laps. Hoolimata igasugustest tõenäosustest.



Teadusviited:
  1. Conception to ongoing pregnancy: the “black box” of early pregnancy loss.
  2. Time to pregnancy: results of the German prospective study and impact on the management of infertility
  3. Conception, early pregnancy loss, and time to clinical pregnancy: a population-based prospective study.
  4. Miscarriage Definitions, Causes and Management: Review of Literature
  5. Human embryonic development – Wikipedia
  6. Lies, Damned Lies, and Miscarriage Statistics – Expecting Science
  7. Diagnosing ectopic pregnancy and current concepts in the management of pregnancy of unknown location
  8. Fetal loss following ultrasound diagnosis of a live fetus at 6-10 weeks of gestation.
  9. Miscarriage risk for asymptomatic women after a normal first-trimester prenatal visit
  10. A systematic review to calculate background miscarriage rates using life table analysis.
  11. Early risk factors for miscarriage: a prospective cohort study in pregnant women
  12. Recurrent first trimester pregnancy loss: revised definitions and novel causes.
  13. Incidence and spectrum of chromosome abnormalities in spontaneous abortions: New insights from a 12-year study.

Pole olemas õige suurusega perekonda

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Täna kirjutan ma sellest kuidas jõudsin ühe väga olulise tõdemuseni. Ehk aitab see kedagi või tunneb keegi ka iseend ära. Teadke, et te pole üksi.

Tänane jalutuskäik lapsega ei läinud nii nagu ma oleksin tahtnud. Õigemini on ju tegelikult naljakas “tahta” et miski läheks nagu me eeldame sest lapsed on teatavasti ettearvamatud. Ja isegi kui minu laps 9l juhul 10st jääb kärus kenasti magama on aeg-ajalt ikkagi mõni kord kui ei jää. Tuleb jonn, ei meeldi vihm, ei taha kindaid või LIHTSALT sest ta on laps kelle jaoks on suureks kasvamine antud päeval liiga raske.

Enamasti kui lapse ema on enda eest hästi hoolitsenud jätkub tal jaksu jonni lohutada. No täna oli siis minul see 1 päev 10st kus ma ei jaksanud. Sellises olukorras on väga kerge jõuda meeleolusse kus kõik on absoluutselt nii halb kui olla saab. Nagu veepargis liutorust alla laskmine. Kui sa lased lahti, siis ennem ei peatu kui all basseinis.

Laps jäi siiski lõpuks magama. Nagu alati. Mina pidin pisut end rahustama. Selle rahunemise jooksul jõudsin ma mõelda kõike alates sellest kui üksi ja kui väsinud ja kui hale ma olen kuni selleni et mina küll teist last ei taha sest ma ei saa praegugi hakkama.

Kui sul on üks laps, siis tihtipeale tunnevad sind ümbritsevad inimesed vajadust küsida – millal tuleb teine? Isegi kui nad teevad seda naljaga pooleks, siis võib taoline salakaval surve aja jooksul kuhjuda. Ühiskond tahab, et sa saaksid palju lapsi (ilma et nad oleks valmis tegelikult noori emasid toetama neile vajalikul määral). Riik tahab. Su sugulased tahavad. Enamikul ju on! Pealegi kes see ikka üksik laps tahab olla (vihjeks, mina olin ja tahtsin)? Kahega on lihtsam! Üksikutest kasvavad niikuinii lumehelbekesed!

Alates sellest hetkest kui ma otsustasin, et ma soovin lapsi (see pole minu jaoks kunagi olnud lihtne ja loomulik otsust) teadsin ma, et ma tegelikult soovin ainult ühte. Ma ei tea mis tähendab kui sul on õed ja vennad. Ma ei kujutanud ette ega arvanud end oskavat mitme lapsega hakkama saada. Suurim osa minu hirmudest olid seotud raseduse ja beebieaga ning mu enda kogemus näitas, et nendel hirmudel ei olnud alust. Et kõik läks justkui liigagi lihtsalt.

Sellisest lähtepunktist oli lihtne hakata mõtlema et mis oleks kui teine veel. Kõik ju küsivad ja kiidavad oma peremudelit, mis enamasti on mitmelapseline. Osad isegi ei küsi, vaid ütlevad et küll tuleb veel. Need viimased on mu jaoks eriti kummalised. 

Ma sain selle jalutuskäigu ajal aru, et ma olin lasknud end survestada selle teise lapse teemal. Ma olin enda eneseväärtuse sidunud sellega kui palju lapsi mul on või palju ma neid planeerin saada. Ja ma ei olnud sellest ise arugi saanud! Ma olin arvanud, et minust arvatakse paremini kui mul on rohkem kui üks laps. Et ma peaks ikka teise veel saama. Sealjuures ei ole ma ise mitte kunagi, mitte ealeski arvanud halvasti naistest kellel on üks laps või pole neid üldse.

Mul ei tuleks pähegi teiste puhul sellest asjast midagi arvata.

Ma arvan et minu näide illustreerib hästi seda, kuidas me mõnikord seame tingimused iseenda armastamisele ja väärtustamisele. Ilma et me sellest arugi saaks. Mina arvasin et mul on kõik selles osas päevavalgele toodud. Peaks ütlema, et sellise avastuse nimel võib kärutades natuke nutta küll. On vaeva väärt.

Mitte kellegi teise asi ei ole seada tingimusi sellele kui palju sa end väärtustad või kui palju sul on lubatud ennast armastada. Või kui palju sa lapsi tahad või ei taha.

*

Varasemad postitused autorilt Escapist:

Nii palju kui on arste, on ka arvamusi

Clangula2 kommentaari

Külalispostituse autor: Escapist

Seda postitust ärgitas kirjutama viimase paari kuu sündmused, kus peategelasteks mu 1a2k laps, imetamine ja arstid.

Kui alustada päris algusest, siis minu laps on sünnist saati väga kiiresti kasvanud. Mina siiski, vaadates teda, ei arva et siin oleks tegemist millegi ennenägematuga, vaid nagu tihtipeale geenide ja keskkonna koosmõjuga.

Alates 3. elukuust on ta olnud normi piirest väljas oma kaalu poolest. Ega ta kõige lühem jupats nüüd ka sealjuures ei ole aga vot see kaal on sestsaati kogu meditsiinipersonalile jalgu jäänud.

Võite ette kujutada kui “hea” tunne on kuulda et su 6kuune, seni 100% rinnapiimalaps on ülekaaluline. Okei. Aga miks või kuidas või mis ma valesti tegin või mis edasi teha? Ega ei saagi midagi teha! See siis meie perearsti poolt antud hinnang. Kiiremas korras taastusraviarsti juurde, et kiiremas korras laps roomama ja liikuma saada. Käisime. Laps ei arvanud sellest asjast kuigi palju.

Ma ei olnud tükk aega nii endast väljas olnud. Ülekaalulisus on eluaeg hell teema olnud minu jaoks isiklikult, sest paigutusin ise sellesse kategooriasse vähemalt kuni 15. eluaastani ja alles nüüd ma esimest korda mõtlen et see ei pruukinud üldse olla minu süü. Mulle on alati meeldinud süüa aga ülekaaluline olin ma oma perearsti (sellesama) jaoks juba enne kui ma end mäletan. Küll olin ma liiga laisk, küll armastasin liiga palju näksida ja küll oli vanaema mulle liiga palju kohukesi ostnud. Ja kui juba mina mäletan selliseid ütlusi enda kohta eelkooli east siis küllap mu ema mäletab veel umbes sada korda rohkem. Kuuldes aga sama juttu mu rinnapiimatite kohta tuli kõik see nii ägedalt ja erksalt meelde et mul hakkas tõsimeeli paha. Sest ma sain ühtäkki aru, et 97% mu vaimse tervise probleemidest võisid alguse saada kuskilt lastepolikliiniku seinte vahelt. Ja mul ei olnud kavas leppida et sama juhtub mu oma lapsega.

Kuud möödusid, laps kasvas oma tempos (ta teeb seda väga rahumeelselt ja rõõmsalt siiamaani, teda ei huvita et ta pole normi piires mõõtudes). Kuni ühest juhuslikust vereproovist leiti, et tal on veresuhkur liiga kõrge. Siit algas siis kogu selle loo teine osa.

Lapsel kahtlustati diabeeti. Uuriti, torgiti, lasti kuu aega kodus veresuhkrut mõõta ning lõpuks selgus et diabeeti siiski ei ole. Vähemalt mitte veel. Kõige lõpuks käisime Lastehaigla diabeediõe juures. Tema pidi vaatama üle meie toidulaua.

Toidulaud osutus eeskujulikuks. Sain kiita et ei anna lapsele suhkrut, soola, mahlasid, mahlajooke, maiustusi. Et kas… päriselt keegi annab? Aastasele lapsele? Minu ettekujutuse järgi pidid aastased lapsed olema enam-vähem kodutoidule üle läinud aga ma arvasin, et see tähendab et laps sööb sama putru, sama keedukartulit ja hakklihakastet ja sama kama keefiriga mis ülejäänud peregi. On ju Tervise Arengu Instituut oma juhendis kirjutanud, et alla 3-aastane ei vaja ei soola ega suhkrut ja et tegelikult ei vaja neid ka täiskasvanu. Okei. Tubli siis. Vahva.

“Ei no aga rinnaga toitmine lõpetage küll ära. Ta on aastane, enam pole vaja!”

Ja seda lauset olin ma kartnud sestsaati kui mu laps ülekaalulisuse sildi endale külge oli saanud. Ma olin terve see aeg kartnud, et mina olen see üks ja ainus erand, kes suudab oma lapse rinnapiimaga üle toita. Väidetakse küll et see polevat võimalik (“Las nad räägivad” öeldi selle peale)…

Ning et 10-kuuselt oleks olnud lihtsam teda võõrutada sest et aastaselt on ta juba liiga isepäine ja hakkab protestima kui ühtäkki enam ei anta. Ohoh, tõesti või?

See on minu arust imeline näide sellest, mida kõike on tänapäeval võimalik väikelapse emana kuulda. Ma mõistan, et imetamist propageeritakse nii palju kui võimalik ning sellest hoolimata on see kerges langustrendis (viidet mul ei ole kuid viimase aasta jooksul on see kuskilt kõrva jäänud). Ja võib olla tõesti on geenide ja keskkonna kombinatsioone mille puhul rinnapiimast saadud toiduenergia ületab vajaduse ja osutub liigseks.

Perearst ütles samuti, et aastane – rohkem pole vaja. Et järelikult on mu piim liiga hea. Olgu öeldud, et tegemist oli mõlemal juhul vanema generatsiooni esindajaga ning rinnapiimast räägiti sellisel toonil nagu oleks see (peale 1. eluaastat) mingi täiesti õudne ja kahjulik harjumus. Et siis minu piim on midagi rämpstoidulaadset? Äge. Ma tahaks mõne ämmaemanda arvamust ka kuulda selle kohta.

Mu laps on alati olnud kaisulaps ja öösel tissi otsas mõnuleja. Ma pole seda talle kunagi keelanud ega kavatse alustada. Ma ei hakka teda unekoolitama. Ma ei usu et öösel keefiri andmine oleks parem mõte. Mu lapsel on tädipoeg, kes on 2 kuud noorem ja samas kaalus ja terve aeg olnud 100% RPA laps. Mu meheõde tunneb end ka nüüd süüdi sest terve aasta jooksul pole talle midagi öeldud ja nüüd ühtäkki on laps ülekaaluline.

Kui selle postituse toon paistab pisut mürgine, siis see peegeldab mu nende hetkede emotsioone, segadust ja süütunnet. Rünnak pidavat parim kaitse olema.

Praegu ma usun, et kõik toimib alati meie hüvanguks. Võib olla vajasin mina niivõrd otse-näkku meeldetuletust vanadest haavadest sest äkki ma pole nendega päriselt lõpuni tegelenud. Võib olla teenis see mõnda muud eesmärki.

Seega kui arvad et oled kuulnud kõike siis… Ei ole.

Kus on küla?

Clangula3 kommentaari

Lapse kasvatamine on kõige üksildasem asi, mida ma elus teinud olen.

Olgu kohe öeldud, et mul on imeline ja toetav perekond. Armastav abikaasa ja lapse kõik vanavanemad osalevad tite kasvatamises nii palju, kui logistilised takistused seda vähegi võimaldavad. Samuti olgu öeldud, et ma olen varasemas elus võtnud ette üksjagu keerulisi sooloprojekte. Näiteks rännanud kuude kaupa üksipäini võõrastel maadel ja mandritel. Koolis olin ma alati see õpilane, kes ei sallinud rühmatöid, kuna olin üksinda töötades märksa tõhusam.

Ometi olen beebiga kodus olles avastanud, et tunnen nüüd karjuvat puudust mingist kollektiivist. Mul puuduvad “töökaaslased”, kellega “lõunapausil” auru välja lasta. Tahaksin osaleda regulaarsetel “koosolekutel”, kus päevakajalisi probleeme arutada. Tunnen puudust kõrvadest ja silmadest, kes oleksid tunnistajaks minu igapäevastele muredele ja rõõmudele.

Kuidas teised oma beebidega mängivad? Kuidas õhtul tuttu minnakse? Millist näputoitu pakkuda? Kas eelistada taskumähkmeid või villakatteid? Jah, ma võin seda lugeda (ja loengi) (sotsiaal)meediast, pereajakirjadest ja nõuanderaamatutest. Kuid lõppude lõpuks olen iga päev üksinda oma kümnete küsimuste otsas ning pean neile üksinda vastama. Loomulikult ei olegi siin õigeid ja valesid vastuseid ja ma ei igatse põrmugi, et keegi neid mulle ette söödaks. Kuid regulaarne muljete vahetamine ja oma mõtete jagamine kuluks teinekord vägagi ära. Sagedamini kui mõned telefonikõned nädalas või mõned kohtumised kuus. Ja tähendusrikkamalt kui põgusad vestlused naabriemmedega või beebikoolis.

Minu teine igatsus on sarnane, kuid samas vastupidine. Igatsen ka sellist kollektiivi, kus ei tegeldaks laste kasvatamisega. Näiteks koeraomanike kogukonda, kelle seltsis oma penisid tuulutada ja koerajutte rääkida. Või mingeid rohelisi, kelle seltsis loodusvaatlusi teha. Või laulukoori või raamatuklubi, kus tegeleda millegi argielust suuremaga.

Kui emmede seltskonda ei oska ma lihtsalt kuskilt otsida, siis kõikide muude kampadega liitumine tundub beebi kõrvalt lihtsalt võimatu. Lapse kasvatamine ei ühildu peaaegu ühegi hobiga, mida ma varasemalt harrastasin. Ja üleüldse eeldab igasugune kontakt välisilmaga nüüd lisapingutust. Parematel päevadel tasub pingutus end ära; halvematel päevadel pole selle jaoks lihtsalt piisavalt jõudu.

Niisiis, ma tunnen puudust inimlikust kontaktist. Ja kuidagi jõudsin ma järeldusele, et kõige lihtsam viis vähemalt osa sellest igatsusest rahuldada on… minna tööle! Pisikese koormusega, tita kõrvalt. Kuigi ma ootan pikisilmi värskendust, mida see muutus peaks tooma, tajun ma olukorra jaburust. Tegelikult ma ei taha tööle minna. Ma tahan lihtsalt tunda ennast mingi rühma liikmena. Sest minu “põhitöö” on väga, väga üksildane.

Inimene on sotsiaalne loom (vt varasem postitus) ja lapse kasvatamine on üks raskemaid asju, mida see loom oma elu jooksul võib ette võtta. Kuidas siis on läinud nii, et just selle kõige keerulisema ülesande täitmine lõikab noore vanema justkui ühiskonnast välja? Ja ainus pääsetee sinna naasmiseks tundub olevat tööle minek?

Lisatoit – miks just 6 kuud?

ClangulaLisa kommentaar

Miks öeldakse, et beebi peab lisatoitu saama alates 6. kuust? Miks mitte varem või hiljem? Ja mille alusel selliseid soovitusi koostatakse? Seekordses postituses uurime beebide lisatoidu bioloogilisi tagamaid. Selgub, et ka selles küsimuses kõnelevad mustvalged loosungid ja teaduslikud seisukohad tihtipeale eri keelt.

Vahel jääb lisatoidu kohta liikuva info põhjal mulje, et lapse 6. elukuu täitudes juhtub midagi maagilist. Ühes äärmuses on range soovitus, et enne 6. elukuud ei tohi mingil juhul lisatoitu pakkuda. Teisalt räägitakse, et 6. elukuul peab laps juba kindlasti arvestatavas koguses lisatoitu sööma. Tundub, nagu toimuks lapse organismis justkui üleöö midagi drastilist, mistõttu lisatoiduga varem või hiljem alustamine on keelatud. Mis ikkagi toimub seal 6. elukuu kandis ja mida kõnelevad teadusuuringud?

Üks lahendus sobib kõigile?

Beebide toitmise kõige valjuhäälsem nõustaja on WHO ehk Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation). WHO juurutab jõuliselt oma “globaalseid tervisenõuandeid” riiklikesse tervishoiusüsteemidesse, kust need liiguvad edasi perekondadesse. Nõuanded nagu “rinnapiim on lapsele parim” ja “laps peab saama 6. elukuuni ainult rinnapiima” pärinevad just WHO sulest. Sellised loosungid on üpris vastuolulised, maalides meile mustvalge pildi küsimustes, mille võtmeks peaks olema individuaalne lähenemine.

Ega WHO elu ei ole lihtne. Ta on võtnud oma pühaks ülesandeks jagada universaalseid tervisenõuandeid, mis kehtiksid ühtemoodi nii India slummides kui ka jõuka Euroopa keskklassi jaoks. Paraku on tegemist juba eos võimatu ülesandega ning väärarusaamad on kerged tekkima. Seda ka beebide toitmise osas.

Natuke järele mõeldes tundub tõesti ilmne, et beebide lisatoidu osas ei saa eksisteerida globaalseid tõdesid. Beebi lisatoit Aafrikas vs Euroopas tähendab väga erinevaid asju. Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et toit peab lisaks süsivesikutele sisaldama vitamiine ja loomseid valke. Kui ise ei viitsi keeta, on kaupluselettidel saadaval lai valik tervislikke ja toitvaid beebipüreesid. Näiteks Tansaanias on aga tüüpiliseks beebitoiduks üksluine maisi- või jamsipuder, mis sobiva konsistentsi nimel segatakse veel veega pooleks. Värskeid köögivilju (rääkimata lihast) sinna lisamiseks pole lihtsalt saadaval. Ja selline mitte-täisväärtuslik varajane lisatoit on oluliseks põhjuseks, miks Tansaanias on alatoidetud laste osakaal jätkuvalt suur.

Tegelikult pole mingit põhjust, miks meie Sinuga ei võiks anda oma lastele lisatoitu juba 4. või 5. elukuul (sellest lähemalt allpool). Samas on hädavajalik, et Tansaania beebid saaksid võimalikult kaua ainult rinnapiima, sest neile kättesaadav lisatoit ei ole täisväärtuslik. Sestap ei lähtu WHO ülemaailmne soovitus mitte küsimusest “mis on kõige varasem aeg, millal beebile võib lisatoitu pakkuda”, vaid “mis on kõige hilisem aeg, millal seda peab pakkuma”. Nõnda püstitatud küsimusele võib tõesti vastata, et 6 kuud. Kuid nagu öeldud, ei tähenda see tingimata ainuõiget vastust Sinule ja minule.

Ühesõnaga, WHO meeleheitlik püüd jagada globaalseid nõuandeid viib pahatihti soovitusteni, mis lokaalses kontekstis ei päde. Kaasa ei aita ka tõsiasi, et nende soovituste koostamisel kipub WHO minetama igasuguse kriitika enda ja oma allikate suhtes. Näiteks on nad koostanud “põhjaliku teadusülevaate” lisatoiduga alustamise kohta, mis põhineb ainult 14 korrelatiivsel ja kahel (!) eksperimentaalsel uuringul. Ometi on see ülevaade üheks alustalaks, millel põhineb kogu nende retoorika lisatoidu kohta… See aga viib jutu juba järgmise murekohani.

Mitte iga seos ei ole põhjuslik

Tagatipuks varjutab tõde taaskord tõsiasi, et (arusaadavatel põhjustel) on imikute toitmise osas läbi viidud vähe kontrollitud eksperimente. Vaatlusandmetele ja korrelatsioonidele toetudes aga on põhjuslike seoste tuvastamine põhimõtteliselt võimatu. Oletagem näiteks, et meie uurimisküsimus on järgnev: “Kas lapse kaaluiibe seisukohast on parem alustada lisatoiduga 4. või 6. elukuul?”

Oletame edasi, et leitakse järgnev seos: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kaaluvad mõne aja möödudes vähem kui need, kes said 6. elukuuni ainult rinnapiima. WHO tahaks ehk järeldada, et liiga varakult lisatoiduga alustamine vähendab lapse kaaluiivet. Kuid seos võib olla hoopis vastupidine: lisatoitu hakati varakult andma nendele lastele, kelle kaal oli madalavõitu.

Sama probleem tekiks juhul, kui uuringu tulemus oleks vastupidine: 4-kuuselt lisatoiduga alustanud imikud kasvavad kiiremini kui 6. elukuuni ainult rinnapiimaga toidetud lapsed. Kas lisatoit pani nad kiiremini kasvama? Või hakati neile varakult lisatoitu andma seetõttu, et nad kasvasid juba enne nii kiiresti? Nende andmete põhjal oleks liiga julgete järelduste tegemine teaduslikult ebakorrektne.

Olgu, jätkem nüüd poliitilised ja metodoloogilised probleemid seljataha ja asugem asja kallale. Järgnevalt vaatleme, millistele bioloogilistele alustele tugineb “6. kuu reegel” ja miks võiks lisatoiduga tegelikult alustada juba natuke varem.

Miks piimast ei piisa?

Energia. Kui emal piima jätkub, on põhimõtteliselt võimalik, et rinnapiim katab lapse energiavajaduse esimesel 6 elukuul täielikult. Kalorsuse seisukohast võib rinnapiima pidada isegi optimaalseks toiduks, kuna imetamisega väheneb beebi ületoitmise risk. Teisisõnu, asendades rinnapiim liiga vara lisatoidu või rpa-ga võib viia selleni, et laps saab toidust liiga palju energiat ning võib kujuneda ülekaal. Kuid mõned uuringud on leidnud, et imetamise “kaitsev” mõju hilisema ülekaalulisuse vastu võib avalduda juba ka 3 kuu pikkuse imetamise tagajärjel. Nii et lisatoiduga viivitamist 6. elukuuni sel moel siiski põhjendada ei saa.

Enamgi veel, Suurbritannias tehtud uuringu kohaselt ei saa enamus lapsi tegelikult 6. elukuuks enam piimast piisavalt energiat. Uuringusse oli kaasatud üle 1000 ema-lapse paari, kelle põhjal arvutati välja imikute poolt söödud rinnapiima kogused, piima kalorsus ja beebide energiavajadus. Teadlased jõudsid järeldusele, et ligi 90% ainult rinnapiima saavatest 6-kuustest imikutest ei saa enam piimast piisavalt kaloreid, et katta oma igapäevane energiavajadus.

Seega kalorite seisukohast tundub, et 6. elukuul ainult rinnapiimast toitumine võib vähendada ülekaalulisuse riski. Teisalt aga võib sellega kaasneda hoopis vastupidine probleem ehk alatoidetud laps.

Raud. Lisaks energiale vajab organism ka erinevaid mikrotoitaineid ning nende kogus rinnapiimas ei ole lapse kasvades enam ühel hetkel kindlasti piisav. See kehtib eelkõige raua ja tsingi kohta (aga ka mõnede A ja B grupi vitamiinide), mille kaasasündinud varud ammenduvad umbes 6. elukuu täitudes. Seega on oht, et kui 6-kuune laps saab toiduks ainult piima, võib tal kujuneda näiteks rauapuudus.

Raud ja lisatoit on õnneks piisavalt konkreetne küsimus, et sooritada korralikke eksperimentaalseid uuringuid. Seetõttu teamegi, et 6-kuuselt on lisatoiduga alustanud laste rauavarud (st hemoglobiin ja ferritiin veres) paremas seisus kui nendel, kes on saanud ainult piima. Raua seisukohast oleks seega optimaalne alustada lisatoiduga juba isegi 3.-4. elukuul ehk enne, kui varud otsa saavad.

Siiski ei maksa raua pärast liialt muretseda ka 6. kuul alustanud beebidel. Nimelt ei ole päris üheselt selge, kas kirjeldatud erinevusel on mingit reaalset mõju lapse tervisele. Näiteks tõestati nimetatud seost (s.o. varem lisatoitu saanud lastel on rohkem rauda) ühes Islandi uuringus. Kuid samas tõdeti, et ohtlikult madalat (aneemilist) rauapuudust esines siiski mõlemas grupis sama tõenäoliselt. Teise, Saksamaal tehtud uuringu kohaselt oli juba 10. elukuuks beebide rauatase ühtlustunud, sõltumata lisatoiduga alustamise ajast. Sarnast tulemust näitas varasem USAs tehtud katse rpa lastega.

Tsink. Tsingi kohta on avaldatud märksa vähem eksperimente, kuid laias laastus paistab pilt sarnane. Tsingi sisaldus ja kättesaadavus rinnapiimas hakkab kiiresti vähenema juba mõni nädal pärast sünnitust ning hinnanguliselt 7. elukuuks ei piisa enam rinnapiimast, et katta lapse tsingivajadus. Sestap tuleks lapsele aegsasti pakkuda kas tsingiga rikastatud beebitoite või liha, mida peetakse üheks parimaks tsingi- (ja muidugi ka raua)allikaks. Samas jääb ka siin võimalus, et aja jooksul laste tsingivarud ühtlustuvad sõltumata lisatsingiga alustamise ajast, ning viivitamine ei pruugi põhjustada mingit püsivat tervisekahjustust.

Niisiis tundub, et lisatoiduga ootamine 6. elukuuni ei pruugi lapsele kahjulik olla. Kuid kindlam oleks siiski alustada natuke varem, et olla kindel, et lapsel ei kujune puudust energiast või toitainetest nagu raud või tsink.

Kuidas on lood lisatoidu ja allergiatega?

Veel paarkümmend aastat tagasi kehtinud “talupojatarkuse” kohaselt võis liiga varajane lisatoiduga alustamine suurendada allergiate kujunemise riski. Kaasaegsed teadusuuringud aga näitavad, et lugu võib olla hoopis vastupidine: varane kokkupuude erinevate toitudega pigem vähendab allergia kujunemise tõenäosust, ja seda isegi eelsoodumusega laste puhul. Kusjuures “varase kokkupuute” all peetakse silmas juba 3.-5. elukuud.

Ka siin võime rõõmustada, et teadlased on võtnud vaevaks korraldada neid parimat sorti, randomiseeritud kontrollitud eksperimente. See tähendab, et lapsed on juhuslikkuse alusel jaotatud kahte rühma, kellest ühed saavad potensiaalselt allergeenset lisatoitu varakult (3.-4. elukuul) ja teised saavad seda hiljem või üldse mitte. Mõne aja möödudes võrreldakse, kas neil tekib selle aine suhtes immuunvastus.

Nii on tõestatud, et hilisem allergia tekkimise tõenäosus on väiksem, kui lapsed on nende toitudega õige varakult ja regulaarselt kokku puutunud. Selliseid tulemusi võib leida näiteks maapähklite, nisu ja (eriti) muna kohta. Tõsi, uuringute metodoloogiad on väga erinevad (mida täpselt lugeda “allergiaks”?) ning vähemalt üks uuring viitab sellele, et ka selles küsimuses võivad leitud erinevused aastate jooksul kaduda. Samas on kõnekas, et otsingutel ei jäänud mulle silma mitte ükski eksperiment, mille tulemused näitaksid vastupidist – et liiga varajane kokkupuude võiks allergia teket soodustada.

Seega tundub, et ka allergiate vältimise seisukohast on lapsel kasulik tutvuda erinevate toitudega juba 4. elukuu paiku.

Alustada võib julgelt enne 6. kuud

Tegelikult ongi paljud teadlased ja arstid seda meelt, et õige aeg lisatoiduga alustamiseks on 4.-5. elukuu vahel. Nagu eelpool selgitasin, siis WHO on oma globaalses soovituses tõmmanud punase joone just 6. kuu juurde, lähtudes arengumaade oludest. Kui lapsele pole võimalik pakkuda täisväärtuslikku lisatoitu või toit võib saastuda haigustekitajatega, on kindlasti parem toita imikut võimalikult kaua ainult rinnapiimaga.

Kui need riskid on maandatud, võib aga 4.-5. elukuu olla lisatoiduga alustamiseks optimaalne aeg. Nii saab kindlasti kaetud lapse toitainevajadus ja võib väheneda allergiate kujunemise risk.

Selle postituse ämmaemandad:
Teadusartiklid:

Kuidas tuua oma ellu rohkem küllust?

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Emadus on kahtlemata imeline aeg. Kuid see võib aeg-ajalt olla ka kurnav või keeruline. Olenavalt sellest, kummale poole kaalukauss enamasti kaldu, on ka meie üldine seisund.

Minu emakogemus näitab, et kohati on päris lihtne ajada end nurka, kus kõik tundub pigem keeruline ja halb ja raske. Enamasti on süüdi hoopiski rahuldamata põhivajadused ehk kui lapse eest hoolitsemine on (mistahes põhjusel) enamus ajast ema õlul. Puudu võib tulla energiast, nii füüsilises kui vaimses mõttes või hoopis õlast, mille najal nutta.

Kuidas siis seda kaalukaussi tihedamalt teisele poole kallutada? See võimalus ja võim on meil absoluutselt olemas. Kõigil.

Üks õpetus, mis mulle on hakanud meeldima (sest see toimib) kõlab järgmiselt.

Mõtle välja, mida sa tahad. Mida sa soovid, et sul oleks rohkem. Püüa selle harjutuse juures mitte mõelda materiaalsetele asjadele, vaid sellele, mida sa sooviksid rohkem kogeda. Materiaalsed asjad ei ole vähetähtsad, kuid me tahame neid omada põhjusel, et need tekitavad meis mingi soovitud tunde. Näiteks kui sul on palju raha, siis sa loodad tunda rohkem vabadust või spontaansust. Mõtle välja kolm tunnet või kolm märksõna, mida sa soovid enda ellu rohkem tuua. Ja seejärel püüa märgata iga päev neid kohti ja olukordi, kus sa juba oma soovitud tundeid koged.

Käisin täna hommikul kärutamas. Nagu ikka, laps on vaja ju kuidagi uinakusse saada ning kuna oleme suveks maale kolinud, on siin selleks palju atraktiivsemad võimalused kärutamiseks. Ilus metsatee, värske vihmast küllastunud õhk, endal soe ja hea olla. Hommik, seega energiat ka jagub. Hakkasin mõtlema – kas ma tahaksin praegu sellesse hetke veel midagi juurde? Kas midagigi on veel puudu? Ja jõudsin järeldusele, et ei ole. Et kõik ongi täpselt nii nagu ma tahan. Selles hetkes ei soovi ma midagi muud. Ja see ongi ju küllus kui pole enam midagi lisada!

Jah, mul võiks olla parem käru. Mul võiks olla uuemad riided. Mul võiks tossude sees auku mitte olla. Aga, kui ma sulgen silmad, on mul ikka soe ja hea ja värske mereõhk ninas ja vahet ju pole, mitme-eurost käru ma lükkan kui see sama sujuvalt sõidab.

See ei ole vähemaga leppimine. See ei tähenda, et sa ei võiks tahta paremaid, kvaliteetsemaid või kallimaid asju. Aga kui sul praeguses hetkes tuntavat erinevust ei ole, siis sa võid lubada endale seda küllusetunnet ja rõõmu, mis sellega kaasneb. Kui sa (võrdluse mõttes) keskenduksid sellele, et sul pole kohvitopsi täna kaasas, et käru on roostes ja sul on pisut jahe, siis mis tunde see sinus tekitaks? Vaevalt, et parema.

Ja veel kõige parem selle juures on asjaolu, et see millele sa keskendud, seda tuleb su ellu juurde. Kui ei usu, proovi järele. Kaotada pole midagi 🙂

Ema isiklik ruum

ClangulaLisa kommentaar

Iga inimene elab omas “mullis”. Tähendab, inimese ümber on mõtteline mull, mida ta tajub oma isikliku ruumina. Võõra inimese sisenemine sellesse ruumi tekitab ebamugavust ja ärevust ning vastupidi – mulli jagamine lähedase inimesega kutsub esile rõõmutunnet.

Mulli suurus ja läbitavus on muidugi individuaalne. Isegi kauaaegse sõbra kallistamine võib mõne inimese jaoks jääda lõpuni ebamugavaks, rääkimata oma privaatruumi jagamisest võhivõõrastega. Teised embavad sundimatult juba esmakordsel kohtumisel ega pane tähelegi, kui nende kõrvale pargipingile istub keegi tundmatu.

Lapse tulek muudab pöördumatult inimese mullitaju. Naise jaoks algab see muutus juba rasedusega ning jätkub sünnituse ja imetamisega. Laps kaaperdab ema isikliku ruumi igas võimalikus mõttes. Ema peab õppima oma mulli jagama nii heas kui halvas – “luba küsimata” kallistamine, juuste kiskumine, näpistamine ja musitamine muutuvad argielu lahutamatuks osaks. Rääkimata imetamisest, kus ema ja laps moodustavad tõelise ühismulli.

Ema võib sealjuures avastada, et oma mulli väljaüürimine võib tegelikult olla päris meeldiv. Siiski jäävad suuremullilisele emale ka mõned võimalused oma piiride kehtestamiseks. Näiteks beebiga voodi jagamine on mõne ema jaoks algusest peale välistatud, kuna tema mullitaju lihtsalt ei võimalda sel moel uinuda. Teised vanemad jagavad meeleldi oma sängi ka koolieelikuga. Osad emad soovivad imetamise lõpetada, kui laps “hakkab särki kiskuma”, kuna nad tajuvad seda oma privaatsuse rikkumisena. Teised imetavad rõõmuga ka last, kes on juba piisavalt vana, et rinda otsesõnu küsida.

Mida vanemaks saab laps, seda rohkem võimalusi tekib emal oma mulli tagasi võitmiseks. Ideaalis võiks see toimuda sünkroonselt lapse vajadusega omeaenda mulli laiendada. Laps õpib aina rohkem oma keha valdama ning füüsiline lähedus emaga muutub psühholoogiliseks. Aina vähemaks jääb näpistamist, juustest sikutamist ja emme peale oksendamist. Paraku-paraku, koomale tõmbub ka nunnutamine.

Lapsepidamise kividest ja kändudest

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: M.

Minu emakarjäär (2 aastat) on olnud paljuski varjutatud rahulolematusest, kimbatusest, ülesannetele allajäämise tundest. Pärast pikka lahenduste otsimist hakkasid lahendused hargnema depressiooni diagnoosist ja ajukeemia turgutamisest. Sealt edasi on tasapisi tekkinud jaksu ja suutlikkust hakata end ise edasi aitama.

Tähelepanekuid kivide ja kändude teemal, mis minul lapsepidamisega kaasnenud ja seda kogemust kujundanud:

Mind on väga häirinud emarollide variantide vähesus, mida ühiskond meile jutustab. Levinud on lastele pühendunud kangelasema mudel: “läbi raskuste tähtede poole”; “raske on küll, aga see kõik on seda väärt!”. Nähtaval on ka supernaise-karjääriema variant. Mõtle näiteks Mailis Repsi või Kaja Kallase peale vmt silmapaistvale eduloole, kui naine on suutnud lapse/laste kasvatamise eduka tööeluga ühitada ja näiliselt pole millestki loobunud. Laias laastus ongi rollimudelitega kõik. Mina ei tundnud end ära mitte kummaski. Karjäärinaise mudel on oluliselt inspireerivam, aga see ei ole mina. Kanaema pole ma ammugi. Sealt ma siis ilmsesti kuskil kuklataga järeldasin, et ei kõlba ei emaks ega karjäärinaiseks = ei kõlba üldsegi mitte. Alles nüüd, kui laps on 2-aastane, tunnen esimest korda, et sel aastal on emadepäev natukene juba minu päev ka. Ma olen hakanud lapsega koosolemist oluliselt rohkem nautima ja selle naudingutundega võitnud iseenda silmis õiguse ematiitlile.

“Ma ei saa oma rolliga hakkama!” ja “Ma olen halb ema!” on olnud mu põhietteheited iseendale. Kui minult on edasi uuritud, et millega ma täpsemalt hakkama ei saa, siis ma olengi püüdnud seletada, et ma TUNNEN ennast valesti. Sedasama naudingu puudust olen ma endale ette heitnud. Ja pole seda endale andeks andnud. Ja ega ma ei suuda siiamaani sellest nõudest lahti lasta. Minu isikliku standardi järgi kuulub hea ema paketti vääramatult lapse seltskonnast rõõmu tundmine. Jaks sellest rõõmu tunda. Ilma ei tohi.

Ma olin ka enne lapse sündi teadlik, et “tass tuleb täis hoida” ja “paarisuhet tuleb hoida”, aga mulle tundub siiani, et need on poolvõimatud ülesanded. Lapse kasvatamine toob välja inimsuhete ja tugistruktuuride nõrgad kohad. Väga valusalt. Tasuta või tasulise lapsehoidja abi tasub kasutada, rohkem kui “vaja on”. Kui elukaaslane arvab, et väga vaja pole, siis ei tohi kuulata 🙂 Puhka/maga/leia-iseenese-jaoks-aega on kõik väga mõistlikud ja adekvaatsed soovitused, ainult et mind ajasid (ja ajavad) need ajuti närvi, sest päris tihti lapse kõrvalt piisavalt puhata lihtsalt ei saa. Ja kui ümbritsev olukord ükskord võimaldakski magada, siis lihtsalt ei suuda enam. Puhkuse vaegus paisub nii suureks, et välja puhkamiseks oleks vaja nädalaid. Aga neid pole jälle kusagilt võtta. Mitte-enam-päris-beebi kõrvalt muutus väsimus tuimaks ja krooniliseks, väikesed puhkusesutsakad tegid ärrituvustaseme hoopis hullemaks (seda me täheldasime elukaaslasega mõlemad), sest siis oli jälle jaksu vihastada. Heaolu ei paistnud kusagilt. Ma loodan väga, et kõige hullemast kroonilisest väsimusest saangi rääkida mineviku vormis.

Antidepressandid töötavad, laps on aina suurem, kodukontor on minu hämmastuseks andnud soodsate asjaolude kokkulangemisel võimaluse end esimest korda välja puhata. Kriisikevade turgutavad omadused üllatasid mind väga, sest just sotsiaalse suhtluse vaegus on minu jaoks olnud valus ja depressiooni süvendav faktor. Aga ühtäkki virtuaalsuhtlus hoopiski tihenes ja oli vajadust, põhjust ja aega oma inimesed üles otsida. Ja palju magada. Ettevaatlikult julgen rõõmustada, sest enesetunne on juba mitu kuud stabiilselt parem.

Teiste inimeste lapsed ei peagi sulle meeldima

ClangulaLisa kommentaar

Külalispostituse autor: Escapist

Enne emakssaamist ei saanud ma emadusest üldse aru. Ma olin terve elu mõelnud, et kas minul kui naisel on mingid ühendused kuskil lahti või puudu, et miks ma ei mõista ja ei taju. Ma pole kunagi olnud see, kes teiste lapsi nähes vaimustuks, naerataks või tunneks oma kehas mingitki sooja emotsiooni. Ma olen alati olnud see, kes pelgab ja mõtleb beebide kohta, et mis need on ja mida nendega peale hakatakse.

Ma otsustasin sellest kirjutada sellepärast, et äkki on veel kellelgi sellised tunded ja võib-olla hirm emakssaamise ees. Ise olin küll lugenud oma elu jooksul vist ühe ema kirjeldust, mis vastas täpselt minu arusaamale, kuid enne ise emaks saamist ma ei uskunud tolle inimese lauset “oma lapsega on kõik teistmoodi, kõik on hästi, ära põe”.

Nüüd, olles emaks saanud (tahaks lausa öelda “sündinud”), mõistan ja tajun ma kogu emainstinkti ilma ühegi puudujäägita. Vähemasti ma ise tunnen küll nii. Mina olen üks nendest, kellel see tekkis sekundipealt kui see suurte helesiniste silmadega laps mu kõhule pandi. Hetkega oli kõik selge. Paljudel ei toimu see hetkega, vaid ajapikku ja see on täiesti okei. See ei tähenda mitte kuidagi, et su instinktid või armastus oleks väiksem või nõrgem.

Aga missuguseid hirme võib naisel veel olla kui ta emadust enne emakssaamist “ei taju”?

Minu jaoks polnud varem ükski beebi ilus ega nunnu. Praegu meeldivad mulle (päriselt ja siiralt) juba ka teiste lapsed aga sülle ma neid võtta ei taha ja ei julge. Üks mu tuttav ütles nii kenasti, et iga laps on justkui oma ema jaoks disainitud ja nii vist ongi. Mu laps on mu jaoks kõige ilusam ja kõige täiuslikum. Ja ma kahtlustan, et sellel on ka mõni evolutsiooniline põhjus ja eelis.

Kuigi ma olin lastega mitmeid aastaid töötanud, siis need päris pisikesed tekitasid minus ikkagi ebakindlust. Ma poleks osanud nendega mitte midagi peale hakata. Ja ma tundsin end alati väga kohmetult kui seltkonnas oli beebi ning tema õnnest ja rõõmust helendav ema kellele ma ei osanud midagi toredat öelda peale õnnesoovide.

Kui ma tutvusin oma elukaaslasega, oli tema kõige noorem õde alles kolmeaastane. Tegemist oli elavaloomulise ja lõbusa, täiesti tavalise kolmeaastase lapsega. Oma elava loomu tõttu oli ta vahepeal (täiesti eakohaselt) pisut pöörane ning mu elukaaslase ema küsis meie käest, kas me tahame ka sellist. Et noh, saate praegu harjutada. Mul vist hakkas reaalselt paha sel hetkel. Nüüd ma vaatan enda last, kes on pigem selline rahulik ja mõnus tegelane ning on raske ette kujutada teda sama pöörasena.

Vaadates praegu teiste emade lapsi, näiteks minu lapsest mitu kuud või aastat vanemaid, siis on mul alati raske ette kujutada, milline minu laps olema peaks kui ta ükskord sinnamaale jõuab. Kas tõesti samasuguste oskustega? Või samasuguse käitumisega? See tekitab mõnikord kahtlust. Kuna aga oma lapsega elad päevast päeva koos, ei näe sa kunagi tema juures selliseid kontraste. Kõik üleminekud on loomulikud ja pehmemad. Võrdlemine ei ole produktiivne, kuigi ühiskond meid soodustab seda pidevalt tegema. Kui teiste lapsed kümnekuuselt ringi jooksevad ja minu oma kaheksakuuselt isegi ei rooma, saad aru et edasi pole isegi mõtet selle pilguga vaadata.

Seega, oma lapsega on tõepoolest hoopis teine lugu. Kellegi teise laps ei peagi sulle meeldima, ka isegi mitte natukene. Kui sa ei taha neid sülle võtta ja nunnutada, siis ei tähenda see et sul oleks karvavõrdki vähem emapotentsiaali kui nendel, kes tahavad.

Lapse iseseisvus

ClangulaLisa kommentaar

Vastsündinu abitus on erakordne. Su kätel lebab olend, kes ei suuda ilma sinu abita ennast kaitsta, toituda ega isegi paigalt liikuda. See mõistmine annab täiskasvanutele erilist laadi jõudu ja tekitab instinktiivse soovi seda pisikest loomakest iga hinna eest aidata.

Iga päevaga astub laps uusi samme inimeseks olemise teekonnal. Teekonda tähistavad verstapostid – roomamine, esimene hammas, esimesed sammud, esimesed sõnad -, mis toovad vanematele uhkust ja rõõmu, kuid ka magusat nukrust. Sest kõik need uued võimalused suurendavad lapse vabadusastmeid ning võimaldavad tal üha vähem sõltuda oma vanematest.

Mõned vanemad ei suudagi sellega leppida. Nende jaoks jääb laps igavesti selleks väikeseks abituks olendiks, keda on vaja toita, katta ja maailma eest kaitsta. 10-aastase lapse koolitööd tuleb tema eest ära teha, 20-aastasele lapsele tuleb sokke osta ja 30-aastaseltki tuleb hoolitseda lapse iga suutäie eest. Nii jääb vanemale alatiseks see jõuduandev ja meelitav teadmine, et laps ei saa ilma temata hakkama.

Ka mind valdab lapse verstaposte jälgides rõõm ja uhkus. Kuid uhkus ei tulene mitte sellest, et laps on minust sõltuv, vaid sellest, et suudan üles ehitada isetoimiva süsteemi. Minu toel kujuneb sellest abitust vastsündinust enesekindel olend, kes tuleb endaga ise toime, vajamata selleks minu ega kellegi teise abi. Ta saab hakkama oma kodutöödega, ostab endale sokke ja toidab ennast. Suudan üles kasvatada inimese, mitte lapse.